Eesti Looduse fotovõistlus
2004/08



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2004/08
Inimene on Looduse sulane

Tiit Leito on sündinud 1949. aastal Hiiumaal Emmastes. Lõpetas 1972. aastal tollase Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse erialal ning asus tööle Hiiumaa laidude maastikukaitseala juhatajana. 1995. aastal jätkas mõnda aega looduskaitsespetsialistina Hiiumaa keskkonnateenistuses ja seejärel looduskaitseeksperdina ning vabakutselise loodusfotograafi ja kirjamehena. Temalt on ilmunud:

“Aastaring laidudel”, 1984; fotoalbum “Hiiumaa”, 1993; “Vaikuse värvid”, 1994; “Vete sinisel piiril”, 1999 (kaasautor Tõnu Õnnepalu); “Soomaa”, 2000 (koostaja); “Muraka raba”, 2001; “Endla soostik”, 2003; peale selle paarkümmend looduskaitse suunitlusega voldikut ja muud väiketrükist Eesti eri paikade kohta.

Tartu üliõpilaste looduskaitseringi president 1969–1971. Autasustatud Valgetähe V klassi ordeniga 2000. aastal ja Eerik Kumari looduskaitsepreemiaga 2004. aastal.

>Oled tuntud eelkõige loodusfotograafina ja kaunite raamatute autorina, preemia said teenete eest looduse kaitsmisel, hariduselt oled metsamees. Kelleks sa ise ennast pead?

Metsamees sai minust elu sunnil. Tegelikult tahtsin saada linnumeheks, aga bioloogiasse oli tugev konkurss ja ma polnud kindel, et sisse saan. Vene sõjaväkke minekuks polnud ma aga hingeliselt valmis. Niisiis valisin lähedase ning kindlama tee. Aga ma pole seda metsandusharidust sugugi kahetsenud: sain tundma õppida ka elu praktilist poolt, millest oleksin bioloogiat õppides ilma jäänud. Metsanduses õppisin ju ka bioloogilisi aineid, kuigi pisut vähem. Ja lõputöö tegin sealgi lindudest, täpne teema oli Järvselja salulehtmetsade haudelinnustik. Sain selleks eriloa, juhendaja oli Heinrich Veromann. Mul oli plaan teha ka kandidaaditöö. Hakkasin selleks materjali korjama, aga leidsin siiski, et neid linnumehi on enne ja pärast mind, mis ma teadusesse ikka nii väga annan. Otsustasin saata korda midagi praktilist.

Üks sinu elutöid on Hiiumaa laidude maastikukaitseala väljaarendamine?

Kui mõelda juba ajale, mis ma seal töötasin – kakskümmend neli aastat –, sealsete maastike korrastamisele ning Saarnaki talu taastamisele, siis jah. Võin julgelt öelda, et Eesti väikesaartel ühtki teist sellist talukompleksi säilinud ei ole. Taipasin juba siis, et sellise asja väärtus ajapikku aina suureneb. Mulle andis metsamajandi tookordne direktor küll korralduse taluvaremed saarelt koristada, aga alustasin sellest hoolimata taastamistöid. See sai tehtud jõuga ja kiuste. Ka omanikke need lagunenud hooned ja kõik muu tookord ei huvitanud.


Aga praegu?

Praegu kuulub osa riigile, osa on eraomanduses. See talu jagunes kahe venna vahel ja metsamajand oli juba enne minu asumist kaitseala juhatajaks ühe venna jao ära ostnud – see kuulub ka praegu riigile, teise poole pärijad võtsid oma osa hiljem üle.


Miks sa pärast peaaegu veerandsajandit kestnud ülesehitustööd selle kõik maha jätsid?

Nagu igal asjal, oli ka siin palju põhjusi ja ühel ajahetkel said need kõik kokku. Esiteks, ma olin seal juba kaua olnud ja tundsin, et olen end ammendanud: ei olnud enam huvitav. Teine asi oli seesama Saarnaki omandi küsimus: pärast rohkem kui kaht aastakümmet tundsin, et Saarnaki on mu teine kodu, sisimas pidasin seda peaaegu et enda omandiks. Kui tulid teise poole omanikud, siis ei mahtunud kaks mõtet ja kaks suunda kuidagi ühe katuse alla. Ja kolmandaks, mul ei lastud erastada mu suuresti oma kätega ehitatud kodu Salinõmmes. Nii ma siis lihtsalt läksingi ära. Tagantjärele ma seda ka ei kahetse: merega seotud etapp minu elus oli otsa saanud.

Olen otsustanud, et nüüd lähen põhiliselt loometeed: pildistan ja koostan raamatuid. Püüan kõrvale hoida võitlustest looduskaitse vallas. Looduskaitsetöö kurnab sedavõrd närvi, et seda ei saa loometööga ühendada. Mina olen ilmselt oma töö teinud, las teised jätkavad.


Aga ikkagi: oled aastaid olnud looduskaitseekspert. Kas loobud nüüd ka sellest tööst?

Oleks kahju, kui see kogemus, mille olen aastatega saanud, läheks päris kaotsi. Lausa ära ma ei ütle, aga suurt tööd ei tahaks võtta: selleks kulub väga palju aega ja energiat. Kui hakkad koostama mingi kaitseala kaitse-eeskirja või sellest tulenevat kaitsekorralduskava, siis pead ju kõigepealt sisse elama: et oskaksid tunnetada ruumi, milles tegutsed, ja hakkaksid tajuma, kus ja millises ulatuses võib teha järeleandmisi ning kust alates tuleb kehtestada rangem tegevuskeeld.

Kaitset korraldades peab tunnetama ka võimalusi: paberil saab teha ideaalse kaitsekorralduskava, aga kui me seda tegelikult rakendada ei suuda, siis pole tal ka mõtet. Teiselt poolt peab ette nägema, mil määral igasugune inimtegevus – puhkajad ja turistid kaasa arvatud – loodust mõjutab. Juba kaitsealade määratlemisel tuleb kindlalt paika panna: kus ja kui suures ulatuses saab lubada inimeste tegevust ning ette näha ka regulatsioonimehhanismid juhuks, kui inimsurve ületab taluvuse. Hea ekspert peab oskama ette näha viis või kümme ja enamgi aastat. Sellest tulenebki ekspertiisi keerukus.


Oled teinud eksperditööd Eesti eri osades: kas oled tajunud mingit vahet eri paikade inimeste suhtumises sinu töösse ja looduskaitsesse üldse?

Paikkonniti on erinevused väikesed, hoopis rohkem on muutunud inimeste suhtumine ajateljel. Kui kümme aastat tagasi hakkasin neid töid tegema, siis suhtuti enamasti positiivselt. Nüüd, eraomandi tingimustes, on inimesed väga valvsad ja ettevaatlikud, vahel on väga raske neid looduskaitse vajalikkuses veenda.

Regiooniti oleneb väga palju sellest, kuidas on töötanud kohalik keskkonnateenistus, millise arusaama kujundanud: mõnel pool on inimesed teadlikud – saavad aru, mida ja milleks ekspert teeb; teisal sind ei mõisteta, aga kolmandas kohas on juba varem ametnikega konflikti mindud – seal on kohaliku kogukonnaga peaaegu võimatu asju ajada.


Tuleme tagasi loodusesse pürgivate inimeste juurde. Neile mõeldud rajatistesse – õpperajad, laudteed, vaatetornid ja ettevalmistatud laagripaigad – suhtutakse erimoodi: on palju pooldajaid, kuid ka neid, kes leiavad, et inimest ei oleks vaja looduses aidata – igaüks liikugu oma võimete kohaselt. Kuidas suhtud sina neisse asjadesse?

See küsimus on veel enamikul kaitsealadest lahendamata, aga vajab kindlasti sihipärast käsitlust. Toon näitena loodusturismi ruumilise planeeringu Kõpu poolsaarel: töötasin selle kallal eelmisel sügisel. Kõigepealt tuli ala tsoneerida, see tähendab jaotada piirkondadeks selle alusel, mida ja mil määral kusagil teha tohib: alates rangelt kaitstavatest aladest, kuhu matkaja ei tohiks üldse sattuda, ja lõpetades nendega, kus võib korraldada aktiivset puhkust. Neid piirkondi, kus rahvas liigub, tuleb pidevalt jälgida: kui koormus hakkab looduse taluvust ületama, on õigem vastav ala sulgeda, suunates matkajad-puhkajad mujale.

Seda kõike saab teha ainult kogemustega inimene, kes tunneb antud piirkonna loodusväärtusi ja tunnetab nende taluvuspiiri. Põhieesmärk on ikkagi hoida loodusväärtusi, mitte kohustus need kõigile avada.

Radade ülesanne, vähemalt kaitsealadel, ongi tegelikult – ajada turist “torusse”, millel on ka läbikäijate hulka reguleeriv “siiber”. Selle abil reguleerib liiklust teadja inimene. Praegu on sageli nii, et keegi sai kusagilt mingi raha ja tahab välja ehitada matkaraja, seejuures ala loodusväärtusi tundmata. Sellise rajaga võib teha loodusele karuteene.

Eriti hull on olukord õrnades kooslustes: rannaluidetel ja liivikutel. Näiteks Kõpu poolsaarel kaardistasime kõik inimtegevuse jäljed ligi kuuekümnekilomeetrisel rannalõigul. Pilt oli masendav: kohati oli kahjustatud kuni kaheksakümmend protsenti taimekooslusest. Ilma asjalikult planeeritud piiranguteta satub loodus sellistes unikaalsetes paikades lausa hävimisohtu.


Veel vahekorrast looduses käijatega: kuidas sa suhtud kaitsealuste liikide leiukohtade salastamisse? Arvatakse, et nii võib inimene mõnes kohas kogemata kurja teha.

Väga haruldaste liikide leiukohad tuleb ikka igal juhul salastada, see on ainuke võimalus neid tegelikult kaitsta. Muidugi, ühest lahendust siin pole, aga kogemata kurja peale sattumise oht on siiski väiksem, võrreldes olukorraga, kui me näiteks mingi haruldase taimeliigi leiukohad looduses tähistaksime.

Maaomanik peab loomulikult teadma, ja väga täpselt, kus tema maa peal kasvab haruldane taim või pesitseb näiteks kotkas, sest tema on ju kaasvastutaja nende kaitsel. Aga juhuslikku läbikäijat on kindlam asjasse mitte pühendada, ajalehes sellisest paikadest mitte teada anda. Juhuslikult võib ka metssiga harulduse üles tuhnida või torm kotkapuu pikali lükata – selle eest pole keegi kaitstud.


Räägime metsast ka. Kuidas sulle tundub: kas meie metsapoliitika on õigel teel?

See, mis metsaga toimub, oleneb puhtalt poliitilistest otsustest: sellest, milline on riigi, see tähendab otsustajate valulävi ja teadmised loodushoiust.

Praegu vaieldakse selle üle, kas jätta looduslikku seisundisse viis või kümme protsenti metsa. Mulle tundub metsa üle otsustamisel õiglane valem 3+3+3+1: kolmekümnel protsendil metsadest peaksime laskma elada oma elu, teist sama palju peaksime majandama püsimetsana ja kolmas jagu alluks “puupõlluna” intensiivsele majandamisele. Järelejäänud kümme protsenti võiks teenida mitmekesisust ja ilu.

Metsandustegelased ei võta loomulikult sellist ettepanekut tõsiselt. Metsakasutuse seisukohalt võib see tõepoolest tunduda jabur – jätta ligi kolmandik metsast “kasutult” seisma! Aga mulle tundub just nii loogiline: sel juhul on loodus võimeline end taastootma. Praegu nurisetakse isegi viie kuni kümme protsendi pärast, et kuidas ikka jätame nii palju puitu metsa mädanema, vaat kui palju raha jääb saamata! Keegi ei räägi sellest, et üheksakümmend protsenti on jäetud majandusmetsadeks – see on ju kohutavalt suur kogus! Sellelt poolelt vaadates peaks kümme protsenti tunduma maru väike.

Mida rohkem on looduslikku metsa, mida mitmekesisemana see püsib, seda tervislikum on meie elukeskkond. Mitte keegi ei saa öelda, et see pole nii. Aga valulävi, ehk kui paljust oleme valmis elukeskkonna nimel loobuma, muutub aja jooksul: olen täiesti kindel, et kahekümne aasta pärast oleksid inimesed valmis loobuma rohkemast. Praeguses majandusolukorras ei suudeta vaadata eriti kaugele, sest inimene tahab elada just nüüd ja praegu, mitte kunagi tulevikus, mis on ka inimlikult mõistetav.


Mida öelda metsatöösturitele, kes hädaldavad, et raiemahtude vähenedes jäävad inimesed tööta ja kallid masinad kasutuseta?

Nad on oma liisitud masinate orjad. Pole lootust, et neil kord isu täis saab: niikaua, kui vähegi kasumis ollakse, liisitakse üha uusi masinaid juurde ja kõik need vajavad rakendust, et end tasa teenida. See ongi kurioosum, et metsaga makstakse kinni tema enda hävitamine: suur osa metsa pealt teenitud rahast kulub selleks, et tasuda puidu hankimiseks ja töötlemiseks soetatud masinate liisingud. See süsteem sööb iseennast. Ja praegu ei suudeta mõelda sellele, et nõnda jätkates saab mets kord tõepoolest otsa: mida teha masinate ja töö kaotanud inimestega siis?


Aga kuidas saamahimu ohjeldada?

Ohjeldada saab sellist mõttetust ainult riiklikul tasandil, andes ette lubatud raielimiidi ja nõudes rangelt, et sellest kinni peetaks.

Praeguse poliitika kõige hullem tagajärg on see, et metsade vanuseline struktuur on täiesti paigast ära: viidatakse metsasuse protsendile, märkamata, et suure osa metsamaast katab juba võsa. Samuti on paigast ära loomulik liigiline koosseis: kõigepealt läheb sae alla kallis okaspuu, järele jäävad lehtpuu- ja soostunud, majanduslikult väheväärtuslikud metsad.

Sel kevadel räägiti palju miljonist istutatud puust. Muidugi on hea, et istutati, aga keegi ei räägi heateost, kui on õnnestunud alles jätta tükike vana metsa, mis on mitme suurusjärgu võrra väärtuslikum kui noor istandik. See, et me istutame raiesmikule uue metsa, peaks olema enesestmõistetav, sest vana mets sai sealt ju rahaks tehtud.


Oled palju liikunud ka Eesti soodes. Jalgsi rännates tunduvad need tõepoolest lõpututena, aga ikkagi: kas su hinge ei kriibi, kui kuuled järjekordse turbakai ehitusest?

Soodega on asi tegelikult hullem kui metsaga: maharaiutu asemele kasvab kunagi ikka mingi mets, aga ammendatud soo praktiliselt ei taastu. Lääne-Euroopas teatakse seda hästi, me võiksime võtta nende kogemusi hoiatusena. Aga paraku ei suuda me loobuda rahateenimise hetkevõimalusest. Siingi aitaks ainult kaine ja range riiklik regulatsioon.

Muidugi on meie suur võit see, et suutsime paarkümmend aastat tagasi kaitse alla võtta oma soode parima tuumiku – vähemalt näidisalad on meil olemas ja nende püsimine enam-vähem kindel.


Inimene korraldab asju nõnda, nagu talle tundub parajasti kasulikum olevat, ega saa vist kunagi päris lahti looduse valitseja mentaliteedist: ikka tundub, et looduses on midagi valesti ning see asi tuleb ümber korraldada. Viimasel ajal käivad ägedad vaidlused meresaartel pesitsevate kormoranide pärast. Oled suure osa oma elust liikunud meresaartel, mida sina neist lindudest arvad?

See on jälle suhtumise küsimus. Kormoran on üks paljude linnuliikide seas oma vajaduste ja elukommetega. Et ta toitub kalast ja et ta viimasel ajal tõepoolest hoogsalt sigib, siis on tekkinud teatav huvide konflikt. Seda teravdab asjaolu, et kalasaagid on praegu madalseisus (väljapüügid on kordi vähenenud). Loomulik, et sellises olukorras vaadatakse viltu igale konkurendile.

Ent tõenäoliselt tuleb lahendus mõne aja pärast iseenesest. Kormoran on koloniaalne lind, kolooniates levivad kiiresti haigused, mis võivad lindude arvukust väga kiiresti kahandada. Mõtleme näiteks naerukajakale, keda peeti tema tohutu suurte kolooniate tõttu mõni aeg tagasi lausa nuhtluseks: nüüd on need iseenesest kadunud. Samuti hõbe- ja merikajakad: pole me neid hävitanud, aga arvukus on langenud viis kuni kümme korda. Sama juhtub ilmselt kunagi ka kormoraniga.


Kui kaugele võib inimene üldse minna “korra” loomisega looduses? Kus on piir?

Piiri ei oska vist küll keegi ette seada. Aga see on küll kindel, et mida vähem sekkud, seda parem. Mida keerulisem ja mitmekesisem on loodus, seda paremini ta toimib. Mida vaesem, ühetaolisem on ökosüsteem – just selle poole inimene enamasti püüdleb –, seda haavatavam ta on, seda enam võib ette tulla ettearvamatuid ja meile ebameeldivaid kõrvalekaldeid.

Loodus on sadade miljonite aastate jooksul kõik ära katsetanud. Rumal ja ohtlik oleks pidada oma üürikest kogemust paremaks.



Eerik Kumari looduskaitsepreemia selle aasta laureaati küsitlenud Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet