Eesti Looduse fotov�istlus
2004/11



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
EL küsib EL 2004/11
MTÜ Loodusajakiri on kolmeaastane. Kas need aastad on kinnitanud selle kirjastuse vajalikkust?

MTÜ Loodusajakiri on asutatud uuel aastatuhandel, meie väljaanded pärinevad aga kõik möödunud aastasajast, kusjuures vanima ajakirja, Eesti Metsa esimene number nägi ilmavalgust kogunisti 1921. aastal. Tosin aastat hiljem, aastal 1933 hakkas ilmuma Eesti Loodus, 1967. aastal Horisont ja 1997. aasta detsembris Loodus. Ajakirjade kalendriline koguvanus jääb seega vaid paar aastakest alla kahesaja. Soliidne number, kuigi siinkohas tuleb täpsuse nimel teha ka mõningaid mööndusi. Nimelt peatus Eesti Metsa väljaandmine kogu nõukogude ajaks ja ajakiri taastati alles 1990. aastal ning ka Eesti Looduse taasilmutamiseni jõuti pärast suurt sõda alles aastal 1958.

Niisiis hõlmab tänavu kolmeaastaseks saanud MTÜ Loodusajakiri endas tegelikult väljaandeid, mis enamasti kannavad pikaajalist looduse ja teaduse populariseerimise traditsiooni. Õigupoolest ongi MTÜ ellu kutsutud selle traditsiooni ja missiooni jätkamiseks. Kuigi globaliseerumistont kummitab kõikjal maailmas, on siiani siiski raske ette kujutada mõnda küpsemat rahvuskultuuri, kel poleks ette näidata omakeelseid loodus- ja teadusajakirju. Meil Eestis on need ajakirjad olemas ja rõõmustavalt suur on ka meie auditoorium. MTÜ väljaannetel on lugejaid kokku kindlalt üle 50 000 ja suur hulk tellijaid eelistab endale hankida korraga mitu meie kirjastuse väljaannet.

Ükski kirjastus pole asi iseeneses, kirjastuse mõõdupuuks on see, mida ta kirjastab. Et igat ajakirja võib võrrelda elusa organismiga, kelle üks tähtsaim tunnus on võime areneda, siis peaks ehk küsima nõndaviisi: kas MTÜ Loodusajakiri on loonud ja loob piisavalt soodsaid tingimusi meie väljaannete arenguks? Algne idee oli luua sünergiliselt töötav ja selge rahastamisskeemiga (ajakirjad vajavad ilmumiseks riigi tuge) kirjastus, mis annab välja rahvuskultuurile olulisi ajakirju. Seda juhtmõtet oleme silmas pidanud kogu oma eksistentsi ja kindlasti nii mõnelgi korral mõelnud – nii, nüüd on raskemad ajad seljataga.

Minu hinnangul on meie kirjastus leidnud oma töörütmi, omandanud isereguleeruva käitumise võime – kui taas bioloogiast näidet otsida –, tunnetanud oma kohta Eesti kultuuriruumis ja kindlasti valmis muutma meie väljaandeid sisukamaks. Küllap on see viimane meie jaoks kõige tähtsam.



Indrek Rohtmets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012