Eesti Looduse fotovõistlus
2004/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 2004/10
Kaljukotkas raba kohal

Kolm aastakümmet tagasi uute kaitsealade piire kaardile kandes viisin oma kolleegid tollasest metsainstituudist Muraka soostikku kaljukotka pesa juurde. Nähes kotkast raba kohal tiirlemas, avaldas mu otsene ülemus arvamust, et see lind on ju võimas ja haruldane, aga vähemalt niisama olulised on mesimurakas, mõni putukas või seen. Need pole küll nii suured, kuid meie looduses kotkast veelgi haruldasemad. Mulle tundus, et võrdlus pole õige, kusagil on loogikaviga. Küsimus jäi vaevama ja otsib vastust siiamaani.

Pildistan Saaremaal Viidumäe allikasoos robirohtu. Lähedalt, statiivilt, aegvõttega. Robirohtusid on teisigi, kuid üks neist kasvab ainult Saaremaal: tal on teatavad karvad, mida perekonnakaaslastel pole, just see teeb temast harulduse. Oma maa patrioodina tunnistan ta erakordsust. Teisi robirohtusid ma ei pildista, teda küll.

Ometi, kus on harulduse piir? Entomoloogiast on teada, et parasitism on looduses ülilevinud. See tähendab, et parasiidi (kirp, sääsk) parasiidi parasiidil on omakorda parasiit. Kusagil peaks olema lõpp, seal lõpupoole peaksid siis olema need õige

väikesed ja haruldased.

Ürgmetsadest rääkides mõeldakse tavaliselt viljakal mullal kasvavaid salumetsi, kus metsal on võimsust ja väge: kolmes rindes kasvavad kõrvuti hiidhaabadega saared, pärnad, sanglepad, kuused. Kuid ürgmets on ju ka kidur rabamännik, kus mändide vanus küünib nelja aastasajani. Neid metsi pole kunagi raiutud, jalal kuivades moodustavad nad sageli surnud metsa vööndi ümber üha laieneva raba. Keegi pole tulnud mõttele võtta nad looduskaitse alla, sest nad pole haruldased, on hoopis tavalised nagu esmaspäev, mis järgneb pühapäevale. Ilusad küll!

Haruldus ja ilu ei pruugi olla kattuvad mõisted. Haruldane ei ole alati ilus, pilkupüüdev, pigem mittemidagiütlev. Ilusad on välimuselt tagasihoidlikud haruldused vaid nende arvates, kes teadusepõllul vastavate liikidega tegelevad, kuid hoopis muul põhjusel: nad annavad uurijale leiba ja toovad kuulsust.

Ilusad haruldused satuvad tihti löögi alla: tuuakse koduaeda (kuldking), lastakse maha (ulukid jahitrofeeks), nende peale ehitatakse maju (mererannad ja järvekaldad). Looduskaitse alla võetakse meelsasti suuri panku, jugasid, rändrahne, puid, soid. Näha tahetakse ikka eelkõige suurt ja võimast, mis meelde jääb. Nende juurde lähevad teed ja juhatavad viidad. Pisikesed haruldused jäävadki vaid teadlastele, uurijatele. Kosmeetikas tehakse väikesed suuremaks, et silma paistaks.

Kui püüaksin nüüd vastata kunagi Muraka soos vaevama jäänud küsimusele, siis laseksin seda teha Efesose Herakleitosel (umbes 520–460 aastat e. Kr.): “Peamine pole mitte see, mis on, vaid see, kuidas me seda ette kujutame.” Milleks juurelda kaljukotka tähtsuse üle: ta on nii haruldane kui ka ilus. Ja üldse ei armasta inimesed mõtteid, mis panevad mõtlema.



Edgar Kask
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet