Alo Kurg
märts 1916–10. august 2004

Eestlaste loodusarmastus väljendub väga mitmeti. Üks võimalusi on istutada puid ning luua endale kollektsioon kodu- ja võõramaistest puittaimedest. Selle tegevusega ületame tugevasti oma põhjanaabreid soomlasi ja rootslasi. Alo Kurg on rajanud oma elutööna Eesti oludes silmapaistva erakollektsiooni – Kuremäe arboreetumi Rõuge vallas Kokemäe külas.

Õppinud kohalikes algkoolides ning töötanud isatalus, võttis noormees 22-aastaselt talupidamise isalt üle. Ent 27. juulil 1945 Alo Kurg arreteeriti, järgnesid ülekuulamised ja vangielu. Jõulueelsel päeval 1953 sai vangiaeg täis, alles siis kuulis ta, et isa, ema ja õde olid märtsis 1949 küüditatud ja et kodu on kolhoosiajal maha põlenud. Isa sai Siberist eluga tagasi, ema surmakoht Irkutski lähedal on teadmata.

Seetõttu otsustas mees esialgu jäädagi Siberisse. Kuid kodutunne osutus siiski tugevaks ja viis aastat hiljem naasis Alo Eestisse. Temast sai puusepp Jõgeval, sinna ehitas ta ka maja. Ent siis hakkas idanema mõte: luua mälestusmärk esivanematele, kes olid kaheksa sugupõlve elanud ühes ja samas kohas, ikka kodu hoidmise mõttega. Mees hakkas bussidega ja veoautosid peatades, süles ja seljas tassima oma mahapõlenud kodutalu ümber mitmesuguseid puu- ja põõsaistikuid. Nagu tugeva iseloomuga inimesed muistegi, järgis ta oma kutsumust uskumatu kindlusega. See kutsumus ei pruugi alati olla täpselt teadvustatud, kuid üks on kindel – tegutseja järgib seda ainult temale omasel viisil.

Kui 1976. aastal tuli kätte pensioniaeg, jõudis Alo päriselt oma uuesti loodavasse koju. Suur eesmärk, mis oli ta elu pikki aastaid mõtestanud, sellele sisu andnud, oli täitumas. Endiste müüride kohale kerkis taas elumaja ning ikka ja jälle kulus energia puude hankimisele ja istutamisele. Abiks oli selles suures töös elukaaslane Anni Ilinski.

Puid ja põõsaid on saadud Eestist, naabermaadest ning märksa kaugemaltki: kogu kunagise “suure kodumaa” puukoolidest ja aedadest. 13 hektarit hõlmavasse puittaimede kollektsiooni istutati sadu puid ja põõsaid: väike osa neist ei pidanud vastu, suurem osa aga jäi püsima. Eri aegadel tehtud inventeerimistel pandi siin kirja 400–500 nimetust kodu- ja võõramaiseid puittaimi. Paljud neist on Eestis haruldased.

Alo oli väga töökas ja hellalt lüürilise hingega inimene. Rasketel hetkedel on ta oma valu ja igatsuse vorminud luulesse.

Ta on kord öelnud, et kavatseb kaevata kodutalu künka sisse hauakambri. Läheb sinna, kui tunneb surma lähenemist. Tõmbab raudukse kinni, selle ukse peal on kiri: “Ärge avage, olen igavikus!” Ja nimi.

See soov küll ei täitunud, kuid jäägu selle sitke mehe tahteavaldus lõpetama siinset järelhüüet.