Eesti Looduse fotov�istlus
2004/08



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2004/08
Inimene on Looduse sulane

Tiit Leito on sndinud 1949. aastal Hiiumaal Emmastes. Lpetas 1972. aastal tollase Eesti Pllumajanduse Akadeemia metsanduse erialal ning asus tle Hiiumaa laidude maastikukaitseala juhatajana. 1995. aastal jtkas mnda aega looduskaitsespetsialistina Hiiumaa keskkonnateenistuses ja seejrel looduskaitseeksperdina ning vabakutselise loodusfotograafi ja kirjamehena. Temalt on ilmunud:

Aastaring laidudel, 1984; fotoalbum Hiiumaa, 1993; Vaikuse vrvid, 1994; Vete sinisel piiril, 1999 (kaasautor Tnu nnepalu); Soomaa, 2000 (koostaja); Muraka raba, 2001; Endla soostik, 2003; peale selle paarkmmend looduskaitse suunitlusega voldikut ja muud viketrkist Eesti eri paikade kohta.

Tartu lipilaste looduskaitseringi president 19691971. Autasustatud Valgethe V klassi ordeniga 2000. aastal ja Eerik Kumari looduskaitsepreemiaga 2004. aastal.

>Oled tuntud eelkige loodusfotograafina ja kaunite raamatute autorina, preemia said teenete eest looduse kaitsmisel, hariduselt oled metsamees. Kelleks sa ise ennast pead?

Metsamees sai minust elu sunnil. Tegelikult tahtsin saada linnumeheks, aga bioloogiasse oli tugev konkurss ja ma polnud kindel, et sisse saan. Vene sjavkke minekuks polnud ma aga hingeliselt valmis. Niisiis valisin lhedase ning kindlama tee. Aga ma pole seda metsandusharidust sugugi kahetsenud: sain tundma ppida ka elu praktilist poolt, millest oleksin bioloogiat ppides ilma jnud. Metsanduses ppisin ju ka bioloogilisi aineid, kuigi pisut vhem. Ja lput tegin sealgi lindudest, tpne teema oli Jrvselja salulehtmetsade haudelinnustik. Sain selleks eriloa, juhendaja oli Heinrich Veromann. Mul oli plaan teha ka kandidaadit. Hakkasin selleks materjali korjama, aga leidsin siiski, et neid linnumehi on enne ja prast mind, mis ma teadusesse ikka nii vga annan. Otsustasin saata korda midagi praktilist.

ks sinu elutid on Hiiumaa laidude maastikukaitseala vljaarendamine?

Kui melda juba ajale, mis ma seal ttasin kakskmmend neli aastat , sealsete maastike korrastamisele ning Saarnaki talu taastamisele, siis jah. Vin julgelt elda, et Eesti vikesaartel htki teist sellist talukompleksi silinud ei ole. Taipasin juba siis, et sellise asja vrtus ajapikku aina suureneb. Mulle andis metsamajandi tookordne direktor kll korralduse taluvaremed saarelt koristada, aga alustasin sellest hoolimata taastamistid. See sai tehtud juga ja kiuste. Ka omanikke need lagunenud hooned ja kik muu tookord ei huvitanud.


Aga praegu?

Praegu kuulub osa riigile, osa on eraomanduses. See talu jagunes kahe venna vahel ja metsamajand oli juba enne minu asumist kaitseala juhatajaks he venna jao ra ostnud see kuulub ka praegu riigile, teise poole prijad vtsid oma osa hiljem le.


Miks sa prast peaaegu veerandsajandit kestnud lesehitustd selle kik maha jtsid?

Nagu igal asjal, oli ka siin palju phjusi ja hel ajahetkel said need kik kokku. Esiteks, ma olin seal juba kaua olnud ja tundsin, et olen end ammendanud: ei olnud enam huvitav. Teine asi oli seesama Saarnaki omandi ksimus: prast rohkem kui kaht aastakmmet tundsin, et Saarnaki on mu teine kodu, sisimas pidasin seda peaaegu et enda omandiks. Kui tulid teise poole omanikud, siis ei mahtunud kaks mtet ja kaks suunda kuidagi he katuse alla. Ja kolmandaks, mul ei lastud erastada mu suuresti oma ktega ehitatud kodu Salinmmes. Nii ma siis lihtsalt lksingi ra. Tagantjrele ma seda ka ei kahetse: merega seotud etapp minu elus oli otsa saanud.

Olen otsustanud, et nd lhen philiselt loometeed: pildistan ja koostan raamatuid. Pan krvale hoida vitlustest looduskaitse vallas. Looduskaitset kurnab sedavrd nrvi, et seda ei saa loometga hendada. Mina olen ilmselt oma t teinud, las teised jtkavad.


Aga ikkagi: oled aastaid olnud looduskaitseekspert. Kas loobud nd ka sellest tst?

Oleks kahju, kui see kogemus, mille olen aastatega saanud, lheks pris kaotsi. Lausa ra ma ei tle, aga suurt td ei tahaks vtta: selleks kulub vga palju aega ja energiat. Kui hakkad koostama mingi kaitseala kaitse-eeskirja vi sellest tulenevat kaitsekorralduskava, siis pead ju kigepealt sisse elama: et oskaksid tunnetada ruumi, milles tegutsed, ja hakkaksid tajuma, kus ja millises ulatuses vib teha jreleandmisi ning kust alates tuleb kehtestada rangem tegevuskeeld.

Kaitset korraldades peab tunnetama ka vimalusi: paberil saab teha ideaalse kaitsekorralduskava, aga kui me seda tegelikult rakendada ei suuda, siis pole tal ka mtet. Teiselt poolt peab ette ngema, mil mral igasugune inimtegevus puhkajad ja turistid kaasa arvatud loodust mjutab. Juba kaitsealade mratlemisel tuleb kindlalt paika panna: kus ja kui suures ulatuses saab lubada inimeste tegevust ning ette nha ka regulatsioonimehhanismid juhuks, kui inimsurve letab taluvuse. Hea ekspert peab oskama ette nha viis vi kmme ja enamgi aastat. Sellest tulenebki ekspertiisi keerukus.


Oled teinud eksperditd Eesti eri osades: kas oled tajunud mingit vahet eri paikade inimeste suhtumises sinu tsse ja looduskaitsesse ldse?

Paikkonniti on erinevused vikesed, hoopis rohkem on muutunud inimeste suhtumine ajateljel. Kui kmme aastat tagasi hakkasin neid tid tegema, siis suhtuti enamasti positiivselt. Nd, eraomandi tingimustes, on inimesed vga valvsad ja ettevaatlikud, vahel on vga raske neid looduskaitse vajalikkuses veenda.

Regiooniti oleneb vga palju sellest, kuidas on ttanud kohalik keskkonnateenistus, millise arusaama kujundanud: mnel pool on inimesed teadlikud saavad aru, mida ja milleks ekspert teeb; teisal sind ei misteta, aga kolmandas kohas on juba varem ametnikega konflikti mindud seal on kohaliku kogukonnaga peaaegu vimatu asju ajada.


Tuleme tagasi loodusesse prgivate inimeste juurde. Neile meldud rajatistesse pperajad, laudteed, vaatetornid ja ettevalmistatud laagripaigad suhtutakse erimoodi: on palju pooldajaid, kuid ka neid, kes leiavad, et inimest ei oleks vaja looduses aidata igaks liikugu oma vimete kohaselt. Kuidas suhtud sina neisse asjadesse?

See ksimus on veel enamikul kaitsealadest lahendamata, aga vajab kindlasti sihiprast ksitlust. Toon nitena loodusturismi ruumilise planeeringu Kpu poolsaarel: ttasin selle kallal eelmisel sgisel. Kigepealt tuli ala tsoneerida, see thendab jaotada piirkondadeks selle alusel, mida ja mil mral kusagil teha tohib: alates rangelt kaitstavatest aladest, kuhu matkaja ei tohiks ldse sattuda, ja lpetades nendega, kus vib korraldada aktiivset puhkust. Neid piirkondi, kus rahvas liigub, tuleb pidevalt jlgida: kui koormus hakkab looduse taluvust letama, on igem vastav ala sulgeda, suunates matkajad-puhkajad mujale.

Seda kike saab teha ainult kogemustega inimene, kes tunneb antud piirkonna loodusvrtusi ja tunnetab nende taluvuspiiri. Phieesmrk on ikkagi hoida loodusvrtusi, mitte kohustus need kigile avada.

Radade lesanne, vhemalt kaitsealadel, ongi tegelikult ajada turist torusse, millel on ka lbikijate hulka reguleeriv siiber. Selle abil reguleerib liiklust teadja inimene. Praegu on sageli nii, et keegi sai kusagilt mingi raha ja tahab vlja ehitada matkaraja, seejuures ala loodusvrtusi tundmata. Sellise rajaga vib teha loodusele karuteene.

Eriti hull on olukord rnades kooslustes: rannaluidetel ja liivikutel. Niteks Kpu poolsaarel kaardistasime kik inimtegevuse jljed ligi kuuekmnekilomeetrisel rannaligul. Pilt oli masendav: kohati oli kahjustatud kuni kaheksakmmend protsenti taimekooslusest. Ilma asjalikult planeeritud piiranguteta satub loodus sellistes unikaalsetes paikades lausa hvimisohtu.


Veel vahekorrast looduses kijatega: kuidas sa suhtud kaitsealuste liikide leiukohtade salastamisse? Arvatakse, et nii vib inimene mnes kohas kogemata kurja teha.

Vga haruldaste liikide leiukohad tuleb ikka igal juhul salastada, see on ainuke vimalus neid tegelikult kaitsta. Muidugi, hest lahendust siin pole, aga kogemata kurja peale sattumise oht on siiski viksem, vrreldes olukorraga, kui me niteks mingi haruldase taimeliigi leiukohad looduses thistaksime.

Maaomanik peab loomulikult teadma, ja vga tpselt, kus tema maa peal kasvab haruldane taim vi pesitseb niteks kotkas, sest tema on ju kaasvastutaja nende kaitsel. Aga juhuslikku lbikijat on kindlam asjasse mitte phendada, ajalehes sellisest paikadest mitte teada anda. Juhuslikult vib ka metssiga harulduse les tuhnida vi torm kotkapuu pikali lkata selle eest pole keegi kaitstud.


Rgime metsast ka. Kuidas sulle tundub: kas meie metsapoliitika on igel teel?

See, mis metsaga toimub, oleneb puhtalt poliitilistest otsustest: sellest, milline on riigi, see thendab otsustajate valulvi ja teadmised loodushoiust.

Praegu vaieldakse selle le, kas jtta looduslikku seisundisse viis vi kmme protsenti metsa. Mulle tundub metsa le otsustamisel iglane valem 3+3+3+1: kolmekmnel protsendil metsadest peaksime laskma elada oma elu, teist sama palju peaksime majandama psimetsana ja kolmas jagu alluks puuplluna intensiivsele majandamisele. Jrelejnud kmme protsenti viks teenida mitmekesisust ja ilu.

Metsandustegelased ei vta loomulikult sellist ettepanekut tsiselt. Metsakasutuse seisukohalt vib see tepoolest tunduda jabur jtta ligi kolmandik metsast kasutult seisma! Aga mulle tundub just nii loogiline: sel juhul on loodus vimeline end taastootma. Praegu nurisetakse isegi viie kuni kmme protsendi prast, et kuidas ikka jtame nii palju puitu metsa mdanema, vaat kui palju raha jb saamata! Keegi ei rgi sellest, et heksakmmend protsenti on jetud majandusmetsadeks see on ju kohutavalt suur kogus! Sellelt poolelt vaadates peaks kmme protsenti tunduma maru vike.

Mida rohkem on looduslikku metsa, mida mitmekesisemana see psib, seda tervislikum on meie elukeskkond. Mitte keegi ei saa elda, et see pole nii. Aga valulvi, ehk kui paljust oleme valmis elukeskkonna nimel loobuma, muutub aja jooksul: olen tiesti kindel, et kahekmne aasta prast oleksid inimesed valmis loobuma rohkemast. Praeguses majandusolukorras ei suudeta vaadata eriti kaugele, sest inimene tahab elada just nd ja praegu, mitte kunagi tulevikus, mis on ka inimlikult mistetav.


Mida elda metsatsturitele, kes hdaldavad, et raiemahtude vhenedes jvad inimesed tta ja kallid masinad kasutuseta?

Nad on oma liisitud masinate orjad. Pole lootust, et neil kord isu tis saab: niikaua, kui vhegi kasumis ollakse, liisitakse ha uusi masinaid juurde ja kik need vajavad rakendust, et end tasa teenida. See ongi kurioosum, et metsaga makstakse kinni tema enda hvitamine: suur osa metsa pealt teenitud rahast kulub selleks, et tasuda puidu hankimiseks ja ttlemiseks soetatud masinate liisingud. See ssteem sb iseennast. Ja praegu ei suudeta melda sellele, et nnda jtkates saab mets kord tepoolest otsa: mida teha masinate ja t kaotanud inimestega siis?


Aga kuidas saamahimu ohjeldada?

Ohjeldada saab sellist mttetust ainult riiklikul tasandil, andes ette lubatud raielimiidi ja nudes rangelt, et sellest kinni peetaks.

Praeguse poliitika kige hullem tagajrg on see, et metsade vanuseline struktuur on tiesti paigast ra: viidatakse metsasuse protsendile, mrkamata, et suure osa metsamaast katab juba vsa. Samuti on paigast ra loomulik liigiline koosseis: kigepealt lheb sae alla kallis okaspuu, jrele jvad lehtpuu- ja soostunud, majanduslikult vhevrtuslikud metsad.

Sel kevadel rgiti palju miljonist istutatud puust. Muidugi on hea, et istutati, aga keegi ei rgi heateost, kui on nnestunud alles jtta tkike vana metsa, mis on mitme suurusjrgu vrra vrtuslikum kui noor istandik. See, et me istutame raiesmikule uue metsa, peaks olema enesestmistetav, sest vana mets sai sealt ju rahaks tehtud.


Oled palju liikunud ka Eesti soodes. Jalgsi rnnates tunduvad need tepoolest lpututena, aga ikkagi: kas su hinge ei kriibi, kui kuuled jrjekordse turbakai ehitusest?

Soodega on asi tegelikult hullem kui metsaga: maharaiutu asemele kasvab kunagi ikka mingi mets, aga ammendatud soo praktiliselt ei taastu. Lne-Euroopas teatakse seda hsti, me viksime vtta nende kogemusi hoiatusena. Aga paraku ei suuda me loobuda rahateenimise hetkevimalusest. Siingi aitaks ainult kaine ja range riiklik regulatsioon.

Muidugi on meie suur vit see, et suutsime paarkmmend aastat tagasi kaitse alla vtta oma soode parima tuumiku vhemalt nidisalad on meil olemas ja nende psimine enam-vhem kindel.


Inimene korraldab asju nnda, nagu talle tundub parajasti kasulikum olevat, ega saa vist kunagi pris lahti looduse valitseja mentaliteedist: ikka tundub, et looduses on midagi valesti ning see asi tuleb mber korraldada. Viimasel ajal kivad gedad vaidlused meresaartel pesitsevate kormoranide prast. Oled suure osa oma elust liikunud meresaartel, mida sina neist lindudest arvad?

See on jlle suhtumise ksimus. Kormoran on ks paljude linnuliikide seas oma vajaduste ja elukommetega. Et ta toitub kalast ja et ta viimasel ajal tepoolest hoogsalt sigib, siis on tekkinud teatav huvide konflikt. Seda teravdab asjaolu, et kalasaagid on praegu madalseisus (vljapgid on kordi vhenenud). Loomulik, et sellises olukorras vaadatakse viltu igale konkurendile.

Ent tenoliselt tuleb lahendus mne aja prast iseenesest. Kormoran on koloniaalne lind, kolooniates levivad kiiresti haigused, mis vivad lindude arvukust vga kiiresti kahandada. Mtleme niteks naerukajakale, keda peeti tema tohutu suurte kolooniate tttu mni aeg tagasi lausa nuhtluseks: nd on need iseenesest kadunud. Samuti hbe- ja merikajakad: pole me neid hvitanud, aga arvukus on langenud viis kuni kmme korda. Sama juhtub ilmselt kunagi ka kormoraniga.


Kui kaugele vib inimene ldse minna korra loomisega looduses? Kus on piir?

Piiri ei oska vist kll keegi ette seada. Aga see on kll kindel, et mida vhem sekkud, seda parem. Mida keerulisem ja mitmekesisem on loodus, seda paremini ta toimib. Mida vaesem, hetaolisem on kossteem just selle poole inimene enamasti pdleb , seda haavatavam ta on, seda enam vib ette tulla ettearvamatuid ja meile ebameeldivaid krvalekaldeid.

Loodus on sadade miljonite aastate jooksul kik ra katsetanud. Rumal ja ohtlik oleks pidada oma rikest kogemust paremaks.



Eerik Kumari looduskaitsepreemia selle aasta laureaati ksitlenud Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012