Eesti Looduse fotovõistlus
2004/09



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2004/09
Muld on vaese mehe vihmamets

Mari Ivask (1951) on sündinud Vigalas. Lõpetas 1974. aastal Tartu ülikooli bioloogi-zooloogina. Aastatel 1975–1983 zooloogia ja botaanika instituudi ning 1984–1988 Tartu ülikooli teadur, 1989–1993 keskkonnakaitse teadusliku uurimise ja projekteerimise ettevõtte ELVI-Aqua juhtteadur. Alates 1993. aastast töötab EPMÜ keskkonnakaitse instituudis, alates 1995. aastast keskkonnakaitse ja maastikuarhitektuuri õppetooli professor ning 1998. aastast õppedirektor ja ühtlasi keskkonnaökoloogia ja -keemia labori teaduslik juhendaja. Uurimusi kalorimeetria, taimeproduktsiooni, mullaelustiku ökoloogia, bioindikatsiooni ja keskkonnakaitse alalt.

Alustuseks üks pealtnäha lihtne küsimus: kes elab mulla sees?

Mullas elab tohutu hulk organisme. Nende mitmekesisus on tunduvalt suurem kui maa pealt arvata võiks. Aga seda kuigi hästi ei teata, sest mullaelustiku uuringud on enamasti metoodiliselt keerulised ja terviklikku ülevaadet mullas elavatest organismidest ei ole. Tavaline on, et uurija tunneb mõnd mullaelustiku rühma mingis kindlas elupaigas.

Mullas elab mitmekesine ja hästi talitlev mikroobikooslus: bakterid ja kiirikbakterid; peale selle ainuraksed loomad, vetikad, palju on ümarusse. Lülijalgsetest on mullaökosüsteemi seisukohalt olulised mikrolülijalgsed, kellest on tuntumad ja enim uuritud hooghännalised ja lestad; peale selle suuremad lülijalgsed: kakandid, hulkjalgsed ja putukad. Kõige enam uuritud ja teada mullaloomad on vihmaussid, väga arvukalt leidub aga ka valgeliimuklasi, kes kuuluvad samuti rõngusside hulka. Mullafauna hulka arvatakse ka need loomad, kelle elutegevus on vahetus seoses mulla pinnaga: paljud putukad, ämblikud, teod ja teised.


Oleme üsna harjunud maapealsete loomadega. Milline tundub nendega võrreldes mullaelustiku mitmekesisus ja hulk?


Paljud mullabioloogid on tsiteerinud mõtet, mis on välja öeldud juba 1979 aastal: mulla ökosüsteem on vaese mehe vihmamets. Kes ei jõua troopikasse sõita, võib kaevata end maa sisse ning ta leiab eest samasuguse mitmekesisuse. Ehkki mullaelustik osaleb aineringetes ja lagunemisprotsessides, teatakse temast ometi väga vähe. Andmed on lünklikud ning ülaltoodud väidet on üsna raske tõestada.


Et saada ülevaade mullaelustiku mitmekesisusest, peaks seda ilmselt kuidagi rühmadeks jaotama?


Mullaelustik on kirev ning seetõttu on mullabioloogid üritanud seda ühel või teisel moel rühmitada, sageli suuruse ja pikkuse järgi. Ühe enim levinud klassifikatsiooni järgi jaotub mullaelustik talitluse alusel kolmeks. Esimene rühm on lagundajad, kes kõik osalevad lagunemisprotsessides, lagunemise eri astmetel. Siia kuulub mulla mikroobikooslus, seened, hooghännalised, osa lestadest, valgeliimuklased, vihmaussid.

Teine rühm on risosfääri ehk juurte lähiümbruse organismid, kes otseselt mõjutavad taimetalitlust, seda nii positiivselt kui ka negatiivselt. Kolmas rühm suudab mõjutada teiste mullaorganismide eluks vajalikke tingimusi. Eesti keeles pole kolmanda rühma jaoks ilusat sõna veel leitud, inglise keeles kutsutakse neid ökosüsteemi insenerideks ehk mulla liigutajateks. Nad uuristavad urge, aitavad sellega mulda õhustada, mõjutavad vee liikumist, kobestavad ja muudavad teiste organismide elupaiku. Sellesse rühma kuuluvad vihmaussid, aga ka mõned teised organismid.

Mullas elab ka mitmesuguseid kiskjaid, toimivad keerulised mitmeastmelised toiduahelad nagu ka maa peal. Mõnes loomarühmas leidub nii lagundajaid kui ka kiskjaid, näiteks lestade ja nematoodide hulgas.


Mida mullamikroobide või vihmausside uurimine üldse annab?


Mullaelustik on seotud mullas toimuvate protsessidega. Ta osaleb lagunemises, huumusetekkes, kiirendab mineralisatsiooni. Nende protsesside uurijad peaksid hästi tundma ka mullaelustikku. Mullaviljakus ja mullaelustik on otseselt omavahel seotud, mullaviljakuse säilitamiseks peab teadma, kes põllumullas elab, ja hoolitsema, et olulised organismide rühmad säilitaksid oma arvukuse ja mitmekesisuse. Samas on mullaelustik keeruline ja kompleksne ning äärmiselt raske on kirjeldada mingi paiga elustikku tervikuna. Näiteks bakterite tohutu arv ökosüsteemis on põhjuseks, et mikroobikooslust on raske kirjeldada: võimatu on anda täielikku ülevaadet bakterite mitmekesisusest.

Teine aspekt on taimekahjurite tundmine. Paljud loomad toituvad otseselt taimemahlast ja kudedest, kahju vähendamiseks on vaja tunda nende kooslusi ja ökoloogiat.

Mullaorganismid, eriti mikroobikooslus ja mullaselgrootud on enamasti ka väga head bioindikaatorid, kuna neil on oluline osa mullaökosüsteemi talitluses. Neid kasutatakse näiteks happevihmade, põllumajandustööde mõju, saastatud alade taastumise jm. hindamisel. Indikaatorliigid võivad olla kõik mullaselgrootud, vastse- ja täiskasvanustaadiumid, neid kasutatakse nii looduses kui ka laborioludes, mitmesugustes testides. Mullafauna on võti mullaökosüsteemide mõistmiseks, sageli saab mullakoosluste omaduste põhjal teha järeldusi kogu ökosüsteemi kohta.


Kas on üritatud leida ka otseseid seoseid mullaelustiku mitmekesisuse ja näiteks taimekasvu vahel?


Kogu mullaelustiku mitmekesisuse kohta mitte, see on võimatu. Üksikute rühmade tasemel küll. Näiteks Uus-Meremaal, kus põllumuldades vihmausse ei olnud, introdutseeriti sinna mõned Euroopas tavalised liigid ja tulemuseks oli taimeproduktsiooni mitmekordne kasv. Laborikatseid vihmausside mõju uurimiseks on tehtud mitmel pool, tulemused on näidanud vihmausside positiivset mõju taimekasvule. Selliseid uurimusi on teinud ka lähinaabrid leedulased. USA-st on teada tööd, mis tõestavad mullas elavate mikrolülijalgsete positiivset mõju taimeproduktsioonile.


Kuivõrd hästi on üldse teada moodused, kuidas mullaelustikku kaitsta või edendada?


Kõik see, mis on hea mullale, on hea ka mullaelustikule. Põllumees, kes põldu õigesti harib, annab sinna õigel ajal juurde vajalikke toitaineid ja künnab õigel ajal, hoolitsedes nii ka mullaelustiku eest. Kui põllumees järgib head põllumajandustava, tunneb ka mullaelustik ennast hästi.

Mullaelustik on üldiselt hea kohanemisvõimega ja hästi kohastunud. Samas, muldade saastumine, pikaajalised üleujutused, karjääride ja uute ehitusplatside rajamine ning teedeehitus hävitavad elupaiku ja elustikku.

Mullabioloogid on teinud ettepanekuid lülitada bioloogilise mitmekesisuse säilitamise rahvuslikesse kavadesse ka mullaelustiku mitmekesisuse kaitse.


Kuldnokkadele pannakse pesakaste. Mis võtetega saaks aga mullaelustiku mitmekesisust või biomassi suurendada?


Mitmekesisus on suurem, kui elupaiga tingimused on optimaalsed. Keskkonnateguritest on olulised näiteks mulla niiskus, happesus, õhustatus, toitainete olemasolu. Niiskus ei tohiks langeda alla kahekümne protsendi; liiga happeline muld ei sobi enamiku mullaorganismide elupaigaks. Piisavalt peab olema toitu lagundajate jaoks, seega tuleks mullakoosluste mitmekesisuse suurendamiseks lisada mulda taimejäänuseid, et seal oleks organismide toiduks küllaldaselt orgaanilist süsinikku, lämmastikku, fosforit. Mahepõllumajanduse põhimõtted aitavad väga hästi ka mullaorganismide arvukust ja mitmekesisust säilitada ja suurendada.


Sügisene puulehtede viimine prügimäele on mulla ökosüsteemile silmanähtavalt kahjulik, kuid haljastuse projekteerijad ja praktilised hooldajad ei oska või ei taha sellele tähelepanu pöörata.


Päris kindlasti. Lehed viiakse prügimäele, toitained sellega ringest välja, need jäävad lagundajatele kättesaamatuks ja puud ilma väärtuslikest toitainetest. Üks asi on silmailu ning teine ökosüsteemi toimimine. Siin tuleks leida kompromiss, kogu prahi mahajätmine oleks ka kole. Mõnel pool on sellest aru saadud: Londonis olen jalutanud pargis, kus puulehti ei riisuta ja ringest välja ei viida, niidetud rohi kompostitakse kohapeal, on rajatud elupaiku lagundajatele, putukatele ja teistele, et suurendada bioloogilist mitmekesisust.


Mida arvata tubasest kompostimisest, vihmausside kasvatamisest toas?


Kogu maailmas kogub järjest enam populaarsust viis vabaneda kodus tekkivatest orgaanilistest jäätmetest keskkonnahoidlikult. Ussid teevad töö ära kiiresti ning protsess on haisuvaba. USA-s propageeritakse sõnniku-ussi kui mõnusat vähenõudlikku kodulooma, kelle eest hoolitsemisega saavad ka lapsed hästi hakkama.

Olen näinud fotot toast, kus söögilaua sisse oli peidetud kompostikast ussidega, kõik toidujäänused rändasid inimeste laualt otse sinna. Tuppa suuremat kompostikasti hästi ette ei kujuta, kuid garaa˛is, keldris või mõnes muus abiruumis võiks see olla küll. Viimasel ajal on meilgi sel teemal hakatud rohkem rääkima ja huvi tundma kompostijate sõnniku-usside soetamise vastu. [vt. ka Eesti Loodus 2003, nr. 7/8]


Muldade kaitse on Eestis seaduslikult seni reguleerimata. Kas mullaseaduse järele on üldse vajadust ning milliseid ohte mullaelustikule peaks seadus ära hoidma või vähendama?


Mullaseaduse järele on suur vajadus, kuna praegu suhtutakse mullasse kui tootmisvahendisse ja elupaigasse väga hoolimatult. Mullaseadusega reguleeritaks muldkatte põllumajanduslik, metsamajanduslik ja muu kasutus. Mullaelustiku suurim oht on elupaikade hävimine ja seaduse rakendumine võiks seda oluliselt vähendada.


Maismaa elustikus on viimasel ajal oluline teema mujalt sisse toodud invasiivsed liigid. Kas mullafaunas on ka näiteid liikide kohta, kes on meil hakanud levima?


Selle kohta on andmed väga puudulikud; kuna enamiku mullaorganismide rühmade puhul puudub üldse korralik ülevaade meil elavatest liikidest, siis on raske järeldada midagi invasiivsete liikide kohta. Siinkohal näide: ühe vihmaussiliigi, sinaka sooussi puhul kehtis arvamus, et see liik on paarikümne aasta eest Tallinna botaanikaaeda juhuslikult sisse toodud. Siiski, viimastel aastatel oleme leidnud selle liigi isendeid ka mujalt. Ilmselt ei ole tegemist invasiivse liigiga, lihtsalt tundub, et liigile omaseid elupaiku ei olnud Eestis seni uuritud. Sellised leiud ärgitavad uurima ka teisi elupaiku, kus võiks leida huvitavaid kooslusi. Viimastel aastatel oleme peale tavapärase põldude ja rohumaade uurimise kirjeldanud lammi- ja rannaniitude vihmaussikooslusi; pärast esimest tutvumist Jõgevamaa Padina puisniidu väga mitmekesise vihmaussifaunaga on kavas laiendada välitöid ka teistele puisniitudele.


Kui hästi on Eesti muldade elustik tuntud?


Teadmised Eesti muldade elustiku mitmekesisuse kohta on väga lünklikud. On tegeldud üksikute rühmadega: zooloogia ja botaanika instituudis on uuritud nematoode, Eesti põllumajandusülikoolis ja Sakus põllumuldade vihmausse. Tegeldud on ka mulla mikrobioloogiaga ja mõnede putukarühmadega. Tarmo Timm tunneb suurepäraselt vihmausse ja valgeliimuklasi. EPMÜ keskkonnakaitse instituudis oleme vihmausside ja mulla mikrobioloogia valdkonnas töötanud viimase kümne aasta jooksul. Töörühmas on ka uurijad, kes on alles alustanud või alustavad teadustööd, ja me loodame mõne aja pärast rohkem teada ka hooghännalistest, putukakooslustest, ämblikest ja valgeliimuklastest.


Eesti mullastikust on üsna täpne digikaart olemas. Kas oleks võimalik teha ka näiteks Eesti vihmauslaste või teiste rühmade levikukaarte?


Iseenesest huvitav mõte, kuid seniste andmete põhjal pole see võimalik. See eeldaks päris suuri välitöid suure hulga tööjõu, laborite ja aparatuuriga. Enamasti eraldatakse mullaloomad mullaproovidest laboris ning see on aeganõudev ja töömahukas ettevõte. Mõnede oluliste rühmade määramisel pole me küllalt kompetentsed.

Mullafauna rühmadest on vihmauslaste kohta meil kõige täielikumad andmed, kuid levikukaartide koostamiseks oleks neid vaja palju rohkem. Ma ei näegi praegu Eestis piisavalt arvukat ja pädevat tööjõudu, et sellega toime tulla.


Kuidas paistab Eesti mullaelustiku uurimine naabermaadega võrreldes?


Mujal maailmas on mullabioloogiaga tegelejaid tunduvalt rohkem kui meil. Ilmub hulk ajakirju, korraldatakse konverentse ja seminare. Tänu sellele on mõnede piirkondade kohta andmeid mullaelustikust rohkem kui meil. Eesti mullabioloogia on tegijate arvu silmas pidades peaaegu olematu. Mulla elustikuga tegelevaid uurimisrühmi on naabermaades märksa rohkem ja osa neist uurijaist on tegutsenud väga pikka aega, meie kümmekond aastat on selle kõrval üsna lühike aeg. Uurimiskeskusi või üksikuid tunnustatud teadlasi on Leedus, Lätis, Valgevenes, Venemaal, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Poolas ja mujal.


Kas kusagil on püütud teha võimalikult täpset loendit kogu mullaelustiku kohta?


Olen lugenud selliseid töid saksa ja inglise autoritelt. Terviklikku ülevaadet mingi maa mullaelustikust või täpset liikide loendit siiski ei ole. Selliseid uuringuid on tehtud vaid üksikutes kohtades, konkreetsetes tingimustes, ja üldistamiseks napib andmeid.


Ilmselt peaksime siiski ka Eestis pöörama suuremat tähelepanu ökosüsteemi olulisele osale, mullaelustikule?


Loomulikult peaks! Nii ökoloogilistes, mullateaduslikes kui ka põllumajanduslikes ja teistes uurimustes tuleks märksa rohkem arvesse võtta maa all elavaid ja talitlevaid organisme ning kooslusi. Ökosüsteemid funktsioneerivad tervikliku süsteemina ja vaid nende maapealse osa arvestamine ei anna head tulemust. Mulla bioloogiline mitmekesisus on omaette teema, vaja oleks palju rohkem teadmisi selle valdkonna kohta.


Kas meil leidub mullaelustiku uurimises selliseid kitsaskohti, mida peaks esmajärjekorras kõrvaldama?


Eelkõige tuleks teadvustada, et mullaelustik on osa ökosüsteemist, et mulla üks olulisemaid komponente on elusorganismid. Meie mullateadlased tegelevad enamasti mullaga, pööramata vähimatki tähelepanu mullaorganismidele. Bioloogid eelistavad tegeleda “lillede, lindude ja liblikatega”. Kuid mullabioloogilised uuringud on vähemalt niisama huvitavad, ehkki töömahukad ja keerulised. Vaja oleks inimesi, kes valdaksid teadmisi nii mulla, elupaiga kui ka elustiku kohta. Praegu on puudus inimestest ja napib teadmistest. Aga need, kes on mullabioloogiaga tegelema hakanud, on ka selle juurde jäänud. Usun, et mullabioloogial on Eestis tulevikku.

Mullabioloog Mari Ivaskit küsitlenud Toomas Kukk



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet