Eesti Looduse fotovõistlus
2004/07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
matkarada EL 2004/07
Teine kolmandik retkel Kuivastust Sõrve sääre otsa

Jätkame ajakirja eelmises numbris alustatud retke Kuivastust Sõrve, tehes peatusi peamiselt kultuuriloolistes ja militaarobjektidega seotud paikades.


Vana postitee, millest on kujunenud uute vaatenurkadega peatuskohtade telg Saaremaal, ühildub uuema Kuivastu–Kuressaare magistraalteega Kõljala külas. Kohta hüütakse Masa ristmikuks siin tee ääres kunagi seisnud Masa kõrtsi järgi. Veel kaheksakümmend aastat tagasi puhkasid siinse kõrtsi lasipuu juures jalga kõik Kuressaare turule või laadale koormat vedavad Ida-Saaremaa hobused. Nüüd on kõrtsi kohale rajatud uus maapere kodu ja laial asfaltteel vuhisevad autod.

9. Kõljala mõis jääb siit paar kilomeetrit loode poole. Alles on klassitsistlik peahoone ja osa karjakasvatuse kastellist. Härrastemaja restaureeriti veel nõukogude aja lõpul ning see kuulub nüüd soomlastele. Siin on sobiv koht arutleda ühe mõisa arengu üle.

Kõljala on Saaremaa vanimaid mõisu, mille algaegade kohta pole säilinud dokumente. On vaid kaudseid teateid, et Riia piiskop Albert aidanud Saaremaa vallutamise järel oma sugulastel siin kanda kinnitada. Buxhoevedenide käes oli mõis 1509. aastani. Missugune nägi välja varasem häärber ja millisel järjel oli läänistuse algperioodil mõisamajandus? Sellele küsimusele saab vastuse mõisa aktist, mis on koostatud 1609. aastal pärast omaniku surma tema pärijate ja võlausaldajate nõudel. Mõisa väärtust hinnati 5000 taalrile, lahkunul oli võlga 1500 taalrit.

Kirjeldatud mõisamaja oli ühekorruseline ja koosnes vanast ning uuest osast. Vanas osas oli üks köetav eluruum (dornse) kahe kambriga. Kui vana eluruum oli neli sülda pikk, siis uus eluruum oli juba viiesüllane ja selle kõrval samuti kamber. Maja all oli kelder. Mööblist on nimetatud istumiskaste.

Maja lähedal oli veel õige vana häärber, mille pikkuseks on märgitud kolm sülda, häärberil oli vana kahesüllane esik. Aias on märgitud kahe uksega ait ja saun, mille pikkus koos eesruumiga oli viis sülda, ning võlvitud kelder. Majanduspoolel on kirjas nelinurkselt paiknev üheksa ruumiga laudakompleks (kastell), kusjuures hobusetall mahutas 18 hobust. Huvitav on veel väike tallikamber tallide juures. Juba olid olemas väravakaaristud väravamajaga. Mõisas oli neli rehemaja, neist pikim kümme sülda, kaht kasutati elamuna. Viljaait oli kuus sülda pikk ja viis sülda lai. Aidas hoiti vilja suurtes tünnides (tündrites). Kogu inventar oli valmistatud talupoegade eeskujul puust (tünnid, vannid, pütid, kausid, lusikad jne.). Väljal seisis korralik tuuleveski kõige juurdekuuluvaga. Tallide juures oli kooguga kaev, millel vitsutatud ämber. Kõik nagu suures talus.

Järgmine inventuur pärineb aastast 1671, kui mõisa omanik oli juba Saaremaa rüütelkonna peamees Odert von Poll. Tema elamise juurde kuulusid messingist lühtrid, kuldpunutisega aknakardinad, seintel flaami vaibad, laual hõbepeekrid, varnas sooblinahast mütsid jne. Kuuekümne aasta jooksul oli elustiil ja võimalused tundmatuseni muutunud. Küllap oli süüdi “hea Rootsi aeg”, millest vanad inimesed veel kuuskümmend aastat tagasi rääkisid.

Aga tulles veel ajas tagasi 18. sajandisse, leiame hilisemate uute mõisaomanike Osten-Sackenite härrastemajas isegi korraliku kunstigalerii ja silmapaistva raamatukogu. Eesti esimese iseseisvuse perioodil oli mõisa uhkuseks kaheaastane põllutöökool ja õppeotstarbelised karjalaudad ning mesila. Kehtis veel arusaam: põllumees on põliselt rikas.

Nüüd on hiilgeaegu ja näguripäevi näinud vana mõisamaja tühi ning kõle. Külarahvas arvab, et Soomest tulnud mees tahab siin pikkamööda Euroopa kultuuri elustada. Autod ja bussid voorivad mõisa aia tagant mööda. Kõik tõttavad Kaali meteoriidikraatri järve uudistama. Kaali uueneb ja elu edeneb. Ainult teadlased on ikka veel probleemi ees: millal suur raudmeteoriit siin alla sadas? Pakutakse ju ajavahemikku 2800–7500 aastat tagasi.


10. Reomäe (ka Reo). Teel Kuressaare poole vilksab Reo külas paremat kätt puude vahel 1873. aastal valminud Reomäe apostliku õigeusu kirik. See seisab kõrgemal moreenikühmul, mis on iidsel ajal olnud omapärase matmiskombega paik. Surnud inimesi ei olevat kohe maha maetud või põletatud, vaid pandud seljandikule looduse hooleks. Alles pleekinud luud maetud rituaalsete toimingute saatel kalmupaikadesse. Surnute põrmustumisel levis algul vänge hais, mida nimetatud reohaisuks. Sellest siis ka künka nimi. Seda juttu olen kuulnud poisikesepõlves vanadelt meestelt. Reo-nimelisi paiku on Saaremaal mitu: näiteks Tõnija tarandkalmete läheduses on Ure-Reo (vanades kirjades on Urri-Reo).

Reo võib aga olla tüveks ka Tallinna vanale nimele Reuall (vanad inimesed ei öelnud kunagi kiriku juures, vaid öeldi ikka kergu all).

Reomäe kiriku põranda alla pole inimesi maetud, sest hoone on nii noor, aga vanadele kommetele tasub siin künkal mõelda küll. Pealegi asub läheduses looduslikult väga ilus tänapäevalgi kasutatav kalmistu.

11. Kudjape. Enne Kuressaare ringteed viib kitsam tee vasakule – linnakalmistule, mis kannab läheduses asunud mõisa järgi Kudjape nime. Kalmistu on vana (asutatud 1780. aastal) ja ainulaadne paljude krüpthaudade poolest. Veel sada aastat tagasi oli ligi neljandik Kuressaare (tookord Arensburg) elanikkonnast sakslased. Balti aadlikud, kaupmehed, käsitöölised, kiriku- ja kooliõpetajad ning nende eeskujul saksa keelt rääkida püüdvad kadakasaksad ning majateenijad andsid linnale ilmet ja kultuuri ning mõjutasid haudade-monumentide eripäraga ka kalmistu väljanägemist. Pealegi tegutsesid lähedal oskuslikud kiviraidurid, kes dolomiidi silmapaistvateks kunstiteosteks tahusid.

Kudjape ja Kaarma kalmistud on kunstipärased nekropolid. Mujal on vanamoodsust tasandatud kestvama graniidiga ja püütud põlispuid langetades tuua kalmuaeda rohkem valgust. Krüpthaudade vaikus ning rahu vanade puude all loob aga erilise tunde ja meeleolu, mida mujal Eestis kogeda ei saa. Pealegi on kalmistul säilinud kuus 19. sajandil klassitsistlikus ja neogooti stiilis hauakabelit.

Hauakeldrite ehk krüpthaudade katteplaate uudistades tekib küsimus, kas neid pole rüüstamise eesmärgil püütud paigast nihutada? Seda ohtu osati juba tol ajal arvestada: dolomiitplaat kaalub 800–1500 kg. Isegi nelja mehe jõud ei hakka peale.

Kalmistu uuemas osas on mälestusmärk küüditamise ja reisilaeva Estonia huku ohvritele. Teises maailmasõjas langenud sõduritele on vana kalmistu lääneküljel eraldi rahula: tammepuude all lebavad nii sakslaste, venelaste kui ka eestlaste luud. Sõjaväekalmistu rajamist alustati 1942. aastal; langenute ümbermatmiseks juhuslikest, eriti Sõrves leitavatest matmiskohtadest on siin veel ruumi. Eri vormi kandnud ja eri ideede nimel oma elu andnud meeste koondamine ühte hooldatud paika on Eestis ainulaadne.


12. Kuressaare linnus puhkekohana. Keskaegsed linnused (kindlused) kuulusid sõjalise kaitse tugipunktidena militaarkeskkonda, mis tekib võimu hoidmise huvides. See keskkond loob alalisi pingeid. Õnneks arvati Kuressaare linnus 19. sajandi esimesel poolel kindluste nimekirjast välja. Suurtükid ja sõjaväelased viidi Ahvenamaale uut Bomarsundi kindlust kaitsma. Krimmi sõja ajal pommitasid inglased ja prantslased Bomarsundi varemeteks, Kuressaare vana ning tühja linnuse suunas lasti merelt vaid paar pauku.

Saaremaa rüütelkonna toel asutati linnusesse muuseum ja linnapeale anti luba rajada kindluse ümber hoitud lagedale maale park. Linnusest rahumeelse lahe kaldal sai ühtäkki puhkepaiga sümbol. Väljapoole müüre, valle ja vallikraavi hakati rajama mudaravilaid, patisakstele pansionaate ja juba varju pakkuvate puude alla liivatatud jalutusteid. Kui siis 1889. aastal ehitati parki, linnuse vallikraavi lähedale veel kuurhoone suveteatri ja kohvikuga, siis kujunes sellest linna suvine keskus.

Kolmkümmend aastat Saaremaa rüütelkonna eesotsas seisnud Oskar von Ekesparre aga loovutas oma vennale, endisele suurtükiväeohvitserile, linnuse kirderaveliinil krundi uhke maja ehitamiseks. 1890. aastal valminud majas Arthur von Ekesparre ise ei elanudki, vaid seda üüriti suviti Peterburi rikastele perekondadele puhkamiseks. Samuti toimis kaupmees Julius Ling, kes muutis oma linnuselähedase maja suviti pansionaadiks: üheksa toa üürist laekus 400 rubla tulu aastas. Tiibklaver maksis sellel ajal 500 rubla ja täispika talumaja ehitus 300 rubla. Patisaksad olid Kuressaarele õnnistuseks.

Seda ka praegu, kui kolme sanatooriumi, SPA-hotellide ja muude majutuspaikade uksed on kõigile soovijaile valla. Aina kenamaks muutuv linnus Kuressaare sümbolina pakub võluvat lähedust ka suvistel ooperi- ja merepäevadel.


13. Loode tammik. Kuressaarest kolm kilomeetrit Sõrve poole laiub uhke tammemets, mis võeti esimesena Saaremaal puhkemetsana kaitse alla ligi 200 aastat tagasi. Mudaravilate avamise järel hakkasid arstid patsientidele soovitama lebada hommikuste mudavannide järel paar tundi ja siis jalutada Loode tammikusse ja sealt tagasi. Tammiku väravas seisis kõrtsihoone ja möödunud sajandi alguses ehitati mereranda tammepuude varju kohvik, millele pandi nimeks Port Arthur. Seal olevat küpsetatud kõige maitsvamaid köömnesaiu maailmas. Linnast vedas kohvikusse puhkajaid ka paadimees, keda hüüti Maagi Pritsuks. Esimese maailmasõja ajal hiilinud see mees rindelt Volga äärde ja otsinud seal jõelaevale kapteni kohta Kuressaare linnavalitsusest antud tõendiga, et Friedrich Maack on sõitnud reisilaeval kaptenina Arensburgi ja Port Arthuri vahel.


14. Nasva. Loode tammikust kilomeetrit kolm edasi asub piki teed Nasva küla, kus elab kalureid ja meremehi. Üks sealne kapten Heino Härmat toimetas kümmekond aastat tagasi Saaremaalt laeva Tonga kuningriiki.

Nasva jõe ääres asub ka paatide, purjejahtide ja kaatrite ehituse ettevõte Saare Paat, Nasva jõe suus valmistatakse uuel laevaehituse ellingul ka alumiiniumist väikelaevu. Kalapüüdjate arv külas on vähenenud, sest äärekala napib ja traalidega ei mahu kõik püüdma. Kala saab rangetes loodushoiutingimustes merest tuua ikka määratud kogustes või rahvakeeli jao pärast.

Jätkame retke juba Sõrve poolsaarel ajakirja järgmises numbris.


Bruno Pao (1931) on mereajaloolane, kes on väsitavalt askeldavast Tallinnast siirdunud Muhu kaudu oma noorusradadele Saaremaal. Juhib kümneaastast Saaremaa merekultuuri seltsi ja kirjutab mõnikord midagi teistele lugemiseks.



Bruno Pao
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet