Eesti Looduse fotovõistlus
04/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
kaitseala EL 04/2004
Vardi looduskaitseala

Enne liitumist Euroopa Liiduga on meil oodata tihedat uute kaitsealade „sadu“ ning muutusi senistes. Üks selle aasta esimesi pääsukesi oli Vardi looduskaitseala, mille kaitse-eeskiri kinnitati 5. veebruaril. Uue kaitse-eeskirja järgi on Vardi looduskaitseala põhieesmärk haruldaste paepealsete metsakoosluste ning sealse loodusliku mitmekesisuse kaitse.


Vardi looduskaitseala asub Rapla maakonna Märjamaa vallas Loode-Eesti ehk Harju lavamaa lõunaosas. Vardi loometsad võeti kohaliku kaitse alla juba 1978. aastal, nüüd seda ala laiendati. Hästi säilinud mets kasvab õhukese pinnakattega ulatusliku paeplatoo põhjaserval, mis kerkib Vardi ja Koolma jõgede orust kuue kuni kümne meetri võrra kõrgemale.

Vajadust hoida õhukesel paepealsel mullal kasvavaid loometsi mõisteti juba möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel. 1937. aastal võeti Heinrich Aasamaa eestvedamisel kaitse alla praegusele Jalase maastikukaitsealale jääv Lipstu nõmm. Kahjuks raiuti sõjajärgsetel aastatel sealne haruldane loomännik maha. Hilisemad katsed ala uuesti metsastada pole vilja kandnud. Hiljem, kuuekümnendatel aastatel valiti kaitse eesmärgil Rapla rajoonis välja Vardi loomets.

Loopealsed ehk alvarid on maailmas haruldased: neid leidub meil peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis, Raplamaal ning läänesaartel, mujal veel vaid Gotlandil ja Ölandil. Möödunud sajandi kuuekümnendate aastate andmeil asus 43,7% Eesti loometsadest tollases Rapla rajoonis.

Hõreda alustaimestikuga, kuid liigirikkad valgusküllased loometsad kasvavad paealuspõhja katval kuni 30 cm tüsedusel mullakihil. Valdavalt on need männienamusega puistud, ent leidub ka kuusikuid, kaasikuid ja tammikuid.

Loometsad on väga õrnad ja samas tugevad. Õrnad on need metsad inimmõju suhtes, sest looduslikku uuendust loometsa-aladel enamasti ei teki. Viis kuni viisteist aastat pärast raiet katab lanki tihedalt metskastik, kes ei lase puuseemnetel mulda jõuda. Ka loopealsele rajatud metsakultuuris konkureerivad istikutega kõrrelised. Suurematel lankidel vallandub mõnikord erosioon, mille tagajärjel paljandub kohati aluspõhi. Metsauuenduse võivad nurjata ka hirvlased: aeglaselt kasvavates (5–15 cm aastas) loomännikutes kahjustavad põdrad kuni 40-aastaseid puid. Sellest lähtuvalt ei tohiks isegi majandatavates loometsades lubada lageraiet, piirduma peaks sanitaar- ning harvendusraietega.

Samas on looduslikud loometsad üpris vastupidavad tugevatele tormidele. Näiteks pärast 1967. aasta augustitormi, mis tekitas Rapla metsamajandis suurt kahju, polnud loometsa-aladel erilist tormimurdu. Põhjus võib olla selles, et loometsad on üsna madalad ning nende puit aeglase kasvu tõttu tihedate aastarõngastega, seega mehaaniliselt tugev, juured aga kinnitunud tugevalt paepragudesse.


Looduskaitseala hõlmab teedega eraldatud kolme lahustükki üldpindalaga ligikaudu 300 ha (varem oli sealne loomets kaitse all 180 hektaril). Sellest jääb piiranguvööndisse 82 ha ja looduslikku sihtkaitsevööndisse 216 ha. Sihtkaitsevööndisse on arvatud seni kaitse all olnud metsad ning kaitseala loodesuunaline laiendus, piiranguvööndisse jäeti lisandunud lõunapoolne maa-ala. Endistes piirides ulatus kaitseala ka üle maantee itta, kuid uue eeskirjaga on jäetud suhteliselt tühine, umbes kolme hektari suurune tükk kaitsealast välja. Senistest piiridest on taganetud ka ala kirdeosas, kus uue kaitse-eeskirja järgi ei kuulu enam kaitsealasse Pärnu–Tallinna maantee äärne Sipa teest põhja pool asuv maariba, millele jäi ka kaitsealune rändrahn – 22,5-meetrise ümbermõõduga ja 3,2 meetrit kõrge Kükita Suurkivi.

Enamik kaitsealast paikneb Vardi metskonna maadel. Eramaale jääb umbes 57 ha. Nende eramaade omanikud on avaldanud soovi vahetada oma kinnistud samaväärse maa vastu riigimetsas.

Vardi looduskaitseala metsades valdab kastikuloo kasvukohatüüp, vähem on leesikaloo kasvukohatüüpi. Peamine puuliik on mänd, kelle vanus jääb varem kaitse all olnud alal enamasti 90 ja 200 aasta vahele. Lisandunud puistud on nooremad, senise kaitseala lõunapiiri laiendusel viiekümnest saja aastani.

Alusmetsas kasvavad loometsadele iseloomulikud liigid: kadakas (kõrgus ulatub 4–6 meetrini), pihlakas, mage sõstar, kuslapuu, sarapuu, tuhkpuu jt. Metsa järelkasv enamasti puudub või on kidur. Siinsetes loometsades leidub ka II ja III kaitsekategooria taimeliike, nagu punane tolmpea, harilik käoraamat, tumepunane neiuvaip, suur käopõll, kahelehine käokeel, näsiniin jt.


Kaitsekord. Kaitsealal võib korraldada kuni 50 osalejaga rahvaüritusi vaid kaitseala valitseja, Raplamaa keskkonnateenistuse nõusolekul. Telkida ja lõket teha tohib, nagu teistelgi kaitsealadel, vaid selleks ettevalmistatud ja tähistatud paikades. Vardile neid küll alles rajatakse.

Kaitsealaga seotud küsimuste ja probleemidega tuleks pöörduda selle valitseja poole. Kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teatajas (RTI, 13.02.2004, 7, 48)


1. EELIS – Eesti looduse infosüsteem. www.eelis.ee

2. Kaar, Elmar (toim.) 1986. Eesti looalad ja nende majandamine. – Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat, 70. Tallinn.

3. Petersoo, Tiit 2004. Lipstu nõmm. – Nädaline, 27.01.2004.

4. Raid, Maire (koost.) 1980. Rapla metsamajandi piirkonna looduskaitseobjektid. – Ü/K Metsaprojekt, Eesti Metsakorralduskeskus. Tallinn.

5. Örd, August 2000. Kaitsemetsad ja nende majandamine Eestis. Tartu.


Roland Müür (1975) on keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo peaspetsialist.



Roland Müür
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet