Eesti Looduse fotovõistlus
2004/07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 2004/07
Elu Karakorami “kiirteel”

Ilmselt on Karakorami maantee (Karakoram Highway, lühendatult ka KKH) üks inseneritöö suurim proovikivi. Tee kulgeb keerulises maastikus, mööda Induse jõe kallast, läbi Gilgiti ja Hunza oru kuni Hiina linna Kaxgarini. See ühtaegu õudust ja vaimustust äratav tee on maismaaühendus Pakistani ja Hiina vahel.

Katmandu Pakistani saatkonnas on peale meie viisasid ootamas veel kümmekond jaapanlast. Pärime ühelt, kuhu tal on plaan Pakistanis minna. “Hunza!” löövad poisi silmad särama. See on öeldud nii kärmelt ja ida-aasialiku intonatsiooniga, et kahtlustame, kas tegemist pole hoopis mõne Jaapani provintsiga. Teised jaapanlased noogutavad tunnustavalt kaasa. Hunzasse on nad kõik varem või hiljem teel. Tundub üks väärt koht olevat.

Reis Hunzasse on pikk, väga pikk. Esmalt Rawalpindist Gilgitisse “14 kuni 24 tundi”, lubab bussifirma piletimüüja. Meile juhtub see 24-tunnine ots. Aga peame õnnelikud olema, sest hiiglasliku maalihke tõttu oli tee ligi kaks nädalat hoopiski suletud.

Eeslirajast sai “kiirtee”. Sajakonna silla ja loendamatute käändudega Karakorami maantee suundub läbi maailma kõrgeimate mäestike – Himaalaja, Karakorami ja Pamiiri. Ligi 1300 kilomeetrit asfaltteed on ehitatud senise vaevuläbitava eesliraja asemele. Paraku iga kilomeetri kohta loetakse ka ligikaudu üks hukkunud teetööline.

Nüüd tuhisevad teed mööda rasked veoautod, kui midagi seda tuhisemist segamas pole. Strateegilises mõttes pole see “kiirtee” aga kuigi mõttekas ettevõte, kuna iga maalihe või ärauhutud sild sulgeb kogu tee. Ümbersõite ju ei ole: ühel pool jõgi, teisel pool mägi. Tee on üks ja kitsas.

Kui me ületame paarikümnekilomeetrist maalihkekohta, kus endine tee on jõeorusügavusse kivihunnikuteks haihtunud, püüan aknast mitte välja vaadata. Uus teelõik näib peaaegu olematu, aga ometi seda mööda me sõidame. Iga hetk tundub, et veel üks sentimeeter ja me kõik kaome sinna Induse jõeorgu. Reisiseltskond on närvis, meeletult piduritele klammerdunud bussijuht kaasa arvatud. Paljud oksendavad. Sellise sõiduga ei saa vist kunagi harjuda, kuigi maalihkeid näeb Karakorami maanteel kuuldavasti tihti. Ühelt poolt olevat need õhkimistöö tulemused. Enamik teest on tulnud jõeorgude külgedesse brutaalselt sisse raiuda. Alates 1966. aastast, kui tee-ehitus algas, on kulunud tuhandeid tonne dünamiiti. Mäed pole tänini oma meelerahu tagasi saanud. Kuigi valmis sai tee 1982. aastal, tuleb seda ikka ja jälle taastada.


Tutvus kohaliku söögiga. Maanteed mööda jõuame viimaks õnnelikult Gilgitisse. Linna sisenedes püüab pilku pjedestaalile tõstetud India helikopter. Kuskil mägedes on see naaberriigist pärit masin kätte saadud ja seejärel uhkustades väljanäitusele pandud.

Gilgit on tüüpiline Pakistani linn oma mošee ja turutänavatega. Piiri lähedust on selles “turulinnas” tugevasti tunda: tänavad on täis kõikvõimalikku Hiina kaupa.

Mõned päevad tagasi Indiast tulnud, arvasime ekslikult, et me kõhud on juba kõigega harjunud. Paraku kimbutavad meid siingi kõhuhädad. Residendist itaallane ohkab me rumaluse üle: “Ega te ometi nendes jubedates kohtades ei söönud, kus surnud kollase nahaga kanad vardas ripuvad?” Niisiis veedame mitu päeva Gilgitis, et nii-öelda õhkkonnaga tutvuda. Kõhutäiteks sööme vaid arbuuse.


Hingitsev turismiäri. Gilgitist põhja poole lookleb Karakorami maantee jupp maad mööda majesteetlikku Hunza jõeorgu. Nii et sõit kulgeb taas meeleolukalt, sedakorda täistuubitud väikebussis ja vaid üksikute peatustega, et teele veerenud tagasihoidlikesse rusuhunnikutesse rada kaevata. Meie siht on Hunza turismikeskus Karimabad.

Pakistanis käivate turistide arv suurenes üha 1990. aastatel. Tol ajal olid Põhja-Pakistani mäed eriti populaarsed. Pärast kurikuulsat septembripäeva on Pakistan turistide kaartidelt täiesti pühitud. Sõjad naabruskonnas ei aita turismi arendamisele sugugi kaasa, nagu ka lääne massimeedia, mis armastab näidata karjuvaid rahvamasse. Kuid meie ei kogenud vähimatki seda laadi probleemi. Mugavad külalistemajad ja hotellid seisavad praegu enamasti tühjalt, aga lootusrikkalt ootel. Äkki täna tuleb keegi või siis järgmisel nädalal või aastal …

Karimabadis asuv hotell Hunza Inn on aga täis jaapanlasi. Esimene paik Pakistanis, kus kohtame üle ühe-kahe turisti. Meile seal enam kohta ei jagu, mistõttu peame valiku tegema küla paarikümne täiesti tühja hotelli vahel. Viimaks ühest leiame kaks prantslasest alpinisti, kes igal suvel mitu kuud mööda Pakistani kondavad: kolm nädalat mägedes ronimist, nädal puhkust mõnes külas ja siis jälle mägedesse.

Karimabadis avanevad vaated teevad sõnatuks. Kõrgustesse sirutuvad mäed on otse nina all. Üle seitsmetuhandelistest tippudest näeb meie hotellitoa aknast Rakaposhi (7788 m) lumist külge.


Ismailide kogukond. Pakistanlastest sõbralikumaid ja külalislahkemaid inimesi on raske leida – seda kinnitaks arvatavasti enamik seal mail käinuist. Kuigi on paiku, kuhu Pakistanis minna ei soovitata. Pigem on seal tegemist aga kohalike arveteõiendustega, millesse on parem mitte sekkuda. Kuid meie ei kogenud seda laadi probleemi.

Hunza oru ümbruses elavad ismaili moslemid, kes tõlgendavad islamit üsna vabalt. Naised on siinses kogukonnas märksa arvestatavamal positsioonil. Nad ei peida end chador’ite ja pearättide alla. Peakatet võib siiski näha vanematel naistel: tikitud turban, millele on valge tüllrätt kelmikalt peale sätitud. Räti alt paistavad pikad mustad patsid. Ootamatult mõjub ka see, et paljudel inimestel on sinised või rohelised silmad. Juba tavalisena tundub aga siinsete asukate sõbralikkus ja naerusuud.

Ikka ja jälle peame üllatuma inimeste keeleoskuse ja harituse üle neis väikestes külades. Ametlik kirjaoskuse protsentki on üle üheksakümne. Kuid see pole Pakistani keskvõimu tõhusa hariduspoliitika vili. Ismailid on tegelikult üsna erandlik kogukond. Nende multimiljardärist guru Aga Khan ja tema fond on rahastanud ümbruskonnas paljusid haiglaid ja haridusasutusi, sealhulgas väga erandlikku tütarlaste akadeemiat Karimabadis.

Khani fondi toel rajatu tunneb juba kaugelt ära: neid ümbritsevad alati väga ilusad ja hoolitsetud aiad. Nii taastuvad Aliabadi haigla patsiendid kirsipuude ja roosipõõsaste keskel. Ka tütarlaste akadeemial on kaunis aed.


Indiana-jones’likud rippsillad. Paar tundi Karimabadist mööda Karakorami maanteed põhja poole on Passu küla. Hiina piirini (Khunjerabi mäekuru) on siit veel sadakond kilomeetrit.

Kahe liustiku vahele jääv Passu pole iseenesest midagi erilist: hallikas majadekogum viljakal jõelookel. Pidavat olema üks vanemaid asulaid piirkonnas ja kunagi märksa suurem. Siinne maastik, mis on silmale nii ilus vaadata, pole aga külaelanikele alati armuline olnud. Veel 1972. aastal viis mudavool suurema osa külast ja põldudest minema: liustikud blokeerivad jõgesid ja seejärel kallab tulvavesi küla setetega üle. Passu inimesed on raskustega harjunud.

Mäeservale on valgetest kividest laotud “Welcome to Passu”, mis ümbritseva taustal mõjub kui uhke Hollywoodi-silt. Assotsiatsioonid filmitööstusega siin aga ei lõpe. Kõik reisiraamatud, kuigi pisut erisuguses sõnastuses, pakuvad Passu ühe atraktsioonina välja matkaraja, kus saab end tunda kui Indiana Jones. Jutt käib viietunnisest jalutuskäigust ümbruskonnas, mille jooksul tuleb ületada kaks rippsilda.

Hunza jõgi, mis siin sildade all voogab, pole teab mis sügaval või teab mis kärestikuline. Seevastu on jõgi väga lai ja sild kitsas. See on kokku pandud mõnest trossist ja pooleldi logisevatest või murdunud ligikaudu meetrise vahega lauajuppidest. Kohati on lauad hoopis puudu.

Esimene sillaületus võtab aega tunni jagu. Ei söanda üksikule lauajupile seisma jääda, parem on oma raskust ühtlaselt jaotada. Kus rondid puudu, seal tuleb kõndida mööda traati, vahel end käte jõul edasi vinnates, kõrvus jõekohin. Silme eest kipub kohati mustaks.

Jõeületus õnnelikult seljataga, jätkame oma teed ülesmäge. Ronime läbi suure kivivoolu ja jõuame Zarabadi külla. Nii rohelised on vilja- ja kartulipõllud mägede taustal! Kummaline, et küla on täiesti vaikne, kivihüttidel tabalukud ees, ei ühtki kana siblimas või koera haukumas, inimestest rääkimata. Hiljem kuuleme, et Zarabad on ainult “tööküla”. Inimesed elavad mujal, ja kui aeg küps, siis tulevad vilja koristama, kartuleid panema või muud põllutööd tegema.

Märksa elavam Hussaini küla pole enam kaugel, jõeserval paistavad toekad valgeks lubjatud majad. Ja meid ootab teine rippsild. Õigemini sel kohal on neid suisa kaks. Üks laiem, jämedate trosside ja korralike tihedalt kinninaelutatud palkidega. Kui sild päris katki poleks, saaks sellest kindlasti mootorrattagagi üle sõita. Päästjana on kõrval ootamas juba tuttavlik trosside ja rontide segadik.

Pärast, kui istume kivil ja tõmbame kergendatult hinge, teeb meiega juttu üks külamees. Räägib, et sellele jõele ei saagi paremaid rippsildu ehitada. Piki jõesängi puhuvad tugevad tuuleiilid viivad kõik sillad minema. Nende harvade lauajuppidega trossikarkassist puhub tuul aga ilusasti läbi ja kuigi mõned pilpad on puudu, on teisele poole jõge alati võimalik minna. Lapsed ei käi koos vanematega Zarabadi külas tööl: nende jalad on silla ületamiseks liiga lühikesed. Mängima neid sillale ka ei lasta. Kuid turistid saavad end ikka Indiana Jones’ina tunda. “Enne valimisi lasevad poliitikud silla ehitada sinnagi, kus jõge pole,” võtab külamees pikale veninud jutu kokku. See tarkusetera kulub mujalgi marjaks ära.


Tutvus Sultaniga. Hussaini külast tagasi Passuni tuli vantsida kümmekond kilomeetrit. Kuna meie retke ajal oli Pakistani ja Hiina vaheline piir SARSi-viiruse paanika tõttu juba ligi kuu suletud, oli ka liiklus peale Gilgitit väga harv. Meil aga on õnne. Esimene silmapiirile ilmunud sõiduk peab käeviibutuse peale kinni. Passuni kihutame traktori rattakoobastel istudes, taga järelkäru paarikümne lambaga, kes kurvides õnnetult määgivad ja jalad tuge otsides harki ajavad. Üle mürina pole võimalust juhile öelda, et ta Shisper View külalistemaja lähedal peatuse teeks. Aga öelda pole vajagi, traktorijuht on hotelli peremehe, Sultani onupoeg. Nagu Pakistanis kombeks, on kõik kõigil teada. Ühtki teist turisti Passus parajasti polegi ja paraku ei ole olnud ei sel ega eelmisel nädalal.

Hotelle on Passus viis. Varem oli neid siin rohkemgi, kuid päris külasisesed on nüüd külanõukogu otsusel kinni pandud. Sultan räägib aegadest, kui turiste tuli nii palju, et õuel ei olnud enam ruumi telgilegi ja süüa tuli keeta kolmes vahetuses. Ka siis ei mahutud pika köögilaua taha istuma. See polnudki nii ammu. Sultan on nüüd 22-aastane. Isa hotelliäris sai ta tõsisemad kohustused siis, kui võttis naise. See juhtus 15-aastaselt, sureva ema soovi täites. Nüüd on Sultanil kolm last, ilus pika patsiga naine, viljapõllud ja äärmiselt asjalik ellusuhtumine. Hotelli juurdeehitus on juba paberile (ja siis kõrvale) pandud. Praegust seisu (24 külastajat 6 kuu jooksul) võtab ta stoilise rahuga: “Vähemalt viie aasta pärast peaks turistid taas tagasi tulema, noh, võib-olla kümne pärast. Seniks ei juhtu midagi, peame põldu nagu muiste.”

Meile pole muidugi neid teisi turiste ja kolme vahetusega söögikordi vaja. Vaevalt, et sel juhul Sultanil oleks olnud aega meiega mööda küla patseerida, meid oma külamajja kutsuda ja naise ning lastega tutvustada või õhtuti tundide kaupa ilmast ja elust juttu puhuda.

Ümberringi on nii ilusad mäed. Passu kohal kõrgub “Katedraalimägi”, kus kitsad kivikoonused pürgivad suurejooneliselt taevasse. Niisuguse nime on mäele andnud muidugi turistid. Kohalikud kutsuvad seda aga poeetiliselt Tapopdau – mägi, kus paistab päike. Tõepoolest, õhtupoolikul, kui küla on juba hämarusse vajunud, kuldavad päikesekiired mäetippu veel tükk aega.

Kuu Pakistani mägedes on möödunud kui päev. Kaunistustega buss kihutab mööda Karakorami maanteed Rawalpindi poole. Seekord võtab teekond aega 14 tundi. Ilma maaliheteta allamäge. Pakistani tuleb igatahes naasta.


Helle-Mai Pedastsaar (1979) on reisihuviline geograaf.



Helle-Mai Pedastsaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet