Eesti Looduse fotov�istlus
05/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 05/2004
Liigikaitse peab phinema looduskaitsebioloogial

Asko Lhmus on sndinud 1974. aastal Tartus. Lpetas 1998. aastal Tartu likooli cum laude bioloogina. 1999 kaitses samas magistrivitekirja ning 2003 filosoofiadoktori vitekirja loomakoloogia erialal Elupaigaeelistused ja elupaiga kvaliteet rvlindudel: printsiipidest rakendusteni. Eesti ornitoloogiahingu (EO) liige 1991. aastast, kuulunud hingu nukokku, juhatanud linnukaitse trhma ja toimetanud ajakirja Hirundo (19972002). Kotkaklubi asutajaliige, kuulub rahvusvahelisse rvlinnu-uurijate trhma. Praegu Tartu likooli zooloogia ja hdrobioloogia instituudi teadur ning looduskaitsebioloogia trhma juht. Avaldanud le saja teadusliku ja aimeartikli.

Miste looduskaitsebioloogia on eesti keeles noor, vast umbes viis aastat vana. Kas see ongi uus teadusvaldkond vi veti miste kasutusele niteks selleks, et edukamalt raha ksida?


Snteesina on looduskaitsebioloogia uus. Paljud selle komponendid olid varem olemas: populatsioonigeneetika, jahiulukite majandamine, ohustatud liikide looduslugu ja paljud teised valdkonnad. Looduskaitsebioloogias need kohtuvad, eesmrgiks silitada ja vimaluse korral taastada elustiku mitmekesisust. Terminina vajab looduskaitsebioloogia eesti keeles veel kohendamist, sest see on otse le vetud ingliskeelsest conservation biologyst. Kik selle termini kasutajad on rhutanud, et tegemist pole ksnes bioloogiaga, vaid selles on palju muudki, kas vi majandus- ja sotsiaalteaduste osi. Ehk sobiks niteks looduskaitseteadus?

Mida looduskaitsebioloogia uut annab?


Uusi asju on pris palju. ks puudutab niteks misteid vljasuremisknnis ja vljasuremisvlg. Vljasuremisknnis on elupaikade kriitiliselt vike hulk: kui elupaiku veel vhemaks jb, siis liigi elujulisus vheneb jrsult.

Oluline on ka teadmine, et liigid ei sure vlja kohe. Eestis vahel rgitakse, et pole midagi halvasti, liigid on ju alles. Kuid sageli nad hbuvad, surmav torge on juba tehtud. Kui mnes Luna-Aafrika linnas elab viisteist eestlast, ei thenda see, et nad seal kolmekmne aasta prast samuti alles on. Praegu ptakse aru saada, kui suur on see liikide hulk, kellele surmav torge on juba tehtud. Seda kutsutakse vljasuremisvlaks. Niteks arvatakse, et Luna-Soomes on pooled vanade metsade liikidest elupaikade hvimise tttu sisuliselt surnud. Vljakutse seisneb selles, et kui elupaiku kiiresti taastada, siis ilmselt on vimalik mingit osa neist liikidest silitada.

Kolmas oluline teema on nende liikide valimine, kelle abil saaks vimalikult paljusid teisi silitada: kiki miljoneid liike ei jua uurida, vhemalt mitte selle aja jooksul, et neid vajadusel aidata juaks.

Liigi bioloogia tundmine on looduskaitsebioloogia vga thtis komponent, samas on liike uuritud ju sajandeid.


Seda muidugi, ent looduskaitsebioloogias on tasandeid rohkem: geneetikast koosluste ja biosfrini. Kui maakeral elab mni miljon kuni viiskmmend miljonit liiki, siis vga hsti tunneme neist ehk mnda tuhandet. Seega on vga thtis, et selle mne tuhande kohta kogutud teabega nnestuks ka teisi liike kaitsta.


Kuidas need uuritavad mni tuhat liiki valitakse? Niteks suurema osa Eesti kaitsealuste liikide bioloogia kohta pole midagi vga tpset teada.


Minevikust ei pse ja praegune info on testi sna tendentslik. Oleneb muidugi liigirhmast. Looduskaitsebioloogia raames on uurimisobjekte palju teadlikumalt valitud.

Kige lihtsam valimisviis phineb koosluste ohustatusel. Tuleb valida vimalikult erisuguseid organisme. Niteks vajaliku vanade metsade ldpindala viks arvestada mne suurt territooriumi nudva liigi jrgi, nagu metsis vi valgeselg-kirjurhn, kelle jaoks on piisav pindala kige kriitilisem. Samas metsa sisestruktuuri viks hinnata erilisi mikroelupaiku asustavate sammalde vi putukate jrgi. Samamoodi ptakse arvestada ka seda, kui kaugel need elupaigalaigud peavad ksteisest asuma vttes arvesse kige aeglasemalt levivaid liike. Nii kujuneb aja jooksul vlja teatud ssteem, kuid ikka jb hda, et osa liigirhmade jaoks pole hid eksperte. Seetttu on vga vaja ppida ka teiste maade kogemustest.


Kuidas looduskaitsebioloogia andmetele tuginedes leitakse arv, kui palju peab Eestis metsi kaitse all olema? Kas see on eksperthinnang lhemate algandmeteta?


Looduskaitsega seotud uurimissuundadel on kaks komponenti. ks asi on kokkulepped ehk eesmrgid. Kui oleme sihiks seadnud bioloogilise mitmekesisuse silitamise, siis see ei ole iseenesest teaduslik ksimus. Sealt alates, kuidas seda tegema peaks, muutub asi teaduslikuks. Siis tulevad mngu mned phimtted.

Niteks kompromissiksimus metsatstusega on praegu lahendatud niimoodi, et rgime majandamise suhtes tundlikule elustikule minimaalsest vajalikust metsade pindalast. Me ei rgi elustiku jaoks optimaalsest: see hirmutaks metsatstuse pris ra. Minimaalselt vajalikku pindala on vimalik arvutada, teades kige tundlikumate organismide vljasuremisknniseid.


sjase metsandala loosung Las jda kski mets pole seega piisav?


ks mets on ikka parem kui ei htegi. Sama hea loosung on muidugi ka Las jda kski eestlane.


Kas praegune kaitsealade vrk Eestis on looduskaitsebioloogi seisukohalt vaadates phjendatud ja optimaalne ning mis suunas peaks seda kujundama?


Lihtne vastus: ei ole. Philine kaitsealade hda pole mitte pindalas, sest meil kaitstakse pris suuri maismaa- ja vee-alasid. Hda on selles, et kaitsealadeks on sageli valitud ksnes teatud tpi biotoope vi kooslusi. Eelkige selliseid, kus inimesel pole majanduslikke huve. Mis thendab, et Eestis on viljakatel maadel looduslikke kooslusi niihsti silinud kui ka kaitse all vga vhe.

Teine hda: ebapiisavate teadmiste tttu organismide vajaduste kohta on kaitsealad sna kaugel eesmrkide saavutamisest. Lihtne nide: hiljuti pdsime aru saada, kuivrd sarnanevad he tuntuma metsakaitseala Alam-Pedja metsad ideaalsete loodusmetsadega. Teatavate struktuuriomaduste phjal vib elda, et nad on suurusjrgus kmme korda vaesemad kui meie alale iseloomulikud looduslikud metsad. Vib arvata, et enamikul teistel kaitsealadel on asi veelgi halvem. Me pole harjunud Eesti kontekstis rkima looduse taastamisest. Ehkki metsamehed kipuvad seda naeruvristama, on looduslikkuse taastamine nii metsades kui ka mitmes teises kossteemis meil tiesti aktuaalne.


Kui palju on taastamises vlist ja kui palju tegelikku: kui rgse ilme loomiseks jetakse surnud puud psti vi hoopis langetatakse juurde, siis kas seda vib pidada tegelikult taastamiseks?


Vib elda, et teame sna hsti, mida peaks taastama, kuid me ei tea, kui palju seda teha tuleks. Mis puutub vlisesse, siis tepoolest taastamistde jrgne seisund ei ole mitte taastatud kooslus, vaid ksnes samm selle suunas. Sedalaadi tdega nnestub looduslikku taastumist mrkimisvrselt kiirendada, mis ongi asja eesmrk.


Looduskaitsebioloogiale tuginedes tehakse tihti olulisi otsuseid, kuid miski ei vlista, et teadmiste kogunedes hinnatakse praegune tegevus ebapiisavaks vi hoopis valeks.


Kogu senine areng on nidanud, et parem on toimida seniste teadmiste valguses, kui jtta hoopis tegutsemata. Meie lesanne on hoida end kogu aeg teadmiste eesliinil, et teha seda, mida praegu maailmas kige paremaks peetakse. Oluline komponent on ka halduspool: seadusi korrigeerida, kaitsealade piire muuta, mingitele liikidele suuremat thelepanu prata peab saama teha paindlikult ja kiiresti. Sageli kipuvad teadlased kll teadma, ent praktikasse juab see liiga suure hilinemisega.


Looduskaitsekuu teema on sel aastal liigikaitse. Kas lindude-imetajate kaitse, kellega Sa rohkem oled tegelenud, on Eestis heal jrjel vi leidub ka puudujke?


Lindude ja imetajate osas on phimtteliselt seis hea, ehkki alati leidub kaduvaid liike, keda me ei oska kuigi hsti aidata. Eestis muutub asi paremaks ka teiste organismirhmade osas. Meie ks suurimaid eeliseid on riigi viksusest tulenev paindlikkus: saame oma tegevusplaane vajadust mda hlpsasti muuta ja seda on viimasel ajal ka tehtud.


Tegevusplaanide muutmine pole vast eesmrk omaette. Meenutades siinkohal kimasolevat looduskaitsereformi: kas kaitsealade haldus oli judnud ummikseisu, et muutused on hdavajalikud?


Olen arvamusel, et peaks muutma, kuna probleeme on palju. Hea, et meil on tugevaid mehitatud kaitsealasid, kuid peaaegu pool kaitstavast maa-alast on vaid formaalse thelepanu all. Teine hda: administratsiooniga kaitsealad kipuvad iseendasse sulguma. Nad korrastavad oma kaitsemeetmeid sageli iseendast ja mitte niivrd Eestist kui tervikust lhtuvalt. Meil puudub ldisem kaitstavate alade hooldamise tegevuskava, mida ka ellu viidaks. Nii vib juhtuda, et hel alal hooldatakse kolme silinud niidukest meeleheitlikult ning teisal lastakse tuhandeid hektareid niite vssa kasvada. Sama kehtib liikide kohta: elujulistele populatsioonidele thelepanu ei prata, kuid tegeletakse sama liigi lootusetus seisus jnukleiukohtadega.


Kas meil on ka selliseid jnukliike, keda on kll vga vhe, kuid samas pole sgavat mtet neid kaitsta?


likoolis on tudengid kirjutanud juba mitu aastat esseid teemal: kas on vaja silitada areaali piiril olevaid jnukpopulatsioone? ldiselt langeb tudengite ja maailma teadusavalikkuse arvamus hte: jnukitel vib eriti tulevikku silmas pidades olla suur vrtus. Vivad vlja kujuneda uued kohastumused. Kliima soojenemise tttu peavad liigid hakkama muutma oma areaale ning sellised rmuslikud populatsioonid vivad seetttu osutuda vga thtsateks. Ka Euroopa Liidu poliitikasse on judnud arusaam, et thtis pole silitada mitte ksnes liike kui niisuguseid, vaid ka liikide areaale.


Samas vib jnukpopulatsiooni kaitsmine olla juba algusest peale lootusetu ettevte: sureb nagunii vlja.


Looduskaitse ajalugu tunneb hmmastavaid taastumisi. Niteks lindude seas on pstetud kaks nelja-viieisendilise arvukusega liiki (mauritiuse tuuletallaja ning Chathami saartel elav vrvuline Petroica traversi), keda praegu elab maailmas juba sadu isendeid. Lootus sureb viimasena ning see sltub palju kohapealsete entusiastide tegutsemisest. Riigimehelikult otsuseid langetades peab muidugi seadma prioriteete, kuna enamasti pole kigeks piisavalt raha ega vimalusi. Mulle meeldib looduskaitse tegemisi vrrelda arstidega: millisel hetkel me ikkagi otsustame, et selle patsiendiga enam ei tegele ning kes on see otsustaja?


Kaitstavate lindude-loomade loend on Eestis vrreldes taimedega tunduvalt lhem. Tundub, et valik on siin tehtud vi polegi teised elukad meil ohustatud?


Loomadest on vaid selgroogsete osa ssteemselt lbi ttatud. Kuid putukatel, mblikulaadsetel ja muudel tuhandeid liike hlmavatel rhmadel on ohustatuse andmed olemas vaid umbes kmnendiku kohta. Kindlasti on ohustatud ja seetttu kaitset vajavaid loomaliike Eestis rohkem kui niisuguseid taime- vi seeneliike.


Kes sadu ohustatud putukaid ikka tunneks: neid vidakse laiaks litsuda ju puht teadmatusest.


Isendikaitse tepoolest sellistel juhtudel eriti arvesse ei tule. Meil on Eestiski olnud diskussioone, kas kollektsionrid vivad koguda kaitsealuseid putukaid vi mitte? Kuna enamik teabest putukate kohta tulebki kogujatelt, siis teeksid looduskaitsjad pigem karuteene, kui keelaksid ohustatud putukate pgi tiesti. Kaitse alla vtmine ja kaitsemeetmed on siiski erinevad asjad.


Mitmete kaitstavate taimeliikide kogujaid ootab rahatrahv, ent niteks leiukoha suurust arvestades ei mra mne taime korjamine tegelikult midagi.


Selle kohta on hiskonnateadustes jhkravitu ldreegel: kige thusam piirang on tielik keeld. Kui midagi natuke lubatakse ja piirid on ebamrased, vivad tulemused olla ettearvamatud. Kui see ei phjusta suuri sotsiaalseid rahutusi, siis olgu pigem mustvalgel keelatud.


Jahiloomade kaitse kipub testi tekitama hiskondlikku pahameelt.


Jahiulukite ja ohustatud loomade kaitse strateegiad on erinevad. Ohustatud liikide puhul kneldakse miinimumist, kuid jahiulukitest ptakse saada vimalikult suuri saake ehk siis hoida arvukust suhteliselt suurena. Kui kneleda niteks pdra miinimumpopulatsioonist, et liik Eestis siliks, siis oleks vaja ehk mnisada isendit. Samas on selline populatsioon jahinduslikult perspektiivitu.


Kas Euroopa Liitu judnuna ootavad meie liigikaitset ees head vi halvad muutused?


Oleneb, kuidas oskame olukorda ra kasutada. Positiivne on kindlasti see, et avardame oma pilku: vaatame kooslusi ja liike laiemas mtkavas ning oskame ehk paremini paika panna prioriteete. Miks me peaksime just Eestis ilveseid vi rabasid kaitsma, sellest saame Euroopa Liitu kuuludes kindlasti paremini aru.


Natura alade valik tekitas maaomanikes kll pigem paha- kui heameelt.


Ilmselt olid phjused pigem protsessi korralduses. Samal ajal tuleb meenutada, et pidime seda tegema vga kiiresti ning inimeste meelsus ja hoiakud muutuvad aegamda. Natura raames tehti siiski palju head td ja alad valiti parimate teadmiste phjal. Tulevikus on neid tenoliselt vaja korrigeerida, nii nagu ldse looduskaitse tegevussuundi.


Kas rakenduslikke uurimusi viiakse piisavalt ellu: saab sna ikka lihaks?


Paremini saab alati. Eesti pole selles mttes erand: kus on aktiivseid inimesi, seal valdkonnas ka kaitsekorralduskavasid ellu viiakse. Meil on pris hid niteid selle kohta, kuidas svauuringud ja liigikaitse kivad ksikes, niteks euroopa naaritsa vi suur-konnakotka puhul. Enamasti saadakse juba aru, et rakendusuuringud on vajalikud, kll on aga nii tellijatel kui ka uurijatel puudus kompetentsetest inimestest. Lheb aega, enne kui looduskaitsebioloogia meetodid ja teadmised levivad.


Looduskaitsebioloogia tundub sna rakenduslik ala: kaitsekorralduskavade koostamist ei peeta ju teaduseks. Kas tsist teadust annab selles vallas ka teha?


Annab kll ning kaitsekorralduskavad jt. praktilised tegevused on vajalikud igale looduskaitsebioloogile selleks, et tal jalad maa peal seisaks. See on ks oluline probleem nii meil kui ka mujal: kaldutakse teooriasse, uuritavat ssteemi phjalikult tundmata, ning samas pole palju looduses viibijatel sageli head levaadet teooriast vi teistest liikidest. Kui teoreetiline teadus ksitleb ldisemaid protsesse ja nhtusi, siis rakendusteadus keskendub kitsamatele ksimustele. Teadusajaloost nhtub, et kige edukamad teadlased on need, kes saalivad mlema suuna vahel ringi. Rakendusteadus pole kergem kui teoreetiline teadus. Teoreetikud pavad seadusprasusi testada vi mber lkata, samal ajal kui rakendusteaduses on tarvis rohkem arvandmeid.


Kas looduskaitsebioloogia on Tartu likoolis hinnatud eriala?


Huvi on suur ja suhtumine hea, seda niihsti Eesti rakenduste tellijate kui ka rahvusvahelise teadusldsuse poolt. Suudame siin kogutud teadmisi mujal maailmas sna hsti levitada. Eesti looduskaitses on seni olnud puudu ssteemsest haridusest. Piltlikult eldes on haiget patsienti ravinud inimesed, kes on kunagi ppinud natuke anatoomiat vi on hsti kursis inimkonna ajalooga, kuid pole ppinud tegelikku ravi. On tulnud ppida ksnes tegemise kigus, mis aga vtab palju aega ja vib kaasa tuua rohkem vigu.


Milline on olukord naabermaades?


Looduskaitsebioloogia tekkis snteetilise suunana Ameerika hendriikides 1970-ndatel, jrgmisena veti see ette Lne-Euroopas ja praegu on tugev koolkond kujunenud ka Fennoskandias. Need kik tiendavad ksteist ja Eesti sobib sellesse ssteemi hsti. Ameerikas on kestnud intensiivne majandamine suhteliselt lhikest aega ning samas on silinud suuri looduslikke laamu. Lne-Euroopa ksimused on pllumajandusmaastikes ja Fennoskandias tegeletakse rohkem metsadega. Kuid nemad on alustanud positsioonist, kus pllumajandusmaastik ja metsad on tunduvalt rohkem vaesunud kui Eestis.


Kas looduskaitsebioloogilistes uuringutes saaksid ka harrastusvaatlejad kaasa la?


Jah, loomulikult. Paljusid looma- ja taimepopulatsioone on pikka aega vaadelnud harrastajate vrgustikud ning seda ka Eestis. Looduskaitsebioloogi lesanne peaks olema eri vaatlejate kogutud andmete phjal snteesida uus, looduskaitseliselt rakendatav kvaliteet. Loodetavasti annab tulemuste judmine praktikasse uut innustust ka harrastajatele.



Looduskaitsebioloog Asko Lhmust ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012