Eesti Looduse fotovõistlus
03/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 03/2004
Madagaskaril, leemurite ja kameeleonide maal

Madagaskari saar, mis on üle kümne korra suurem kui Eesti, kubiseb haruldastest olenditest. Kui tutvud Madagaskaril järjekordse taime või loomaga, võid olla juba ette enam-vähem kindel, et mujal seda ei leidu. Sellised on ligi kolmveerand Madagaskari põlisasukatest, näiteks kümned leemuri- ja tenrekiliigid.

Saarel on isegi terveid taime- ja loomasugukondi, mis on omased vaid Madagaskarile. Tuntuim näide on leemurlased. Nagu osutavad luuleiud, olid need poolahvid kümneid miljoneid aastaid tagasi tavalised maakera paljudes paikades. Kuid siis, pärast ahvide ilmumist, ei jäänud neid alles mujale kui Madagaskarile ja selle lähisaartele.

Haruldaste liikide rohkuse Madagaskaril on loodusloolaste meelest tinginud tõsiasi, et saar eraldus Aafrika mandrist ligi 40 miljonit aastat tagasi. Hiidsaarel hakkas toimima otsekui ainulaadne evolutsiooni katselabor. Kuna uusi loomaliike ei lisandunud, said siin asuvad liigid miljonite aastate jooksul segamatult püsida ja areneda.

Päevaleemurid Perinet’ rahvuspargis. Seisime hiirvaikselt ligi kolmekümnekraadises kuumuses liaanide vahel, sõrm kaamera päästikul. Meie kohal puulatvades askeldas indrite perekond. Olime nad leidnud Perinet’ rahvuspargi džunglis vaevalt paaritunnise otsingu järel. Perinet’ rahvuspargis on tõenäosus indrit kohata suurem, kui mis tahes teises Madagaskari paigas. Siiski oli meil vedanud. Näiteks BBC telekompanii võtterühm, kes lahkus siit vahetult enne meid, oli otsinud indreid kaks päeva, enne kui sai neid filmima asuda. Perinet’ rahvuspark on Madagaskari pealinnale Antananarivole lähim troopilise vihmametsa kaitseala. Ligi 13 000 hektari suurusesse rahvusparki sõitmiseks kulub neli tundi, mis Madagaskari mastaape arvestades on lühike sõit.

Indrid on suurimad leemurid maailmas. Nende pikkus ulatub tublisti üle poole meetri ja kaal üle viie kilo. Paar aastakümmet tagasi oli see loomaliik välja suremas ja üliharuldane. Nüüd on indrite arvukus Perinet’ ümbruses tõusuteel.

Läbi kaamera teleobjektiivi paistab loomade tegutsemine nagu peo peal. Loomi on kokku viis – see on tüüpiline indrite perekonna suurus. Must-valge looma ümarate kõrvadega tume pea kahe nööpsilmaga sarnaneb plüüšist mängukaru omaga. Tagumised jalad pikkade tugevate reielihastega meenutavad känguru jalgu. Erinevalt muudest leemuriliikidest on indril pika saba asemel näha vaid sabakönt nagu jänesel.

Loomad sirutasid okstel laisalt kiikudes end aeg-ajalt mõne puulehe poole ja pistsid neid põske. Ootamatult ajas üks indritest oma huuled torusse ja lasi kuuldavale kõrvulukustava trompetihüüu. Tundus, et olime läinud indritele liiga lähedale. Kuid mõnekümne sekundi möödudes kuuldus džungli sügavusest summutatult vastu teine samasugune hõige. Kaks perekonda tegid kilomeetrite kauguselt selgeks omavahelisi territooriumi piire. Indrikeelseid sõnumeid vahetati üle inimeste peade, laskmata end häirida inimeste kohalolekust.

Samas rahvuspargis saime hiljem vaadelda üht teistki põnevat leemuriliiki – valgelaup-sifakat. Need loomad on indritest pisut väiksemad. Värvuselt on nad valge-, musta- ja ruskekirjud. Ühes rühmas oli tosinkond looma. Jälgisin kaua kahte sifakat, kes istusid lähestikku oksaharude vahel. Umbes paarikümne minuti jooksul ei teinud nad muud, kui avaldasid üksteisele sümpaatiat. Kord istusid kaelakuti külg külje kõrval nagu kaks südamesõpra, kord pöörasid näod vastakuti ja embasid teineteist pikalt. Tegemist ei olnud pulmarituaaliga. Valgelaup-sifakade eripära pidigi olema see, et paarid õrnutsevad aasta ringi, lahutades sel viisil lihtsalt meelt.


Ööleemurid Ranomafana rahvuspargis. Ranomafanas saab nagu Perinet’ski näha klassikalist troopilist vihmametsa. Rahvuspargi pindala on ligi 40 000 hektarit. Et Madagaskari pealinnast sinna jõuda, tuli sõita kaks päeva. Eriti vaevaline oli tee lõpuosa, kus saime kogeda kuulsat Madagaskari pinnaseteed. Keskmine tunnikiirus punakal savitaolisel teel oli alla kümne kilomeetri tunnis. Meie paljunäinud reisibuss, kus kompsud katusele seotud, õõtsus päratute aukude vahel loovides nagu laev tormis.

Ranomafanas olid meil kaasas vilunud teejuhid ja võimsad taskulambid. Džunglipimeduses võis kohata loomi, keda päevavalgel ei näe. Tume troopiline mets näis kõnelevat plinkivate tulukeste morsekeeles: kord helendavate putukate sähvatus puuvõrades, kord kellegi silmapaar välgatus. Neid silmapaare katsus meie teejuht oma lambi valgussõõri vangistada ja siis juba lähemalt selgitada, kellega on tegemist. Kuulatasin džungli helisid. Puude võradest kostus meloodilist vilistamist, mis meenutas linnulaulu. Teadsime juba oma varasematest ööretkedest, et nii häälitsevad puukonnad. Aeg-ajalt kuuldus eemalt pikaldasi hõikeid. Need kuulusid mingile ööleemurile.

Olime teel, et leida maailma väiksemat leemurit, pruuni hiirleemurit. Selleks et neid välja meelitada, kasutas meie teejuht trikki. Metsalagendikule jõudnud, võttis ta taskust banaani ja hõõrus selle lagendiku servas kasvava puukese tüvele laiaks. Nüüd jäime ootele. Möödus vaevalt veerand tundi, kui erakordselt tundliku haistmisega hiirleemurid olid vastupandamatu peibutise lõhna peale kohal. Taskulambi valgusvihus sebisid mööda tüve üles-alla väikese roti mõõtu, ent hulga armsama välimusega loomad. Laia, lendoravat meenutavat keha kattis sametine pruunikirju karv, kõrvad ja silmad olid ümarad ja suured. Nagu teisedki öösel tegutsevad leemurid, magab hiirleemur päeva maha. Öösel otsib ta aga vilkalt puuvilju, jahib putukaid ja muid loomi, kellest aga jõud üle käib.


Rasvavarud saba sees. Vahest suurim elamus ööleemurite seas oli eriskummalise sabaga rasvasaba-kääbusleemur. Olime juba pikka aega tulutult kottpimedas džunglis hulkunud, kui järsku arvas meie teejuht, et on taskulambi valgussõõris kedagi märganud. Kõndisime paarikümne meetri kaugusel asuva ränduripuu poole.

Seal ta tõesti konutas – väikese koera suurune pruunikas loom. Meie rõõmuks ei pugenud leemur taskulambi valguse eest peitu. Osavalt ränduripuu varte vahelt läbi loovides tuli ta meile hoopis lähemale. Nüüd, kui paistis ka tema saba, meenutas see loom jämeda sabaga saarmast, kes millegipärast on roninud puu otsa. Ta uuris meid paigale tardunult. Oli soodne hetk pildistada. Viimane elamus, mida enne päästikule vajutamist jõudsin tabada, olid välklambi valgel laternasuurustena paistvad öölooma silmad. Pärast pildistamist jäi leemur veel mõneks sekundiks paigale ja vonkles siis tüve mööda paindlikult liikudes üles puu latva.

Rasvasaba-kääbusleemuri saba on jäme seepärast, et sinna kogub ta oma rasvavarud. Vaid sellel leemuril on kombeks jääda kuueks kuuks taliuinakusse. Ta poeb puuõõnsusesse ning elab kehvad kuud üle kogutud varude abil. Talv Madagaskari moodi ei tähenda muidugi lund ja pakast, vaid põuast aastaaega. Paljud taimed jäävad puhkeseisundisse ning loomi kimbutab toidupuudus. See kääbusleemur jääb taliuinakusse samal põhjusel, miks mäger Eestis.


Lõuna poole liikudes vihmametsad lõppesid. Need asendusid savannide ja kiltmaadega ning päris Madagaskari lõunatipus kõrbemetsade ja jõeäärsete galeriimetsadega. Nendesse paikadesse tuli lennata lennukiga. Sihiks oli Berenty looduskaitseala. Erandina Madagaskari kaitsealade süsteemis on see kaitseala eravalduses ja kuulub prantsuse päritolu Heaulme’ide perekonnale. Kaitseala tuumiku moodustab 265 hektari suurune jõeäärne põlismets, mis on ümbritsetud kõrbelise torkvõsaga. Selles paigas olime aina lõunasse liikudes eemaldunud ekvaatorist juba nii kaugele, et jõudsime troopikavöötmest välja. Ometi saime just siin tunda Madagaskari suurimat kuumust. Kõrbelise kliima tõttu tõusis temperatuur päeval 38 kraadini.

Väikesel Berenty kaitsealal hoolitsetakse leemurite eest hästi. Seepärast oli loomi rohkesti ja palju hõlpsam neid jälgida kui vihmametsades. Meeldejäävamaid elamusi pakkusid kaks leemuriliiki, tuttsifaka ja kata. Tuttsifaka välimuse muudab eriti sümpaatseks peaaegu üleni valge värvus. Vaid koon ja pealagi on pruunikasmusta tooni.

Mitmel täiskasvanul oli turjal ratsutamas kõvasti ema karvadesse klammerdunud poegi. Pojad olid sündinud paari kuu eest, oktoobri alguses. Vahel tegid emasloomad, poeg kukil, ühe puu võrast teiseni mitmemeetriseid hüppeid. Nad hõljusid läbi õhu, esijäsemed ees ning ei vääratanud maandudes kordagi. Omaette etendusena mõjus tuttsifakade liikumine maapinnal. Tagajalgadel külg ees rivis hüplevad loomad meenutasid näitlejaid, kes esitavad sellele liigile ainuomast rühmatantsu.


Leemurid, kes osutusid varasteks. Kõigist leemuritest sagedamini võis kohata katat ehk kassleemurit. Liigi silmatorkavaim tunnus on musta-valgevöödiline saba. Saba pikkus ületab märgatavalt keha pikkuse. Erinevalt tuttsifakadest liikusid need loomad maapinnal alati neljal jalal. Tihti, kui loom ise lopsakate džunglitaimede varju jäi, reetis tema liikumise uhkelt kõrgele tõstetud saba.

Katad liiguvad suuremate rühmadena kui teised leemurid. Rühma suurus võib ulatuda kahekümne liikmeni. Õhtu- ja hommikutundidel võis mõnda looma näha tardununa niinimetatud päikesepalvetaja poosi. Ta istus maas, selg sirgelt, tagajäsemed õieli ja esikäpad kätena päikese poole pööratud. Silmad suletud, näis loom mediteerivat. Omal kombel ta tõesti palvetas päikese poole: nii koguvad need algelised primaadid endasse päikeseenergiat.

Kord jätsime metsaretkele minnes oma hüti akna praokile, et ruumi tuulutada. Tagasi tulles avanes toakeses uskumatu pilt. Meie riided olid reisikotist välja kistud ning põrand ühtlaselt üle külvatud puuviljade jäänustega. Tormasime kõigepealt oma rahakotte kontrollima. Kuid need seisid puutumatult omal kohal. Kui toanurgas hakkas silma leemuri väljaheite hunnik, ei jäänud enam kahtlust, kes need kutsumata külalised olid. Ajal, kui meie olime läinud metsa leemureid uurima, oli rühm katasid otsustanud tulla hoopis uudistama meie elupaika. Paokil akna vahelt tuppa tunginud, olid nad avastanud meie litšipuu ja teiste troopiliste puuviljade varud ning need viimseni hävitanud.


Suurim ja väikseim kameeleon – veidrad mõlemad. Nagu leemuridki, on mõnda liiki kameeleonid liikvel vaid öösel ja teised päeval. Väikseim kameeleon, keda reisil nägime, sattus meie teele kohe esimesel õhtul Perinet’s, kui meie ees kõndiv teejuht libistas end järsku džunglirajalt võssa. Ta oli märganud kellegi silmapaari. Taskulambi valgusvihk oli suunatud pruunile mahakukkunud lehele maapinnal. Mees tõstis lehe maast. Selle peal seisis tardunult lehega sama värvi, kuid lehest väiksem olevus. Aeg-ajalt pilgutas veider rohutirtsu suurune habras loomake silmi, mis olid kehaga võrreldes ülisuured. Silmad asusid otsekui kõrgete kulmukaarte all.

Polnud kahtlust, et meie ees seisis väikseim kameeleonidest – üks kääbuskameeleonide perekonda kuuluv isend. See vähem kui pöidlapikkune loomake elab maapinnal lehekõdus ja toitub peamiselt putukatest.

Suurimat kameeleoni nägime siis, kui ühel päevasel retkel olime parajasti vihmametsast lahkumas. Kõrge põõsa längus okste vahel turnis umbes käsivarre pikkune erkroheline sisalik. See oli Parsoni kameeleon, kes kuulub maailma suurimate kameeleonide hulka. Loom liikus mõõdetud ja väärikal sammul, iga astet tangitaoliste varvastega hoolikalt kinnitades. Rohelise kilbiga kaetud kael püsis seejuures liikumatuna ning peahoiak näis seetõttu olevat kõrk.

Samas vilasid kameeleoni silmad lakkamatult ringi. Tundus, nagu oleks tegemist tähtsa aristokraadiga, kes kahtlustab enda ümber pidevalt intriige. Oli tõesti kummaline jälgida, kuidas kameeleon oma silmi liigutab. Kumbki punnsilm kiikas teisest sõltumatult. Sisalik suutis kogu aeg silmi pööritades hoida oma vaateväljas kõike, mis toimus tema ees, taga, pea kohal ja all.

Muidugi ei jäänud talle märkamata ka paarikümne sentimeetri kaugusel oksal istuv ritsikas. Tõtt-öelda oli selle sinna juba varem ettenägelikult sokutatud meie teejuht. Nüüd tardus kameeleon paigale. Tema kummagi silma vaade koondus ühte punkti. Järsku lopsas suust välja uskumatult pikk keel ja järgmisel hetkel oli ritsikas kameeleoni lõugade vahel. Võid ju raamatutarkusest teada, et selline keel mahub kameeleoni suhu seepärast, et on eriliselt kokku volditud ning täitub väljapaiskumise ajal verega. Ometi näis vähem kui sekundiks kameeleoni suust välgatanud ülipikk keel nagu ilmutus. Pole imestada, et kohalike elanike arvates on sellel üleloomulikku väge. Nad kasutavad kuivatatud ja pulbriks jahvatatud keelt oma maagiliste ravimite valmistamiseks.


Värvilised sõnumid kameeleonide keeles. Madagaskari reisil saime lahti ka väärkujutelmast, et kameeleonid muudavad oma värvi vaid selleks, et sulanduda ümbrusega ja nii märkamatuks jääda. Tõepoolest, mõnikord aitab värvimuutus kaasa ka sellele. Kuid peamiselt annavad kameeleonid värvinüansse vahetades edasi sõnumeid. Loomariigis õige ainulaadse kehakeele kaudu näitavad nad oma suhtumist, meeleolusid ja seisundeid. Näiteks algab eriti hoogne värvimäng kameeleoni kehal siis, kui ta märkab võistlevat isaslooma. Niisama erksad, kuid hoopis teised värvikombinatsioonid ilmuvad isase kehale siis, kui ta kohtub veetleva emasloomaga.

Teatud värvitoonid annavad märku kameeleoni tervislikust seisundist. Näiteks mustjate toonide ilmumine värvimustrisse osutab tavaliselt sügavale stressile. Kui aga üle looma keha hakkavad voogama eriti kaunid punakad toonid, mis muutuvad roosakatest aina purpursemaks, tähendab see, et kameeleon on suremas.


Inimene asustas selle saare inimkonna ajaloo seisukohalt üllatavalt hiljuti, kõigest kaks tuhat aastat tagasi. Üsna kiiresti hakkasid polüneesia-malaisia päritolu hõimud siinset loodust tugevalt mõjutama. Luuleiud on osutanud, et just siis hakkasid paljud loomaliigid välja surema. Näiteks hävisid lõplikult orangutanisuurused leemurid ja kolme meetri kõrgused lennuvõimetud linnud, kes meenutasid välimuselt jaanalindu.

Liikide huku peamine põhjus ei olnud siiski mitte niivõrd otsene jaht loomadele, kuivõrd nende elupaikade hävitamine. Selleks et juurde saada põllumaad ja koduloomadele paremaid rohumaid, aletatakse ja põletatakse metsi ja savanne praegu Madagaskaril niisamuti kui sajandite eest.

Samas on elanike arv kiires tempos kasvanud. Võrreldes näiteks 1960. aastaga, on rahvaarv praegu kaks korda suurem. Madagaskaril elab nüüd 15 miljonit inimest. Mida rohkem inimesi peab saar ära toitma, seda enam peavad taanduma metsad. Nii ongi sama aja jooksul, kui rahvaarv on kahekordistunud, kahanenud samavõrra ka metsade pindala.

Alles 1980. aastate keskel hakkas Madagaskari riik oma säilinud põlislooduse pärast tõsiselt muretsema. Rahvusparke ja kaitsealasid leidub tänapäeva Madagaskaril üsna ohtralt. Veel on loodushuvilisel võimalik saada Madagaskari looduse aaretest õige põhjalik pilt. Kuid probleemile, kuidas tormiliselt kasvavat elanikkonda ka tulevikus ära toita ja samal ajal säilitada loodusrikkusi kas või praegusel tasemel, ei ole nüüd ega tulevikus kerge lahendust leida.



Hendrik Relve
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet