Mis seob Eestis neid kenasid lilli ühte? Neid ühiselt ähvardav tulevik – muutumine haruldasteks kaunitarideks, keda on ehk vaja isegi kaitse alla võtta. Taandumine reservaatidesse, kus nende hea käekäigu eest hoolt kantakse. Nemad, nagu ka enamik vähem silmapaistvaid liike, ei sobi hästitoimivasse tootmismaastikku. Ei teravilja, heina ega sarvloomade söömismaa põllule. Puupõldudel on nende jaoks jälle liiga pime. Turismipõldudelgi on nende jaoks vaid piiratult ruumi – pole nad oodatud ei müramis- ega golfimurus, parkimis- ega telkimisplatsil. Ammugi mitte korda armastavate, mitmekesiste huvidega inimeste eramu või korteriühistu esindusmurus.

Niisiis, üle jääb taandumine reservaatidesse. Suurtel looduskaitsealadel on nende jaoks üllatavalt vähe ruumi – suure osa sealsest pinnast moodustavad ju neile kõlbmatud sood. Aga väikesed reservaadid on ka turismitallu külvatud lillemuru-niit või lilleaia peenar. Seal on hästivalitud lilled oma täpselt määratud ruutdetsimeetritel hoolega kaitstud ja toidetud – sama hea elu peal kui loomaaialoomad.

Võib-olla on kohatu maalida sellist euroopalikku tulevikupilti ajal, kui meie maastikule üldomased söödid ja raiesmikud valendavad karikakardest, sekka kellukate sinetavaid laike. Mõtlen ikka neid karikakraid, mida juba peaaaegu sajandi jooksul on üsna tulutult õpetatud nimetama kadakasaksa-rahvapäraselt härjasilmaks. Aga need alad on ju kavas kõik korda teha – mis metsaks, mis taas üles künda.

Lootust pakub teadmine, et äsja valminud Natura 2000 võrgustikku on uute hoiualadena arvatud ka väga palju just nende põlislillede elupaiku. Kuid reservaatide piire võib valge mees soovi korral alati ümber joonistada. Lootust äratab teadmine, et nende taimede eluks vajalike pärandkoosluste hooldamise eest on riik hakanud maksma. Kuid samas käesolevast aastast alates enam väljaspoole eeldatavat kaitseala jääva pärandkoosluse hooldajad riigi toetust ei vääri. Lootust aga annab taas teadmine, et euroopa liidu põllumajandustoetusi ei maksta enam mitte ühekülgse intensiivsuse eest, vaid ka pindalapõhiselt.

Pärandkooslustest on tuntumad puisniidud. On aabitsatõde, et ilma niitmata need alad võsastuvad-metsastuvad. Kas ikka paratamatult? Pajaka hiis Harjumaa edelapiiril oli palju aastakümneid niitmata, aga säilitas oma puisniiduilme. Hiljuti käisin samas kandis, Orkjärve soost loodesse jäävates metsades – seal on alasid, kus on ehk karjatatud poole sajandi eest, aga need on ikka nagu tihedavõitu puisniidud. Neid on aidanud hoida vähest mulda kandev pinnas, teisalt ka kooslus ise. Kui kasinas mullas on puujuuri ja mulla peal rohkelt rohtu, siis seal tärganud puutaimed ei suuda ellu jääda. Alles ala lagedaks raiumise järel levib sellistes kohtades tihe võsa.

Kindlasti on ka loomad aidanud puisniite hoida. Paljud Läänemaa puisniidud võsastusid lootusetult just põtrade-kitsede arvukuse madalseisu ajal 1990-ndatel – siis pääsesid kasvama enne aastakümneid pea okstetuks nuditud põlvekõrgused männid, said sirguma haavavõsud. Puisniidulaadseid alasid esines Eestis ilmselt ka enne põllumajanduse saabumist: neid „hoidsid korras“ tollal siin elanud tarvaste, hobuste ja piisonite karjad.

Tänapäeval ei saa puisniitude hooldamisel ja niidulillede elupaikade hoidmisel metsloomadele loota. Need tegelased nimelt ei tea, kus on neile pakutavad puisniidumännid-haavad-pajud, kus aga raske raha eest rajatud puupõld. Ka ei püsi paljud liigid vaid põdrakarjade hoole all, sest suvel söövad need liiga vähe rohtu, nii et kogunev kulukiht lämmatab maalähedase lehekodarikuga taimed. Just paks kulukiht on olnud üks pääsusilma ja nurmenuku arvukuse languse peamine põhjustaja viimasel ajal. Kulu ei meeldi ka karikakrale. Ja kullerkupu peakonkurenti, angervaksa, närib põder ainult ladvast.

Kevad, vabanemine ja lilled – see on salumets. Suvi, vabadus ja lilled – see on pärandkooslused – vanad kuplinõlvade arud, puisniidud, nurmed, luhad. Selle suverõõmu hoidmiseks on vaja palju väikeseid niidulappe, iga talu juures oma vikatiga üle käidavat ala. Ei piisa vaid suurte rahadega palgatud reservaatide hooldamisest, ei aita kalli muruniiduki põristamisest.