Eesti Looduse fotov�istlus
2004/09



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikel EL 2004/09
Sada aastat Karl Hommiku sünnist

Üks Eesti tuntumaid hüdrolooge ja tunnustatud maaparandusteadlane Karl Hommik sündis 1904. aasta septembrikuu kaheksandal päeval Harjumaal Kuivajõe vallas Kurena külas.

Insener-hüdrotehniku kutse sai Karl Hommik Tallinna Tehnikumi ehitusteaduskonnas, mille ta lõpetas 1929. aastal. Aasta hiljem asus ta insenerina tööle Eesti sisevete uurimise büroosse. Sel ajal oli büroo juhataja tema õppejõud ülikoolipäevilt, Eesti rahvusliku hüdroloogia rajaja professor August Velner.

Sõja ajal ja pärast seda töötas Karl Hommik oma kodutalus Nehatus. Erialast tööd jätkas ta 1950. aastal, kui asus ametisse esialgu Tallinnas, hiljem Sakus tegutsevasse maaparandusuuringute asutusse. Seal täitis ta ametiülesandeid kuni surmani 1983. aasta veebruaris.

Erialane töö ja teadustegevus olid kogu tema loomeperioodil suuresti seotud hüdroloogiliste uuringutega, peamiselt äravoolu ja selle arvutusmetoodikaga. Tema nime teadis iga hüdroloog, maaparandusüliõpilane ja vesiehitiste projekteerija. Tollal oli aktuaalne maakuivendus, selle projekteerimisalused ja intensiivsus. Juba 1930. aastate teisel poolel avaldatud kirjutistes on teda peale hüdroloogia paelunud maaparanduse ja veemajanduse teemad. Karl Hommik on avaldanud üle 90 teadusartikli (enamik ainuautorina), sealhulgas kolm monograafiat.



Uurimistööd kuivendussüsteemide vallas. Karl Hommikut võib pidada meie maaparandushüdroloogia ning kuivendussüsteemide projekteerimise teaduslike aluste rajajaks. Tema 1951. aastast pärit käsikirjas on mitme muu teema kõrval esimest korda selgitatud kuivendussüsteemide projekteerimisaluste üldist ülesehitust, põhimõisteid ja seisukohti. Mõni aasta hiljem ilmus aga epohhi loov artikkel ”Kuivendussüsteemide arvutuse hüdroloogilistest alustest”. Esitatud meetod oli originaalne: peale hüdroloogilise külje arvestati kompleksselt hüdraulilist, taimekasvatuslikku ja ökonoomilist poolt. Ühtlasi töötas Karl Hommik välja empiirilised valemid, kuidas määrata kevadist maksimaalset, külviaegset, suvist keskmist ja sügisest keskmist äravoolu.

1966. aastal ilmus vene keeles monograafia, mille põhjal kaitses ta Leningradi polütehnilises instituudis tehnikadoktori väitekirja. Tema meetodile avaldati suurt tunnustust: tõsteti esile võimalust rakendada seda üldkujul ka Eesti oludest erinevate kliima- ja majandustingimustee korral.

Maaparandustööde kõrgperioodil Eestis oli Karl Hommik kõige autoriteetsem teaduslik nõustaja, juhendaja ja suunaja projekteerimisnormide alal. Tema meetod oli praktilises projekteerimistöös kasutusel vähemalt paarkümmend aastat: – 1956–1976. Tollal rajati enamik Eesti praegustest kuivendussüsteemidest. Muu hulgas oli Hommiku eesmärk selgitada välja dreenide majanduslikult optimaalne vahekaugus. Sellealaseid lahendusi on välja pakkunud ka teised teadlased, kuid praktilise rakenduseni jõudis vaid Karl Hommik.



Valglate äravoolu-uuringud Karl Hommiku teaduspärandis. Karl Hommiku teadlasetee läbiv teema oli äravoolu-uuringud veebilansi meetodil. Neis töödes on võrdlevalt vaatluse all nii suured valglad (kaasa arvatud Narva ja Pärnu jõgi) kui ka maaparandussüsteemid.

Huvi äravoolu mõjutavate valgla loodusolude vastu tekkis tal 1930. aastate lõpul. Ühtlasi võttis ta vaatluse alla kuivenduse mõju jõgede äravoolule. Teadustöö esimesel perioodil, kuni 1950. aastate lõpuni tegeles ta eeskätt jõgedega seotud veebilanssidega ja koostas kogutud andmete põhjal Eesti territooriumi äravoolukaarte. Hiljem nihkus pearõhk maaparandussüsteemide käsitlustele.

Peale äravoolu-uuringute püüdis ta koostada metoodikat selle kohta, kuidas määrata aurumist Eesti tingimustes. Tulemuseks valmis klimaatilise aastaäravoolu kartogramm. Erinevusi klimaatilise ja tegelikult mõõdetud äravoolu vahel selgitas autor valgla liigniiskete maade (soostumise) ja võsaga kaetud alade osatähtsuse kaudu.

Oma arvutustes kasutas Hommik Evald Oldekopi kogu maailmas tuntud meetodit, mille abil saab määrata auramist jõgikonna pinnalt aasta sademete summa andmete abil. Oldekopi valemit rakendas Karl Hommik ka Eesti keskmise äravoolu kaarti koostades. 1950. aastatel lisandusid sellele pikema perioodi sademete ja auramise kaardid, samuti uuendatud kaardid nii keskmise kui ka minimaalse (95% tagatusega) äravoolu kohta. Äravoolu arvutustes kasutas Karl Hommik kuulsa vene klimatoloogi Mihhail Budõko kiirgusvalemit, mis sisuliselt on Oldekopi valemi edasiarendus.

Erinevusi mõõdetud ja arvutatud äravoolu suuruste vahel püüdis ta seletada ja siluda arvukate empiiriliste võrranditega. Parandustegurid tähistasid erisuguse niiskusastmega ja eri kõlvikutega alade osatähtsust valglal. Teisi äravoolu mõjutavaid looduslikke tegureid, nagu aluspõhja kivimilised erinevused ja pinnakatte koostise eripära (karsti mõju), pole tema töödes arvesse võetud.



Kuivenduse mõju äravoolule. Teravamalt kerkis see teema Eestis päevakorda 1970. aastate algul, kui kuivendatud põllumajandusmaa osatähtsus oli oluliselt suurenenud ja maaparandustööde mahud kõige suuremad. Teiselt poolt tulenesid ebasoodsad veeolud 1963. aastal alanud veevaesest perioodist, mis kulmineerus kümmekond aastat hiljem.

1950. aastatel järeldas Karl Hommik, et kuivenduse mõju äravoolule ilmneb ainult väga suurte ja väga väikeste vooluhulkade puhul. Kui äravool on tagatud vahemikus 5–95%, ei mõjutavat kuivendus jõgede äravoolu. See järeldus vastas küllalt hästi tolleaegsele olukorrale, sest kuivendatud alade pindala oli veel väike ning jõgede suured süvendus- ja õgvendustööd alles algusjärgus. Kuivenduse mõju põhjaveele oli sel ajal samuti tagasihoidlik ega avaldunud veel väikeste jõgede ja ojade äravoolus.

Need järeldused kehtivad muidugi üksikute maaparandusobjektide kohta. Kuidas muutub äravool jõgikondades, mille eesvoole oli aastakümneid tagasi õgvendatud ja süvendatud, jääb ebaselgeks. Üheselt on niisuguseid mõjusid väga keerukas hinnata.



Hüdroloogilised vaatlused Nehatus. Omajagu ebatavaline, et Eesti tuntumaid hüdrolooge oli ühtlasi rahvusliku hüdromeetrilise vaatlusvõrgu lihttöötaja (vaatleja). Oma kodutalu juures Pirita jõe Nehatu veemõõdupostis korraldas ta igapäevaseid hüdromeetrilisi vaatlusi peaaegu kakskümmend aastat.

Nagu kõigil teistel vaatlejatel, tuli temalgi sellest aeg-ajalt aru anda. Nii on 1951. aasta detsembrikuus koostatud inspekteerimisaktis kirjas: ”Ühiskonnaga on vaatlejal tihedad sidemed. Võtab osa mitmesugustest loengutest ja esineb lektorina melioratsiooni käsitlevatel loengutel. Võttes arvesse vaatleja spetsiaalset elukutset ja vaatluste väärtusi mittevähendavaid vormilisi vigu, võib vaatlusposti tööd hinnata väga heaks”.



Uputused iga viiekümne aasta tagant. Rääkides Karl Hommikust, ei saa märkimata jätta üht huvitavat kokkulangevust tema 1935. aastal Tehnika Ajakirjas avaldatud artikli järelduste ja tegelike loodusolude vahel: meie jõgede suve-sügise uputuslikult kõrge veetaseme vahel. Uurinud äravoolu ajalise jaotuse muutusi Eesti jõgikondades, nentis ta, et sademeterohke suvi, nagu oli 1928. aastal, võib korduda ligikaudu poolesaja aasta ja väga kõrge veeseis 33 aasta tagant. Suvine ja sügisene uputus oligi Eestis 1962. ja 1978. aastal. See oli statistilise analüüsi teel saadud ennustus, mis läks täide.

Vaid oma eriala parimad asjatundjad võivad teha niisuguseid ettekuulutusi. Karl Hommik kuulub kahtlemata eelmise sajandi kõige väljapaistvamate eesti hüdroloogide hulka ja tema mahukad uurimistööd valglate äravoolu kohta jäävad meie rahvusliku hüdroloogiateaduse varasalve.

Põhjalikumalt saab Karl Hommiku elu ja tegevusega tutvuda äsja ilmunud raamatus “Karl Hommik – hüdroloog ja maaparandusteadlane”, mille on toimetanud selle kirjutise autor. Raamatu lõpus on toodud Karl Hommiku publikatsioonide nimestik ja kolleegide mälestused. Selle aasta septembrikuus avatakse Toomal Endla looduskaitseala keskuse juures tema auks ka mälestuskivi.



Arvo Järvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012