Eesti Looduse fotovõistlus
2004/09



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Reisikiri EL 2004/09
Kes kardab Finn MacCooli

... Näinud siis Benandonner kätkis pikutavat “lapsukest” ja mõelnud, et kui juba tita on nii suur, siis kui pirakas peab veel Finn ise olema. Jooksnud Benandonner seepeale hirmuga Šotimaale tagasi ja lõhkunud käigu pealt kogu teetammi, et Finn talle järgneda ei saaks ...

Paraku jäigi mul giididelt küsimata, miks need Iirimaa teed nii veidrad on: kohati nagu täitsa normaalne autotee, siis kitseneb see aga ootamatult ahtaks külavahetänavaks, kus suur buss traktorist kuidagi mööda ei saa ja kus oksad sõiduki külgi kraabivad. Kas on põhjus veel liiga lühikeses ajas, mille vältel Iiri majandus on jõudnud apogeed nautida, või ei saada lihtsalt omanikelt teelaienduseks vajalikku lisamaad kätte?

Või hoitakse sel moel hoopis oma suurimaid väärtusi liigsete turistihordide eest. Viimane mõte tekkis põgusa ringreisi vältel tahes-tahtmata, sest just kõige põnevamatesse paikadesse viisid kohati lausa “kitserajad”. Olgu tegemist Burreni liigirohke taimestikuga lubjakiviplatoo või majesteetlike Moheri kaljudega, rääkimata tervenisti vaatamisväärsest Kerry ringist, mida turismibussid tee kitsuse tõttu vaid ühes suunas läbida tohivadki.


Kinoseanss priipääsmeks. Ka sõit Põhja-Iiri Antrimi rannikule, Giant’s Causeway poole, on kui silemaaslaalom mööda mõttetut siksakteed. Hea vähemalt, et iidse Bushmilli viskikoja degusteerimissaalis võetud “tujukõrgendus” veel mõjub. Muidu võiks ehk kurvakski muutuda...

Alles üsna sihtmärgi lähedal hakkab silma midagi erilist: igatahes kaldakaljud on siin kõrged. Nähes parklat, jääb aga suu ammuli: kas tõesti on kogu see bussi- ja autohulk neid kitsaid käänulisi teid pidi siia jõudnud?! Ja kuhu neis sõidukeis reisinud inimesed on saanud? Siiski, väike seltskond kõnnib kõrget kallast pidi ja osa uudistajaid sammub majade vahelt mäest alla.

Bussijuhi, giidi ja parklavalvuri vahel käib energiline repliigivahetus. Seejärel teatab giid võidukalt naeratades, et asjalood on tõepoolest nii, nagu ta juba varem rääkinud oli: kui vaatame külastuskeskuses ära videofilmi, võime bussi tasuta parkida. Muidu kuluks selleks päris kopsakas rahasumma.

Neile, kes edaspidi tee samasse kanti ette võtavad, julgen soovitada: seda videot tasub igal juhul vaadata. Isegi hinnaalandust saamata – ilusti tehtud, mitte liiga pikk, aga teaberohke. Lavastatud kostüümidraama sisaldab näiteks sedagi, kuidas Giant’s Causeway üldse tuntuks sai. Samuti seda, kuidas see kõik tekkinud on.


Teetamm või trepp või sild või tee? Paistab, et tippvaatamisväärsuse nimes pole eestlased veel kokku leppinud. Tuttav geoloog kehitab õlgu, kui temalt Giant’s Causeway tõlke kohta pärin. Aga paar päeva hiljem kinnitab, et koht on tõesti kuulus: ainsana Iirimaa kivise looduse väärtuseist leidub tema pilt ka suurejoonelises geoloogiaatlases [2].

Ainuke Google’i abil leitud emakeelne vaste, ühe turismifirma reklaamis nimelt, pakub Hiiglaste treppi. Meie giid rääkis Hiiglase teest, sakslased ütlevad aga Damm des Riesen või Dammweg des Riesen. Niisiis, kas Hiiglase tamm või Hiiglase teetamm.

“Trepp” tundub pakutud vasteist küll sobimatuim, vähemalt tee tekkeloo legendi silmas pidades. Seetõttu jään siin “tee” kui kõige lühema ja suupärasema juurde.

Hiiglase tee pildita ei saa läbi ükski Põhja-Iirimaad tutvustav turismitrükis. Taas ainus Google’i abil leitud kodukeelne kirjeldus, matkapäevik “Iirimaa 2001” [1], iseloomustab kohta nii: “See on selline maastikuvorm, et merre kaob Sääretirp, mis koosneb kümnetest tuhandetest erineva sügavuseni maasse taotud pliiatsitest. Meekärjele sarnaneb ka. Vanasti usuti, et selle tegi hiiglane Finn MacCool, kui ta tahtis üle mere ühele Šoti saarel elavale pruudile külla minna. Tänapäeval usutakse, et selle tegi laava. Ühesõnaga, seal oli palju vaateid, millest mõningaid me ka vaatasime.”

Kirjeldus on küll vaimukas, aga mitmes suhtes ebatäpne. Kas või võrdlus vana armsa Sääretirbiga – see on ju palju pikem kui Hiiglase tee. Kuulsam, tõsi küll, vist mitte. Ja vägilane MacCool ei tahtnud ühti pruudi juurde minna, tal oli selleks ajaks juba nainegi kodus.


Finn MacCooli tee-ehitus- ja Benandonneri -lammutuslugu. Bascna klanni juhi Cumhali poeg Finn MacCool (iiripäraselt Finn mac Cumaill) oli lausa meesiludus: valge naha ja kuldsete juustega. Iirlased teavad sellest nn. Iiri Kalevipojast rohkesti lugusid. Nagu iiri muinasjuttudes ja legendides ikka, on neis palju võitlusi ja surma, kavalust ja nõidusi, võlumuusikat ja salapäraseid muundumisi.

Üks legend pajatab ka Causeway tekkest [3]. MacCool tahtnud ühel päeval minna Šotimaale kaema, kuidas elab ta sealne rivaal Benandonner. Või mis vaatama, hoopis võita tahtnud ta šoti hiidu. Aga oh häda! – Iirimaal polnud nii vägevat paati, mis Finni kanda jaksanuks. Nii ei jäänudki muud üle, kui ehitada kobakatest kiviplokkidest sild või tamm või tee.

MacCool hiilinudki oma kätetööd pidi salamahti naabrimeest vaatama ja ehmatanud koledasti: Benandonner olnud palju suurem ja palju raevukam, kui Cumhali-poeg iganes aimata osanud. Muidugi pidanud iiri hiiglane seepeale paremaks koju tagasi rutata. Aga eks kohalikud “pressiagentuurid” kandnud Benandonnerile ette, et talle tikkunud vahepeal keegi külla. Siis otsustanud šoti vägilane omakorda üle kaeda, kes see võimalik rahurikkuja oli.

Nüüd Finnil vesi ahjus, aga nagu iiri lugudes tihti ette tuleb, olnud ta naine Oonagh mehest leidlikum. Pannud mehele titeriided selga ja pistnud ta hiigelhälli tuttu. Kui Benandonner nüüd saabunud, öelnud Oonagh, et mees läinud jahile, aga et külaline tohtivat oodates nende beebit silmata.

Näinud siis Benandonner kätkis pikutavat “lapsukest” ja mõelnud, et kui juba tita on nii suur, kui pirakas siis veel Finn ise on. Seepeale jooksnud Benandonner hirmuga Šotimaale tagasi ja lõhkunud käigu pealt kogu teetammi, et Finn talle järgneda ei saaks. Nii jäänudki Finni töövaevast vaid üks jupike Iirimaa põhjarannikule ja teine Šotimaale Staffa saare Fingali koopasse, kus need praegugi kenasti näha.


Geoloogid legende ei usu. Ilus lugu ju küll, aga kiviteadlased ei taha seda tõe pähe võtta ja on teise teooria välja mõelnud [4]. Selgituse selle kohta leiab jooniselt.

Sammaste kujunemisega ligikaudu sarnast pilti on meist igaüks näinud: ka muda praguneb kuivades nii. Aga erinevus on selles, et kui muda lõheneb vaid pinnalt, siis kokkutõmbuvas kõvas basaldis kanduvad lõhed küllaltki sügavale. Niiviisi tekkisid üksteise kõrvale basaltpostid, mis ühtlase jahtumise korral peaksid olema regulaarsed, kuuetahulised. Nii ideaalne kõik siiski pole. Laavamass tõmbus kokku ka piki sammaste püsttelge. Niimoodi katkesid sambad muhk–lohk- või pall–sokkel-seoses juppideks.

Taimkate on kaljud nüüdseks suuresti paika sidunud, aga mingid muutused jätkuvad – paraku ikka kadumise suunas. Kui vanalt postkaardilt võib näiteks leida veel auguga kalju, mida nimetati Hiiglase prillideks, siis nüüd on “ülemine prilliraam” ammugi merre langenud.


Kaamel muusikariistade seas. Paar lõiku tagasi tõdesime, et täiesti ühtlase jahtumise korral pidanuks kogu basaldimass jagunema regulaarseteks heksagonaalseteks sammasteks. Looduses ideaalseid laboritingimusi teadagi pole, pealegi ei pruukinud ka kogu kivimimass päris ühtlane olla.nii ehk teisiti, igatahes on ligi kolmandik sammastest hoopis viisnurksed. On ka nelja-, seitsme- ja kaheksanurkseid sambaid ning veidi ebamääraseid üheksa- ja kümnetahulisigi “sillaposte”. Olevat ka üks kolmekandiline murre.

Mõnedki sambad pole maapinnaga risti, vaid suuremal või vähemal määral kaldu: olenevalt sellest, kui palju pinnas järele andis või kui suur kivimimass peale surus. Samas on osa laavast jahtunud ebaühtlaselt ja sambad pole sirged, vaid väändunud.

Muidugi on inimene lasknud fantaasial lennata ning andnud neile looduslikele skulptuuridele tabavaid nimesid. Mõnelgi juhul seostub nimega ka legend. Näiteks Orel oli muidugi selleks, et Finn MacCooli poeg Ossian sellel mängida saaks. Teisal ripub kaljuseinal Harf, iirlaste üks populaarsemaid rahvamuusikariistu. Harfi lähedal on Amfiteatri-nimeline lahesopp, üle selle kõrgub üksildane Korsten. On ka hästi ühtlastest kuuskantsammastest Meekärg, kust MacCoolide pere maiust kogunud. Üsna Hiiglase ranniku läänepoolses servas lösutab meres Kaamel, kelle seljas olevat Finn giidide kinnitusel ratsutanud.

Kõige tuntumad kaljumoodustised on siiski pika, lühema ja päris napi keelena merre ulatuvad Suur, Keskmine ja Väike Hiiglase tee. Viimase peal olevat Finn MacCool harjutanud tammi rajamist, enne kui päris suure töö ette võtnud. Keskmisel teel paikneb aga Soovide kivi. See on mõnus seljatoe ja käetugedega ning ikka kuuekandilise põhjaga istumiskoht, kus puhates meeles mõlkunud tahtmised küllap kenasti täide lähevad.


Sambalõiku suveniiriks ei saa. Laiale avalikkusele sai Hiiglase tee tuntuks 1693. aastal. Aasta varem sellesse paika sattunud piiskop Derry linnast ja üks Cambridge’ist tulnud õpetatud mees avaldasid teadusajakirjas asjakohase kirjutise. Aga veel 18. sajandi lõpus oli doktor Samuel Johnson öelnud, et Hiiglase tee “väärib küll vaatamist, aga mitte vaatama tulekut”.

1793. aastal maalis Suurest Hiiglase teest mõned pildid Dublini kunstnik Susanna Drury ja Vivarès’ nime kandnud graveerija paljundustest läksid need kujutised Euroopasse laiali. Alles siis järgnes huviliste vool. Kohalik rahvas võttis kanda giiditöö, kalurid hakkasid paate kalapüügi kõrval pruukima ka rändurite veoks kaljumoodustiste juurde ja koobastesse.

Tõelise hoo sai Hiiglase teel käimine kuninganna Victoria ajal, mil leiti ka uus äriartikkel: sammastest lõigati jupikesi ja müüdi neid kurioosseteks suveniirideks. 1887. aastal pandi tulijate kohaleveoks Portrushist käima kuni poolteistsada reisijat mahutanud elektritramm. Trammiliin oli kasutusel 1949. aastani, kuna siis hakati palju liiklema sõiduautodega.

1898. aastal läks populaarne loodusuunikum eravaldusesse ja külastajail tuli hakata maksma sissepääsuraha. See kestis aastani 1961, mil Hiiglase tee ostis kuulus Inglise mälestistekaitse organisatsioon The National Trust. See võttis ala kaitse alla ja tegi juurdepääsu jälle kõigile vabaks.

1986. aastal kanti Hiiglase tee UNESCO maailmapärandi loendisse.

Muidugi on möödas ajad, mil sammastest sai tükke lõigata. Aga vaeva ja muret on Hiiglase tee kaitsjail selletagi. Rannik pole ju midagi ajas püsivat: kaljud on avatud karmidele talvetormidele, oma tööd teeb erosioon ning ega tuhandete ja tuhandete inimeste jalaastegi – aastas käib siin üle poole miljoni inimese – oma märki jätmata jäta. Niiviisi on tõsine proovikivi leida tasakaal looduskaitse, vaatamisväärsuste kättesaadavuse, külastajate turvalisuse ja turismihuvide vahel.


Rännuradasid igale vanusele ja soovile. Liikumisraskustega või siis eriti laisa ränduri veab keskusest otse Hiiglase värava ette buss. Teab mis suurt elamust see sõit ei paku, üsna põguski jalutuskäik tekitab hoopis rohkem muljeid. Minu kombel vaid paariks tunniks kohale sööstnud bussiturist tasub eeskätt kõndida esmalt kaljude pealset rada pidi lääne poole ja vaadata kogu suurejooneline pilt kõrgelt üle. Seejärel tuleks laskuda üsna järsku, ent siiski mugavat teed pidi alla ja ronida, kui aega on, kõik või osa vaatamisväärsemaid kaljusid läbi. Nagu ikka, on kasulik poest kaart kaasa osta: siis oskad kõigele olulisele tähelepanu pöörata.

Lääne poole alumist rada pidi kuigi kaugele ei saa: Orelist veidi edasi on teel aed ees. Pole raske märgata, et ilmselt veel üsna käegakatsutavas minevikus on tee viinud kaugemalegi. Paraku on varingud pahandust teinud. Aga seegi põgus käik lubab üle vaadata Korstna ja Amfiteatri ning imetleda lillede mitmekesisust. Vastassuunas kulgev tee juhib teid juba “päris” Hiiglase teeni.

Kellel rohkem aega, võib kaljupealsel valida pikemaid teekondi. Märgitud rajad küünivad poolteisest miilist üheksa miilini – paras tervisematkaja poole päeva tee [5].

Teel mäest üles, keskuse ja parkla poole, heidan pilgu tormilindude kärast hoolimata rahulikult lahesopis lesivale Kaamelile ja poetan paar naela otse ristteel ootavasse The National Trust’i korjanduskarpi. Aidaku taevas neil see paik alles hoida.



Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet