Eesti Looduse fotovõistlus
2004/08



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Kaitsealad EL 2004/08
Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala

Kaitseala linnas? Miks mitte, kui on selline ainulaadne piirkond, kus inimene on osanud end looduskeskkonda sobitada.

Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala (204 ha) asub Tallinna linnas Mustamäe ja Nõmme linnaosa piirialal. See veidi eripärane kaitseala hõlmab põimunud loodus- ja pärandkultuurmaastikku, mida on pikka aega kujundanud loodusjõud, aga viimastel sajanditel ka inimene endale elukeskkonda luues.

Kaitseala eesmärk ongi hoida seda unikaalset maastikku: Mustamäe nõlva, Nõmme liivikuid, allikaalasid ja suure puhkemajandusliku väärtusega linnametsi.


Mandrijää, vee ja tuulte vormitud. Nõmme pinnamood on kujunenud ligi 12 aastatuhande jooksul. Mandrijää viimasel pealetungil tekkis ligi 30 meetri kõrgune järsk Mustamäe nõlv, mis tähistab toonast mandrijää serva asendit. Laialdasel liustikujõe deltaalal kujunesid Nõmme ja Männiku liivikud. Pärast liustiku taandumist on Mustamäe nõlva ja Nõmme liivikute arengut mõjutanud algul Balti jääpaisjärv, hiljem Antsülusjärv (9300–7600 aastat tagasi) ja Litoriinameri (7600–4200 aastat tagasi). Antsülusjärve vesi ulatus kuni Mustamäe nõlvani ja kujundas sellesse murrutusastangu suhtelise kõrgusega kuni 34 meetrit.

Mere taandumise järel on nõlva ilmet muutnud ajutine vooluvesi ning nõlva lähistele tuul aegade jooksul vorminud Mustamäe luitestiku. Koos luidetega on Mustamäe nõlva (ja ühtlasi Tallinna linna maapinna) suurim kõrgus ligi 64 m üle merepinna, nõlva pikkus küünib ligi kolme kilomeetrini [1]. Tallinna kõrgeim punkt jääb Seljaku, Hiiu-Suurtüki ja Vana-Mustamäe tänava vahelisele kõrgendikule. 19. sajandil nimetati kogu piirkonda Sinisteks mägedeks, sest nõlval kasvav mets paistis kaugelt sinise viiruna.

Nõlva alla, astangust põhja poole, jääb endisel merepõhjal laiuv liivane rannikumadalik, mida ilmestavad madalad luited. Kaitseala äärmises põhjaosas paljandub õhukese pinnakatte all karstunud lubjakivi.

Mustamäe nõlval avaneb ohtrasti allikaid. Suurimal, Glehni pargi allikaalal avaneb kevaditi 24 allikat, millest algavad ojakesed suubuvad valdavalt Mustamäe basseini. Allikate vooluhulk on veerikkal ajal üks kuni kolm liitrit sekundis. Neist veerohkeim on Rõõmuallikas, millel olevat ka raviomadusi. Glehni allikate vesi pärineb Nõmme liivikutest ning seetõttu oleneb vee kvaliteet sellest, kui palju imbub Nõmmel heitvett liiva. Glehni pargi allikate vett kasutati Nõmmel joogiks veel 1994. aastal. Allikate vooluhulka ohustavad sügavad puurkaevud ning nõlvaalused kuivenduskraavid ja teed.


Mets. Siinseid õhukese pinnakattega alasid katavad enamasti kuivad nõmme- ja palumännikud liivmuldadel. Haruldusena on Mustamäe nõlva all – linnaoludes –püsinud allikalistele aladele omane lodumets. Niiskematel muldadel, peamiselt allikarikkal Mustamäe nõlval ja selle all Glehni pargis, kasvab lehtpuu segapuistuid, mille puurindesse kuuluvad sanglepp, kask, tamm, haab ning üksikud kuused ja männid. Niiskemal ja toitainerikkamal alal Kadaka puiesteest ida ja lääne pool näeb kõrgekasvulisi kuuse- ja kuuse-segametsi, mida nõukogude ajal kutsuti “Tallinna kopsudeks” ja mis kuulusid Tallinna rohelise vööndi puutumatusse metsafondi.

Metsad on linnurikkad, rahumeelne uitaja võib siin hea õnne korral kohata ka metskitse või jänest. Metsa all leidub kivikülve ja suuri rändrahne. Looduskaitse alla on võetud Kadaka tee ja Kadaka puiestee ristumiskoha lähedal asuvad Õpiringi kivid. Need kaks rabakivirahnu on nime saanud neid 1935. aastal uurinud ja mõõdistanud Tallinna koolinoorsoo loodussõprade ühingu geograafia õpiringi järgi. Piirkonna elustikku on vähe uuritud, näiteks taimestiku kohta andmeid peaaegu pole. Ümbruskonna kooliõpilastele oleks see sobiv paik uurimistööks.


Loodusesse sulandunud kultuuripärand ja puhkerajatised. Kaitseala territoorium on seotud Nõmme linna ajaloolise kujundaja – Jälgimäe mõisniku Nikolai von Glehni kultuuripärandiga. Tema rajas Mustamäe nõlvale Kõrgepea karjamõisa (Hohenhaupti), mida nüüd tuntakse Glehni lossi nime all. Praeguseks on see hoone võetud muinsuskaitse alla, nagu ka sinna lähedale loodud skulptuurid “Krokodill” ja “Kalevipoeg”.

Kaitseala territooriumile jäävad suusahüppemäed, ala läbivad suusa- ja matkarajad, mida meelsasti kasutavad nii tallinlased kui ka kaugemalt saabuvad puhkajad ja tervisesportlased. Mustamäe nõlva allikatest toituvad otse nõlva alla rajatud ujumisbasseinid. Siinne allikaala toidab osaliselt ka Harku järve voolavat Järveotsa oja, nii et maastikukaitsealal põhjavee taset hoides mõjutame teatud määral ka Harku järve lisanduva puhta vee bilanssi.

Kaitseala väga mitmekesised pinnavormid ja taimkate, loodus- ja kultuurimälestised, puhke- ja tervisespordirajatised pakuvad huvi nii geoloogia-, bioloogia-, ajaloo- ja kultuurihuvilisele kui ka matkajale, jalutajale ning tervisesportlasele.

Paari viimase sajandi jooksul on pinnamoodi oluliselt kujundanud inimtegevus: ehitiste tarvis on tasandatud luiteharju, kaevandatud liiva, teede rajamiseks on kaevatud süvendeid Mustamäe nõlva ja luitestikku. Mustamäe nõlv, eriti aga selle jalamil kasvavad valgusrikkad männimetsad on tallinlaste meelispuhkepaiku. Seetõttu on viimastel aastakümnetel järsult suurenenud koormus nendele aladele: metsa alla on tallatud tihe jalgradade võrgustik ning rohkesti puid kuivanud.


Kaitse. Maastikukaitseala ongi loodud selleks, et hoida tallinlastele nii olulist puhkepiirkonda rikkumise ja täisehitamise eest. Kaitseala kuulub tervikuna piiranguvööndisse, kus on keelatud uute ehitiste püstitamine. Et Mustamäe nõlv on väga erosioonitundlik, tohib siin jalgrataste ja mootorsõidukitega liikuda ainult mööda selleks ette nähtud teid. Samas tuleb poollooduslikke kooslusi, eelkõige parke kindlasti hooldada, kooskõlastades kõik tööd kaitseala valitsejaga – Harjumaa keskkonnateenistusega.

Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teatajas (RT I 2004, 41, 279).

>1. Kink, Hella (koostaja) 1997. Loodusmälestised 2: Tallinn. Nõmme, Mustamäe. Teaduste Akadeemia kirjastus. Tallinn.

2. Valt, Lembit 1979. Tallinn. Lühientsüklopeedia. Valgus, Tallinn: 15–25; 245; 253–254.





Piret Kiristaja
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet