Eesti Looduse fotov�istlus
2004/08



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta puu EL 2004/08
Lepp loomade toidulauana

Kui pder plgab leppa ja kobras tarvitab teda eelkige vaid ehitusmaterjalina, siis pisemate loomade seas leidub rohkesti neid, kes just lepast toitudes sellel puul suure osa oma elust mda saadavad. Et neid mrgata, silmitsegem leppa pisut lhemalt.

Lepp levinumaid lehtpuid Eestis kasvab kikjal ning on ks esimesi asukaid mahajetud niitudel ja heinamaadel. Oma artiklis lepa kui toidutaime kohta (vt. Eesti Looduse selle aasta veebruarinumbrist) mrgib Urmas Kokassaar, et suuremad loomad seda puud toidutaimena ei armasta. Ja testi, kui vaatame lepikuid kaugemalt, siis enamasti ei mrka neil suuri kahjustusi, nagu seda juhtub sagedamini toominga, kase, haava vi tammega. Lhemal silmitsemisel selgub aga, et ka lepal on nrimisjlgi: keegi on nende lehed seest nsaks snud, mitut moodi rulli keeranud vi hoopis tvesse ja okstesse augud jtnud. Sageli ei oska me leida phjust, miks mni noor lepp vi suurema lepa oks on kuivanud vi ebamraselt paisunud. Pame siin neilegi nhtustele selgitust leida.

Ksitleme ainult selgrootuid loomi, kes lepal elavad ja teda toiduks kasutavad, nende hulgas ka liike, keda Eestis ei pruugi olla. llataval kombel ei olegi lepa sdikuid nii vhe: kui kik kokku arvata, tuleb isegi veidi le saja liigi, enamik neist putukad, kuid on ka mblike sugulasi pahklestaliste hulgast. Muidugi ei hakka me neid kiki siin les lugema, tutvume ainult mne huvitavamaga.

Meil kasvavast kahest lepaliigist eelistatakse sangleppa, veidi vhem on toitujaid hallil lepal.

Punakad punnid lepa lehel. Niipea kui lepp on kevadel oma lehed vlja sirutanud, rndavad neid llijalgsete hordid. Esimeste seas juavad kohale lepa-pahklestad (Phytoptus laevis). Need on imepisikesed mblike sugulased. Lehele judnud, hakkavad nad otsima sobivat kohta, kuhu paigutada oma munad: nende asukoha reedab lehe lakljel turritav vike punakas 12 mm krgune moodustis, mida kutsutakse pahaks (vt. foto 1) Pahad paiknevad hajusalt le kogu lehe pinna, mnel lehel on neid rohkem, teisel vhem. Rohkem on pahkadega lehti lepa vra alumises osas, tipu pool neb neid vhem vi pole ldse. Muna ega munemine iseenesest muhukest ei tekita. Selline kude, mille sees noored lestad endale elupaiga leiavad, tekib ainete mjul, mida emaslest munemise ajal taimele eritab. Mningane mju paha kujunemisele on ka noortel lestadel endil. Lehe alumisel kljel on paha kohal svend, kus noored lestad varjuvad. Et tegu on peaaegu mikroskoopiliste olestega, saab neid nha vaid tugeva suurendusega luubi abil.

Mnel lehel on pahkasid vhem, need on helerohelised ning paiknevad enamasti keskroo piirkonnas. Samu kohti lehe alumisel kljel katab hallitusetaoline peentest karvakestest kirme. Tegemist on eelkirjeldatud liigi sugulase, samuti pahklesta Eriophyes inangulis pahkadega sanglepal (foto 2). Pahklest Acalitus brevitarsus elab nii sanglepal kui ka hallil lepal. Tema jtab lepa lehele pitsikujulise mustri, mis on selgemini nhtav lehe alumisel kljel. Lehe pealmiselt kljelt paistab see rohkete heledamate laikudena, mis hiljem muutuvad pruunikaks. Veel vib lepa lehelt leida kublataolisi paksendeid, mis meenutavad samalaadseid moodustisi punase sstra lehtedel. Kui punasel sstral phjustavad selliseid kuplaid lehetid, siis lepal tekitab neid hoopis kottseen Taphrina toscuinetti.

Pahkasid ei tekita leppadel mitte ainult lestalised, vaid ka mitut liiki putukad. Pahksse Dasyneura alni tegevusele viitavad paksendid pearoo ja krvalroodude alusel ning lespoole prdunud leheservad.

Kui leiate pahkasid vrsetelt ja okstelt, siis on seal tegutsenud mhkurlaste hulka kuuluva liblika Epiblema tetraquetrana rvik. Vanemas eas tuleb rvik pahast vlja, keerab vrgendit kasutades lehe rulli ja poeb seejrel sinna sisse.


Lepad hakkavad suvel hallitama. Siis, kui lepal on noored vrsed ties kasvuhoos, vib mrgata huvitavat nhtust: vrsed ja tipmiste lehtede rootsud kattuvad sna tiheda ja paksu hallika kirmega (foto 3). Lhemal vaatlusel selgub, et kirme liigub. Kui seda krreotsaga ettevaatlikult kraapida, siis kirme pudeneb ja nhtavale ilmuvad vikesed kollakasrohelised olevused: need on lepa lehekirbu (Psylla alni) vastsed, kes elavad hulgakaupa koos. Vastset teraselt silmitsedes vib nha tema kehast vlja ulatuvaid peeni valgeid niidikesi(foto 4). Tegemist on omaprase kaitsekohastumusega, kus keha pinda katab eriliste nrmete vahajas eritis. Hulgisigimise korral, mida ei juhtu mitte igal aastal, vivad need putukad lepalt mahla imedes vrseid tunduvalt kahjustada. Veidi hiljem neb selle liigi kollakasrohelisi valmikuid istumas lepa lehtede alakljel. Vliselt on nad sna sarnased unapuudel elava lehekirbu Psylla mali isenditega.

Lepal elab ka lehetisid. Kaks nendest on tavalisemad: Subcallipterys alni mlemal lepaliigil ja S. albida hallil lepal. Oma tegevusega nad erilisi moodustisi lehtedele ei tekita.


Sinised mardikad lepa lehtedel. Mais ja juunis leiame lepa lehtedelt siniseid mardikaid Mnel aastal on neid lausa hulgi, siis nrivad nad lepa lehed kiiresti sna auklikuks. Tegemist on kahe vliselt sna sarnase liigiga: hundpoi (Melasoma aenea) on vrvuselt enamasti rohekas, mnikord ka sinakas(foto 5).; lepapoi (Agelastica alni), keda on tavaliselt rohkem, sarnaneb eelmise liigi sinise vormiga (foto 6). Mlemad mardikad talvituvad valmikuna ning seetttu vib neid leppadel mrgata juba sgisel. Eriti aktiivselt hakkavad nad aga tegutsema kevadel. Munad muneb mardikas kogumikena lehe alumisele kljele (foto 7). Lepapoi mustad vastsed svad tihti lepad lehtedest osaliselt paljaks (foto 8). Algul hoiduvad vastsed tihedalt ksteise lhedusse, hiljem hajuvad ja tegutsevad eraldi. Kui tunnete huvi, kumma mardikaliigi vastsed lepalehti parajasti hvitavad, uurige neid lhemalt: kui loomakesed on ssimustad ja karvakestega kaetud, siis on tegemist lepapoiga; kui mrkate neil valgeid laigukesi, olete leidnud hundpoi. Ktte ei maksa vastseid vtta, sest neil on enesekaitseks erilised nrmed, kust eritub ebameeldiva lhnaga kollakat vedelikku. See sisaldab sinihapet ning rritab ka inimese nahka.

Lehti nrivatest mardikatest elab leppadel veel rohkesti krsaklasi Curculionidae sugukonnast. Nende mardikate olemasolust annavad mrku servast nritud lehed (foto 9).


Leherullijad. Thelepanelikumal vaatlemisel vib peaaegu igal pool nha leppadel lehti, mis on ht- vi teistmoodi rulli keeratud. Kui ritada neid lahti rullida, selgub, et osa oleks justkui kokku liimitud, teised jlle peene niidiga hendatud. Enamasti on rull thi, sellest pudeneb vaid tumedat puru. Kui on rohkem nne, vib torust leida lhema vi pikema putukavastse, kes ongi selle puru tekitanud vi ise lehe rulli keeranud.

hed lehtede rullikeerajad on mardikad. Punane keerukrsakas (Apoderus coryli, foto 10) likab kigepealt lehe alumisest osast peaaegu lbi ja keerab seejrel risti pearooga umbes 2/3 ulatuses rulli (foto 11). Mnikord elab leppadel ka sinakates toonides paju keerukrsakas (Byctiscus betulae), kes rullib oma elu jooksul kokku kuni 30 lehte. he lehe kokkukeeramiseks kulub tal keskmiselt 1,55 tundi.

Lepa lehti rullivad veel liblikate rvikud, hest oli juba juttu eespool. Kik nad rullivad lehed kokku sna htmoodi, erisugune on vaid rulli sees olev rvik. Kui teised mhkuriliigid alustavad rullimist kljelt, siis Epiblema solandriana rvik teeb seda teisiti: tema alustab lehe tipust ning rullib selle kokku ristipidi (foto 12).

Sageli on lehe serv ainult veidi keerdunud. Sel juhul on lehe keerdunud osa tavaliselt seest thjaks nritud. Nrija vis olla mni keerukoi Gracillaria liikidest. Kui aga leht on keskelt piki roodu kokku murtud, siis on see mrk mhiskoi (Chelasia hbneriella) vastse tegevusest.


Lehes kaevandajad. Lepal elab sna palju eri liiki putukaid, kes ei tegutse mitte lehepinnal ega sellele moodustunud pahas, vaid lehe sisemuses. Selliseid putukavastseid nimetatakse kaevandajateks. Osa nendest, nagu tupekoilased (Coleophoridae), elab lehe sees ainult arengu esimestel etappidel, vljudes hiljem ovaalse kujuga kaevandist ning jttes jrele vikese mmarguse ava (foto 13). Seejrel ehitavad nad enese kaitseks sljest ja taimeosakestest kotikese (tupe) ning kannavad seda lehel liikudes kaasas, nagu seda teevad vees elavad mnede ehmestiivaliste (puruvanad) vastsed. Nii nagu ehmestiivaliste vastsete valmistatud kojad, on ka tupekoilaste rd liigile omase kujuga (foto 14). Erinevus on ainult mtmetes: tupekoide rvikud on vga vikesed ja seetttu ka nende tuped enamasti vaid mne millimeetri pikkused.

Kireskoide (Lithocolletidae) rvikud ning paljude kahetiivaliste vastsed veedavad kaevandis kogu elu. Kaevandid on enamasti liigile omase kujuga. Selle jrgi vime suure tenosusega elda, millise putukaliigi vastne on kaevandi nrinud: see vib olla peen, algusosas kitsam, lpu suunas laienev, vi siis lhem ja laiem. Mnikord vib kaevand vtta enda alla kuni poole lehe pinnast.

Ovaalse kujuga kaevandeid nrivad lepa kireskoi (Lithocolletis alniella) rvikud. Vrgendi klge kinnitatud ekskremendid paigutavad nad kaevandi hte serva. Kaevand ehk miin on nha nii lehe la- kui ka alakljelt. igel ajal avatud kaevandist vib leida pruunikasmusta, saleda ning rritusele aktiivse liikumisega reageeriva liblikanuku. Kui aga hiljaks jme, polegi kaevandit vaja avada, sest siis paistab lehe alakljel kaevandist osaliselt vlja ulatuv thi nukukest. Kes tahab aga nha liblikat, peab veidi varem vtma lehe koos nukuga (see paistab kaevandis, kui vaadata lehte vastu valgust) ning asetama mnda viksemasse purki. Mne aja mdudes koorub seal kollakas, hbedaste laikudega ssesuurune liblikas. Ent kui purgis hakkab sebima hoopis vike kilejate tiibadega putukas, ei ole ka midagi valesti: sel juhul elas selle liblika rvikus parasitoid. Tavaliselt asub parasitoidi siidjas kookon miinis thja liblikakesta krval.

Kui lehel on kitsad, vnlevad ning jrk-jrgult laienevad, keskel musta ekskrementide reaga kaevandid, siis on seal elanud liblika Stigmella alnetella vi teiste selle perekonna liikide rvikud. Vga pikad ja looklevad, viimases neljandikus tunduvalt laienenud miinid on nrinud hoopis kahetiivaliste hulka kuuluva kaevandikrbse (Agromyza alnibetulae) vastne.

Lepa lehtedelt vib hea nne korral leida ka midagi teliselt efektset, niteks lepa noollase (Acronicta alni) rviku. Noor rvik, kes meenutab lehe lapinnale sattunud linnusnnikut, erilist esteetilist naudingut ei tekita, pigem vastupidi. Hoopis teistmoodi neb aga vlja tiskasvanud rvik, kes eelistab jda lehe alakljele: vanemas eas (juulis-augustis) on rvik sinakasmust, kollaste laikudega seljal ning vga pikkade, hredalt paiknevate tipust jmenevate karvadega.

Suve teisel poolel vib lepalehtedel nha veel kahvaturohelisi ja punakaspruuni peaga, pealt valge kirmega kaetud (nagu jahu sisse kastetud) punaselg-lepavaablase (Eriocampa ovata) vastseid. Lehevaablase Craesus septentrionalis seltsingulise eluviisiga ebarvikud nrivad lehte servast ning ohu korral tstavad oma tagakeha hoiatavalt les.


Toiduks klbavad ka lepa urvad. Peale lehtede vib manulisi leida urbadelt ja kbidelt, mida inimene on rasketel aegadel peeneks jahvatatuna leivatainale lisanud. Ka mned putukad, nagu vrgendikoilane Argyresthria brockeella, on valinud oma elupaigaks lepaurvad, liblikas Stathmopoda pedella sugukonnast Momphidae aga kbid. Nende rvikute tekitatud kahjustused jvad pgusal vaatlusel enamasti mrkamatuks.


Kilbikesed vrsetel ja okstel. Sageli vib theldada lepa vrsete kasvus vliseid muutusi, kuid otseseid kahjustajaid pole nha: okstel pole kedagi liikumas. Thelepanelikumal vaatlemisel vib seal siiski mrgata madalaid liikumatuid, kuni 2,5 mm pikkusi, ebakorraprase kujuga lepakoore vrvi khmukesi. Tegemist on sarnastiivaliste putukate hulka kuuluva kilptiga Chionaspis salicis. Nendel putukatel liiguvad aktiivselt ainult esimese jrgu vastsed. Leidnud sobiva koha, vastne kestub ning muutub kilbikujuliseks liikumatuks olendiks, kes toitub kogu hilisema elu jooksul ainult puu mahlast.


Klaastiibade vastsed nestavad leppa seest. Kui muidu elujus lepal on nha ksikuid kuivanud oksi vi vigastatud vrseid, siis seda phjustavad suure tenosusega okste sees elavad liblikaliste seltsi kuuluvate klaastiiblaste rvikud. Klaastiiblased on huvitavad selle poolest, et nende vlimus meenutab rohkem herilasi vi sski: erinevalt tpilistest liblikatest on nende tiivad saledad ja poollbipaistvad. Lepal vib leida kahte liiki lepa-klaastiiba (Synanthedon spheciformis) ja ssk-klaastiiba (S.culiciformis). Liblikaid endid neb vga harva, ent nende rvikute tegevust reedavad lepa tvel vi okstel olevad avaused, kust mnikord ka nripuru vlja pudeneb. Rvikud elavad lepal kaks aastat, esialgu koore all nrides, hiljem puitu kaevandades.


Kui lepa elujud raugeb. Siiani on juttu olnud peamiselt elujus lepal toituvatest selgrootutest. Kui aga puu mingil phjusel nrgemaks muutub, hakkab ta ligi meelitama jrjest uusi putukaliike. Mardikaliste hulka kuuluv siklane Poecilium alni elab nrgestunud vi hukkuvatel puudel. Samal ajal asub lepale ka puiduvaablaste hulka kuuluv thnik-puuvaablane (Xiphydria cameleus). Koores ja okstes leiavad endale elupaiga hundlased Dicerca alni ja Agrilus viridis ning lepakrsakas (Cryptorrhynchidius lapathi). Koore alla asuvad elama lepast toituvad mitut liiki rasklased. Vhemalt seitsme liigi hulgas on tuntumad lepa-metsarask (Dryocoetes alni), lehtpuu-puidurask (Trypodendron signatum), paaritu puiduraja (Xyleborus dispar), leparask (Drypophloeus alni) ja teised.

Siinkohal vikski lpetada, sest lepa eluring on tis saanud.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012