Eesti Looduse fotov�istlus
04/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 04/2004
Koostame Eesti haudelindude uue levikuatlase!

Eesti seni ainuke linnuatlas ilmus üksteist aastat tagasi, kuid selle andmed koguti märksa varem: 1977–1982. Vahepeal on muutunud nii Eesti maastik kui ka linnustiku koosseis ning vajadus koostada uus atlas on ilmne. Eesti ornitoloogiaühingu eestvõttel saab sellest aastast alates alustada uue atlase välitöid, milles võib kaasa lüüa igaüks.

Loomade ja taimede levikuatlasi on maailmas koostatud juba üle saja aasta. Ühe esimese standardsel meetodil põhineva, ulatuslikku ala käsitleva lindude pesitsusaegse levikuatlase avaldas Briti ornitoloogiaühing 1976. aastal [4]. Lindude levikut kirjeldavad pesitsusaegsed, talvised või koguni rändeatlased.


Mis need atlased on? Iseenesest ei ole linnuatlased muud kui rasterpõhjal levikukaardid eri liikide leviku kohta teatud ajavahemikul. Lihtsamal juhul piirdutakse vaid liigi registreerimisega (leidub – ei leidu), keerukamal juhul püütakse hinnata ka pesitsevate paaride koguarvu.

Tänu lennuvõimele saavad linnud vajaduse korral kiiresti oma asukohta muuta. Seepärast ei asusta nad mis tahes omadustega maastikku peaaegu kunagi juhuslikult. Mõnes elupaigas on lindude vajadusi rahuldavad pesitsus-, toitumis- jne. tingimused soodsamad, mistõttu ka eri linnuliikide jaotumise põhjused võivad olla mitmesugused. Raske on ju ette kujutada, et kaldapääsukesed rajaksid oma pesi kuhu juhtub, arvestamata turvalise pesakoopa jaoks sobiva pinnasega.

Seega saame linnuatlast sirvides teada, millised linnud ja kuidas sellel alal levivad, ning mõnel juhul aimu ka nende arvukusest. Samas tuleb meeles pidada, et olenevalt mõõtkavast võib esitatud teave olla ühtaegu küllaltki ülevaatlik, ent samas väga puudulik. Nõnda on küll tore vaadata Euroopa linnuatlasest mõne linnuliigi levikukaarti, kuid selle liigi leviku kohta Eestis jääb nii suur skaala üldjuhul ebapiisavaks.

Linnuatlasi on mitmesuguseid: piirkondlikke, üleriigilisi või suisa tervet regiooni hõlmavaid. Lähtuvalt ala suurusest on pisut erinev ka loendusüksuse pindala maastikus, kuid see oleneb muu hulgas ka vaatlejate rohkusest. Inglismaal on suure huviliste hulga tõttu tehtud piirkondlikke atlasi isegi 1 × 1 km ruudustikus, samal ajal kui üle-euroopalise atlase jaoks oli kasutusel ruudustik küljepikkusega 50 km.

Enim levinud ruudu suurus on seni olnud 10 × 10 km. Viimastel aastatel on paljudes riikides hakatud järjest enam kasutama väiksemaid ruute, sest linnuhuvilisi on märgatavalt juurde tulnud ning ühtlasi on suurenenud nõudmised andmete kvaliteedi järele. Eeskätt kaitse korraldamisel on etemad väiksemad loendusüksused.


Taliatlased täiendavad pesitsejate levikuatlasi. Mida rohkem paranevad inimeste teadmised lindude bioloogia kohta, seda enam hakatakse mõistma, et kevad – linnulaulust rõkkav aastaaeg – ei ole ainuke aastaaeg, mis avaldab mõju liigi käekäigule. Kui kevad-suvine ajajärk on meie laiuskraadil enamikule liikidest paljunemise aeg, siis talv võib kõik eelnenud ponnistused halastamatult nullida.

Suurbritannia esimest taliatlast hakati koostama teatud mõttes tühjast kohast, kuigi haudelindude atlastega olid kogemused juba olemas. Nimelt oli esmalt vaja kokku leppida talve algus- ja lõppajas. Lindude liikumised ei tähenda vaid rändeid: ka ilmastikumuutused ajavad neid liikvele. Ühtlasi erinevad aastati rände alg- ja lõppajad. Tagatipuks on mõnele liigile omased ka talvised ulatuslikumad ümberpaiknemised. See kõik ei puuduta muidugi invasioonilinde, kelle liikumisi suunavad olud kaugel asualal. Pärast mõningast arutelu määratlesid britid talvena ajavahemiku novembri keskpaigast kuni veebruari lõpuni [1].

Järgmine probleem oli meetodi valik: kuidas hinnata lindude ohtrust? Talvel on enamik linde tihedamalt koos, seda tulenevalt nii elupaigaeelistustest kui ka sotsiaalsest sättumusest. Loomulikult pole atlast tehes võimalik linde kõikjal täpselt loendada, sest see oleks väga aeganõudev ja käiks ka enamikule atlase vabatahtlikele kaastöölistele üle jõu. Seepärast võeti aluseks nähtud lindude maksimaalne arv. Paraku võib selline käsitlusviis anda mõnes ruudus tendentslikke tulemusi, sest üks suur salk ühel vaatluspäeval võib jätta mulje liigi sealsest suurest arvukusest. Kuid andmeid mitmekülgselt võrreldes ning statistiliselt siludes saab sedasorti probleeme leevendada. Muide, kui oli analüüsitud nähtud liikide arvu sõltuvust vaatlusajast, selgus, et esimese vaatlustunni jooksul on vähearvukat liiki kohata niisama tõenäoline kui näiteks kuuendal vaatlustunnil.

Tõsi, senini on taliatlasi ilmunud vähe. Et hea tahtmise korral saab teha suuri asju, näitab kas või sloveenide töö: 150 vaatlejat kogus 1979/80–1992/93 talvede jooksul 240-s 10 × 10 km ruudus kokku andmestiku, mis 1994. aastal anti välja raamatuna [5]. Erinevalt brittidest pidasid sloveenid talveks vaid detsembrit ja jaanuari.


Rändeatlased hõlmavad ajajärku lindude pesitsemise ja talvitumise vahel. Päris ulatuslikke ja kõikehõlmavaid rändeatlasi pole siiski palju ilmunud. Tavalisemad on seni olnud kogumikud mingi liigirühma rände kohta. Britid, eestvedajad paljudes ornitoloogilistes ettevõtetes, tegid siiski ka selles vallas ära suure töö ja nende teos on nüüdseks juba ilmunud. Raamatu taustteabe järgi on Suurbritannias alates 1909. aastast rõngastatud üle 25 miljoni linnu ning taasleide on üle poole miljoni. Atlast ette valmistades prinditi üle 30 000 kaardi, millest raamatusse jõudis 1100 [5]. Peale selle on esitatud veel mitmesuguseid üldistavaid diagramme ja tabeleid, näiteks teadaolevate surma põhjuste jaotus või lindude leviku soolised ning vanuselised erinevused.


Milleks see kõik? Tegelikult on asjal mitu tahku, nagu ikka looduse puhul. Inimene on oma loomult uudishimulik. Väga paljudele meeldib teada mitmesuguseid fakte ning teadmised lindude leviku ja arvukuse kohta on lihtsalt üks osa sellest tervikust.

Teiseks, osa inimesi otsib maailma nähtustele põhjendusi ja püüab aimata seoseid eri nähtuste vahel. Nii on hulk inimesi mures liikide käekäigu pärast, kuid selleks, et midagi arukat ette võtta, tuleb esmalt teada hetkeseisu ning võimaluse korral ka varasemat olukorda. Seega aitavad atlased ühtlasi saavutada looduskaitse sihte.


Seda on meil ennegi tehtud. Eesti esimese linnuatlase andmed koguti aastatel 1977–1982, nii et üle 25 aasta tagasi. Kuid raamat ilmus alles 1993. aastal (koostaja Olav Renno). Selle eessõnas on öeldud: „Eesti haudelindude atlas on meie linnuteadlaste ja amatöörornitoloogide kollektiivne töö. Mõeldud kõigile linnuhuvilistele.“ [2] Tol ajal osales atlasetöös veidi üle 400 huvilise, kelle töö tulemusena selgus muu hulgas, et meie kõige levinum haudelind oli linavästrik (leiti 98,9% ruutudest); järgnesid põldlõoke, kuldnokk, salu-lehelind ja metsvint.


Uus töö alanud. 2003. aastal asus Eesti ornitoloogiaühing ette valmistama uut atlast. Välitööd on kavandatud aastatele 2004–2007 ning aastaks 2010 peaks olema kogutud materjal läbi töötatud ning raamatuks vormitud.

Uus atlas tehakse 5 × 5 km ruutudes, seega neli korda väiksemates kui varem. Peale selle püütakse vähem arvukate liikide kohta koguda ka kvantitatiivset infot, kaardistades ette antud liikide tegelikud vaatluskohad. Tõsi, tänavu on kaardistamiseks pakutud liikide loend päris pikk. Kuigi esmapilgul võib selline töö tunduda väga tülikas, võimaldab see siiski saada märksa parema pildi liikide täpse leviku ning arvukuse kohta eri piirkondades. Osa liikide puhul loodetakse koguneva andmestiku põhjal hiljem arvutada ka tegelikud asustustihedused. Et praegusajal on arvukust võimalik siduda ka kaardiandmetega, siis tekib võimalus analüüsida linnuandmeid lähtuvalt maastiku ja elupaiga mustrist.

Ühe uuendusena kogutakse atlasetöö käigus aga ka täpseid andmeid tavaliste liikide asustustiheduse kohta. Selleks paigutatakse juhuslikult maastikku ruudukujulised kahe kilomeetri pikkused transektid, kus pannakse hoolikalt kõik liigid ja isendid aluskaardile kirja, näidates ära linnu täpse tegevuspaiga. Sellist tõepoolest tülikat ja tõsist tööd ei pea siiski ette võtma atlase vaatlejad, vaid rühm eriti entusiastlikke loendajaid.


Atlasetöös osaleda pole üle jõu käiv kellelegi. Kuigi linnuliike on Eesti nimistus 357 ja neist pesitsejaid 207, saab neid töö käigus tundma õppida. Kuna kogutakse teavet kõikide liikide kohta, siis on oluline ka tavaliste liikide äratundmine; paljud liigid saab määrata määrajate kaasabil.

Kõik huvilised on oodatud meie ürituses osalema! Lihtsaim viis seda teha on esmalt tutvuda kodulehega www.eoy.ee/atlas. Kui pole võimalik kasutada Internetti, siis tuleks ornitoloogiaühingusse teatada oma vaatluspiirkond (maakond, vald, külad või UTM-ruut). Seejärel saadetakse teile aluskaart ruudu piiridega ning tarvilikud juhendmaterjalid.

Ka linnu-uurijad käivad kaasas infotehnoloogiliste uuendustega. Meie selle sajandi esimese linnuatlase uuendus on näiteks võimalus endale ruute valida ornitoloogiaühingu kodulehelt. Samuti võib oma vaatlustulemusi edastada Interneti vahendusel, saades ühingust oma kasutajatunnuse ja parooli.

Loomulikult võib vaatlusteks valida ka mitu ruutu ja vaatlustel käia koos sõbra või suisa sõpruskonnaga. Ruutu ei pruugi esimesel aastal jõuda täielikult läbi uurida: selleks on aega neli aastat. Ja teiselt poolt: kui on suur tahtmine ja palju vaba aega, siis võib oma ruudu ka esimesel aastal väga põhjalikult üle vaadata ning järgmisel aastal mõne uue paiga võtta.

Siiski tasub arvestada, et eri tüüpi maastikes ei võta andmete kogumine lindude kohta ühepalju aega. Näiteks arvavad rootslased, et metsase 5 × 5 km ruudu piisavaks läbiuurimiseks kulub vähemalt 40–45 töötundi [3] ning alla 16 töötunni annab ilmselgelt ebarahuldava tulemuse. Igatahes on selge, et mida vähem kogemusi, seda rohkem tasub aega varuda. Vaatlusretked tuleb kavandada nii, et saaks ülevaate eri aegadel pesitsevatest liikidest.


Linnuatlase koostajate kontaktandmed: Atlas, pk. 227, 50002 Tartu; e-post: atlas@eoy.ee, telefon: 742 2195.


1. Lack, Peter 1986. The Atlas of Wintering Birds in Britain and Ireland. T & AD Poyser, Galton.

2. Renno, Olav (koostaja) 1993. Eesti linnuatlas. Eesti haudelindude levikuatlas. Valgus, Tallinn.

3. Roberg, Jean-Michel; Svensson, Sören. 2003. How much time is required to survey land birds in forest-dominated atlas squares? – Ornis Fennica 80: 111–120.

4. Sharrok, J.T.R. 1976. The Atlas of Breeding Birds in Britain and Ireland. T & AD Poyser, Calton.

5. Sovinc, Andrej 1994. Zimski ornitoloðki atlas Slovenije. Tehniðka zaloþba Slovenije, Ljubljana.

6. Wernham Chris et al. (eds.) 2003. The migration atlas: Movements of the birds of Britain and Ireland. T. & A.D. Poyser, London.


Jaanus Elts (1966) on Eesti ornitoloogiaühingu juhatuse liige ja “Linnuatlase” programmijuht.



Jaanus Elts
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012