Eesti Looduse fotovõistlus
06/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
REISIKIRI EL 06/2002
Värvilised järved ja tõelised draakonid

Indoneesia idapoolsed väikesaared – Nusa Tenggara – on enamiku eestlaste jaoks tundmatu reisisiht. Ent see kauge maanurk pakub peale kirevate reisielamuste ja harukordsete maastike veel kaht ainulaadset loodusimet: hiigelvaraane Komodol ja Keli Mutu erivärvilisi kraatrijärvi Floresel.

Ilus saar nimega Lill

Flores on üks Nusa Tenggara kauneimaid saari. Hunnitutest vaadetest inspiratsiooni saanud Portugali kolonisaatorid panid saarele ilusa nime – Lill. Florese maastiku peamine võlu peitub siiski vulkaanides, mis palistavad tiheda reana kogu saart. Viljakas vulkaaniline pinnas kannab aga lopsakat troopilist taimestikku.

Indoneesia paljude saarte seas ei ole Floresel kuigi suurt turistlikku tähtsust, selle põhjus on nii tihedad maavärinad kui ka vulkaanipurskeoht, kuid eelkõige siiski väga viletsad ja aeganõudvad liikumisvõimalused. Kuni 1990. aastate alguseni oli peamine liiklusvahend saare ida- ja lääneosa vahel paat, nüüd on valminud ka "Trans-Florese kiirtee". See on kattega, kuid väga kitsas tee, mis pimedate kurvide ja lugematute sõlmedena lookleb ümber vulkaanide. Sageli on teel näha varingumärke, kohati takistavad edasisõitu suured kivid. Sillad üle kuristike ja jõgede on tehtud metalltaladele risti laotud puulaudadest, mis üle sõites tunduvad kohe laiali lagunevat. Kord on see nii juhtunudki ja sestap sõidab buss pika ringiga otsima koolmekohta, mille ületame, vesi bussiustest sisse tungimas.

Vahemaad ei ole Floresel pikad: suuremate asulate vahele jäävad umbes saja kilomeetrised teelõigud (linnulennult muidugi hoopis vähem). Buss sõidab üht otsa aga ligi viis tundi. Sõidu alustamiseks kulub veel 1–3 tundi, mille jooksul linnast kõik sõiduhuvilised üles otsitakse. Õnneks on teed tühjad – peamised sõiduvahendid ongi bussid, sest Florese elanikkond on liiga vaene, et endale autosid lubada ja ega nendega seal kuigi palju teha olekski.

Kui Indoneesia on suuremas osas islamiusuline, siis Florese paarimiljoniline rahvastik on erandlikult valdavalt katoliku usku. Tundub, et kunagised Portugali katoliku preestrid on pidanud püsimajäämise nimel siiski väga palju mööndusi tegema. Kuigi kaunites puukirikutes, mis usu tõhusama levitamise eesmärgil on sageli otse turuplatsi kõrvale püstitatud, käiakse märgatava innukusega, on vähemalt külades säilinud traditsioonilised uskumused ja elulaad. Sinna hulka kuulub ka noorpaaride abiellumiseelne kolmepäevane seksuaalse sobivuse proov, millele kirik on sunnitud läbi sõrmede vaatama.

Reisiliste tavamarsruut kulgeb Floresel läänest itta: saabutakse kiirpaatidega Labuan Bajosse, põigates tee peal Komodo draakoneid vaatama ning nautides mitmel väikesaarel häid sukelduskohti. Järgmine turistimagnet on Keli Mutu vulkaan Florese idaosas. Vahepealne tee kurnab ja kohutab aga nii mõnedki ära, nii et Endest lennatakse kähku tsivilisatsiooni rüppe tagasi. Meie tegime vastupidise ringi, saabudes Endesse laevaga Sumba saarelt ning pärast Keli Mutul käimist jätkasime teed saare lääneossa.


Keli Mutu hingedejärved

Keli Mutu vulkaani teevad erakordseks kolm eri värvi kraatrijärve. Keli Mutu on vana madal kilpvulkaan (1600 m), mistõttu on seal päris lihtne käia. Huviretk saab tavaliselt alguse väikesest Moni külast. Kui huvilisi on piisavalt palju, väljub sealt kell neli öösel veoauto. Varahommikune ilm on külm, veoautokasti istumiseks pandud lauad hüppavad iga käänaku peal ja mootor võtab mäest üles punnitades tuure sisse. Autoga on võimalik sõita peaaegu kraatri äärele, kõndida jääb vast paarsada meetrit mööda üsna lauskjat rada. Keli Mutut tasub vaadata koiduvalguses: järk-järgult väljajoonistuvad värvilised järved jätavad kustumatu mulje. Kiirelt kerkima hakkavad pilved loovad ebamaise olustiku ja paari tunni jooksul varjub kogu vulkaan pilvemassi. Seepärast peabki siia tulema varahommikul.

Esimesest vaatepunktist on näha kaks suuremat järve. Tiwu Ata Polo – tõlkes "nõiutud järv" – on mustjaspunast tooni. Naaberjärvest eraldab seda kitsas kaljusein, mis madalaimas kohas on vaid umbes 35 meetrit veepinnast kõrgemal. Teisel pool seina on läbipaistmatu erkroheline Tiwu Nua Muri Koohi Fah – "noorte meeste ja neitside järv". Kolmas, pisut eemal asetsev Tiwu Ata Mbupu – "vanurite järv" – oli parajasti pruunikat karva, kuid kõikide järvede värvus muutub pidevalt. Nii võib mitmest reisiraamatust lugeda, et Tiwu Ata Mbupu peaks olema hoopis roheline ja läbipaistev.

Järvedega käib kaasas hulk kohalikke legende selle kohta, kuidas inimeste hinged eri järvedesse jaotatakse ja kuidas nad seeläbi järvede värvust mõjutavad. Teadlased on pikki aastaid uurinud, millest sellised kontrastsed värvikombinatsioonid tulenevad. Erkrohelisse järve eraldub vulkaanist pidevalt väävelvesiniku- ja soolhappeaure ning tekkinud väävliühendite suur hulk põhjustabki ereda värvuse. Punakaid varjundeid annavad aga rauaoksiidid; Tiwu Ata Polo põhjakivimites sisaldub rohkem rauda kui teistes. Värvimuutusi põhjustab ka vee erisugune hapnikusisaldus.

Kõrgel kraatriserval on võimalik järvedele ring peale teha, kuid oht libedalt ja kitsalt kaljult alla kukkuda paneb meid sellest plaanist loobuma. Peagi rulluvad ka pilved aeglaselt vulkaani kohale, nii et alustame mõnetunnist tagasiteed Moni külla. Iga meetriga allapoole hakkab palavam: tavapärane kuumus võtab võimust. Mäekülgedelt avanevad kaunid vaated üle Florese saare – taamal vulkaanikoonused, käeulatuses terrassilised vesised riisipõllud ning manioki- ja banaaniistandused.

Järgmise nädala jooksul mööduvad pikad tunnid nii bussiaknast imelist Florest silmitsedes kui ka möödunud aasta jaanuaris pursanud Wawo Muda vulkaani vallutades. Ees ootasid “draakonid” Rinca saarel.


Nusa Tenggara magnet: komodo varaanid

Maailma suurim sisalik ja ühtlasi suurim elusolev roomaja komodo varaan kuulub maailma ohustatud liikide hulka. On selgusetu, miks see varaanide perekonna “kuningas” elab ainult kolmel Indoneesia väikesaarel: Komodol, Rincal ja Gili Montangil. Hea ujumisoskuse tõttu võiks ta kergesti levida ka teistele lähedastele saartele. Florese ja Padari saartel on komodo varaane korduvalt nähtud, kuid need on olnud pelgalt juhuvisiidid.

Meie käisime "draakoneid" vaatamas Rinca saarel. Praegu on see kõige paremini ligipääsetav komodo varaani elupaik ja väidetavalt on seal ka suurim tõenäosus varaane kohata. Labuan Bajo linnake Florese läänetipus on hoogsalt reklaamitud "draakoni-reiside" peamine alguspunkt. Reis tähendab võimalust paati üürida, "draakoni-õnne" peab ikka endal olema. Saarele jõudmiseks tuleb pisikese kaluripaadiga ületada kaks ja pool tundi tugevate hoovustega merd, kuid kindlust lisavad pidevalt silmapiiril olevad pisikesed säravate liivarandadega korallsaared. Pealegi on kõik sealsed paadid varustatud küljetugedega, mis aitavad tasakaalu säilitada.


Hirmsal loomal mitu nime

Kaugelt paistavad Rinca kuivanud rohuga kaetud teravatipulised mäenukid (käisime seal kuival aastaajal – augustis) hüljatud ja dramaatilised. Võib kujutleda hollandi meresõitjate muljeid, kui nad 1910. aastal saarel randudes leidsid eest hiiglaslikke sisalikke. Jutud suurtest kollaste keelte, teravate hammaste ja võimsate sabadega "maa krokodillidest" olid juba ammu kalurite ja pärlipüüdjate kaudu laia ilma levinud. Nende juttude tõestuseks tapsidki hollandlased paar varaani ja viisid nende nahad Jaavale. Sellega algas lääne teaduse dokumenteeritud tutvus olenditega, kes arvatavasti on ainet andnud isegi Hiina draakoni kujutisele.

Komodo varaan on oma rahvapärase "draakoni" nimetuse küllaga ära teeninud: need hirmuäratava välimusega kiskjad kasvavad üle kolme meetri pikkuseks ja ligi saja kilo raskuseks. Paks soomustega kaetud nahk, teravad hambaread ja pikad küünised ainult süvendavad tekkinud assotsiatsioone.

Kohalikud inimesed tunnevad neid roomajaid ora nime all. Jahti pole neile kunagi peetud: nende liha ei ole nii maitsev kui metssigadel ja kitsedel, keda kunagi leidus saartel külluses; ka välimus ei ole toiduloomale kuigi sobiv. Kohalike uskumustes on ora’del auväärne koht: neid peetakse inimeste nõbudeks. Öeldakse, et tappes ora, jääb mõni kohalik inimene haigeks.

Varasematel aegadel riputati Komodo saarel igal hommikul tapetud loomi välja: selleks, et turistid saaksid üksteise selga ronivate varaanide metsikut söömaorgiat näha ja pildistada. Süües avanevad varaani lõuapärad ja suuremad loomad suudavad terve kitse alla kugistada. Nüüd on see turistlik rituaal ära lõpetatud ning varaanid on pidanud pöörduma tagasi looduslike eluviiside juurde ja taas ise süüa otsima.

Komodo varaanid toituvad peamiselt hirvedest ja metssigadest. Suuremad isendid saavad jagu ka vesipühvlist, kes samuti Rincal elutseb. Inimenegi võib hõlpsasti tema toidulauale kuuluda, ent enamik juhtumeid on siiski seotud ettevaatamatult maapinnal unne suikunud kohalikega. Telkimine pole saartel mõistetavatel põhjustel lubatud, kõik majad on ehitatud vaiadele.


Draakoniõnne jagub!

Tänapäeval on nii Komodo kui ka Rinca saarel väikesed külastuskeskused, kust saab informatsiooni Komodo draakonite kohta. Ühtlasi korjatakse seal külastusraha. Tavamatkajad ei tohi ilma teejuhita saare sisemusse minna. Räägitakse lugusid kaduma jäänud turistidest, keda võis rünnata varaan. Enamasti varaanid siiski inimesi ei ründa, pigem jooksevad kiiruga minema. Teejuhi kaheharulise väidetavalt varaanide eemaleajamiseks mõeldud kepi otstarve on eelkõige hoida loomi võimalikult kaua turistide nägemis- ja objektiiviväljas.

Esimesi draakoneid märkamegi giidide maja kõrval. Need söögipaladega kodustatud paarimeetrised elukad mõnulevad laisalt hommikupäikeses ja on inimestega silmanähtavalt harjunud. Siiski pidavat nad olema erandid. Et varaane looduses näha, tuleb ette võtta üpris pikk jalutuskäik.

Alustame viietunnist matka saare sisemusse. Teejuhi inglise keel jätab sama palju soovida kui meie tagasihoidlikud bahasa indonesia ponnistused. Siiski saame mööda kuivanud jõesängi rännates teada, et ora'd liiguvad aktiivselt ringi peamiselt varahommikul ja õhtul. Päevases leitsakus konutavad nad pigem oma peidupaikades: õõnsates puudes, võsas või vees. Näeme ka varaani munapeidikut, mis on jõesängi songitud seinas. Emane poetab sinna 20–30 muna, millest üheksa kuu pärast kooruvad noored varaanid. Emalikku hoolt nad ei saa ja paar esimest aastat on nende jaoks pidev olelusvõitlus. Peamised vaenlased on täiskasvanud varaanid, kes ei pea paljuks ka oma suguvendade söömist.

Aeg-ajalt vilksatavadki põõsastes väikesed varaanid ja üks jookseb hulga meetreid meie ees mööda põõsastest puhastatud rada, enne kui rägastikku kaob. Vahetevahel juhib teejuht tähelepanu oksaraginale ühel või teisel pool. Rincal on peale ora’de muidki loomi ja linde, peamiselt näeme siiski väikseid hirvelisi.

Päeva jooksul näeme kolme suurt varaani. Teejuht räägib, et iga kord nii hästi ei lähe. Komodo varaanide arvukus sealsetel saartel väheneb pidevalt, kuna salaküttimise tõttu on saartel saakloomi napiks jäänud. Hinnanguliselt on Rincal umbes 500 varaani, Komodol ligi kolm korda rohkem. Üldiselt peetakse neid andmeid liiga optimistlikeks, kuigi trükivalgust on näinud ka märksa suuremad numbrid.

Suurim isend, keda meil tol päeval õnnestus näha, oli ligi kolm meetrit pikk. Kaugemalt paistis ta suure kuivanud puurondina, mis mäel kivide keskel lebas. Järsku paisus puunott suuremaks, tõstis saba üles ja hakkas jooksma, hämmastavalt kiiresti. Me teejuht jõudis talle tee peale ette ning ora pidas paremaks kõhuli laskuda ja oodata, kuni kutsumata külalised läinud on. Saime rahulikult silmitseda ta tugevaid ümaraid soomuseid, silmalaugudega silmi, võimsaid küüniseid ja kaheharulist keelt. Milleks see loom võimeline on, näitasid ta äkilised sabavonklemised. Rünnates löövad nad ohvri esmalt sabaga uimaseks või jalad alt. Veel tõmbavad nad end justkui õhku täis, tahtes näida tegelikust suuremana. Vaikse sisinaga andis varaan märku, et tekkinud olukord talle ei meeldi, siis tõusis otsusekindlalt ja astus kiirel sammul viigikaktuste kaitsvasse varju. Me ei hakanud seda väärikat looma tagasi hoidma, niigi oli selge, kes on siin saarel valitseja.



Helle-Mai Pedastsaar (1979) on geograafiaüliõpilane, hobiks reisimine ja pildistamine. Kolmekuuline Kagu-Aasia reis leidis aset 2001. a. suvel.



Helle-Mai Pedastsaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet