Eesti Looduse fotovõistlus
2004/07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 2004/07
Pärandkoosluste kujunemislugu saab üha selgemaks

Aivar Kriiska on sündinud 1965. aastal Mustvees. Lõpetas 1992. aastal Tartu ülikooli ajaloolase-arheoloogina. Kaitses 1994 samas magistritööd teemal “Narva jõe alamjooksu ala neoliitiline keraamika” ning 2001 Helsingi ülikoolis filosoofiadoktori väitekirja Eesti rannikualade ja saarte kiviaegsest asustusest ning majandussuhetest. Uurimisvaldkonnaks on Eesti kiviaeg, eeskätt rannikuasustuse kujunemine ja areng, samuti esiajalooline keraamika, eksperimentaalarheoloogia ja arheoloogia ajalugu. Avaldanud rohkesti teaduslikke ja populaarteaduslikke kirjutisi, muu hulgas ajakirjas Horisont. Tartu ülikooli arheoloogia õppetooli dotsent.

Kuidas ja millal tekkisid meie pärandkooslused?


Seda peab vaatama kahes võtmes: kui kõneldakse rohumaadest, siis sageli pannakse algus põllumajandusaega. Küllap poollooduslike koosluste, mida majandati ja pärandati kolhoosiajani, kujunemine on tõepoolest seotud viljelusmajanduse looga. Kui kaugele need tegelikult ulatuvad, on väga raske öelda. Kõige reaalsemalt võisid sellised kooslused meieni päranduda rauaaja lõpust, ehk juba viikingiajast, kuid mõnedes kohtades võib nende algus ulatuda isegi pronksiajani välja.

Laiemalt rääkides peaks pärandkoosluste käsitlusse võtma ka enne maaviljelust kujunenud kooslused. Samavõrd kui loodus määras Eesti esmaasukate elukeskkonna ja eluviisi, on inimene hakanud kohe loodust mõjutama, praeguste teadmiste kohaselt alates umbes 9000 aastast enne Kristuse sündi. Tollane inimmõju oli loodusele muidugi väike, hakates suurenema kohapaiksusest alates. Esimesed inimmõju ilmingud looduses olid metsarajad, teed ning loomulikult elupaigad ja nende lähiümbrus.

Arheoloogilistele leidudele tuginedes ei saa vist tõestada, et 9000 aastat e.Kr. olid metsad praegustest hõredamad ja meenutasid pigem tihedat puisniitu? Karjakaupa ringi jooksvad hobused ja põdrad sõid metsa lihtsalt hõredaks.


See mõttekäik meeldib mulle, kuigi arheoloogiline materjal seda ei kinnita ega lükka ümber. Kuid sellise vaatenurga olen minagi üle võtnud, et tollased metsad olid hoopis hõredamad kui praegused kas või paarisaja-aastased põlismetsad.

Ma pole küll ise kivikirvega ühtki puud langetanud, kuid kujutan ette, et see pidi üsna vaevaline töö olema, eriti kui veel neist puiest tahta maja ehitada.


Kivikirvega on tehtud päris palju eksperimente Põhjamaades. Puu langetamine kestab sel moel paarkümmend minutit. Aga tõenäoliselt kasutati samuti ära igasuguseid metsa jääke: hao korjamine oli ju Eestis levinud veel möödunud sajandil. Ka tuli on olnud tõsine abivahend, millega varased maaharijad raadasid metsa põllu- ja miks mitte ka karjamaaks. Sageli korreleerub kiviaegse asustuse tekkega järve- või soosetete õietolmudiagrammides varasemast märksa suurem söeosakeste hulk, sest rohkesti puid põletati ka sooja saamiseks ja toidu valmistamiseks.


Kuidas arheoloog teab, milline oli tollal maastik? Tavalise arusaama järgi kogub arheoloog ju vaid kivi- ja potitükke.


Arheoloogia, nagu enamik teisigi teadusi, on üksinda piiratud tõlgendusvõimalustega. Kasutame paratamatult ja väga hea meelega teiste teadusharude tulemusi, integreerides seda oma minevikupilti. Antud teema seisukohalt pean silmas eelkõige loodusgeograafiat, geoloogiat. Soomes näiteks on paljud arheoloogid kahekordse kõrgharidusega: arheoloogid ja geoloogid.

Lugemine ja mõtlemine ning loomulikult maastikul liikumine tekitab maastikutunnetuse. Pinnavormide ja veekogude arengust arusaamine võimaldab teha lihtsaid paleogeograafilisi üldistusi. Võttes juurde palünoloogia andmed, võib sinna lisada ka taimkatte.

Väga tähtsad on kogemused ja vajadus nende probleemidega tegeleda. Sain oma esimesed kogemused randade uurimisel Soomes Saima ääres kiviaja asulakohti otsides koos mu hea sõbraga, kel on nii geoloogi kui ka arheoloogi haridus. Niiviisi õpib silm eristama kohti, kuhu võiks sobida muinasaegne asulakoht, kuidas see asub varasema ranna- või kaldajoone suhtes, milline oli pinnas, kas olid üldse olemas vajalikud loodusolud jne.


Kas praeguste andmete põhjal on võimalik näiteks umbkaudu öelda, kui palju oli meil poollooduslikke kooslusi keskmise ja noorema kiviaja piiril, umbes 5000 aastat e.Kr.?


Seda on väga raske öelda, sest tegelikult ei tea me päris hästi isegi seda, kui palju võis tollal Eesti alal inimesi elada. Eri arvutuste järgi ei olnud neid toona üle kolme kuni kuue tuhande. Seega oli küllap ka avatud maastikku vähe ning see asus vahetult asulakohtade ümbruses. Metsa võidi aga põletada ka jahipidamise vajadusteks, et luua sobilikke kooslusi põtradele ja teistele loomadele.

Märgatavalt hakkas aga poollooduslike koosluste pindala suurenema põllumajanduse algusega kiviaja lõpus. Umbes 3000 aastat e.Kr. muutus asustuspilt oluliselt: kui varem elati randadel ja kallastel, siis pärast seda on asustus nihkunud suurematest veekogudest eemale. Õietolmudiagrammides muutub pidevaks kultuurkõrreliste õietolm ja suureneb rohttaimede suira hulk.


Kas Eestis võib praegugi olla niite, mida on majandatud tuhandeid aastaid järjest?


Ilmselt võib küll. Üks selliseid piirkondi on näiteks ehk Mihkli–Soontaga ümbrus Lääne-Eestis, kus tänapäevalgi näeb ilusaid niite. Kas või Nedrema puisniit, mis on praeguseks uuesti korrastatud ja kasutuses. Vaadates sealset asustust, võivad need niidud olla vabalt kujunenud juba pronksiajal. Vana pärandmaastikku võiks päris palju olla ka voortel. Need on läbi aegade olnud parimad põllumajanduspiirkonnad.


Samas seda vist otseselt tõestada ei saa? Õietolmuproovid võivad küll näidata, et niidud on selles piirkonnas kogu aeg olnud, aga kas just seesama niidutükk on iidne, jääb lahtiseks.


Õigem on tõepoolest kõneleda piirkondlikest pärandkooslustest. Võib öelda, et selles lokaalses piirkonnas on kogu aeg olnud mingisugune niit. Iga üksiku niidu puhul on seda võimatu öelda, vähemasti praegu pole mingit võimalust seda kindlaks teha.


Kui vaadata ettekujutust meie muinasajast praegu või kuuskümmend aastat tagasi, siis pilt on täiesti erisugune. Kas saab ennustada, kui palju keskmise ja noorema kiviaja asulakohti võib veel välja tulla?


Arheoloogias on viimastel aastakümnetel toimunud väga tõsine mõttemalli muutus. Kahekümne aasta eest kirjutasid arheoloogid küllalt sageli, et asustuse üldpilt on olemas, sõltumata sellest, et meil oli siis teada näiteks vaid kümme keskmise kiviaja asulakohta. Uusi elu- ja laagripaiku on nüüd lisandunud rohkesti ja täiesti ootamatutest kohtadest, mis tähendab, et pole kõige vähematki lootust, et praegune kiviaja kinnis- ja irdmuististe kaart kajastaks tollast asustuspilti adekvaatselt. Niisugused üllatuspiirkonnad on näiteks Karula kõrgustik ja Haanja kõrgustiku servaala. Nii ei julge ma esialgu midagi täpsemalt ennustada, kuid vaevalt et kiviaja asulakohtade üldarv võiks olla oluliselt alla tuhande.

Hilisematest aegadest on samuti lisandunud uusi andmeid. Raua- ja pronksiaegne asustuspilt põhines pikka aega vaid kalmetel. Asulakohtade ja põllujäänuste leidmine on arheoloogidele tohutult võimalusi juurde andnud. Muistsete põldude uurimine annab lisamaterjali, et teha kindlaks inimese ja looduse suhteid, aga ka uurida ühiskonda ennast: kas põllud olid korrapärased, olid need varem maha märgitud, kas tegu oli põlispõldudega või mitte, kui mitmekesised olid põllusüsteemid jne. Selle põhjal võib näiteks juba varase rauaaja kelti põldude puhul oletada mingisugust maa maksustamist.


Mul jäi su Eesti muinasaja raamatust ja ka peagi valmivast pärandkoosluste raamatust silma, et Eesti pronksiaeg on halvasti teada. Mispärast see nii on?


Pronksiaeg tuleb jaotada kaheks: alates tuhandest aastast enne Kristuse sündi teame suhteliselt palju – rajati võimsaid kivikalmeid, kindlustatud asulakohti ja põllusüsteeme. Sellest ajast on ka osteoloogiline materjal piisav, et näha karjakasvatuse olulisust, näiteks Asva kindlustatud asulakohal Saaremaal.

Ajavahemikust 2300–1000 aastat e.Kr, siis kiviaja lõpus ja pronksiaja alguses, on leide tõesti aga vähe ja varem oli isegi levinud arvamus, et inimesed lahkusid suuremas osas Eesti alalt leidmaks põllumajanduseks enam sobilikke alasid. Seda ideed on ikka aeg-ajalt uuesti välja käidud. Kuid juhuleidudena saadud kivikirveste levik ning sellel ajajärgul soo- ja järvesetetesse settinud õietolmu analüüsid näitavad hoopis muud, nii asustuse jätkumist kui ka laienemist ning põllumajanduse levimist kõrgustikualadele. Kiviaja lõpust hakkas tekkima ja levima taluline asustusviis, mis vahetas välja suuremad kiviaja külad. Selliseid talude kohti on raske leida. Lisaks paiknevad need sageli intensiivse põllumajandusega aladel ja kultuurkihid on segi küntud.


Kui inimesed hakkasid 3000 aastat e.Kr. veekogudest kaugemal elama, pidid nad õppima kaeve tegema.


Eesti kõige varasemad kaevud pärinevad rauaaja lõpust. Enne seda ja paljudes kohtades hiljemgi saadi vett allikatest, jõgedest, järvedest ja ojadest. Asulakohtade põhjalikumatel uuringutel on ikka lõpuks allikani välja jõutud. Neist on tänapäeval kaevates näha eelkõige allikalupja.


Olulised muutused eluviisis on toimunud sageli lühikese ajavahemiku jooksul. Seda on seletatud ka edumeelsete ja targemate hõimude sisserändega, kes siis näiteks odra või veised kaasa tõid.


Tont teab, kuidas see tegelikult täpselt toimus. Kuid laias laastus jagunevad arheoloogid kolme: ühed on migratsiooniteooria pooldajad, teised eitavad selliseid migratsioone ja seovad kõiki muutusi kohapealse arenguga ning kolmandad püüavad leida keskteed, rõhutades kohaliku ühiskonna valmisolekut muutusteks, mida kutsuvad esile väikesed sisseränded ja difusioonid.

Kui mõni aeg tagasi valitsesid Eestis migratsiooniteooriad, siis praegu domineeriv mõte eitab majanduse arengu seost hulgalise migratsiooniga. Meil on üleminek viljelevale majandamisviisile olnud üsna pikk: esimesed märgid, kultuurkõrreliste õietolm soo- ja järvesetetes, pärinevad umbes 4000. aastast e.Kr., alles tuhat aastat hiljem on maaviljelus asustuspilti piisavalt muutnud. Ja enne 3000. aastat e.Kr. pole meilt ka koduloomade luid leitud. Kuigi kammkeraamika kultuuri inimesed maad harisid, jäid nad valdavalt siiski jahi- ja kalameesteks. Põhilisele toiduallikale, jahiloomadele, polnud siis veel asendajat.


Muistne inimene oli vist üsna paikne ja vaevalt et tollal vahetati vilkalt kaupu tuhandete kilomeetrite taga elavate hõimudega.


Kõige huvitavam on see, et kiviaegne inimene oli küll paikne, kuid isegi ajajärgul, mil Eesti ala asustati – umbes 8500–9000 aastat e.Kr. –, on tooraine liikunud vähemalt tuhat kilomeetrit. Nii kaugele nihutas selle piiri sellesuvine leid Soomes Kuopio lähedalt, kust leidsime tulekivi, mida kasutati ka Eestis Pulli ja mõnes teises varases asulakohas ning mis on pärit Põhja-Valgevenest või Lõuna-Leedust. Soomes on leitud 4000–3000 aastat e.Kr. tehtud seedripuust reejalg ja lusikas, Rootsist on samast ajajärgust leitud pronksi, mis pärineb Uuralitest. Rääkimata juba Kesk-Vene tulekivist ning Lääne-Läti või Lääne-Leedu alalt pärit merevaigust Eesti alal neoliitikumi teisel poolel.

Mingisuguse vahetussüsteemiga on materjalid ja valmis esemed suutnud läbida tohutuid vahemaid. Võib-olla olid tollal olemas rändkaupmehed, mida muinasühiskonda arvestades on küll väga raske ette kujutada. Ilmselt toimisid vahetused kogukonnalt kogukonnale. Eelkõige ehk kingitused: see on ju kogu aeg inimestele meeldinud. Nii hoitakse üleval mitmesuguseid suhteid: võimusuhetest kuni lihtsalt hea läbisaamiseni.

Metsavööndis on suurt ringiliikumist raske ette kujutada: toit on olemas, põdrad ei liigu nagu põhjapõdrad sadu kilomeetreid. Kui on eluasemeks võetud korralik strateegiline punkt, näiteks jõesuu, kust saab nii mereloomi, kalu kui ka põtru ja teisi metsloomi, siis pole mingit põhjust kuhugi mujale rännata. Niisiis küllalt paikne asustus ja samas esemed, mis paradoksaalselt on valmistatud kaugetest ja eksootilistest materjalidest.


Väidad, et ranniku- ja sisemaa inimesed olid kiviajal nagu kaks eraldi seisvat ühiskonda. Kui suur see erinevus metsa- ja mereinimese vahel oli?


Ranniku ja sisemaa erinevus on tõesti üsna suur. Ranniku inimesed näivad olevat olnud vastuvõtlikumad uuele. Seda soodustasid muidugi kaugetel kalastus- ja hülgepüügiretkedel kujunenud kontaktid naaberalade elanikega. Ranniku ja sisemaa erinevus tuleb ajaloos välja korduvalt, alates juba kiviajast. Ranniku ja saarte asustamisel tekkis suhteliselt kiiresti püsiasustus ja väga varakult hakati rannikul ka maad viljelema. Tüüpilise kammkeraamikaaegset maaviljelust tunneme seni just rannikult ja saartelt, Lääne-Eestist kuni Kundani. Muu hulgas on ka varaseid põllujäänuseid nii Hiiu- kui ka Saaremaal.

Põlispõldude ja kultuurkõrreliste õietolmu vahele jääb ligemale 3000 aastat. Umbes 4000. aastast e.Kr pärineb vanim vilja õietolm, umbes 3000. aastast e.Kr. vanimad koduloomade luud, umbes 2500 aastast e.Kr. esimene viljatera leid Iru linnuse potikillult. Ligi 2000. aastast e.Kr. dateeritakse esimene sirp, umbes tuhat aastat hiljem on olemas nii viljaterad, koduloomade luud, viljahõõrumiskivid kui ka põllujäänused. Kusjuures esialgu ei pruugitud vilja lõigata sirbiga, vaid võidi kitkuda hoopis koos juurtega. Esimesed märgid hobuse kasutamisest veoloomana – suised – on säilinud pronksiaja lõpust. Lehisvihtade jäänused on hilisrauaaegsest Lõhavere lamba- või kitselaudast, kust on leitud sõnniku seest okste jäänuseid. Arheoloogilise materjali hulk suureneb ajas pidevalt.


Millised on üldse praeguseni säilinud nähtavad vanimad jäljed maaharimisest?


Vanimad fossiilsed põllujäänused Eesti alal pärinevad nooremast pronksiajast ja vanimad välja kaevatud adrajäljed rooma rauaajast. Arvestades aga seda, et Lätis on välja kaevatud juba pronksiaja esimesse poolde ajalduvaid künnijälgi ja põhjapoolsest Euroopast leitud kiviaja lõpust pärit atrade katkeid, oli ader kasutusel kui mitte kiviaja lõpul, siis pronksiaja algul ehk ka Eesti alal. Varasemad adrajäljed on kõik ristkünnist: tollane ader ei pööranud kamarat ümber, vaid lihtsalt lõhestas. Seetõttu tuli künda kahes suunas


Mainisid, et nüüdisajalgi on proovitud kivikirvega puid raiuda. Mida on Eestis eksperimentaalse arheoloogia vallas katsetatud?


Keraamika valmistuse ja kivitöötlemise kõrval on muu hulgas 1970ndatel Tanel Moora eestvedamisel tehtud ka alepõldude eksperimente. Tõsi küll, ta on väitnud, et „marutõbised kitsed“ sõid ära kogu vilja. Eks põrkusid sama probleemi otsa ka juba mineviku põllumehed, kes kaitseks metsloomade eest arvatavasti tarastasid põllualad. Muistsetest taradest on praegusel ajal muidugi võimatu märke leida. Kõik, mida me õietolmudiagrammide abil näeme, on maastiku avanemine, kultuurkõrreliste kasvatamine ja söeosakeste hulga suurenemine ning hilisemast ajast juba põllutööriistad, fossiilsed põllud ja isegi viljaleiud.


Milline on Eesti arheoloogiline uuritus võrreldes naabermaadega?


See sõltub piirkonnast ja esiajaloo perioodist. Pärandkoosluste vaatevinklist on muinasteadus küllalt heas seisukorras ja tasemel. Muu hulgas on selle taustaks tõik, et Eestis on alati olnud oluline arheoloogide koostöö loodusteadlastega. Alates juba Constantin Grewingkist, Kunda Lammasmäe uurijast, kes tegelikult oligi ju arheoloogiahuviline geoloog. Selles mõttes oleme hästi võrreldavad Fennoskandiaga, kus on sarnased arengud. Näiteks õietolmumeetodi tõi meile ja viis arheoloogiasse Paul Thomson üsna kiiresti pärast seda, kui von Post selle Rootsis kasutusele võttis. Eesti on paljus võrreldav Põhjamaadega: julgen arvata, et ka küllalt innovatiivne, meie mõju on näha naabermaades, varase maaviljeluse uurimise puhul eriti ehk põhja- ja lõunanaabrite juures.



Arheoloog Aivar Kriiskat küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet