Eesti Looduse fotovõistlus
2004/06



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 2004/06
Saarlane süvasadama ja puisniitude vahel

Saarlase ja looduse omavahelisi suhteid jälgides peame arvestama, et saare elanik on pidevalt valikute ees. Kõik uus tundub ahvatlev, tähelepanu ja kasu toov, kuid ühtlasi julget otsustavust ja tegusid ootav. Valida on alati raske.

Saaremaa on Eestis, aga veelgi enam naabermaades läbi aegade olnud kuulus oma looduse ja looduskaitse poolest. Piisab, kui nimetada saaremaa robirohtu, merikotkast, puisniite, loopealseid, linnusaari või hülgerahusid, Vilsandit ja Viidumäed. Suur osa Saaremaast on seotud traditsioonilise inimtegevusega, selleta ei oleks siin saaremaalikke maastikke, käpaliste rohkust ega liblikakirevust.

Samas on mitmel pool Saaremaal üllatavalt algupäraselt ja rikkumatult säilinud külaühiskond oma taluarhitektuuri, peredevaheliste suhete ja vanaperemeeste pillatud sügavamõtteliste naljadega. Tegelikult on saarlased paljus uskumatult alalhoidlikud. Ning looduse ja inimese suhe – raske oleks leida paika Eestis, kus inimese mõju loodusele, kooselu loodusega, temast sõltumine, olemine looduse sees oleks olnud suurem kui seda varasemal Saaremaal. Mõnikord oli inimene loodusest üle, mõnikord jäi talle alla, kuid alati oli see üheskoos elamine.

Saaremaa kaitsealadele lisandub lähiajal veel hulk Euroopa kriteeriumide kohaselt valitud Natura-alasid. Eesti riik ja Euroopa Liit toetavad traditsioonilise eluviisi, maaharimise ja keskkonnahoidliku maaelu säilimist. Raha toel laotakse kiviaedu, karjatatakse loopealseid ja niidetakse roogu. Vabatahtlike abiga taastatakse killukesi puisniitudest – kunagistest Saaremaa pärandmaastikest.

Saaremaa loodus on huviliste ja uurijate seas endiselt hästi tuntud. Üha sagedamini võib tabada end järelduselt, et selle maatüki kohta käib tabavalt kõnekäänd: “Ükski prohvet pole kuulus omal maal.” Hiljutine Soome looduseuurijate seltsi Vanamo ajakiri Luonnon Tutkija nimetab nende jaoks huvitavaima Läänemere nelja saare seas esimesena kõhklemata Saaremaad. Eks viimast tõendab ka see, et tegelikult ju paljuski Saaremaa looduse ilu ülistavat “Saaremaa valssi” oskavad ja austavad enam hõimuvennad soomlased kui meie ise.

Saaremaa loodusega oleks kõik nagu korras: ülemerenaabrid imetlevad, väljarännanud kahetsevad ja igatsevad taga, suvitajad naudivad, arvamusliidrid tituleerivad üha uute kõlavate epiteetidega ning tragid looduskaitsjad keelavad ja piiravad. Kuid saarlane ise kõhkleb, vaatab umbusuga küll võõrakeelsete imetlejate, küll omakeelsete õpetajate poole ega tea, keda uskuda. Saarlane naudib endale ja oma maa loodusele osutatud tähelepanu, kuid ei usalda selle väljaütlejaid. Ta seisab nõutult kodukopli puisniitude ja valjult pasundava valge laevaga süvasadama vahel.

Sageli on raske möista, mida haruldast on neis üleküpsenud mastimännikutes, silmapiirini ulatuvas meres ja rannaniidul rohtu näksivates viimastes lammastes. Kadakaid kuival maal ning kive madalas vees on sel saarel alati jagunud. Iga kevad on toonud taas loendamatud rändlinnud, õitsvad nurmenukud ning läheneva tüütu heinateo. Ja linnud, nendega ei saa ju midagi halba juhtuda, sest “ükski part ei ole kunagi laeva alla jäänud”.

Saarlane on kahevahel ega aima, mida halba on selles, kui lahke ning viisakas ülelahemees oma kena valendava palktare tema koduranda kadastikku üles laseb laduda. Elu tuleb ju maale tagasi. Vähemalt kaheks suvekuuks.

Saarlane ei möista, miks peab ta mingeid võõraid kirjusid hahku, kes siia randa isegi ei mune, kaitsma mingite rahvusvaheliste lepete pärast. Miks peaks karjatama rannaniitu või raadama puisniitu lihtsalt sellepärast, et Taanis või Hollandis on sarnaseid alasid kokku niisama palju kui Abrukal. Miks saab ta Kaali kraatrite pärast noomida oma presidendilt?

Saarlasel on raske valida. Kas kodune ja tavaline, mille hoidmiseks ja hooldamiseks peab visa vaeva nägema ning mis vastu annab veelgi visamalt ja ikka vaid neidsamu igituttavaid ande, mida esiisadelegi. Kas tasub ikka kulutada oma elu ja töö selle hoidmiseks, mille pärast eemalseisjad tema maad Saaremaaks ja teda saarlaseks kutsuvad. Või keerata otsustavalt uuele ahvatlevale rajale. Minna kaasa kogu maailma vallutanud kiirustava-kulutava hooga: palju sagimist, inimesi, raha ja riske. Jätta kõrvale see liikumist piirav kodune praam. Tuua siis sellele maatükile, mis aga järsku polegi enam saar, kõik suure maa mönud.

Otsiks eeskuju naabritelt: kadestama paneb Ahvenamaa oma seaduste, etnilise eneseteadvuse, majandusliku jõukuse, rangelt reguleeritud omandisuhetega, säilinud loodusega ning kõige sellega kaasneva suure välishuvi ja paljude jõukate turistidega. Või hoopis sillaga Öland: moodne, avatud, prestiiþne? Mis sellest, et pealinn ja suurem osa palgateenijaid on üle mere – mandril. Saarlasel on vaja palju aru pidada.

Loomulikult ei ole maailm vaid “süvasadam” või “puisniit”. Kuid paratamatult koosneb elu valikutest. Väiksematest ja suurematest. Igal inimesel on omad, nendest saab kokku küla, saare, kogu maa valik. Nii ka Saaremaal.


Tõnu Talvi (1962) on bioloog, töötab Viidumäe looduskaitsealal.



Tõnu Talvi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet