Eesti Looduse fotov�istlus
2004/07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 2004/07
Krb vib valus olla

Mu viieaastane poja sai selle kohe selgeks, kui autost vlja astus. Loomulikult oli vaja kohe ringi jooksma hakata. hel hetkel jalg vratas ja poja lendas plvini chollo-kaktuse psasse. Pksisr kinnitus justkui npneltega jala klge, poja rkis kui ratta peal, ise ei teadnud, kas naerda vi nutta.

Viieselt ei teadnud ma krbest midagi. Hletasin kodutalu vravas isa piimaauto peale ja Krbse laut, kust siis piima vedamas kisime, klas kige rohkem krbe moodi. Kunagi hiljem sattus ktte Viktor Masingu ja Linda Pootsi raamat Tuhat tutvust tundrast krbeni, kust mletan, et krb on kauge, ligipsmatu, ohtlik, salaprane, pnev. Samas, kik nad kisid krbes. Semjonov-Tjan-anski ja Prevalski kisid ning mingid hullud lksid veel kunagi risti lbi Austraalia, aga kngesid krbesse.

Vttis kaua aega, enne kui ma esimest korda krbesse sattusin. Aasta oli 1988 ja Bakuu parteikomitee ees promenaadi all loksus paks naftakiht. Suure raudteepraamiga sitsime le Kaspia Krasnovodskisse, kisime aprillis ujumas, lkates kega eemale ulpivaid naftaknkraid. Hea mitu peva kulus selleks, et lpuks, valged kitlid seljas, liivaluidetele pseda. Kuum, pike krvetab, liiv. Nagu raamatus. Kuskilt barhaani tagant leidsime lombi, paterdasime lbi plvesgavuse pori avaveeni ja sulistasime, kuni saksauulide vahelt hakkas paistma kaamelikorjus ... Osaliselt tuiskliiva mattunud asfalt, tee res punutud liivatkked, thjus, avarus, vaikus, eemalolek.

Aasta hiljem aprillis viidi meid lennukiga Saksamaalt Kasahstani Emba jele ppelaskmisele. Maandusime sel, pakane npistas lbi kirsade, enne kui telklaagrisse judsime. Varjulistel nlvadel oli alles lund. Kui ndal hiljem tagasi lendasime, oli kevad ties hoos, kik itses, lumi oli kadunud ja soldatid lbustasid ennast uniste suslikute tagaajamisega. Eemal knka peal paistis mingi putka, milleni viis elektriliin. Palju sinna siis ikka maad on, mni kilomeeter ehk, arvasime. Kui poste lugema hakkasime, tuli 27 kilomeetrit.

Sellest ajast peale olen tahtnud autoga lbi krbe sita. Tunda seda sulaasfaldi ja trvatud telefonipostide lhna, seda avarust ja otsatust ja tunnet, et kui vaja, saad siit ra. See soov titus kmme aastat hiljem Nevadas. San Franciscost Denverisse saab ka teisiti, aga mul oli vaja just autoga lbi Nevada sita. Krbe prast, mida arvasin seal olevat.

Avarust leidsin, joshua treesid, liiva, hulkuvaid lehmakarju. Tee, mis knkaharjal natuke vingerdades ige suuna vttis ja siis jrgmised 20 miili nrsirgena lbi oru kulges. Silmapiirilt paistmas kolm pisukest tuulispaska. Silt tee res, et jrgmise bensiinijaamani on jnud ainult 96 miili, siis karavanilaager, kuhu on kogunenud friigid le kogu Ameerika ootama, millal ufo maandub ... Ja Carlos Castaneda ebamaised raamatud, kus krbevaimud vtavad tuulehoogude kuju ja eksitavad uskmatuid ...

Aga kuskil on piir. Kui krb muutub liiga kttesaadavaks, on kogu vlu linud. Sinnasamma Joshua Tree rahvusparki, kus mu poja kaktusega lhemalt tuttavaks sai, juab autoga vaid paari tunniga, kui minna Los Angelesest. Ja seal kib aastas 1,25 miljonit turisti, vist rohkem kui eelnenud aastatuhandete jooksul kokku. Miks?

Vhe on maailmas rahvusparke, mis ei reklaami end teatega, et eriti ilus on meie juures siis, kui pike tuseb vi kui pike loojub. Tulge ja vaadake, sest siis on vrvid teised. Vrvid ... Vaade ... Me tuleme vaatama, mitte kogema. Kogemiseks peab kohal olema, vaatamisega saab khku hakkama. Kui teil on aega kolm-neli tundi, siis kige neis kohtades, teatavad reisijuhid. Kui saate, jge seks. Jime. Vaatasime, kuidas pike loojus Los Angelesest le San Gorgonio kuru kohale ujuva sudu ja lugesime sildilt, kuidas enne sudu oli nhtavus nii mitu miili, aga nd ainult naa mitu. Jah, oli vimas kll seista 1500 meetri krgusel vaateplatvormil ja kiigata alla orgu, kus meretasapinnal kulges San Andrease murrang. Indiaanlaste iidne maastik. Hispaaniaprased kohanimed. Ingliskeelne ameerika kultuur. Kurrutunud med. Maastikukihid on sassis ja segamini, vanad htaegu nhtavad ja unustatud, arusaamatud. Loodus on vras, indiaanlased maha ldud, vaid hispaaniakeelsed mehhiklased likavad sellest kigest kasu.

Miks me siis ikkagi krbesse kipume? Antropoloogid, semiootikud, ka geograafid rgivad liminaalsusest. Olles oma igapevaelus kapseldunud linnadesse, tahame aeg-ajalt letada seda mentaalset piiri igapevase ja pha vahel, olla mujal, mitte siin. Vanasti, kui lumi oli valgem ja varblased siutsusid kvemini, olime sealpool praegust limenit. Krb, mets, loodus oli kogemus, igapevaelu. Nd kime me seal kui palvernnakul, vlismaal, vaatamas. Me naudime vaadet, aga ei taju enam seoseid, lugusid, thendusi. Tarbime klantspilte, usume lihtsustatud legende, mis vaatavad meile vastu pargipsmelt.

Kui me pargist lahkuma hakkasime, peatas auto teele astunud koiott. Ta vaatas mulle lbi esiklaasi nudliku peremehepilguga otsa. Aknaklaasi allakerimise surinat vttis ta kui kutset sgilauda. Ja kui palukese asemel pistsin aknast vlja fototoru, keeras koiott solvunult selja ja srkis minema.


Hannes Palang (1968) on Tartu likooli geograafia instituudi inimgeograafia vanemteadur.



Hannes Palang
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012