Kaugetel aegadel, mil ilm oli Eesti alal soojem, elasid siin ka sookilpkonnad. Viimane teade selle loomakese leiu kohta jääb siiski sajandi taha. Ent nüüd on ta Setomaal end jälle näidanud.

>“Kas kilpkonnad elavad tänasel Eestimaal?” – nii on Peeter Ernits küsinud Eesti Looduses kümmekond aastat tagasi [2]. Nüüd on põhjust see küsimus uuesti arutlusele võtta: uudistajate vaatevälja sattus üks huvitav loomake, nimelt euroopa sookilpkonn (Emys orbicularis). Siin langesid kokku hea juhus ja teadjad inimesed, kellel kaamera ühes.

Avastamislugu. Sel kevadel, 10.–15. mail toimus ajaloo instituudi, eesti rahva muuseumi ja setu kultuuri fondi järjekordne ühine uurimisreis Setumaale; osalesid Mare Aun, Mare Piho, Jaana Ratas ja Arvis Kiristaja. Seekord oli kavas keskenduda Ida-Setumaa arheoloogia- ja ajaloomuististele, tutvuda kohaliku külaolustikuga ja talletada veel allesolevat pärimust. Enamik muististest, nagu linnamäed, kääbaskalmed ja muud huvipakkuvad objektid, asub tavaliselt looduskaunites paikades ning tihtipeale eemal praegusest inimasustusest.

Uurimisreisi teisel päeval jõudsime Optjoki jõe keskjooksule, kus on teada kolm noorema kiviaja asulakohta kammkeraamika kultuuri ajast. Samas lähedal on ka rauaaja muistiseid, nagu linnamägi, kääbaskalmed ja asulakoht. Suuremat huvi pakkusid aga loodusolud jõe ääres ja võimalus, et selles piirkonnas võib olla teisigi kiviaja asulakohti. Nii asusimegi lähemalt tutvuma jõe kallastega. Suur oli aga Arvis Kiristaja üllatus, kui ta märkas märjal, soisel jõekaldal teeraja kõrval huvitavat “loodusmälestist”. Jõudnud äratundmisele, kellega on tegu, ei saanud siiski oma silmi uskuda, vaid pidi asja lähemalt uurima. Sest viimased tähelepanekud sookilpkonna kohta meie aladel (Pärlijõe kandis) jäävad möödunud sajandi algusesse [3]. Tekkis isegi tunne, nagu oleksime sattunud ajas tuhandeid aastaid tagasi, sest selle looma luid ja kilbi tükke on leitud näiteks Tamula I, Kudruküla ja Kääpa noorema kiviaja asulakohtadest. Leitud kilpkonna liigi määramist lihtsustas asjaolu, et leidja oli sookilpkonna vastu huvi tundnud juba varem. Kuid siiski, kohata sellist haruldust vabas looduses on midagi erilist.

Oli ka õnn, et meie kunstnik-fotograafil Jaanal oli kaasas fotoaparaat, millega ta proovis hiilida loomale nii ligidale kui võimalik. Ent sookilpkonn on pelglik ja ettevaatlik loom: ta puges pisemagi krabina korral kilbi alla peitu. Pärast pikemat ootamist ja tutvumist tema elupaiga ning jõeäärse olustikuga kroonis meid lõpuks edu.

Püüdsime välja selgitada, kus ja kuidas loomake elab. Ta oli just välja roninud mättaurust, küllap tuli end kevadpäikese kätte soojendama. Teisel pool teerada voolas väike paisutatud oja (tõenäoliselt olid siin tegutsenud koprad). Ojake, mis suubus siinsamas lähedal Optjoki jõkke, oligi arvatavasti kilpkonna elupaik. Vastust küsimusele, kas tegemist on emas- või isasloomaga, me ei saanud. Ja otsingutest hoolimata me neid rohkem ei leidnud.

Loom oli vähemalt 18 cm pikk, aga kilbi kuju järgi otsustades võib-olla ka kuni 20 cm: kilpkonna tagaosa jäi urgu peitu. Kilbi mustri ja suuruse järgi võis eeldada, et tegu oli vähemalt kümneaastase loomaga. Parema vastuse annaksid aga kindlasti kahepaiksete uurijad.

Võib oletada, et ehk on sookilpkonn kohalikele elanikele täiesti tavaline loom: elab ta ju siinsete kalameeste ja poisikeste teeraja kõrval.

Kes see sookilpkonn siis õieti on? Peale loo alguses mainitud artikli juhtusid kätte paar eestikeelset teatmeteost: üks pisut varasemast ajast – 1985. aastal trükivalgust näinud “Loomade elu” 5. köide [3], kus on kirjeldatud kahepaikseid ja roomajaid, ning sel kevadel ilmunud “Euroopa kahepaiksed ja roomajad” [1]. Viimast on Eesti oludele kohaldatud Riinu Rannapi juhtnööride järgi.

Mõlemast raamatust saame teada, et sookilpkonn on väga kartlik ja ettevaatlik ning seetõttu ongi teda peaaegu võimatu näha. Kuid need harvad juhuslikud kohtumised lubavad väita, et see liik asustab seisu- või aeglasevoolulisi, mudase põhjaga ning lauge kaldaga veekogusid. Hea, kui seal on lopsakas ja kõrge kaldataimestik. Seega siis kraavides, tiikides, soos ja isegi riimvees. Ka vaiksetes jõekäärudes, kui seal on lagedaid kohti, kus päikesevanne võtta: teda võib leida veeäärsetel kividel või puurontidel end päikese käes soojendamas. Kui ta tunneb end kuidagiviisi häirituna, siis sukeldub kiiresti ja kaevub mudasse.

Sookilpkonn toitub päeval, eriti hommikuti, öösel aga magab veekogu põhjas. Ta sööb mitmesuguseid veeselgrootuid, kahepaikseid (ka kulleseid), kalu ja mõningal määral taimi. Saagiotsinguil juhindub mitte ainult nägemisest, vaid ka teravast haistmisest.

Sigimine. Pärast talvitumist veekogu põhjas muutuvad sookilpkonnad märtsis-aprillis jälle aktiivseks ja hakkavad peagi sigima. Sel ajal võib täiskasvanud loomi näha tihti maismaal, mõnikord veekogust üsna kaugel. Sigima hakkavad 6–13-aastased kilpkonnad (emased isegi mõnevõrra hiljem). Paaritumine võib toimuda nii maal kui ka vees. Munakurni võib aastas olla üks kuni kolm. Munad muneb emane tagajalgadega kaevatud auku päikeselises kohas, mis võib asuda veest üsna kaugel. Levila põhjaosas kooruvad pojad üksnes kuumal suvel, niisiis õnnestub see harilikult üks kord nelja-viie aasta tagant. Noored kooruvad munadest kahe kuni kolme kuu pärast. Ilmale tulles on nende kilprüü 2–2,5 cm pikkune. Suure kõhtmise rebukotiga varustatult jäävad nad pessa kuni järgmise kevadeni.

Praegune levila. Ebakindlate andmete tõttu on sookilpkonna praegusaegset levikut raske kindlaks teha, kuid tuginedes eri raamatute andmetele, võib mingi pildi siiski saada. Tundub, et Euroopas elab ta kõikjal peale Briti saarte ja Skandinaavia. Meid huvitab eriti tema levila põhjapiir. Taani teadlaste arvates langeb see kokku juuli keskmise 18 ºC isotermiga, mis on tähtis sookilpkonna asurkonna jätkusuutlikkusele. Niisiis võib arvata, et põhja pool Narva–Pärnu joont seda liiki otsida ei tasugi. Samas võib aga Kagu-Eesti juuli keskmine temperatuur mõnel soojal suvel sinna küündida.

Ajalugu. Siin tasuks eristada ajalist ja ruumilist vahemaad, sest möödaniku loodus- ja ilmastikuolud erinesid tänapäevastest mitme näitaja poolest. Niisiis, kaugemast ajast on meieni säilinud sookilpkonna jäänuseid, peamiselt kilbise tükke. Senised leiud kolmest meie noorema kiviaja asulakohast – Tamulast ja Kääpalt Võru lähedalt ning Kudrukülast Narva lähedalt – pärinevad 4000–5000 aasta tagant. Sel perioodil, mil need asulakohad kujunesid, oli mõnevõrra soojem kliima kui meil praegu. Kääpa, kõige vanem neist, jääb nn. atlantilise kliimaperioodi lõppu, mil Eesti alal valitsesid laialehised metsad ning juuli keskmine temperatuur oli võrreldav Kesk-Euroopa praegusega. Tamula ja Kudruküla asulate aeg jääb küll juba nn. subboreaalsesse kliimaperioodi, mida iseloomustatakse kui kontinentaalset, s.t. valitsesid külmad talved, kuid samas soojad suved. Ilmselt pole talvekülm sookilpkonnale ohtlik (talvitub ju veekogu põhjamudas), küll aga vajab ta järglaste saamiseks suvesoojust. Seega pole midagi kummalist, et sookilpkonn oli neil aegadel Eesti alal laiemalt levinud.

Sookilpkonna leid Setumaalt teeb küll heameelt, mis sest, et tema elukoht jääb Eesti riigi praegusest ametlikust piirist pisut ida poole. Kas on lootust, et see salapärane sooelanik asustab Kagu-Eesti alasid ka laiemalt, on raske öelda. Kuid kõik teated sookilpkonna leidude kohta looduses on väga oodatud. Teateid saab jätta näiteks Tartu ülikooli zooloogiamuuseumisse, Eesti loodusmuuseumisse või keskkonnaministeeriumisse.