Mul on hinge peal mitu äranarritud paika Kõrvemaal, eriti üks neist. Kunagi laiusid seal raba- ja siirdesoomaastikud madalatest väikevoortest soosaartega: Tartussaare vägev kuusik paistis üle soolaama isegi Tallinna–Tartu maanteele, kuusiku kaitsva müüri ääres elas ja hoidis ümbrusel silma peal metsavaht. Naabervoori – Järvessaart ja Kasksaart – katsid kenad puisniidud, kus kevaditi õitsesid ülased ja suvehakul kuldkingad. Aga soolagedad olid seal uskumatult marjarikkad.

Metsavaht lubas kord, et juhatab mind jõhvikamaale, kus jõuan tunniga oma suure seljakoti ääreni täis korjata. Kordoniõuelt marjapunaste mätasteni kulus vaid paarkümmend minutit, ja tõepoolest – tunni aja pärast oli mul tegemist, et raske kott turjale upitada. See jõhvikaime oli Tartussaare ja Järvessaare vahel ning jätkus siirdesoolagedal Järvessaarest lõuna poole.

Siis, möödunud sajandi kuuekümnendail, tuli metsakuivendus. Suurejoonelise projekti järgi pidi soolagendikele saama mets ning seni vaid taliteedega maastikku ehitatama autotee üle Tartussaare ja Kasksaare Tallinna maanteeni välja. Tee-ehitus jäi küll sohu pidama, aga algusots tehti ära: trassi tarvis raiuti kitsukeselt Tartussaarelt maha põliskuusik (sealt saadud puit oligi vist ainus kindel tulu, mida see projekt andis!). Soosaare serva jäeti küll puud püsti, aga suur osa tuultevalda sattunud kuusevibalikest langes järgmises sügistormis.

Soosaare rahuga harjunud metsavaht kolis ära, asemele ei tulnud kedagi. Jõhvikarikas siirdesoolaam uuristati läbi tiheda kraavivõrgustikuga.

Käisin seal poolteist aastakümmet pärast suuri ümberkujundusi. Nii soosaari kui ka neid ümbritsevaid soid oli vallutamas võserik. Küllap soosaartel kujuneb sellest kunagi mets. Jõhvikaparadiisist olid järel armetud riismed, aga uutes oludes müürina kerkivat noort metsahakatust ei näinud. Ju polnud seal looduslikke eeldusi korraliku puistu tarvis, ja isegi turumajandust eiraval sotsialismiajastul ei peetud otstarbekaks külvata kraavitatud soolaamale tonnide viisi mineraalväetisi, nagu seda toona tehti soode kuivendamist õigustavatel katselappidel.

See on vaid üks näide tavamõistusele arusaamatutest tegudest, millega metsakuivendajad aastakümneid tagasi oma maine rikkusid. Ja just siin peitubki põhjus, miks me suhtume nüüd ettevaatusega igasugustesse kraaviprojektidesse.

Tänapäeva majandusoludes on küll raske uskuda, et keegi lausa mõttetult raha kraavimuldesse matab, ent ka tulutooval ettevõttel võib olla kaasmõjusid, mis mõnel pool projektikohase kasu nullivad. Looduse ümberkujundaja peaks soovitud tulemuse kõrval oskama ette näha ka tagajärgi, ning hindama, kumb kumma üles kaalub. Selle üle siinses ajakirjanumbris arutlemegi.