See, mida Saaremaa seen arvab saarlasest ja seeneuurijast, jääb vist saladuseks. Vastupidisest on meil mingi arusaam olemas.

Saarlase suhtumine seentesse kui söögilisasse on varasematel aegadel olnud üsna tagasihoidlik. Ilmselt seepärast, et pidev toit tuli merelt ja toitumistavad ei jätnud just palju ruumi metsaandidele. Vanemate põliselanikega vesteldes võib neid hoiakuid tõdeda nüüdki. Seevastu suur osa elanikkonnast, keda tinglikult võiks nimetada suvesaarlasteks, ja ka sisserännanud elanikud on agarad seenelised.

Uurijate seenereidid. Saaremaa on oma veidi erilise staatuse tõttu mitmeski loodusvaldkonnas põhjalikumalt uuritud kui Mandri-Eesti. See käib tinglikult ka seente kohta. Mükoloogias, nagu mitmes teiseski valdkonnas, oleneb uuritus uurijate arvu ja ruutkilomeetrite suhtest. Ometi peab tõdema, et Saaremaa ligi 2700 ruutkilomeetril ei ela ühtegi kutselist mükoloogi.

Eelmise sajandi esimese poole seeneteadlaste uurimused käsitlevad põhiliselt mikroseeni. Makroseente süstemaatilise uurimise alguseks võib pidada 20. sajandi teist poolt. Viimase 35 aasta jooksul on Tartu mükoloogid korraldanud hulga uurimisreide Saaremaale, et koguda herbaarmaterjali, mille alusel on koostatud Saaremaa seenestiku nimekirjad. Oma panuse Saaremaa seente uurimisse on andnud ka ühisekspeditsioonidel osalenud Soome ja Rootsi mükoloogid. Paarikümne aasta jooksul olen lehikseente kohta materjali kogunud ka ise. Viimastel aastatel on regulaarselt Saaremaal Liiva-Putla ja Kandle katseruutudel järjepidevat seiret teinud Ilmi ja Erast Parmasto. Ühe täiuslikuma siinsete seente nimistu on paljude autorite materjalide alusel kokku seadnud Mall Vaasma [1].

Saaremaa oma seened. Saaremaal armastatakse eriti harilikku kukeseent (Cantharellus cibarius). Soodsal aastal võib ,,Saaremaa kukeseent” leida eksportartiklina suurtes kogustes ka meie põhjanaabrite turulettidelt (kindlasti ei unustata hinnasildi juurde lisamast sõna Saaremaa). Kahjuks ei tunne suur osa seenelistest hariliku kukeseene lähiliike kollakat kukeseent (Cantharellus aurora, foto 1) ja lehter-kukeseent (Cantharellus tubiformis, foto 2). Ent soomlaste seas on nad eriti nõutavad, kuna ületavad maitseomaduste poolest harilikku kukeseent. Soodsal aastal võib kollakat ja lehter-kukeseent leida suurte kolooniatena külmade tulekuni.

Mandri-Eesti ja Saaremaa seente väga subjektiivse võrdluse alusel võiks väita, et kümneid uusi liike Eesti seentenimistus on siiani leitud vaid Saaremaalt. Kindlasti leitakse osa nn. Saaremaa liike ajapikku ka mandrilt, kuid mingi osa jääb eelistama Saaremaa ökoloogilist eripära.

Üks selliseid Saaremaa oma seeni on kahvatu kukeseen (Cantharellus pallens, foto 3) oma valkjas-beeþi kübara ja kollase eoslavaga. Ta on hea söögiseen ning kasvab hilissuvel kohati hulgi segametsades ja puisniitudel.

Saaremaa tähelepanuväärseim söögiseen on hiidvöödik (Cortinarius praestans, foto 4). Maitselt võib teda võrrelda kivipuravikuga. Kasvult hiiglaslik hiidvöödik kasvab sageli suurte seeneringidena segametsades ja puisniitudel. Teda on kerge ära tunda, kuid ettevaatlikkusele manitseb mõningane sarnasus violetsete vöödikutega. Vöödikute perekond on erakordselt liigirikas ja Eestis kasvab neid üle paarisaja liigi. Suurem osa meie vöödikutest pole söödavad, mitu on aga surmavalt mürgised.

Saaremaalt võib leida kõiki kollaseks muutuva piimmahlaga haruldasemaid riisikaid: nii kollasepiimane riisikas (Lactarius chrysorrheus, foto 5), oliivriisikas (Lactarius olivinus, foto 6) kui ka lõviriisikas (Lactarius leonis) on kantud Eesti punasesse raamatusse. Saaremaa puisniitudel ja tammikutes kasvab ka haruldasemaid puravikulisi: saatana-kivipuravik (Boletus satanas, foto 7), mõru kivipuravik (Boletus radicans, foto 8) ja kuld-kivipuravik (Boletus appendiculatus, foto 9). Kõik kolm on kantud Euroopa ja ka Eesti punasesse raamatusse. Samuti ei saa märkimata jätta viimastel aegadel vaidlusi tekitanud Eesti ainukest teadaolevat mürgist sirmikut – safransirmiku aedteisendit (Macrolepiota rhacodes var. hortensis, foto 10). Oma söödavast nimekaimust eristab teda kasvukoht ja silmatorkavalt hele värvus: see kauni välimusega sirmik ei kasva kunagi metsas, vaid toiterikkal mullal aedades, vanadel kompostihunnikutel jne. Saaremaal üsna sagedast seeneliiki pole Mandri-Eestis siiani leitud.

Lausa saaremaine seeneperekond on aga punalehik (Entoloma). Seni leitud ligi sajast liigist on üle poolte esmaleiukoht Saaremaal, nende seas kaheksa uut liiki maailma seenenimistus. Üks nimetatud kaheksast liigist on tõeliselt Saaremaa oma seen ka nime poolest – viidu punalehik (Entoloma viiduense, foto 11).

Viimasel aastakümnel on Saaremaal leidnud poolehoidu ka kultuuris kasvatatav austerservik. Seenekasvatus soodustab huvi teket seente kui põnevate loodusobjektide vastu. Seente tutvustamisel on oma osa olnud botaanik Sirje Azarovi eestvedamisel korraldatud iga-aastastel seenenäitustel Kuressaares.

Endastmõistetavalt pole kõiki Saaremaa seenharuldusi võimalik ritta seada, ja suur osa neist on ju veel leidmata...

1. Vaasma, Mall 2001. Viidumäe looduskaitseala seenestiku koosseis ja looduskaitseline väärtus. Käsikiri Viidumäe looduskaitsealal.

Vello Liiv (1940) on mükoloogide seas tuntud seenefotograafina, väljaspool mükoloogiat sisustusarhitekt.