Eesti Looduse fotov�istlus
2004/07



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
TÖÖJUHEND EL 2004/07
Mõningaid nõuandeid veelindude pildistamisel

Mille poolest erineb veelindude pildistamine teiste lindude jäädvustamisest? Kindlasti eristab neid keskkond, kus veelinnud ja neid pildistav fotograaf viibivad. Vesi on nii piltnikule kui ka varustusele tõsine proovikivi. Probleemid algavad juba lindudele lähedale saamisega, rääkimata peamurdmisest säri mõõtmisel, sest vee peegeldused eksitavad üsna lihtsalt kaamera särimõõdikut.

Võimalusi saada lähedale veelindudele on mitu, kuid paljusid neist pole kuigi mugav kasutada. Üks mooduseid on püstitada veekogu kaldale varje ning loota, et linnud ujuvad selle eest mööda. Kui tegemist on väiksema tiigi või jõekääruga, siis ehk õnnestubki seal elutsevaid või peatuvaid linde piisavalt lähedalt jäädvustada. Kuid juba keskmise suurusega järvel või lahesopil ei vii selline passimine kuhugi, sest linnud võivad viibida kaldast mitmekümne meetri kaugusel.

Teine ebamugav asjaolu kaldal paiknevast varjetelgist pildistamisel on kaamera kõrgus veepinnast, mis ei luba lindu tema kõrgusel jäädvustada. Selline silmakõrguselt pildistamine annab lõpptulemusele erilise intiimse varjundi, sest tavaliselt me vees ujuvaid parte või kajakaid nii madalalt ei näe. Seega ei ole kaldal paiknev varjetelk lahendus. Järelikult peab fotograaf ise vette või vee peale minema.

Esimene mõte – muretseda kummipaat ning sealt pildistada. Enda varjamiseks võib paadile ehitada katte, mis teeb sellest ujuva varje moodi asja. Aga kummipaadilgi on palju puudusi, mistõttu ma ei soovita seda kasutada ei endal ega ka teistel. Nimelt on kummipaadi serva ülemine äär, kuhu võiks objektiivi toetada, ligi 40 cm veepinnast kõrgemal, mis ei ole minu arust küllalt madalal, et vajalikku nurka saavutada. Teiseks on kummipaadiga üsna keeruline manööverdada ja samal ajal kätt kaameral hoida. Siis peab keegi teine aerude taga olema, et fotograaf saaks oma tööd teha, ning see on üpris ebapraktiline lahendus.

Seega jääb järele kolmas lahendus, mida ma ise kasutan ja kõikidele huvilistele ka soovitan. Olen veelindude pildistamiseks ehitanud ujuva varje. Konstruktsioon on lihtne: kaks rööbiti paiknevat vahtplastist pontooni, mis asuvad puidust raamis. Kate on kinnitatud kahe plastist kaarega ning istmeks kasutan laia kummiriba. Kaamera toetub oakotile, mis asetseb plastalusel. Tuleb vaid muretseda rinnuni ulatuvad kummipüksid (kevadel, kui vesi külm, siis neopreenist) ning leida veekogu, kus linnud elavad. Kummipüksid on vajalikud selleks, et keha jääks kuivaks, sest vastupidi paadile on selle varje kasutajal jalad vees. Võib-olla ainuke puudus on töötamissügavus, mis ei saa olla suurem kui fotograafi jalgade pikkus. Kuid põhiline tegevus toimub nagunii roostikus ja selle servas, kus vesi ulatub harva üle meetri. Manööverdatakse jalgade abil, sest kõndida tuleb mööda veekogu põhja. Kui on vaja pildistada, siis saab jalgade abil varje kiiresti stabiliseerida.

Vahtplastist pontoonide paksusest oleneb kaamera ja objektiivi kõrgus veepinnast. Kasutasin alguses 30 cm paksusi pontoone, kuid pidasin seda liiga kõrgeks. Praegu on minu varje pontoonide paksus 20 cm; kui sinna lisada veel umbes 10 cm, mis tuleb raami ja oakoti paksusest, siis oleks objektiiv ligikaudu 30 cm kõrgusel veepinnast. Kui ma aga varjesse istun, väheneb selle kõrgus ligi 10 cm. Vajaduse korral võin objektiivi kõrgust veelgi vähendada, toetudes kehaga ette ja surudes varje esiotsa vee alla; 10 cm veepinnast on siin piir. Sedasi toimides on kaamera lindude silmade kõrgusel.

Tõsi, väga tuulise ilmaga ei saa niimoodi veelinde pildistada, sest lainetus muudab varje ebastabiilseks, mistõttu on võimatu teravustada ja kaadrit horisontaalis hoida. Ega siis ei tule ka paadist pildistamisest midagi välja.


Veelinde pildistades kasutan sajase tundlikkusega filmi, mille tundlikkust on ühe astme võrra kunstlikult suurendatud. See tähendab, et pärast filmi kaamerasse laadimist keeran tundlikkuse 200-le. See pikendab tunduvalt säriaega: kiire säriaeg on vees toimuva jäädvustamisel hädavajalik. Enne sellise filmi kaamerasse panekut kleebin kassetile sildi, millele on kirjutatud “push +1”. See teave on tehnikule, kes laboris filme ilmutab.

Nii nagu 98% juhtudest on mul ka siin kaamera lülitatud manuaalprogrammile (M), kus säriaja ja ka ava määran ise, mitte ei lase seda automaatselt kaameral teha. Eelkõige hoiab see ära vee peegeldustest tuleneva särimõõdiku valetamise. Muidu võib tulemuseks olla siluett heledal taustal. Kuna ava on mul paika pandud, siis säriaja mõõdan mõnelt pooltoonis olevalt objektilt. Mõnikord on see ka osa linnu sulestikust, näiteks hallpõsk-püti kaela eesmine osa ja rind. Selliselt toimides saan ise kontrollida, millistes toonides pilt jäädvustub, ning väldin hilisemaid pettumusi.

Samamoodi kui teiste lindude puhul on ka veelindude pildistamisel vajalik neid harjutada varjega. Tõsi, vees olevate objektide suhtes on nad märksa vastuvõtlikumad kui maal paikneva varje puhul, kuid sellegipoolest ei maksa esimesel korral pilte loota. Mõned linnud aga jäävadki teie varje vastu umbusklikeks, eriti olen seda tähele pannud mitmesuguste partide ja ka sõtkaste puhul. Kajakad, tiirud ja pütid aga harjuvad ujuva varjega üsna kiiresti. Ilmselt aitaks lindude usaldust võita varje ette kinnitatud kummipart, mida saab osta jahitarvete poest. Kuid kannatlikkus viib ka ilma kunstpardita sihile. Näiteks hallpõsk-pütid harjusid varjega juba kolmandal korral. Paaril korral ujusid nad varjele nii lähedale, et minu 300 mm objektiiv ei suutnud neid fookuses hoida.


Jaanus Järva (1970) on vabakutseline loodusfotograaf, teeb koostööd Eesti ja välismaa väljaannetega.



Jaanus Järva
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012