Eesti Looduse fotovõistlus
03/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta puu EL 03/2004
Hall lepp - kas Eesti metsade tuhkatriinu?

Lepa valimine aasta puuks ajal, mil valmistume üldlaulupeoks deviisi all “Las jääda ükski mets”, mõjub muljetavaldavalt. Nii mõnegi tõsise metsamehe hinges tekitab säärane asjade kokkulangevus pisut segadust, sest hoolimata eri aegadel lepale suurt tulevikku ennustanud “prohvetite” ütlustest on hall lepp jäänud metsamehele ikkagi umbrohuks. See puuliik on tõrjutud nii meie kultuuris kui ka praeguseid väärtushinnanguid kujundaval puiduturul.

Oma ulatusliku levila tõttu kasvab hall lepp nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas. Norras ja Rootsis küünib kuni 70. põhjalaiuskraadini, lõunas hõlmab ka Kaukaasiat [2]. Eestis asustab hall lepp eelkõige viljakamaid kasvukohti, tungides pioneerliigina maha jäetud põllumajandusmaadele. Nii tähistab see puu tagasiminekut maakasutuses, olles saanud omapäraseks minnalaskmise sümboliks.

Vabade viljakate maade pioneer. Et riigimetsas näeb halli leppa vähe, viitab see headel tavadel põhinenud järjepidevale metsade majandamisele (joonis 1). Seevastu teiste maavaldajate ehk erametsades on hall lepp haaranud 10,7% pindalast ning 11,5% tagavarast. Kui need arvud pole piisavalt kõnekad, siis teadmine, et kuni 30-aastastes erametsades on hall lepp juba enim levinud puuliik, peaks ometi mõtlema panema: milliseks kujuneb lähikümnenditel pilt mitte ainult metsadest, vaid kogu looduskeskkonnast (joonis 2)?

Hall lepp haarab vabu maid parimates, kõige produktiivsemates kasvukohtades: 43% halli lepaga asustatud 184 000 hektarist paikneb salumetsade tüübirühmas, peamiselt naadi kasvukohatüübis, 29,6% hall-lepikutest kasvab sooviku- (peamiselt angervaksa tüüp) ja 22,3% laanemetsade tüübirühmas.

Puidutagavara järgi on halli leppa samuti kõige enam naadi kasvukohatüübis: suurima kogutagavaraga puuliigina hõlmab ta siin 27,8% (erametsades 33,7%) selles metsakasvukohatüübis kasvavast puidutagavarast. Ka angervaksa ja sinilille kasvukohas on hall lepp esindatud muljetavaldavas koguses: vastavalt 13,7 ja 11,5% kõigis ning 18,1 ja 15,4% erametsades (joonis 3).

Hall-lepikute levik paikkonniti langeb suuresti kokku viljakate kasvukohtade levikuga. Nii ongi neid Hiiumaal ja Saaremaal alla ühe protsendi kõigist metsadest. Küllaltki haruldane on see liik ka Kagu-Eestis – vaid 3,3 % Põlvamaa metsadest. Seevastu Viljandimaal ületab halli lepa puistute osakaal 15% maakonna metsadest (joonis 4).

Tähtsuseta pole halli lepa enda positiivne mõju mullaviljakusele. Seetõttu sobib ta hästi näiteks puistangute metsastamiseks. Oma suure puhverdusvõime tõttu sobib lepp ka reostatud aladele ja veekogude ümbrusesse.

Kasvab kiiresti, sureb vara. Eestis levinud puuliikidest on hall lepp kõige lühemaealisem. Ehkki ta võib erandjuhul elada isegi 150-aastaseks [2], küünib halli lepa eluiga tavaliselt siiski 50–70 aastani. Puidu kvaliteet hakkab halvenema juba 40-aastases lepikus.

Tavapäraselt raiutakse halli leppa 35–40-aastaselt. Et saada rohkem biomassi, soovitatakse viia raiering võimalikult lühikeseks: isegi 4–8 aastani [3]. Hall-lepikute vanuseline jaotus on ebaloomulikult nihkunud: üle 30-aastaste (valmivate ja küpsete) puistute osatähtsus küünib juba pooleni kogu hall-lepikute pindalast (joonis 5).

Ehkki nooremate puistute pindala absoluutarvudes väheneb, hõlmavad hall-lepikud siiski umbes viiendiku kuni 40-aastaste metsade pindalast. Ehk teisisõnu: möödunud sajandi teisel poolel alanud muutused maakasutuses pole veel peatunud. Peale endiste põllumajanduskõlvikute vallutab hall lepp jõudsalt ka värskeid kuuseraiestikke.

Hall-lepikute head puidutootlikkust eeldab nende kuulumine valdavalt (98,1%) esimesse või teise boniteedi klassi. Puistute täius ületab kõigi teiste puistutüüpide keskmist, ulatudes 1,0 täiusastmeni (kõigi metsade keskmine 0,84). Haruldased pole isegi lepikud täiusega 1,5, kusjuures täiuse 1,0 ületavad rohkem kui pooled kõigist halli lepa puistutest. Eriti tootlikud – suure juurdekasvuga – on just noored hall-lepikud, mis jäävad alla vaid üliproduktiivsetele haavikutele. Joonisel 6 (ülal) on näha halli lepa tagavara kasvukäigu võrdlus kase ja kuusega.

Nagu juba mainitud, hõlmab halli lepa puidu tagavara 7,9% kogu Eesti metsade tagavarast. Seejuures riigimetsades vaid 0,9%, samal ajal kui teiste maavaldajate ehk erametsades on see näitaja 11,7%. Halli lepa üldtagavara Eestis on ligemale 33 miljonit tihumeetrit ning puidu kogujuurdekasv 1,2 miljonit tihumeetrit aastas. Seejuures annavad erametsade hall-lepikud 1,15 miljonit tihumeetrit ehk 15,3% kogu erametsade juurdekasvust.


Raiutakse liiga vähe. Nagu hall-lepikute vanuselisest jaotusest nägime, on lõviosa neist praegu raieeas või selle juba ületanud. 2002. aastal vastu võetud metsanduse arengukava järgi võiks lepikuid raiuda 2,3 miljonit tihumeetrit aastas. Tegelik raiemaht on aga 0,3–0,4 miljonit tihumeetrit (joonis 7), seega vaid ligikaudu 3% praegusest peaaegu 12 miljoni tihumeetri suurusest aastaraiest. Vaadeldes eraldi erametsi, näeme, et halli leppa on viimasel ajal raiutud vaid 1% selle liigi kogutagavarast aastas. Niisuguse raietempo puhul võib selle puuliigi raieringiks kujuneda optimaalseks peetud 30–35 aasta asemel 100 aastat.

Võrdleme samu näitajaid kuusikute kohta. Erametsade kuusikuid on viimastel aastatel raiutud 6% üldtagavarast aastas. Sellise tempo jätkudes raiuksime järgmise kümnendi jooksul (optimaalne raiering 80 aastat) 60% kuusikute üldtagavarast – see ongi kõik, mida metsast “tasub” välja vedada. Et metsade kasutust sisuliselt enam ei kavandata, siis on päris loomulik, et raiutakse seda, mis annab suurimat raietulu (joonis 6, all).

Peale selle, et halli lepa levides väheneb looduslik mitmekesisus, maastikud kasvavad täis ja muutuvad monotoonseks, on selle puuliigiga seonduv peamine probleem tema puidu kasutusvõimaluste piiratuses. Viimastel aastatel on küttepuu hind turul sedavõrd tõusnud, et selle raie ei tekita enam kahjumit. Ent probleem ei seisnegi mitte niivõrd suuremas rentaabluses – koos puiduhinna tõusuga suurenevad ka puidu varumise, veo- ja töötluskulud –, kuivõrd vajaduses leida halli lepa puidule uusi kasutusvõimalusi.


Kas hall lepp on jäänud tänamatult tähelepanuta? Milline on selle liigi saatus tulevikus? Nendele küsimustele oskaks vastata vaid selgeltnägija. Vaieldamatult suurele biomassi produktsioonivõimele juhtis tähelepanu juba professor Andres Mathiesen 1920. aastatel, ennustades sellele puuliigile suurt tulevikku. Koostatud on loendamatult palju arengustsenaariume ja mitmekülgselt uuritud halli lepa kasutust energeetikas. Selge on ka maksupoliitika muutmise vajadus. Ometi puistud surevad ning küttepuuvajadus kaetakse suures osas okaspuu ja kase raietel üle jääva praakpuiduga. Hall lepp aga jätkab oma võidukäiku aina avaramatel raiestikel ja endistel põllumajandusmaadel.



1. Adermann, Veiko 2003. Eesti metsad 2002. Metsavarude hinnang statistilisel valikmeetodil. OÜ Eesti Metsakorralduskeskus, Tallinn.

2. Laas, Endel 1987. Dendroloogia. Valgus, Tallinn.

3. Uri, Veiko (koost.) 1998. Halli lepa majandamine ja ökoloogia. EPMÜ metsakasvatuse instituut, Tartu.


Lembit Maamets (1957) töötab metsakaitse ja metsauuenduskeskuse büroo juhatajana.



Lembit Maamets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet