Ööliblikate maailmaga ristuvad meie teed enamasti kas autotulede valguses või näeme aknalaual konutavat karvast ja sünget elukat. Peale selle seostub ööliblikaga veel mingi kerglane ja paheline alatoon. Kuid ööliblikate seltskond on tegelikult kirev ning mitmekesine, väikestest mustvalgetest öölastest värviküllaste surudeni.

Et jäädvustada pildile ööliblikaid, tuleb lahendada kaks probleemi: leida liblikas ning tagada soovitud valgus. Lihtne, eks ole? Karu pildistamiseks kõlbavad needsamad kriteeriumid ... Tegelikkuses pole asi õnneks nii keeruline, kui tunduda võiks.

>Lihtsaim moodus on ennast kuskil huvitavas paigas mõnusalt sisse seada, süüdata liblikatele täiesti vastupandamatu peibutuslamp ning rahumeeli külalisi ootama jääda. Mõne minuti pärast on esimesed kohal, kõigepealt mõned väiksemad vaksikud ning õige pea tiirutab lambi ümber juba mitu suuremat öölast, tutlast, mailast ...

Lambi puhul on oluline nii valgustugevus kui ka spekter. Viimane peab olema lähedane päevavalgusele, sisaldades ka ultraviolettkiirgust. Pildistamist hõlbustab lisaproþektor, mis valgustab maapinda lambi ümbruses. Toiteallikaks sobib väike portatiivne elektrigeneraator, akudega pole siin suurt midagi teha: nende energiamahutavusest ei piisa.

Ehkki kokku on valgust juba üksjagu, pildistamiseks sellest veel ei jätku. Siin tulevad mängu välklambid, soovitatavalt vähemalt kaks. Üks, kas tava- või makrovälk, peab olema kinnitatud võimalikult objektiivi lähedale. Tema ülesanne on valgustada pildistatavat objekti. Teise välgu tugevuse, kauguse ja suuna määramine on loomingulisem ülesanne. Too peab looma soovitud taustvalguse, pehmendama esimesest välgust tekkinud varje ning looma üldmeeleolu.

Ning viimaks, kaugeltki tähtsusetud pole ilmaolud. Tuul ja külm pole enamikule ööliblikatele meeltmööda. Seevastu udu ja väike vihm tähendavad head lennuilma; kui siia lisada veel üks annus sooja ööd, olemegi saanud ööliblikate lemmikilma retsepti.

Kõrvaloleval pildil on vasakul suur-harksaba, võrdlemisi tavaline kevadsuvine liik, paremal üleval olevat ahhaat-udeselga võib kohata kesksuvel, ka tema pole teab mis haruldus. Seevastu harilikku piksepeni (all paremal), ei saa pidada kuigi harilikuks, hoolimata nimest.