Eesti Looduse fotov�istlus
05/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta puu EL 05/2004
Hall lepp sobib toiduks Kaug-Ida tammeseenele

Halli leppa raiutakse meil vähe, sest tema puiduga ei osata suurt peale hakata. Üks paljudest võimalustest: lepanottidel ja lepa saepurul kasvab hästi väärtuslik söögiseen ðiitake.

Ðiitake – tammeseen (jaapani k.: ðii ´tamm´, take ´seen´, ladina k. Lentinula edodes) – on üks vanemaid kultuurseeni maailmas. Tema kasvatamise ajalugu ulatub tuhande aasta taha. See algas Hiinas, jõudis seejärel üle Korea ja Jaapani suure hilinemisega ka läänemaailma, olles vahepeal tehnoloogilises mõttes tugevasti edasi arendatud just Jaapanis, kust pärineb ka tema tänapäeval maailmas tuntud nimi. Ðampinjoni järel konkureerib ðiitake nüüd koos austerservikuga teise koha pärast maailma viljeldavate seente kogutoodangus.

Kuidas teda kasvatada? Seda saab teha nii ekstensiiv- kui ka intensiivmeetodil. Esimesel juhul kasvatatakse seeni lepanottidel: varakevadel langetatud leppadest saetud meetripikkused, 10–15 cm läbimõõduga notid nakatatakse tootmislaboris ettekasvatatud mütseeli või tüüblitega. Suve jooksul tuleb nakatatud notte hoida välitingimustes soojas ja niiskes kohas, vältides otsest päikesevalgust ning samal ajal ka koore kestvat märgumist. Seene mütseel kasvab puidust läbi aeglaselt (võrreldes näiteks austerservikuga, kes kasvab märksa kiiremini, kuid eelistab meil haavapakkusid). Ka läheb ðiitake generatiivse arengu (viljumise) faasi märksa raskemini kui austerservik.

Järgmise aasta suve ühel kuumal päeval tuleb seenniidistikuga selleks ajaks läbi kasvanud lepanotid uputada paariks päevaks külma vette, et anda seenele viljumiseks vajalik ðokk. Seda on hõlpus teha näiteks linnaaiandites, kus kastmiseks vajalikku vett pumbatakse esmalt tiikidesse soojenema. Ka allikavees saab seen lepanottides paari päevaga oma ðoki kätte. Äärmisel juhul saab seda teha tavalistes tünnides, kus tuleb aga soojenenud vesi asendada kolm korda päevas külma kraaniveega. Jaapanis saadi jääkülma vett mägijõgedest. Notid asetatakse seejärel poolvarjulisse kohta kaldu. Pärast viljumist tuleb lepanotid uuesti külma vette uputada, nii võib saada saaki isegi neli kuni viis korda järjest.

Ðiitake intensiivkasvatus on keerukam. Seda tehakse aasta ringi erilistes või siis seenekasvatuseks kohandatud hoonetes. Meie oludes sobib talle kõige paremini toiduks selgi viisil hall lepp – nüüd juba saepuruna. See tuleb esmalt autoklaavida, siis nakatada mütseeliga ning toppida kilekottidesse. Kui saepuru on mütseeli täis kasvanud, eemaldatakse kile ning ðiitake viljakehi ilmub mitme lainena.

Ðiitake viljakehad on mustjaspruuni kübara ja keskse jalaga, kübara alaküljel on eoslehekesed, nii nagu ðampinjonil ja austerservikulgi. Ðiitake viljakehad säilivad aga märksa paremini kui tema mõlemal konkurendil.


Hall lepp, metsaumbrohuks peetu, on muutunud tarbepuuliigiks. Tänapäeval tekib Eestis lepa saepuru juba küllaltki palju. Aeg on see kasutusele võtta ja seda nii loodushoiu (saepuru on saetööstustes kõikjal üks tülikamaid jääkprodukte) kui ka parema looduskasutuse huvides. Ei ole ju ðiitake – meie jaoks nüüd juba pigem lepa-, mitte tammeseen – üle maailma tuntud mitte üksnes omapärase meeldiva maitsega toidulauarikastajana, vaid ka raviseenena. Nimelt on ðiitakel tõestatud inimese immuunsüsteemi tugevdavaid, vererõhku alandavaid ja teisigi tervistavaid omadusi.


Märt Hanso (1939) on Eesti põllumajandusülikooli metsapatoloogia, puidu bioloogilise lagunemise ja puidukaitse ning seenekasvatuse eriala õppejõud.



Märt Hanso
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012