Ma pole kunagi näinud naaritsat tema päriskodus. Ometi olen palju uidanud Kõrvemaa väikejõgede kallastel siis, kui ta seal veel elas. Vähemalt tema jälgi Jänijõe kaldamudal arvan end olevat näinud. Et naaritsaga tõtt vaadata, selleks peab tavaluusijal vist ka pisut õnne olema.

Mink satub rohkem silma alla: kord vaatas ta mulle vastu metsatalu õues seisva lauavirna alt, olen teda näinud ka lippamas jõeäärses metsas. Nii looduses kui ka inimühiskonnas ongi vist nõnda, et uute alade vallutajad kipuvad käituma kartmatult, väljakutsuvalt, vahel häbematultki. Ja sageli osutuvad nad üllatavalt elujõuliseks.

Vaadates kaardiskeemidelt ühte kiskjaperekonda kuuluvate euroopa ja ameerika naaritsa (mingi) leide Eestis möödunud sajandil, pole kahtlust: mink on tõrjunud naaritsa tema põlisaladelt välja. Päris ühest põhjust ei nähta, aga nii või teisiti on siin mängus inimese käsi.

Palju on räägitud ja kirjutatud liikide hävingust troopilistes vihmametsades. Arvud, mis peaksid hoiatama suure ohu eest, on küll kõnekad, ent ikkagi jääb mure kuidagi kaugeks: tundub, nagu see meid ei puudutaks. Naarits on toonud meile probleemi koju kätte.

Ja teinegi tõsiasi saab naaritsa varal selgeks: kord kaotatut pole lihtne taastada, see võib osutuda isegi üle mõistuse raskeks ja kulukaks. Sest seosed looduses on tunduvalt keerukamad, kui arvata oskame. Veelgi enam: ühe lüli katkemine ahelas on tõenäoliselt juba vallandanud muutuste jada, mida on raske, kui mitte võimatu peatada. Sama võib juhtuda ka siis, kui väljakujunenud kooslusesse satub võõras elujõuline liik.

Ent see kõik on raskesti hoomatav. Ja nii võidaksegi küsida: aga milleks meile üldse naarits? Moodsa krae saab ju ka mingist. Või milleks hunt? Jahimehed võivad ise metsas korda pidada. Kui nõnda liik-liigilt edasi minna, siis võib ju lõpuks küsida: milleks inimene? Loodus saab ka ilma hakkama.