Eesti Looduse fotov�istlus
2004/07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 2004/07
Elu Karakorami kiirteel

Ilmselt on Karakorami maantee (Karakoram Highway, lhendatult ka KKH) ks insenerit suurim proovikivi. Tee kulgeb keerulises maastikus, mda Induse je kallast, lbi Gilgiti ja Hunza oru kuni Hiina linna Kaxgarini. See htaegu udust ja vaimustust ratav tee on maismaahendus Pakistani ja Hiina vahel.

Katmandu Pakistani saatkonnas on peale meie viisasid ootamas veel kmmekond jaapanlast. Prime helt, kuhu tal on plaan Pakistanis minna. Hunza! lvad poisi silmad srama. See on eldud nii krmelt ja ida-aasialiku intonatsiooniga, et kahtlustame, kas tegemist pole hoopis mne Jaapani provintsiga. Teised jaapanlased noogutavad tunnustavalt kaasa. Hunzasse on nad kik varem vi hiljem teel. Tundub ks vrt koht olevat.

Reis Hunzasse on pikk, vga pikk. Esmalt Rawalpindist Gilgitisse 14 kuni 24 tundi, lubab bussifirma piletimja. Meile juhtub see 24-tunnine ots. Aga peame nnelikud olema, sest hiiglasliku maalihke tttu oli tee ligi kaks ndalat hoopiski suletud.

Eeslirajast sai kiirtee. Sajakonna silla ja loendamatute kndudega Karakorami maantee suundub lbi maailma krgeimate mestike Himaalaja, Karakorami ja Pamiiri. Ligi 1300 kilomeetrit asfaltteed on ehitatud senise vaevulbitava eesliraja asemele. Paraku iga kilomeetri kohta loetakse ka ligikaudu ks hukkunud teetline.

Nd tuhisevad teed mda rasked veoautod, kui midagi seda tuhisemist segamas pole. Strateegilises mttes pole see kiirtee aga kuigi mttekas ettevte, kuna iga maalihe vi rauhutud sild sulgeb kogu tee. mbersite ju ei ole: hel pool jgi, teisel pool mgi. Tee on ks ja kitsas.

Kui me letame paarikmnekilomeetrist maalihkekohta, kus endine tee on jeorusgavusse kivihunnikuteks haihtunud, pan aknast mitte vlja vaadata. Uus teelik nib peaaegu olematu, aga ometi seda mda me sidame. Iga hetk tundub, et veel ks sentimeeter ja me kik kaome sinna Induse jeorgu. Reisiseltskond on nrvis, meeletult piduritele klammerdunud bussijuht kaasa arvatud. Paljud oksendavad. Sellise siduga ei saa vist kunagi harjuda, kuigi maalihkeid neb Karakorami maanteel kuuldavasti tihti. helt poolt olevat need hkimist tulemused. Enamik teest on tulnud jeorgude klgedesse brutaalselt sisse raiuda. Alates 1966. aastast, kui tee-ehitus algas, on kulunud tuhandeid tonne dnamiiti. Med pole tnini oma meelerahu tagasi saanud. Kuigi valmis sai tee 1982. aastal, tuleb seda ikka ja jlle taastada.


Tutvus kohaliku sgiga. Maanteed mda juame viimaks nnelikult Gilgitisse. Linna sisenedes pab pilku pjedestaalile tstetud India helikopter. Kuskil mgedes on see naaberriigist prit masin ktte saadud ja seejrel uhkustades vljanitusele pandud.

Gilgit on tpiline Pakistani linn oma moee ja turutnavatega. Piiri lhedust on selles turulinnas tugevasti tunda: tnavad on tis kikvimalikku Hiina kaupa.

Mned pevad tagasi Indiast tulnud, arvasime ekslikult, et me khud on juba kigega harjunud. Paraku kimbutavad meid siingi khuhdad. Residendist itaallane ohkab me rumaluse le: Ega te ometi nendes jubedates kohtades ei snud, kus surnud kollase nahaga kanad vardas ripuvad? Niisiis veedame mitu peva Gilgitis, et nii-elda hkkonnaga tutvuda. Khutiteks sme vaid arbuuse.


Hingitsev turismiri. Gilgitist phja poole lookleb Karakorami maantee jupp maad mda majesteetlikku Hunza jeorgu. Nii et sit kulgeb taas meeleolukalt, sedakorda tistuubitud vikebussis ja vaid ksikute peatustega, et teele veerenud tagasihoidlikesse rusuhunnikutesse rada kaevata. Meie siht on Hunza turismikeskus Karimabad.

Pakistanis kivate turistide arv suurenes ha 1990. aastatel. Tol ajal olid Phja-Pakistani med eriti populaarsed. Prast kurikuulsat septembripeva on Pakistan turistide kaartidelt tiesti phitud. Sjad naabruskonnas ei aita turismi arendamisele sugugi kaasa, nagu ka lne massimeedia, mis armastab nidata karjuvaid rahvamasse. Kuid meie ei kogenud vhimatki seda laadi probleemi. Mugavad klalistemajad ja hotellid seisavad praegu enamasti thjalt, aga lootusrikkalt ootel. kki tna tuleb keegi vi siis jrgmisel ndalal vi aastal

Karimabadis asuv hotell Hunza Inn on aga tis jaapanlasi. Esimene paik Pakistanis, kus kohtame le he-kahe turisti. Meile seal enam kohta ei jagu, mistttu peame valiku tegema kla paarikmne tiesti thja hotelli vahel. Viimaks hest leiame kaks prantslasest alpinisti, kes igal suvel mitu kuud mda Pakistani kondavad: kolm ndalat mgedes ronimist, ndal puhkust mnes klas ja siis jlle mgedesse.

Karimabadis avanevad vaated teevad snatuks. Krgustesse sirutuvad med on otse nina all. le seitsmetuhandelistest tippudest neb meie hotellitoa aknast Rakaposhi (7788 m) lumist klge.


Ismailide kogukond. Pakistanlastest sbralikumaid ja klalislahkemaid inimesi on raske leida seda kinnitaks arvatavasti enamik seal mail kinuist. Kuigi on paiku, kuhu Pakistanis minna ei soovitata. Pigem on seal tegemist aga kohalike arveteiendustega, millesse on parem mitte sekkuda. Kuid meie ei kogenud seda laadi probleemi.

Hunza oru mbruses elavad ismaili moslemid, kes tlgendavad islamit sna vabalt. Naised on siinses kogukonnas mrksa arvestatavamal positsioonil. Nad ei peida end chadorite ja pearttide alla. Peakatet vib siiski nha vanematel naistel: tikitud turban, millele on valge tllrtt kelmikalt peale stitud. Rti alt paistavad pikad mustad patsid. Ootamatult mjub ka see, et paljudel inimestel on sinised vi rohelised silmad. Juba tavalisena tundub aga siinsete asukate sbralikkus ja naerusuud.

Ikka ja jlle peame llatuma inimeste keeleoskuse ja harituse le neis vikestes klades. Ametlik kirjaoskuse protsentki on le heksakmne. Kuid see pole Pakistani keskvimu thusa hariduspoliitika vili. Ismailid on tegelikult sna erandlik kogukond. Nende multimiljardrist guru Aga Khan ja tema fond on rahastanud mbruskonnas paljusid haiglaid ja haridusasutusi, sealhulgas vga erandlikku ttarlaste akadeemiat Karimabadis.

Khani fondi toel rajatu tunneb juba kaugelt ra: neid mbritsevad alati vga ilusad ja hoolitsetud aiad. Nii taastuvad Aliabadi haigla patsiendid kirsipuude ja roosipsaste keskel. Ka ttarlaste akadeemial on kaunis aed.


Indiana-joneslikud rippsillad. Paar tundi Karimabadist mda Karakorami maanteed phja poole on Passu kla. Hiina piirini (Khunjerabi mekuru) on siit veel sadakond kilomeetrit.

Kahe liustiku vahele jv Passu pole iseenesest midagi erilist: hallikas majadekogum viljakal jelookel. Pidavat olema ks vanemaid asulaid piirkonnas ja kunagi mrksa suurem. Siinne maastik, mis on silmale nii ilus vaadata, pole aga klaelanikele alati armuline olnud. Veel 1972. aastal viis mudavool suurema osa klast ja pldudest minema: liustikud blokeerivad jgesid ja seejrel kallab tulvavesi kla setetega le. Passu inimesed on raskustega harjunud.

Meservale on valgetest kividest laotud Welcome to Passu, mis mbritseva taustal mjub kui uhke Hollywoodi-silt. Assotsiatsioonid filmitstusega siin aga ei lpe. Kik reisiraamatud, kuigi pisut erisuguses snastuses, pakuvad Passu he atraktsioonina vlja matkaraja, kus saab end tunda kui Indiana Jones. Jutt kib viietunnisest jalutuskigust mbruskonnas, mille jooksul tuleb letada kaks rippsilda.

Hunza jgi, mis siin sildade all voogab, pole teab mis sgaval vi teab mis krestikuline. Seevastu on jgi vga lai ja sild kitsas. See on kokku pandud mnest trossist ja pooleldi logisevatest vi murdunud ligikaudu meetrise vahega lauajuppidest. Kohati on lauad hoopis puudu.

Esimene sillaletus vtab aega tunni jagu. Ei sanda ksikule lauajupile seisma jda, parem on oma raskust htlaselt jaotada. Kus rondid puudu, seal tuleb kndida mda traati, vahel end kte jul edasi vinnates, krvus jekohin. Silme eest kipub kohati mustaks.

Jeletus nnelikult seljataga, jtkame oma teed lesmge. Ronime lbi suure kivivoolu ja juame Zarabadi klla. Nii rohelised on vilja- ja kartulipllud mgede taustal! Kummaline, et kla on tiesti vaikne, kivihttidel tabalukud ees, ei htki kana siblimas vi koera haukumas, inimestest rkimata. Hiljem kuuleme, et Zarabad on ainult tkla. Inimesed elavad mujal, ja kui aeg kps, siis tulevad vilja koristama, kartuleid panema vi muud pllutd tegema.

Mrksa elavam Hussaini kla pole enam kaugel, jeserval paistavad toekad valgeks lubjatud majad. Ja meid ootab teine rippsild. igemini sel kohal on neid suisa kaks. ks laiem, jmedate trosside ja korralike tihedalt kinninaelutatud palkidega. Kui sild pris katki poleks, saaks sellest kindlasti mootorrattagagi le sita. Pstjana on krval ootamas juba tuttavlik trosside ja rontide segadik.

Prast, kui istume kivil ja tmbame kergendatult hinge, teeb meiega juttu ks klamees. Rgib, et sellele jele ei saagi paremaid rippsildu ehitada. Piki jesngi puhuvad tugevad tuuleiilid viivad kik sillad minema. Nende harvade lauajuppidega trossikarkassist puhub tuul aga ilusasti lbi ja kuigi mned pilpad on puudu, on teisele poole jge alati vimalik minna. Lapsed ei ki koos vanematega Zarabadi klas tl: nende jalad on silla letamiseks liiga lhikesed. Mngima neid sillale ka ei lasta. Kuid turistid saavad end ikka Indiana Jonesina tunda. Enne valimisi lasevad poliitikud silla ehitada sinnagi, kus jge pole, vtab klamees pikale veninud jutu kokku. See tarkusetera kulub mujalgi marjaks ra.


Tutvus Sultaniga. Hussaini klast tagasi Passuni tuli vantsida kmmekond kilomeetrit. Kuna meie retke ajal oli Pakistani ja Hiina vaheline piir SARSi-viiruse paanika tttu juba ligi kuu suletud, oli ka liiklus peale Gilgitit vga harv. Meil aga on nne. Esimene silmapiirile ilmunud siduk peab keviibutuse peale kinni. Passuni kihutame traktori rattakoobastel istudes, taga jrelkru paarikmne lambaga, kes kurvides nnetult mgivad ja jalad tuge otsides harki ajavad. le mrina pole vimalust juhile elda, et ta Shisper View klalistemaja lhedal peatuse teeks. Aga elda pole vajagi, traktorijuht on hotelli peremehe, Sultani onupoeg. Nagu Pakistanis kombeks, on kik kigil teada. htki teist turisti Passus parajasti polegi ja paraku ei ole olnud ei sel ega eelmisel ndalal.

Hotelle on Passus viis. Varem oli neid siin rohkemgi, kuid pris klasisesed on nd klanukogu otsusel kinni pandud. Sultan rgib aegadest, kui turiste tuli nii palju, et uel ei olnud enam ruumi telgilegi ja sa tuli keeta kolmes vahetuses. Ka siis ei mahutud pika kgilaua taha istuma. See polnudki nii ammu. Sultan on nd 22-aastane. Isa hotelliris sai ta tsisemad kohustused siis, kui vttis naise. See juhtus 15-aastaselt, sureva ema soovi tites. Nd on Sultanil kolm last, ilus pika patsiga naine, viljapllud ja rmiselt asjalik ellusuhtumine. Hotelli juurdeehitus on juba paberile (ja siis krvale) pandud. Praegust seisu (24 klastajat 6 kuu jooksul) vtab ta stoilise rahuga: Vhemalt viie aasta prast peaks turistid taas tagasi tulema, noh, vib-olla kmne prast. Seniks ei juhtu midagi, peame pldu nagu muiste.

Meile pole muidugi neid teisi turiste ja kolme vahetusega sgikordi vaja. Vaevalt, et sel juhul Sultanil oleks olnud aega meiega mda kla patseerida, meid oma klamajja kutsuda ja naise ning lastega tutvustada vi htuti tundide kaupa ilmast ja elust juttu puhuda.

mberringi on nii ilusad med. Passu kohal krgub Katedraalimgi, kus kitsad kivikoonused prgivad suurejooneliselt taevasse. Niisuguse nime on mele andnud muidugi turistid. Kohalikud kutsuvad seda aga poeetiliselt Tapopdau mgi, kus paistab pike. Tepoolest, htupoolikul, kui kla on juba hmarusse vajunud, kuldavad pikesekiired metippu veel tkk aega.

Kuu Pakistani mgedes on mdunud kui pev. Kaunistustega buss kihutab mda Karakorami maanteed Rawalpindi poole. Seekord vtab teekond aega 14 tundi. Ilma maaliheteta allamge. Pakistani tuleb igatahes naasta.


Helle-Mai Pedastsaar (1979) on reisihuviline geograaf.



Helle-Mai Pedastsaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012