Eesti Looduse fotov�istlus
04/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 04/2004
Koostame Eesti haudelindude uue levikuatlase!

Eesti seni ainuke linnuatlas ilmus ksteist aastat tagasi, kuid selle andmed koguti mrksa varem: 19771982. Vahepeal on muutunud nii Eesti maastik kui ka linnustiku koosseis ning vajadus koostada uus atlas on ilmne. Eesti ornitoloogiahingu eestvttel saab sellest aastast alates alustada uue atlase vlitid, milles vib kaasa la igaks.

Loomade ja taimede levikuatlasi on maailmas koostatud juba le saja aasta. he esimese standardsel meetodil phineva, ulatuslikku ala ksitleva lindude pesitsusaegse levikuatlase avaldas Briti ornitoloogiahing 1976. aastal [4]. Lindude levikut kirjeldavad pesitsusaegsed, talvised vi koguni rndeatlased.


Mis need atlased on? Iseenesest ei ole linnuatlased muud kui rasterphjal levikukaardid eri liikide leviku kohta teatud ajavahemikul. Lihtsamal juhul piirdutakse vaid liigi registreerimisega (leidub ei leidu), keerukamal juhul ptakse hinnata ka pesitsevate paaride koguarvu.

Tnu lennuvimele saavad linnud vajaduse korral kiiresti oma asukohta muuta. Seeprast ei asusta nad mis tahes omadustega maastikku peaaegu kunagi juhuslikult. Mnes elupaigas on lindude vajadusi rahuldavad pesitsus-, toitumis- jne. tingimused soodsamad, mistttu ka eri linnuliikide jaotumise phjused vivad olla mitmesugused. Raske on ju ette kujutada, et kaldapsukesed rajaksid oma pesi kuhu juhtub, arvestamata turvalise pesakoopa jaoks sobiva pinnasega.

Seega saame linnuatlast sirvides teada, millised linnud ja kuidas sellel alal levivad, ning mnel juhul aimu ka nende arvukusest. Samas tuleb meeles pidada, et olenevalt mtkavast vib esitatud teave olla htaegu kllaltki levaatlik, ent samas vga puudulik. Nnda on kll tore vaadata Euroopa linnuatlasest mne linnuliigi levikukaarti, kuid selle liigi leviku kohta Eestis jb nii suur skaala ldjuhul ebapiisavaks.

Linnuatlasi on mitmesuguseid: piirkondlikke, leriigilisi vi suisa tervet regiooni hlmavaid. Lhtuvalt ala suurusest on pisut erinev ka loendusksuse pindala maastikus, kuid see oleneb muu hulgas ka vaatlejate rohkusest. Inglismaal on suure huviliste hulga tttu tehtud piirkondlikke atlasi isegi 1 1 km ruudustikus, samal ajal kui le-euroopalise atlase jaoks oli kasutusel ruudustik kljepikkusega 50 km.

Enim levinud ruudu suurus on seni olnud 10 10 km. Viimastel aastatel on paljudes riikides hakatud jrjest enam kasutama viksemaid ruute, sest linnuhuvilisi on mrgatavalt juurde tulnud ning htlasi on suurenenud nudmised andmete kvaliteedi jrele. Eesktt kaitse korraldamisel on etemad viksemad loendusksused.


Taliatlased tiendavad pesitsejate levikuatlasi. Mida rohkem paranevad inimeste teadmised lindude bioloogia kohta, seda enam hakatakse mistma, et kevad linnulaulust rkkav aastaaeg ei ole ainuke aastaaeg, mis avaldab mju liigi kekigule. Kui kevad-suvine ajajrk on meie laiuskraadil enamikule liikidest paljunemise aeg, siis talv vib kik eelnenud ponnistused halastamatult nullida.

Suurbritannia esimest taliatlast hakati koostama teatud mttes thjast kohast, kuigi haudelindude atlastega olid kogemused juba olemas. Nimelt oli esmalt vaja kokku leppida talve algus- ja lppajas. Lindude liikumised ei thenda vaid rndeid: ka ilmastikumuutused ajavad neid liikvele. htlasi erinevad aastati rnde alg- ja lppajad. Tagatipuks on mnele liigile omased ka talvised ulatuslikumad mberpaiknemised. See kik ei puuduta muidugi invasioonilinde, kelle liikumisi suunavad olud kaugel asualal. Prast mningast arutelu mratlesid britid talvena ajavahemiku novembri keskpaigast kuni veebruari lpuni [1].

Jrgmine probleem oli meetodi valik: kuidas hinnata lindude ohtrust? Talvel on enamik linde tihedamalt koos, seda tulenevalt nii elupaigaeelistustest kui ka sotsiaalsest sttumusest. Loomulikult pole atlast tehes vimalik linde kikjal tpselt loendada, sest see oleks vga aeganudev ja kiks ka enamikule atlase vabatahtlikele kaastlistele le ju. Seeprast veti aluseks nhtud lindude maksimaalne arv. Paraku vib selline ksitlusviis anda mnes ruudus tendentslikke tulemusi, sest ks suur salk hel vaatluspeval vib jtta mulje liigi sealsest suurest arvukusest. Kuid andmeid mitmeklgselt vrreldes ning statistiliselt siludes saab sedasorti probleeme leevendada. Muide, kui oli analsitud nhtud liikide arvu sltuvust vaatlusajast, selgus, et esimese vaatlustunni jooksul on vhearvukat liiki kohata niisama tenoline kui niteks kuuendal vaatlustunnil.

Tsi, senini on taliatlasi ilmunud vhe. Et hea tahtmise korral saab teha suuri asju, nitab kas vi sloveenide t: 150 vaatlejat kogus 1979/801992/93 talvede jooksul 240-s 10 10 km ruudus kokku andmestiku, mis 1994. aastal anti vlja raamatuna [5]. Erinevalt brittidest pidasid sloveenid talveks vaid detsembrit ja jaanuari.


Rndeatlased hlmavad ajajrku lindude pesitsemise ja talvitumise vahel. Pris ulatuslikke ja kikehlmavaid rndeatlasi pole siiski palju ilmunud. Tavalisemad on seni olnud kogumikud mingi liigirhma rnde kohta. Britid, eestvedajad paljudes ornitoloogilistes ettevtetes, tegid siiski ka selles vallas ra suure t ja nende teos on ndseks juba ilmunud. Raamatu taustteabe jrgi on Suurbritannias alates 1909. aastast rngastatud le 25 miljoni linnu ning taasleide on le poole miljoni. Atlast ette valmistades prinditi le 30 000 kaardi, millest raamatusse judis 1100 [5]. Peale selle on esitatud veel mitmesuguseid ldistavaid diagramme ja tabeleid, niteks teadaolevate surma phjuste jaotus vi lindude leviku soolised ning vanuselised erinevused.


Milleks see kik? Tegelikult on asjal mitu tahku, nagu ikka looduse puhul. Inimene on oma loomult uudishimulik. Vga paljudele meeldib teada mitmesuguseid fakte ning teadmised lindude leviku ja arvukuse kohta on lihtsalt ks osa sellest tervikust.

Teiseks, osa inimesi otsib maailma nhtustele phjendusi ja pab aimata seoseid eri nhtuste vahel. Nii on hulk inimesi mures liikide kekigu prast, kuid selleks, et midagi arukat ette vtta, tuleb esmalt teada hetkeseisu ning vimaluse korral ka varasemat olukorda. Seega aitavad atlased htlasi saavutada looduskaitse sihte.


Seda on meil ennegi tehtud. Eesti esimese linnuatlase andmed koguti aastatel 19771982, nii et le 25 aasta tagasi. Kuid raamat ilmus alles 1993. aastal (koostaja Olav Renno). Selle eessnas on eldud: Eesti haudelindude atlas on meie linnuteadlaste ja amatrornitoloogide kollektiivne t. Meldud kigile linnuhuvilistele. [2] Tol ajal osales atlasets veidi le 400 huvilise, kelle t tulemusena selgus muu hulgas, et meie kige levinum haudelind oli linavstrik (leiti 98,9% ruutudest); jrgnesid pldloke, kuldnokk, salu-lehelind ja metsvint.


Uus t alanud. 2003. aastal asus Eesti ornitoloogiahing ette valmistama uut atlast. Vlitd on kavandatud aastatele 20042007 ning aastaks 2010 peaks olema kogutud materjal lbi ttatud ning raamatuks vormitud.

Uus atlas tehakse 5 5 km ruutudes, seega neli korda viksemates kui varem. Peale selle ptakse vhem arvukate liikide kohta koguda ka kvantitatiivset infot, kaardistades ette antud liikide tegelikud vaatluskohad. Tsi, tnavu on kaardistamiseks pakutud liikide loend pris pikk. Kuigi esmapilgul vib selline t tunduda vga tlikas, vimaldab see siiski saada mrksa parema pildi liikide tpse leviku ning arvukuse kohta eri piirkondades. Osa liikide puhul loodetakse koguneva andmestiku phjal hiljem arvutada ka tegelikud asustustihedused. Et praegusajal on arvukust vimalik siduda ka kaardiandmetega, siis tekib vimalus analsida linnuandmeid lhtuvalt maastiku ja elupaiga mustrist.

he uuendusena kogutakse atlaset kigus aga ka tpseid andmeid tavaliste liikide asustustiheduse kohta. Selleks paigutatakse juhuslikult maastikku ruudukujulised kahe kilomeetri pikkused transektid, kus pannakse hoolikalt kik liigid ja isendid aluskaardile kirja, nidates ra linnu tpse tegevuspaiga. Sellist tepoolest tlikat ja tsist td ei pea siiski ette vtma atlase vaatlejad, vaid rhm eriti entusiastlikke loendajaid.


Atlasets osaleda pole le ju kiv kellelegi. Kuigi linnuliike on Eesti nimistus 357 ja neist pesitsejaid 207, saab neid t kigus tundma ppida. Kuna kogutakse teavet kikide liikide kohta, siis on oluline ka tavaliste liikide ratundmine; paljud liigid saab mrata mrajate kaasabil.

Kik huvilised on oodatud meie rituses osalema! Lihtsaim viis seda teha on esmalt tutvuda kodulehega www.eoy.ee/atlas. Kui pole vimalik kasutada Internetti, siis tuleks ornitoloogiahingusse teatada oma vaatluspiirkond (maakond, vald, klad vi UTM-ruut). Seejrel saadetakse teile aluskaart ruudu piiridega ning tarvilikud juhendmaterjalid.

Ka linnu-uurijad kivad kaasas infotehnoloogiliste uuendustega. Meie selle sajandi esimese linnuatlase uuendus on niteks vimalus endale ruute valida ornitoloogiahingu kodulehelt. Samuti vib oma vaatlustulemusi edastada Interneti vahendusel, saades hingust oma kasutajatunnuse ja parooli.

Loomulikult vib vaatlusteks valida ka mitu ruutu ja vaatlustel kia koos sbra vi suisa spruskonnaga. Ruutu ei pruugi esimesel aastal juda tielikult lbi uurida: selleks on aega neli aastat. Ja teiselt poolt: kui on suur tahtmine ja palju vaba aega, siis vib oma ruudu ka esimesel aastal vga phjalikult le vaadata ning jrgmisel aastal mne uue paiga vtta.

Siiski tasub arvestada, et eri tpi maastikes ei vta andmete kogumine lindude kohta hepalju aega. Niteks arvavad rootslased, et metsase 5 5 km ruudu piisavaks lbiuurimiseks kulub vhemalt 4045 ttundi [3] ning alla 16 ttunni annab ilmselgelt ebarahuldava tulemuse. Igatahes on selge, et mida vhem kogemusi, seda rohkem tasub aega varuda. Vaatlusretked tuleb kavandada nii, et saaks levaate eri aegadel pesitsevatest liikidest.


Linnuatlase koostajate kontaktandmed: Atlas, pk. 227, 50002 Tartu; e-post: atlas@eoy.ee, telefon: 742 2195.


1. Lack, Peter 1986. The Atlas of Wintering Birds in Britain and Ireland. T & AD Poyser, Galton.

2. Renno, Olav (koostaja) 1993. Eesti linnuatlas. Eesti haudelindude levikuatlas. Valgus, Tallinn.

3. Roberg, Jean-Michel; Svensson, Sren. 2003. How much time is required to survey land birds in forest-dominated atlas squares? Ornis Fennica 80: 111120.

4. Sharrok, J.T.R. 1976. The Atlas of Breeding Birds in Britain and Ireland. T & AD Poyser, Calton.

5. Sovinc, Andrej 1994. Zimski ornitoloki atlas Slovenije. Tehnika zaloba Slovenije, Ljubljana.

6. Wernham Chris et al. (eds.) 2003. The migration atlas: Movements of the birds of Britain and Ireland. T. & A.D. Poyser, London.


Jaanus Elts (1966) on Eesti ornitoloogiahingu juhatuse liige ja Linnuatlase programmijuht.



Jaanus Elts
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012