Eesti Looduse fotovõistlus
2004/08



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tööjuhend EL 2004/08
Kuidas kasutada kompassi

Küllap on omajagu neid, kes naudivad matka mitukümmend kilomeetrit eemal inimasustusest; ihkavad käia neid radu, kuhu inimene satub harva ja kus silmapiiril paistab vaid metsaserv, põllulapp, mäeseljak, järv. Enne matkale minekut tasub aga läbi mõelda, mida ja millist varustust kaasa võtta. Kindlasti ei tohiks unustada kompassi.



Arvatakse, et kompassi võtsid esimestena kasutusele hiinlased neljandal sajandil enne Kristust. Esimene algne kompass kujutas endast veega täidetud anumas ujuvat kerget puutükki, mille peale asetati piklik ja lame tugeva magnetilise omadusega rauamaagi tükk (nõel). Selliselt asetatuna võttis see põhja-lõuna suuna.

Hiinast levis kompass Indiasse ja sealt ilmselt kaubakaravanidega mujalegi. Esimesed teated kompassi kasutamise kohta Euroopas pärinevad 1190. aastast. Enam-vähem tänapäevase väljanägemise sai see riistapuu aga 13. sajandil, kui inglased asetasid kompassinõela pisikesele pöörlevale pulgale.


Valik on mitmekesine. Praegusajal võib poelettidel näha mitmesuguseid kompasse, mis erinevad nii välimuse kui ka hinna poolest. Üldjoontes võib kompassid liigitada spetsiaal-, matka- ja võistluskompassideks. Spetsiaalkompasside hulka kuuluvad näiteks peegelsihtimisega ja pöörleva skaalaga (nõela asemel on pöörlev asimuudi skaala) kompassid . Nendel kompassidel on täppissihtimise võimalus, mis annab asimuudi suurema täpsuse. Seetõttu saab neid edukalt kasutada ka näiteks nurkade mõõtmisel. Selliseid kompasse kasutavad peamiselt metsamehed, geoloogid, insenerid ja kaitsejõud.

Võistluskompassid võimaldavad teiste kompassidega võrreldes määrata kiiremini suunda ja on stabiilsemad: nool jääb enamasti seisma alla ühe sekundi jooksul, parimal juhul poole sekundiga. Niisuguste omadustega kompassid on kasutusel eeskätt orienteerumisspordis, kus on oluline kompassi kiire “töö”. Tänapäeval on kompassidele lisatud ka muud varustust, näiteks termomeeter, kurvimeeter, vile vm.

Looduses matkates võib kasutada eri kompassitüüpe. Siin on nõuded mõnevõrra leebemad. Kuid mõned kompassid ei sobi hästi välitingimustesse: need on mõeldud pigem õppeotstarbeks. Enamikul neist on korpus vedeliksisuta, samuti pole nad kuigi ilmastikukindlad ja matkal suunda määrates eriti usaldusväärsed.

Enim kasutatavad nn. traditsioonilised matkakompassid on alusplaadiga. Need koosnevad läbipaistvast tugevast plastplaadist ja pööratavast ning vedelikuga (enamasti piiritusega) täidetud nõelakorpusest . Vedelik on hea selleks, et kompassinõel kinni ei kiiluks. Samuti on nõel vedelikuga korpuses stabiilsem, mistõttu saab põhja-lõuna suunda kiiremini määrata. See, kui kiiresti nõel stabiilse asendi saavutab, on mõne kompassi infolehele ka ära märgitud. Sageli pole matkal aga niivõrd oluline, et nool jääks seisma niisama kiiresti kui võistluskompassidel.

Peegelkompassil asendab pikka põhiplaati peegel, mis võimaldab objektile paremini sihtida ja täpsemini suunda määrata. Üldiselt on alusplaadiga kompassi matkal koos kaardiga mugavam kasutada kui peegliga varianti.


Kompassi ostes tuleks tähelepanu pöörata mitmele esmapilgul võib-olla tähtsusetule detailile. Matkal olles on hea, kui kompassile on kantud näiteks mõõtkava skaalad. Tihti on palju abi ka kompassi alusplaadi põhjal asetsevatest kummipadjanditest, mis väldivad kompassi libisemist, eeskätt kiletatud kaartide puhul. Võib juhtuda, et kaasas oleva kaardi mõned kirjad on liiga väiksed ja seetõttu halvasti loetavad. Sel juhul on kompassi küljes olev luup igati asja eest.

Talvel külma ilmaga, kui kinnast ei tahaks mitte kuidagi käest võtta, on hea, kui kompassi pööratav nõelakarp on suuremate nukkidega. Nii on kinnastega asimuudiskaalat kergem keerata. Pimedal ajal matkates võib osutuda vajalikuks, et skaala numbrid, magnetnõel ja olulisemad märgendid helendaksid (luminestseeriksid).

Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, millise tsooni jaoks kompass on tehtud. Magnetilise inklinatsiooni ehk magnetilise kalde tõttu on kompassinõel balansseeritud piirkondade järgi ja sobib kasutada vaid selles kindlas maakeratsoonis . Kõige ulatuslikum tsoon kannab numbrit 1, siia kuulub ka Eesti.


Deklinatsioon. Kompassi tähtsaim osa on magnetnõel, mille üldjuhul punaseks värvitud ots on magnetiseeritud. Suund, kuhu nõela punane ots osutab, on magnetiline põhjapoolus.

Maa magnetpoolus ei ühti aga geograafilise põhjanabaga. Kasutades kaarti ja kompassi korraga, tuleb arvestada, et valdavalt on kaardid orienteeritud geograafilisele põhjapoolusele. Geograafilist põhjasuunda ehk kaardi põhjasuunda nimetatakse ka tõeliseks põhjasuunaks.

Magnetilise põhja-lõuna suuna ja geograafilise meridiaani suuna vahelist nurka nimetataks deklinatsiooniks ehk magnetnõela käändeks. Kui põhjasuunda osutav kompassinõel kaldub geograafilisest põhjasuunast ida poole, on tegemist positiivse (ida-) deklinatsiooniga, kui aga lääne poole, siis negatiivse (lääne-) deklinatsiooniga.

Paraku ei ole deklinatsioon maailma eri piirkondades kaugeltki ühesugune. Nurk (deklinatsioon) nn. tõelise põhjasuuna ja magnetilise põhja vahel oleneb sellest, millise maakera piirkonnaga on tegemist. Eestis on deklinatsioon tänapäeval üldiselt positiivne, keskmiselt +5 kraadi. Seevastu Gröönimaal võib kompass “valetada” lausa 70 kraadi.

Mõnel juhul muutub deklinatsiooni väärtus isegi väga väikese vahemaa tagant. Põhjuseks on siin magnetilised anomaaliad: Euroopas on tuntuim näiteks Kurski, Eestis aga Jõhvi magnetiline anomaalia.

Deklinatsioon oleneb ka ajast. Näiteks Kanadas tehtud uurimuste järgi liigub magnetiline põhjapoolus aastas kuni 40 kilomeetrit loode poole [2].

Seega: et saada õigemat suunda, tuleb kompassi näidatavast asimuudist deklinatsioon kas lahutada või siis näidule juurde liita. Mõnede täpsemate kaartide puhul on legendis deklinatsiooni suurus ja vajalike arvutuste valem ära toodud. Kuid sageli seda pole. Sellisel juhul saab deklinatsiooni suurust kindlaks teha, mõõtes nurga magnetilise põhjasuuna ja geograafilisel põhjasuunal paikneva Põhjanaela vahel [1]. Mõnedel kompassidel on deklinatsiooni jaoks eraldi skaala, millega saab vajaliku väärtuse peale keerata. Jättes aga deklinatsiooni arvestamata, võib näiteks 16 kilomeetri pärast olla viga ühekraadise deklinatsiooni puhul 280 meetrit, viiekraadise deklinatsiooni puhul 1402 meetrit ja kümnekraadise deklinatsiooni puhul juba 2795 meetrit.

Kuna magnetiseeritud nõel töötab Maa magnetvälja abil, siis tuleb jälgida, et läheduses ei oleks kompassi tööd häirivaid magneteid või rauda sisaldavaid esemeid. Matkal tuleb kompassi hoida eraldi näiteks taskunoast. Samuti pole asimuuti mõttekas määrata otse raudteel.


Kuidas kompassi abil maastikul liikuda? Matkal on vahetevahel vajalik kontrollida, kas liigutakse soovitud suunas. Siin ongi kompass hea abiline. Selleks, et hoida õiget liikumissuunda, tuleb kaardilt kompassiga määrata asimuut. See on horisontaalnurk nn. tõelise põhjasuuna ja mingi kaardil oleva objekti vahel, mida loetakse päripäeva. Mõõtes aga asimuuti magnetilise põhjasuuna ning looduses leiduva objekti vahel, saadakse magnetiline asimuut.

Kompassilt loetud asimuudi abil saab määrata nii õiget liikumissuunda kui ka kindlaks teha oma asukohta maastikul. Näidu lugemisel tuleb aga jälgida, et kompass on horisontaalasendis.

Looduses matkates satub paratamatult teele väiksemaid või suuremaid takistusi ja ikka võib juhtuda, et kaldutakse liikumisteest veidi kõrvale. Samas on kompassi pidevalt jälgida üsna tüütu. Mõnevõrra aitab õiget sihti hoida, kui otsida orientiiriks kindlaid tähiseid. Näiteks silmates asimuudiga määratud sihil metsaserva, puud või muud hästi eristatavat objekti, võib kompassi kuni selleni jõudmiseni kõrvale panna.

Matkatee ei pruugi aga alati kulgeda kergesti läbitaval maastikul ja mõnikord ongi ajaliselt mõttekam minna ringiga. Näiteks: kui ette tuleb järv, soine ala või tihe mets, võib sellest mööduda ristkülikukujulist marsruuti pidi. Kui ring otsustatakse teha vasemalt, siis tuleb esmalt asimuudist lahutada 90 kraadi. Jõudes selles suunas takistusest mööda, tuleb siht seada algsesse asimuuti ehk siis liita näidule 90 kraadi. Kui takistusest ollakse möödunud ka selles suunas, on asimuudile vaja jällegi juurde liita 90 kraadi. Suundudes tagasi esialgsele sihile, on abiks eelnevalt sammudega ära mõõdetud vahemaa. Kui vajalik arv samme on astutud, tuleb asimuudinäidust lahutada veelkord 90 kraadi. Niimoodi peakski takistusest edukalt mööda saama ja soovitud sihile tagasi jõudma.


Mis saab, kui avastan, et olen eksinud? Sel juhul võib abi olla nn. triangulatsiooni meetodist. Selleks tuleb valida kaks-kolm objekti, mille leiab üles nii maastikul kui ka kaardil (näiteks mägi, sild, järve kallas jne.). Kui kaardi põhjasuund on kompassi abil viidud vastavusse põhjasuunaga looduses, siis tuleb määrata valitud objektide asimuudid. Tõmmates iga objekti asimuudi põhjal kaardile sirged, saamegi teada meie asukoha: seda tähistab sirgete lõikumiskoht.

Kui me asume aga maanteel, jõe ääres või mõnel muul joonorientiiril, piisab ühest selgesti äratuntavast objektist. Jällegi tuleb määrata objekti asimuut ja selle järgi tõmmata kaardile sirgjoon. Meie asukohta näitab joonorientiiri ja sirge lõikepunkt.

Peale kompassi on ka looduses mitmesuguseid märke, mille järgi on võimalik põhja-lõuna suunda kindlaks teha. Abimeesteks võivaid olla näiteks sipelgad. Õigemini nende pesad, mis on enamasti ehitatud puu lõunaküljele. Päevasel ajal saab suunda määrata ka päikese ning seieritega käekella abil, ööpimeduses aga Põhjanaela järgi. Metsasügavuses matkates tasub uurida kvartaliposte: kõige väiksemate numbrite vahele jääb põhjasuund.



1. Künnap, Jaan 2004. Matkaspordi käsiraamat. Jaan Künnapi Alpinismiklubi.

2. North Magnetic Pole - http://www.geolab.nrcan.gc.ca/geomag/northpole_e.shtml - 23.07.2004




Katre Daniel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet