Eesti Looduse fotovõistlus
2004/07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 2004/07
Kõrb võib valus olla

Mu viieaastane poja sai selle kohe selgeks, kui autost välja astus. Loomulikult oli vaja kohe ringi jooksma hakata. Ühel hetkel jalg vääratas ja poja lendas põlvini chollo-kaktuse põõsasse. Püksisäär kinnitus justkui nööpnõeltega jala külge, poja röökis kui ratta peal, ise ei teadnud, kas naerda või nutta.

Viieselt ei teadnud ma kõrbest midagi. Hääletasin kodutalu väravas isa piimaauto peale ja Kõrbse laut, kust siis piima vedamas käisime, kõlas kõige rohkem kõrbe moodi. Kunagi hiljem sattus kätte Viktor Masingu ja Linda Pootsi raamat “Tuhat tutvust tundrast kõrbeni”, kust mäletan, et kõrb on kauge, ligipääsmatu, ohtlik, salapärane, põnev. Samas, kõik nad käisid kõrbes. Semjonov-Tjan-Šanski ja Prževalski käisid ning mingid hullud läksid veel kunagi risti läbi Austraalia, aga kõngesid kõrbesse.

Võttis kaua aega, enne kui ma esimest korda kõrbesse sattusin. Aasta oli 1988 ja Bakuu parteikomitee ees promenaadi all loksus paks naftakiht. Suure raudteepraamiga sõitsime üle Kaspia Krasnovodskisse, käisime aprillis ujumas, lükates käega eemale ulpivaid naftakänkraid. Hea mitu päeva kulus selleks, et lõpuks, valged kitlid seljas, liivaluidetele pääseda. Kuum, päike kõrvetab, liiv. Nagu raamatus. Kuskilt barhaani tagant leidsime lombi, paterdasime läbi põlvesügavuse pori avaveeni ja sulistasime, kuni saksauulide vahelt hakkas paistma kaamelikorjus ... Osaliselt tuiskliiva mattunud asfalt, tee ääres punutud liivatõkked, tühjus, avarus, vaikus, eemalolek.

Aasta hiljem aprillis viidi meid lennukiga Saksamaalt Kasahstani Emba jõele õppelaskmisele. Maandusime öösel, pakane näpistas läbi kirsade, enne kui telklaagrisse jõudsime. Varjulistel nõlvadel oli alles lund. Kui nädal hiljem tagasi lendasime, oli kevad täies hoos, kõik õitses, lumi oli kadunud ja soldatid lõbustasid ennast uniste suslikute tagaajamisega. Eemal künka peal paistis mingi putka, milleni viis elektriliin. Palju sinna siis ikka maad on, mõni kilomeeter ehk, arvasime. Kui poste lugema hakkasime, tuli 27 kilomeetrit.

Sellest ajast peale olen tahtnud autoga läbi kõrbe sõita. Tunda seda sulaasfaldi ja tõrvatud telefonipostide lõhna, seda avarust ja otsatust ja tunnet, et kui vaja, saad siit ära. See soov täitus kümme aastat hiljem Nevadas. San Franciscost Denverisse saab ka teisiti, aga mul oli vaja just autoga läbi Nevada sõita. Kõrbe pärast, mida arvasin seal olevat.

Avarust leidsin, joshua tree’sid, liiva, hulkuvaid lehmakarju. Tee, mis künkaharjal natuke vingerdades õige suuna võttis ja siis järgmised 20 miili nöörsirgena läbi oru kulges. Silmapiirilt paistmas kolm pisukest tuulispaska. Silt tee ääres, et järgmise bensiinijaamani on jäänud ainult 96 miili, siis karavanilaager, kuhu on kogunenud friigid üle kogu Ameerika ootama, millal ufo maandub ... Ja Carlos Castaneda ebamaised raamatud, kus kõrbevaimud võtavad tuulehoogude kuju ja eksitavad uskmatuid ...

Aga kuskil on piir. Kui kõrb muutub liiga kättesaadavaks, on kogu võlu läinud. Sinnasamma Joshua Tree rahvusparki, kus mu poja kaktusega lähemalt tuttavaks sai, jõuab autoga vaid paari tunniga, kui minna Los Angelesest. Ja seal käib aastas 1,25 miljonit turisti, vist rohkem kui eelnenud aastatuhandete jooksul kokku. Miks?

Vähe on maailmas rahvusparke, mis ei reklaami end teatega, et eriti ilus on meie juures siis, kui päike tõuseb või kui päike loojub. Tulge ja vaadake, sest siis on värvid teised. Värvid ... Vaade ... Me tuleme vaatama, mitte kogema. Kogemiseks peab kohal olema, vaatamisega saab kähku hakkama. Kui teil on aega kolm-neli tundi, siis käige neis kohtades, teatavad reisijuhid. Kui saate, jääge ööseks. Jäime. Vaatasime, kuidas päike loojus Los Angelesest üle San Gorgonio kuru kohale ujuva sudu ja lugesime sildilt, kuidas enne sudu oli nähtavus nii mitu miili, aga nüüd ainult naa mitu. Jah, oli võimas küll seista 1500 meetri kõrgusel vaateplatvormil ja kiigata alla orgu, kus meretasapinnal kulges San Andrease murrang. Indiaanlaste iidne maastik. Hispaaniapärased kohanimed. Ingliskeelne ameerika kultuur. Kurrutunud mäed. Maastikukihid on sassis ja segamini, vanad ühtaegu nähtavad ja unustatud, arusaamatud. Loodus on võõras, indiaanlased maha löödud, vaid hispaaniakeelsed mehhiklased lõikavad sellest kõigest kasu.

Miks me siis ikkagi kõrbesse kipume? Antropoloogid, semiootikud, ka geograafid räägivad liminaalsusest. Olles oma igapäevaelus kapseldunud linnadesse, tahame aeg-ajalt ületada seda mentaalset piiri igapäevase ja püha vahel, olla mujal, mitte siin. Vanasti, kui lumi oli valgem ja varblased siutsusid kõvemini, olime sealpool praegust limen’it. Kõrb, mets, loodus oli kogemus, igapäevaelu. Nüüd käime me seal kui palverännakul, välismaal, vaatamas. Me naudime vaadet, aga ei taju enam seoseid, lugusid, tähendusi. Tarbime klantspilte, usume lihtsustatud legende, mis vaatavad meile vastu pargipääsmelt.

Kui me pargist lahkuma hakkasime, peatas auto teele astunud koiott. Ta vaatas mulle läbi esiklaasi nõudliku peremehepilguga otsa. Aknaklaasi allakerimise surinat võttis ta kui kutset söögilauda. Ja kui palukese asemel pistsin aknast välja fototoru, keeras koiott solvunult selja ja sörkis minema.


Hannes Palang (1968) on Tartu ülikooli geograafia instituudi inimgeograafia vanemteadur.



Hannes Palang
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet