Eesti Looduse fotovõistlus
03/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldus Eestis EL 03/2004
Turbasamblad ja valvik

Ka need liigid, mis pole praegu veel haruldased, võivad selleks saada, kui me neid hoolimatult kasutame või nende kasvukohad hävitame.

Peale nende liikide, mis on kantud Berni konventsiooni ja Euroopa elupaikade direktiivi teise lisa rangelt kaitstavate liikide nimistusse, kuulub tervelt 38 liiki Eestis kasvavaid samblaid Euroopa elupaikade direktiivi neljandasse lisasse, mis reguleerib Euroopas veel üsna laialt levinud liikide ülemäärast kasutust ja nende kasvukohtade kahjustamist. Selliste liikide hulka kuuluvad kõik Eestis levinud turbasamblad ning harilik valvik.

Turbasamblad on parasvöötme soodes valitsejad ja peamised turbamoodustajad. Samas on nad ka ohustatud soode ja metsade kuivendamise ning turbatootmise tõttu. Need pisikesed taimed tekitavad turvast eri sootüüpides ja eri aastatel erisuguses koguses, kuid keskmiselt umbes millimeetri jagu aastas. Turba kaevandamine ületab Eestis turba loodusliku juurdekasvu 3,5–4,5 korda; kui võrrelda lubatud kasutusmääraga, siis üle kuue korra [2]! Seega on küll põhjust mõelda nende esialgu veel suuremalt jaolt tavaliste sammalde kaitsele.

Turbasammalde omapärane ehitus ja elulaad on ärgitanud looduseuurijaid varemgi kirjutama Eesti Looduses nende mitmekesisusest ja tähtsusest rabade elukorralduses [1, 3]. Neid teeb eriliseks tohutu veeimamisvõime: veehulk, mida turbasamblad suudavad hoida, ületab nende endi kuivkaalu kümme kuni kakskümmend korda. Selle teeb võimalikuks lehtede ja varte eriline siseehitus, kus väikesi klorofülli sisaldavaid rakke ümbritsevad suuremad veetünnikesi meenutavad tühjad surnud rakud. Imamisvõimet suurendab ka taimevarte tihe asetus: nii okste ja varrelehtede kui ka varte vahel kujunev kapillaarsüsteem aitab vett kinni pidada.

Looduses on turbasamblaid üsna raske üksteisest eristada, enamasti on vaja luubi, mõnegi liigi puhul isegi mikroskoobi abi. Ent teades, missugused liigid millises koosluses kasvavad, saame abi ka ümbrust silmitsedes: on liike, mis kasvavad valdavalt märgades metsades, mõned elavad ainult laugastes, osa jälle eelistab madalsoid ja osa on rabade asukad.

Mõned turbasamblad on meil haruldased. Eesti soodes ja märgades metsades kasvab üle poole Euroopas levinud turbasammaldest. Siin on praeguseks teada 37 turbasamblaliiki, Euroopas on neid kokku 54. Mõnd liiki leidub meil peaaegu igas soo- või soostuvas koosluses, teised seevastu on kasvukoha suhtes ülinõudlikud ja ning neid kohtab vaid väga harva. Selliseid liike, mida Eestis peetakse üsna haruldaseks (alla 12 leiukoha), on üheksa. Seitse neist on kantud Eesti punasesse raamatusse: Aongstroemi turbasammal (Sphagnum aongstroemii, 0-kategooria), kõrv-turbasammal (S. auriculatum, 0-kategooria), Jenseni turbsasammal (S. jensenii, 5. kategooria), Lindbergi turbasammal (S. lindbergii, 3. kategooria ), pehme turbasammal (S. molle, 3. kategooria), viierealine turbasammal (S. quinquefarium, 5. kategooria) ja põhja-turbasammal (S. subfulvum, 5. kategooria). Kolm turbasamblaliiki – loigu-turbasammal (S. inundatum), Wulfi turbasammal (S. wulfianum) ja Lindbergi turbasammal on Eestis ka kaitse all, sest nende arvukus on viimaste aastakümnete jooksul murettekitavalt vähenenud.

Haruldaste hulgas on nii rabade liike kui ka soostuvates metsades kasvavaid turbasamblaid. Kaitsealustest kasvavad loigu ja Lindbergi turbasammal rabades laukaservas, ka vanades turbavõtuaukudes, kuid praegu teada olevaid leiukohti võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Wulfi turbasammal asustab varjulisi rabastuvaid okas- ja segametsi, inimpelgliku liigina on ta tundlik nii kuivenduse kui ka metsaraie suhtes. Nüüdseks on tema kunagisest enam kui 30 leiukohast säilinud vaid kaheksa. Ka viierealine turbasammal kasvab vanades soostuvates kuusemetsades. Viimasel suvel leiti teda üle poole sajandi taas uuest kohast, mis kinnitab liigi püsimist Eesti flooras. Samuti soostuvate okasmetsade asukat Aongstroemi turbasammalt pole aga viimase saja aasta jooksul õnnestunud enam leida: selle liigi olemasolu Eesti flooras on küsitav, sest ainus seni teada olnud leiukoht Käsmu poolsaarel on kuivendatud.

Harilikku valvikut (Leucobryum glaucum) võib leida mõnel pool Lääne-Eesti metsades. Kaksikhambaliste sugukonda kuuluvast valviku perekonnast on Eestis seni teada vaid üks liik.

Valviku heledad padjandid on erisuguste mõõtmetega, ulatudes paari sentimeetri kõrgusest madalast laigust kuni meetrikõrguste mätasteni. Viidumäel sai eelmisel suvel ühel ruutmeeril loendatud 15 mättakest, millest väikseim oli ruutsentimeetrine, suurim ulatus üle 800 ruutsentimeetri.

Et valvik kasvab aastas umbes ühe sentimeetri jagu, siis võib oletada, et suuremate mätaste vanus võib küündida aastakümnetesse. Padjandid (mättad) koosnevad tihedalt üksteise kõrval paiknevatest samblavõsudest. Omapärase kahvaturohelise värvuse annavad mätastele erilise siseehitusega samblalehed. Nagu turbasammaldelgi, on hariliku valviku lehes kahesuguseid rakke: väikesi klorofülliga rakke ümbritsevad suuremad tühjad rakud – hüalotsüstid.

Eoskupraid näeb valvikuvõsudel üliharva. Selle põhjuseks peetakse taime kahekojalisust. Euroopas on levinud valdavalt emased valvikutaimed, kelle kääbusjad isaspartnerid on millegipärast hävinud. Mõne liigi puhul arvatakse, et siin on süüdi ebasoodsad keskkonnatingimused, näiteks happevihmad. Tillukesed isastaimed saavad areneda vaid emastaimede peal. Kui nad sealt mingil põhjusel hävivad, siis pole suguline paljunemine võimalik: tõenäosus, et padjandile maandub kuskilt kaugemalt kohale jõudnud isane eos, on üliväike. Siiski ilmuvad eoskupraid kandvatel taimedel need aeg-ajalt taas, sest üsna suured eosed langevad enamasti sinnasamasse. Paljunemisraskustes võib peituda ka üks põhjusi, miks selle liigi levik tundub olevat nii juhuslik.

Eestis on harilik valvik levinud hajusalt, eelistades merelisema kliimaga Lääne-Eesti ja saarte soostuvaid okas- ja segametsi, kuid võib kasvada ka kuivades palumännikutes või hoopis märgades lodulepikutes. Tema kasvuks on oluline eelkõige niiske õhk. Eriti võimsaid mättaid näeb Ruhnu saarel [4].

Liigi leiukohti võib Eestis loendada üle 30, ent nii mõnigi neist on teada vaid vanade andmete põhjal (vt. kaarti). Seda sammalt ohustavad metsatööd, aga ka mätaste lõhkujad. Seetõttu kuulub ta nii Eesti punase raamatu ohualdiste liikide nimistusse kui ka kaitsealuste liikide kolmandasse kategooriasse.

Oma levila piirides Põhja-Ameerikast Jaapanini on ta merelisema kliimaga aladel veel üsna tavaline. Jaapanis on ta punases raamatus ebapiisavate levikuandmete tõttu ja Lätis, nagu Eestiski, punase raamatu ohualdiste kategoorias.



1.

Bušš, Kaspars 1968. Turbasamblad – kõrgsoo pärisperemehed. – Eesti Loodus 19 (8): 463–464.
2.

Ilomets, Mati 2003. Mille arvel kaevandame turvast? – Eesti Loodus 54 (2/3): 20–24.
3.

Ingerpuu, Nele 1994. Igal samblal oma nägu, 10. Soosamblad (järg). – Eesti Loodus 45 (9): 265.
4.

Roosaluste, Elle 1995. Saladuslikud samblamättad. – Eesti Loodus 46 (6): 353–354.


Kai Vellak (1963) on samblauurija, töötab EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudis. Uurib peamiselt samblakoosluste liigilist mitmekesisust ning samblaliikide leviku ja kaitsega seonduvaid probleeme.



Kai Vellak
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet