Eesti Looduse fotovõistlus
2004/08



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta puu EL 2004/08
Lepp loomade toidulauana

Kui põder põlgab leppa ja kobras tarvitab teda eelkõige vaid ehitusmaterjalina, siis pisemate loomade seas leidub rohkesti neid, kes just lepast toitudes sellel puul suure osa oma elust mööda saadavad. Et neid märgata, silmitsegem leppa pisut lähemalt.

Lepp – levinumaid lehtpuid Eestis – kasvab kõikjal ning on üks esimesi asukaid mahajäetud niitudel ja heinamaadel. Oma artiklis lepa kui toidutaime kohta (vt. Eesti Looduse selle aasta veebruarinumbrist) märgib Urmas Kokassaar, et suuremad loomad seda puud toidutaimena ei armasta. Ja tõesti, kui vaatame lepikuid kaugemalt, siis enamasti ei märka neil suuri kahjustusi, nagu seda juhtub sagedamini toominga, kase, haava või tammega. Lähemal silmitsemisel selgub aga, et ka lepal on närimisjälgi: keegi on nende lehed seest õõnsaks söönud, mitut moodi rulli keeranud või hoopis tüvesse ja okstesse augud jätnud. Sageli ei oska me leida põhjust, miks mõni noor lepp või suurema lepa oks on kuivanud või ebamääraselt paisunud. Püüame siin neilegi nähtustele selgitust leida.

Käsitleme ainult selgrootuid loomi, kes lepal elavad ja teda toiduks kasutavad, nende hulgas ka liike, keda Eestis ei pruugi olla. Üllataval kombel ei olegi lepa söödikuid nii vähe: kui kõik kokku arvata, tuleb isegi veidi üle saja liigi, enamik neist putukad, kuid on ka ämblike sugulasi pahklestaliste hulgast. Muidugi ei hakka me neid kõiki siin üles lugema, tutvume ainult mõne huvitavamaga.

Meil kasvavast kahest lepaliigist eelistatakse sangleppa, veidi vähem on toitujaid hallil lepal.

Punakad punnid lepa lehel. Niipea kui lepp on kevadel oma lehed välja sirutanud, ründavad neid lülijalgsete hordid. Esimeste seas jõuavad kohale lepa-pahklestad (Phytoptus laevis). Need on imepisikesed ämblike sugulased. Lehele jõudnud, hakkavad nad otsima sobivat kohta, kuhu paigutada oma munad: nende asukoha reedab lehe ülaküljel turritav väike punakas 1–2 mm kõrgune moodustis, mida kutsutakse pahaks (vt. foto 1) Pahad paiknevad hajusalt üle kogu lehe pinna, mõnel lehel on neid rohkem, teisel vähem. Rohkem on pahkadega lehti lepa võra alumises osas, tipu pool näeb neid vähem või pole üldse. Muna ega munemine iseenesest muhukest ei tekita. Selline kude, mille sees noored lestad endale elupaiga leiavad, tekib ainete mõjul, mida emaslest munemise ajal taimele eritab. Mõningane mõju paha kujunemisele on ka noortel lestadel endil. Lehe alumisel küljel on paha kohal süvend, kus noored lestad varjuvad. Et tegu on peaaegu mikroskoopiliste olestega, saab neid näha vaid tugeva suurendusega luubi abil.

Mõnel lehel on pahkasid vähem, need on helerohelised ning paiknevad enamasti keskroo piirkonnas. Samu kohti lehe alumisel küljel katab hallitusetaoline peentest karvakestest kirme. Tegemist on eelkirjeldatud liigi sugulase, samuti pahklesta Eriophyes inangulis pahkadega sanglepal (foto 2). Pahklest Acalitus brevitarsus elab nii sanglepal kui ka hallil lepal. Tema jätab lepa lehele pitsikujulise mustri, mis on selgemini nähtav lehe alumisel küljel. Lehe pealmiselt küljelt paistab see rohkete heledamate laikudena, mis hiljem muutuvad pruunikaks. Veel võib lepa lehelt leida kublataolisi paksendeid, mis meenutavad samalaadseid moodustisi punase sõstra lehtedel. Kui punasel sõstral põhjustavad selliseid kuplaid lehetäid, siis lepal tekitab neid hoopis kottseen Taphrina toscuinetti.

Pahkasid ei tekita leppadel mitte ainult lestalised, vaid ka mitut liiki putukad. Pahksääse Dasyneura alni tegevusele viitavad paksendid pearoo ja kõrvalroodude alusel ning ülespoole pöördunud leheservad.

Kui leiate pahkasid võrsetelt ja okstelt, siis on seal tegutsenud mähkurlaste hulka kuuluva liblika Epiblema tetraquetrana röövik. Vanemas eas tuleb röövik pahast välja, keerab võrgendit kasutades lehe rulli ja poeb seejärel sinna sisse.


Lepad hakkavad suvel hallitama. Siis, kui lepal on noored võrsed täies kasvuhoos, võib märgata huvitavat nähtust: võrsed ja tipmiste lehtede rootsud kattuvad üsna tiheda ja paksu hallika kirmega (foto 3). Lähemal vaatlusel selgub, et kirme liigub. Kui seda kõrreotsaga ettevaatlikult kraapida, siis kirme pudeneb ja nähtavale ilmuvad väikesed kollakasrohelised olevused: need on lepa lehekirbu (Psylla alni) vastsed, kes elavad hulgakaupa koos. Vastset teraselt silmitsedes võib näha tema kehast välja ulatuvaid peeni valgeid niidikesi(foto 4). Tegemist on omapärase kaitsekohastumusega, kus keha pinda katab eriliste näärmete vahajas eritis. Hulgisigimise korral, mida ei juhtu mitte igal aastal, võivad need putukad lepalt mahla imedes võrseid tunduvalt kahjustada. Veidi hiljem näeb selle liigi kollakasrohelisi valmikuid istumas lepa lehtede alaküljel. Väliselt on nad üsna sarnased õunapuudel elava lehekirbu Psylla mali isenditega.

Lepal elab ka lehetäisid. Kaks nendest on tavalisemad: Subcallipterys alni mõlemal lepaliigil ja S. albida hallil lepal. Oma tegevusega nad erilisi moodustisi lehtedele ei tekita.


Sinised mardikad lepa lehtedel. Mais ja juunis leiame lepa lehtedelt siniseid mardikaid Mõnel aastal on neid lausa hulgi, siis närivad nad lepa lehed kiiresti üsna auklikuks. Tegemist on kahe väliselt üsna sarnase liigiga: hundpoi (Melasoma aenea) on värvuselt enamasti rohekas, mõnikord ka sinakas(foto 5).; lepapoi (Agelastica alni), keda on tavaliselt rohkem, sarnaneb eelmise liigi sinise vormiga (foto 6). Mõlemad mardikad talvituvad valmikuna ning seetõttu võib neid leppadel märgata juba sügisel. Eriti aktiivselt hakkavad nad aga tegutsema kevadel. Munad muneb mardikas kogumikena lehe alumisele küljele (foto 7). Lepapoi mustad vastsed söövad tihti lepad lehtedest osaliselt paljaks (foto 8). Algul hoiduvad vastsed tihedalt üksteise lähedusse, hiljem hajuvad ja tegutsevad eraldi. Kui tunnete huvi, kumma mardikaliigi vastsed lepalehti parajasti hävitavad, uurige neid lähemalt: kui loomakesed on süsimustad ja karvakestega kaetud, siis on tegemist lepapoiga; kui märkate neil valgeid laigukesi, olete leidnud hundpoi. Kätte ei maksa vastseid võtta, sest neil on enesekaitseks erilised näärmed, kust eritub ebameeldiva lõhnaga kollakat vedelikku. See sisaldab sinihapet ning ärritab ka inimese nahka.

Lehti närivatest mardikatest elab leppadel veel rohkesti kärsaklasi Curculionidae sugukonnast. Nende mardikate olemasolust annavad märku servast näritud lehed (foto 9).


Leherullijad. Tähelepanelikumal vaatlemisel võib peaaegu igal pool näha leppadel lehti, mis on üht- või teistmoodi rulli keeratud. Kui üritada neid lahti rullida, selgub, et osa oleks justkui kokku liimitud, teised jälle peene niidiga ühendatud. Enamasti on rull tühi, sellest pudeneb vaid tumedat puru. Kui on rohkem õnne, võib torust leida lühema või pikema putukavastse, kes ongi selle puru tekitanud või ise lehe rulli keeranud.

Ühed lehtede rullikeerajad on mardikad. Punane keerukärsakas (Apoderus coryli, foto 10) lõikab kõigepealt lehe alumisest osast peaaegu läbi ja keerab seejärel risti pearooga umbes 2/3 ulatuses rulli (foto 11). Mõnikord elab leppadel ka sinakates toonides paju keerukärsakas (Byctiscus betulae), kes rullib oma elu jooksul kokku kuni 30 lehte. Ühe lehe kokkukeeramiseks kulub tal keskmiselt 1,5–5 tundi.

Lepa lehti rullivad veel liblikate röövikud, ühest oli juba juttu eespool. Kõik nad rullivad lehed kokku üsna ühtmoodi, erisugune on vaid rulli sees olev röövik. Kui teised mähkuriliigid alustavad rullimist küljelt, siis Epiblema solandriana röövik teeb seda teisiti: tema alustab lehe tipust ning rullib selle kokku ristipidi (foto 12).

Sageli on lehe serv ainult veidi keerdunud. Sel juhul on lehe keerdunud osa tavaliselt seest tühjaks näritud. Närija võis olla mõni keerukoi Gracillaria liikidest. Kui aga leht on keskelt piki roodu kokku murtud, siis on see märk mähiskoi (Chelasia hübneriella) vastse tegevusest.


Lehes kaevandajad. Lepal elab üsna palju eri liiki putukaid, kes ei tegutse mitte lehepinnal ega sellele moodustunud pahas, vaid lehe sisemuses. Selliseid putukavastseid nimetatakse kaevandajateks. Osa nendest, nagu tupekoilased (Coleophoridae), elab lehe sees ainult arengu esimestel etappidel, väljudes hiljem ovaalse kujuga kaevandist ning jättes järele väikese ümmarguse ava (foto 13). Seejärel ehitavad nad enese kaitseks süljest ja taimeosakestest kotikese (tupe) ning kannavad seda lehel liikudes kaasas, nagu seda teevad vees elavad mõnede ehmestiivaliste (puruvanad) vastsed. Nii nagu ehmestiivaliste vastsete valmistatud kojad, on ka tupekoilaste rüüd liigile omase kujuga (foto 14). Erinevus on ainult mõõtmetes: tupekoide röövikud on väga väikesed ja seetõttu ka nende tuped enamasti vaid mõne millimeetri pikkused.

Kireskoide (Lithocolletidae) röövikud ning paljude kahetiivaliste vastsed veedavad kaevandis kogu elu. Kaevandid on enamasti liigile omase kujuga. Selle järgi võime suure tõenäosusega öelda, millise putukaliigi vastne on kaevandi närinud: see võib olla peen, algusosas kitsam, lõpu suunas laienev, või siis lühem ja laiem. Mõnikord võib kaevand võtta enda alla kuni poole lehe pinnast.

Ovaalse kujuga kaevandeid närivad lepa kireskoi (Lithocolletis alniella) röövikud. Võrgendi külge kinnitatud ekskremendid paigutavad nad kaevandi ühte serva. Kaevand ehk miin on näha nii lehe üla- kui ka alaküljelt. Õigel ajal avatud kaevandist võib leida pruunikasmusta, saleda ning ärritusele aktiivse liikumisega reageeriva liblikanuku. Kui aga hiljaks jääme, polegi kaevandit vaja avada, sest siis paistab lehe alaküljel kaevandist osaliselt välja ulatuv tühi nukukest. Kes tahab aga näha liblikat, peab veidi varem võtma lehe koos nukuga (see paistab kaevandis, kui vaadata lehte vastu valgust) ning asetama mõnda väiksemasse purki. Mõne aja möödudes koorub seal kollakas, hõbedaste laikudega sääsesuurune liblikas. Ent kui purgis hakkab sebima hoopis väike kilejate tiibadega putukas, ei ole ka midagi valesti: sel juhul elas selle liblika röövikus parasitoid. Tavaliselt asub parasitoidi siidjas kookon miinis tühja liblikakesta kõrval.

Kui lehel on kitsad, väänlevad ning järk-järgult laienevad, keskel musta ekskrementide reaga kaevandid, siis on seal elanud liblika Stigmella alnetella või teiste selle perekonna liikide röövikud. Väga pikad ja looklevad, viimases neljandikus tunduvalt laienenud miinid on närinud hoopis kahetiivaliste hulka kuuluva kaevandikärbse (Agromyza alnibetulae) vastne.

Lepa lehtedelt võib hea õnne korral leida ka midagi tõeliselt efektset, näiteks lepa noolöölase (Acronicta alni) rööviku. Noor röövik, kes meenutab lehe ülapinnale sattunud linnusõnnikut, erilist esteetilist naudingut ei tekita, pigem vastupidi. Hoopis teistmoodi näeb aga välja täiskasvanud röövik, kes eelistab jääda lehe alaküljele: vanemas eas (juulis-augustis) on röövik sinakasmust, kollaste laikudega seljal ning väga pikkade, hõredalt paiknevate tipust jämenevate karvadega.

Suve teisel poolel võib lepalehtedel näha veel kahvaturohelisi ja punakaspruuni peaga, pealt valge kirmega kaetud (nagu jahu sisse kastetud) punaselg-lepavaablase (Eriocampa ovata) vastseid. Lehevaablase Craesus septentrionalis seltsingulise eluviisiga ebaröövikud närivad lehte servast ning ohu korral tõstavad oma tagakeha hoiatavalt üles.


Toiduks kõlbavad ka lepa urvad. Peale lehtede võib manulisi leida urbadelt ja käbidelt, mida inimene on rasketel aegadel peeneks jahvatatuna leivatainale lisanud. Ka mõned putukad, nagu võrgendikoilane Argyresthria brockeella, on valinud oma elupaigaks lepaurvad, liblikas Stathmopoda pedella sugukonnast Momphidae aga käbid. Nende röövikute tekitatud kahjustused jäävad põgusal vaatlusel enamasti märkamatuks.


Kilbikesed võrsetel ja okstel. Sageli võib täheldada lepa võrsete kasvus väliseid muutusi, kuid otseseid kahjustajaid pole näha: okstel pole kedagi liikumas. Tähelepanelikumal vaatlemisel võib seal siiski märgata madalaid liikumatuid, kuni 2,5 mm pikkusi, ebakorrapärase kujuga lepakoore värvi kühmukesi. Tegemist on sarnastiivaliste putukate hulka kuuluva kilptäiga Chionaspis salicis. Nendel putukatel liiguvad aktiivselt ainult esimese järgu vastsed. Leidnud sobiva koha, vastne kestub ning muutub kilbikujuliseks liikumatuks olendiks, kes toitub kogu hilisema elu jooksul ainult puu mahlast.


Klaastiibade vastsed õõnestavad leppa seest. Kui muidu elujõus lepal on näha üksikuid kuivanud oksi või vigastatud võrseid, siis seda põhjustavad suure tõenäosusega okste sees elavad liblikaliste seltsi kuuluvate klaastiiblaste röövikud. Klaastiiblased on huvitavad selle poolest, et nende välimus meenutab rohkem herilasi või sääski: erinevalt tüüpilistest liblikatest on nende tiivad saledad ja poolläbipaistvad. Lepal võib leida kahte liiki – lepa-klaastiiba (Synanthedon spheciformis) ja sääsk-klaastiiba (S.culiciformis). Liblikaid endid näeb väga harva, ent nende röövikute tegevust reedavad lepa tüvel või okstel olevad avaused, kust mõnikord ka näripuru välja pudeneb. Röövikud elavad lepal kaks aastat, esialgu koore all närides, hiljem puitu kaevandades.


Kui lepa elujõud raugeb. Siiani on juttu olnud peamiselt elujõus lepal toituvatest selgrootutest. Kui aga puu mingil põhjusel nõrgemaks muutub, hakkab ta ligi meelitama järjest uusi putukaliike. Mardikaliste hulka kuuluv siklane Poecilium alni elab nõrgestunud või hukkuvatel puudel. Samal ajal asub lepale ka puiduvaablaste hulka kuuluv tähnik-puuvaablane (Xiphydria cameleus). Koores ja okstes leiavad endale elupaiga hundlased Dicerca alni ja Agrilus viridis ning lepakärsakas (Cryptorrhynchidius lapathi). Koore alla asuvad elama lepast toituvad mitut liiki ürasklased. Vähemalt seitsme liigi hulgas on tuntumad lepa-metsaürask (Dryocoetes alni), lehtpuu-puiduürask (Trypodendron signatum), paaritu puiduüraja (Xyleborus dispar), lepaürask (Drypophloeus alni) ja teised.

Siinkohal võikski lõpetada, sest lepa eluring on täis saanud.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet