Kas lähivõte õnnestub või kukub läbi, oleneb otseselt fotograafi valikutest. Vastupidi tavalisele loomade või lindude pildistamisele, kus juhus mängib oma osa, on lähipildistus aeglane ja läbimõeldud tegevus. Nagu üldse loodust pildistades, on ka siin eriti tähtis valguse kvaliteet, mis muudab oluliselt pildi väljanägemist.

Otsene päikesevalgus ei sobi lähipildistamiseks, sest pildistatava detailid kaovad heleda valguse ja varjude mosaiiki. Selleks et saada pisiasju paremini filmile või digikaamera mälukaardile, on vaja otsest päikesevalgust hajutada. Kõige lihtsam lahendus on objekti varjutada, kas fotokoti või kaaslase varjuga. Nii kaob aga pildi ruumilisus ja heledad toonid, kogu kaader jääb üksluiselt tumedaks ning mida lähemal on vari, seda tugevam on selle mõju. Parem lahendus on valgust tõeliselt hajutada, mitte aga varjutada.

Õige hajuti säilitab päikesevalguse mõju, muudab varjud heledamaks ning pehmendab heledaid toone. Nii saab detailirohke, pehme valgusega jäädvustunud pildi. Kõige lihtsama hajuti saab ise valmistada nn. juusturiidest, mis on kinnitatud mõnele sobivale raamile, näiteks kirjapaberi suurusele pildiraamile. Kui päike on eriti ere, nagu suvisel keskpäeval, siis võib kasutada kahe- või isegi kolmekihilist juusturiiet, muidu piisab ka ühest kihist.

Kui kaugel hajutit pildistatavast hoida? Kõige otstarbekam on esmalt liigutada seda lähemale ja kaugemale, et saaks hinnata valguse muutusi ning seejärel teha otsus hajuti paiknemise kauguse kohta.

Peale juusturiide võib päikesevalguse hajutamiseks kasutada ka teisi esemeid: valguslaua plastkatet, mattklaasi või isegi turvaümbrike mullikilet. Praegu on mul hajutiks Flyweight, mida tegelikult tarvitatakse ümbriku tugevdajana slaidide, fotode või muude muljumist mittetaluvate materjalide puhul. Tegemist on väga kerge, heleda plastist A4 suuruse lehega. See teeb varjud umbes kahe astme võrra heledamaks ning pehmendab heledaid toone ligi ühe astme võrra. Üks aste tähendab siinjuures säriparameetri kahekordset muutust: näiteks 1/60 sekundilt 1/125 sekundini. Seega: kui hajutit ei kasutata, jäädvustuvad varjud mustana, hajuti mõjul aga tulevad varju jäänud detailid nähtavale.

Tagantvalgustuses paistab pildistatav siluetina. Mida teha, et esile tuua objekti detaile? Üks võimalus on kasutada täitevalgusena välklampi. See on mõjus abivahend liikuvate objektide puhul, kuid lähipildistamisel mitte eriti sobiv. Hoopis parema tulemuse annab õigesse kaugusesse paigutatud peegeldi ehk reflektor. Liiga lähedale asetatud peegeldi annab ülevalgustatud varjud; liiga kaugele panduna pole aga tulemust märgata.

Lähipildistamisel sobib reflektorina tarvitada mingit valget eset. Isegi tugevamale alusele liimitud valge paber teeb selle töö ära. Eelistaksin paberile siiski mingit tugevamat materjali, näiteks plasti. Kasutan sellel puhul oma hajutit, mis on samuti valge.

Kui päikesepaistelisel päeval on valgust liiga palju ning seda tuleb hajutite abil mahendada, siis pilves ilmaga on valgust pahatihti liiga vähe, et värve ja detaile hästi esile tuua. Siin saab jällegi peegelditega hakkama, kuid nüüd peab rakendama midagi tugevamat kui valget printeripaberit. Selleks sobib hästi foolium, mida on kortsutatud, seejärel käega siledaks lükatud ja kartongile liimitud. Nii saate väga tõhusa ja odava peegeldi, mis paneb pilves ilmaga tehtud lähivõtted särama.

Soojatooniliste objektide puhul võib pruukida kuldset peegeldit, mida saab ise valmistada kuldse tooniga fooliumist. Mina kasutan firma Calumet peegeldit, mis tegelikult koosneb neljast reflektorist: hõbedane, valge, kuldne ja must. Viimane pole siiski peegeldi, vaid rohkem varju loomiseks mõeldud vahend. Niisiis võiks päikesepaistelise ilmaga kasutada valget reflektorit, pilvise ilmaga või kui valgust pole piisavalt, hõbedast või kuldset.

Jaanus Järva (1970) on vabakutseline loodusfotograaf, teeb koostööd Eesti ja välismaa väljaannetega.