Eesti Looduse fotov�istlus
2004/07



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
toimetaja veerg EL 2004/07
Üks võimalusi – teeme pärandi rahaks

Poollooduslikud rohumaad, viimasel ajal peenema nimetusega pärandkooslused, on läbi aegade olnud kehvemas seisus kui vaeslapsed. Karja- ja heinamaaks jäeti sajandeid kõige viletsamad maad, mida ei andnud põlluks künda. Kidura taimestikuga loopealseid või kuivi niite pole kuigi kõrgelt hinnanud isegi neid möödunud sajandi alguses uurinud loodusteadlased. Eks nemadki olid põlluharijate lapsed. “Annan puisniiduheina lehmale, kui tahan, et tal piim kinni jääks,” kõneles mulle taluperemees mõned aastad tagasi, kui puisniite inventeerisin. No mida siis sellisest viletsast heinamaast hoida, see peaks ammu olema ajaloo prügikastis ühes hapuroka, pigimusta suitsusauna ja peeruvalgusega?

Armastus käib teadagi kõhu kaudu. Lagendikul heljuv viljapõld või raieküps mastimännik on praktilise meelega maaomanikule tähendanud alati hoopis muud kui kadakane karjamaa: põllul ja metsas on raha peaaegu käega katsuda.

Bioloogiline mitmekesisus, looduseilu või aastatuhandetepikkune tava jätab asjaliku eestlase paraku üsna ükskõikseks. Kas siis seda saab ka müüa? 1930. aastatel orienteerus tollane tegelik põllumees teravilja- ja linakasvatuselt piimakarjale, sest piimasaadused andsid rohkem tulu. Praegu võiksid pärandkoosluste hooldajatele tulu tuua looduskaitsetoetused, kuid miks mitte ka mahetoodang või üha populaarsust koguv turism?

Pärandkooslusi on võimalik hoida üksnes neid majanduslikult kasutades. Kui heinal või loomasaadustel pole otsest väljundit ka mahetoodanguna, siis tuleb poollooduslike rohumaade hoidjaile ka edaspidi peale maksta. Kas ainuüksi toetustel elamine jääb jätkusuutlikuks, on iseküsimus.

Õnneks ei käi kogu elu ainult raha kaudu. Järgimist vääriks pärandkoosluste kaitse ühingu (PKÜ) tegevus, millega liitunud paarsada huvilist on võtnud sihiks poollooduslike koosluste taastamise ja säilitamise Eestis. Iga-aastased rohke osavõtjaskonnaga puis- või rannaniitude hooldustalgud on vaid üks võimalusi, kuidas igaüks saab oma tööga pärandkoosluste püsimisele kaasa aidata.

Pärand on tegelikult ulatuslik ning seetõttu ei õnnestu ka rohumaid ühes ajakirjanumbris ammendavalt käsitleda. Ega me jõuagi palju kaugemale sissejuhatusest, hiite tutvustusest ja pärandkoosluste kujunemisloo ülevaatest. Märksa põhjalikuma ettekujutuse sellest valdkonnast saab kas või PKÜ väljaandel peagi ilmuvast õpik-käsiraamatust “Pärandkooslused”.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012