Eesti Looduse fotovõistlus
06/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
TOIMETAJA VEERG EL 06/2002
Alati on isemoodi

Kevad oli jällegi eriline. Nagu ka kõik eelmised. Alati tundub midagi olevat teistmoodi. Kas eriliselt soe või eriliselt külm. See kevad oli eriliselt varajane. Ja vahepeal ikka iseäranis külm ka.

Eestile ja Eesti loodusesõpradele oli see kevad samuti meeldejääv. Eurovisiooni lauluvõistlus andis suurepärase idee korraldada Linnueurovisioon – ainulaadne Euroopa linnuhääli populariseeriv üritus. Võistlustulest väljusid võitjatena islandlaste rüüt, rahva lemmik ja meie ööbik ornitoloogide soosikuna. Hea, et linnuteadlased ikka aru said, kes kõige parem on! Omalaadne ettevõtmine, mis tõi kokku palju loodushuvilisi ning vanu ja uusi sõpru, oli Rõuges toimunud keskkonnafestival “Ööbikuorg 2002”. Kes oskas ja tahtis vaadata-kuulata, sai sellelt ürituselt palju kaasa.

Küllap on igal lugejal läinud kevadest ühes võtta omad erilised mälestused. Mõnel ehk õitses kirsipuu nii, kui ei iial varem. Teisel põletas kevadine päike rattaretkel nina punaseks. Kolmandal aga võttis ootamatu öökülm lemmikroosi ära… Minulegi oli see kevad eriline. On see mul ju esimene kord Eesti Looduse toimetajana lugejate poole pöörduda. Teen seda kerge kätevärinaga, sest aukartust siin ajakirjas kirjutajate vastu olen tundnud sestsaadik, kui koolipõlves bioloogiaolümpiaadideks valmistudes ajakirju aastakäikude kaupa lausa kapsaks lugesin. Seda enam oli mul eriline tunne selle aasta bioloogiaolümpiaadi võitjatele kätte anda nende auhind – Eesti Looduse aastatellimus. Tunnetasin korraga nii selgelt elu ringkäiku: praegustest koolipoistest ja -plikadest sirguvad ju peagi uued toimetajad, toimetagu nad siis ajakirju või omi tegemisi…

Uus sugupõlv ja kasvamine ongi kevadsuve märksõnad. Möödunud kevad ja hoogu koguv suvi teevad inimeste meeled vallatuks ja sageli tabame end tavalisest veidi enam tegelemast vastassugupoolega. Kui inimese sigimine pole siiski nii kindlalt aastaaegadega määratletud, siis taimeriigis on kevad ja varasuvi soojätkamiseks peaaegu ainuvõimalik aeg. Sellest ajakirjanumbrist saame teada, et ka taimed pole oma liigikaaslaste suhtes sugugi ükskõiksed. Ehkki enamik taimi on põhimõtteliselt võimelised end ise viljastama, teevad nad seda siiski vaid häda korral – kui “kosilased õigel ajal kohale ei jõua”.

Matkalugu viib lugejad seekord Lahemaa metsadesse, reisilugu aga kaugele Indoneesiasse tõeliste draakonite seltsi. Meie geoloogid tutvustavad põnevat meetodit, mille abil on uuritud Peipsi põhja alla jäävaid setteid. Sellest numbrist loeme, milliseid tulemusi meetod andis. Õpime keetma ka kevadist õieteed ja tegema vitamiinisalatit. Aga mis sest kevadest enam. Metsas, põllul ja südames on ammugi suur suvi. Ilusat suve!



Helen Alumäe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet