Eesti Looduse fotovõistlus
2004/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2004/11
Must-toonekurg

Igal aastal näeb toonela linnu pesade kontrollija nii mõnelgi pesapaigal üsna masendavat pilti: pojad on enne lennuvõimeliseks saamist nälga surnud… Alateadvuses tekib inimlik soov – kas ma saaksin midagi teha, et see pilt järgmisel aastal ei korduks?

Kuidas päästa meie alalt taanduvat linnuliiki? Mõtted on liikunud selle ümber, et paigutada külmik välitööauto pakiruumi ja osta sinna mõni kilo räime, et toita kaladega linnupoegi kriitilisemates pesades. Tegelikult pole me selleni küll jõudnud ja küllap selline ettevõte oleks raskesti mõistetav vanalindudele, kes inimest pesa juures näha ei taha. Senine evolutsioon on juhtinud neid vastupidises suunas – võimalikult kaugele “looduse krooni” mängumaadest. Kas sel omal ajal kasulikul kohastumusel on nüüd hoopis negatiivne mõju (inimene tegutseb ju peaaegu igal pool!), selgub mõne aastakümne pärast… Või suudab see linnuliik reageerida oludele ja muuta oma aastatuhandete jooksul välja kujunenud käitumist?

Leviku muutused. Must-toonekurg on üsna laialt levinud Euraasia parasvöötmes meist ida ja lõuna pool. Samas on see tohutu suur ala asustatud väga hajusalt. Lääne- ja Kesk-Euroopast on must-toonekurg kadunud viimase paari-kolme sajandi jooksul, seda eelkõige metsade pindala vähenemise ja ulatusliku maaparanduse tõttu. Alates 20. sajandi keskpaigast lisandus veel kloororgaaniliste mürkide (eeskätt DDT) ohjeldamatu kasutamine. Baltimaad, Poola, Valgevene ja tõenäoliselt ka Venemaa lääneosa jäid tollal nii kliima- kui ka poliitiliste olude tõttu looduslikumaks ja puhtamaks. Siin püsinud populatsioon rändas Aafrikasse üle tühjaks jäänud endiste asumaade, nii et pärast olude paranemist jäi nii mõnigi paar sinna jälle pesitsema. “Väljarändajad” on sageli silma paistnud teatud eripära poolest. Nii hakkasid ka must-toonekured Lääne-Euroopa paljulubavatel avarustel pesitsema ebatraditsioonilistes kohtades, näiteks metsatukkades põldude vahel. See juhtus umbes 30 aastat tagasi: aeg tava muutuseks oli just õige – inimesed ei hakanud pesi hävitama ja toonela saadikuid maha nottima. Vastupidi, must-toonekurge võeti mitmes Lääne-Euroopa riigis vastu kui kaugelt koju saabunud poega: teda aidati kõikvõimalikul viisil, näiteks taastati toitumisveekogude looduslikkust, asustati neisse forelli, mõnel pool tehti kurest koguni telestaar. Evolutsiooni mõttes lühikese ajaga on Lääne-Euroopa saanud taas must-toonekure areaali osaks ja enamgi veel – lennuvõimeliseks kasvatatakse palju poegi ning levikuvõimalused on head.

Samas on toonela saadikul järjest halvemini läinud põlistel asualadel: arvukus väheneb, järjest vähem poegi lennuvõimestub. Kahjuks kuulub ka Eesti nende alade hulka. 1980. aastate algusest alates vähenes must-toonekure arvukus 15 aasta jooksul Eestis kaks kuni kaks ja pool korda. Samasugust langust märgati ka 1960. aastatel, ent järgmisel kümnendil arvukus taastus. 1990. aastatel vähenes arvukus tunduvalt ka Lätis, kus põhjuseks peeti metsamajandusest tingitud häirimist. Eestis hakkas must-toonekurg kaduma enne 1990. aastaid, mil tekkis tugev metsamajanduse surve. Ka uuringud ei kinnita metsamajanduse selget mõju pesitsusedukusele Eestis. Küll aga võib oletada, et toitumisolud halvenesid intensiivse metsakuivenduse mõjul (1958–1975) ja pikaealine liik reageeris sellele ajalise nihkega. Kraavitamine on muutnud suure osa must-toonekure toitumisveekogude ökoloogilist tasakaalu nii, et toitumispüramiidi aluse kadudes seal suurele linnule toitu (kalad, kahepaiksed) lihtsalt pole. Ei piisa veekogu olemasolust, vaja on toimivat ökosüsteemi, mille üks osa on ka must-toonekurg. Toonela linnu nälga võime küll kustutada kraavidesse asustatud kaladega, aga see pole ilmselt jätkusuutlik tegevus.



Pakub katust… Eesti must-toonekured on elupaiga valikul märksa varjatumad Lääne-Euroopa liigikaaslastest. Hoolimata sellest, et metsamajanduse otsene mõju must-toonekure pesitsemisedukusele pole Eestis kinnitust ei leidnud, selgus siiski selle liigi valivus pesapaiga suhtes. Kui vähegi võimalik, siis asub meie toonela saadik elama looduslikus seisus põlismetsa, kus kasvab suurte tugevate okstega puid pesa tarvis ning kuuski, mis varjaksid pesa nii päikese, tuule kui ka võõra pilgu eest. Erinevalt paljudest kullilistest ja teistest liikidest ehitab must-toonekurg pesa puistu servast kaugele. Seega võib talle saada suureks probleemiks metsade killustatus.

Tõenäoliselt kujunevad selle linnu kaitseks majandusest välja jäetud metsad oluliseks pelgupaigaks ka teistele vähem märgatavatele olestele. Seetõttu võime Eestis ja lähiümbruses käsitleda must-toonekurge kogu metsa ökosüsteemi katusliigina. On leitud, et must-toonekure pesa kaitsetsoonis elab kuni 400 liiki vana metsa oleseid.



Tulevik? Kuigi võime oletada, et must-toonekurg on Eestis mõnevõrra vanamoeline ning aja jooksul muudab ta oma elukombeid euroopalikumaks, ei saa selles kindel olla. Me ei saa praegu kindlalt väita, et must-toonekure arvukus on vähenenud toitumiskohtade kvaliteedi järsu halvenemise tõttu. Võib-olla on põhjus hoopis pikka aega valitsenud kehvapoolsed rände- ning talvitustingimused, võib-olla veel miski või kõik korraga?

Et kergitada pisutki saladusteloori, oleme Eesti ornitoloogiaühingu, Kotkaklubi, Soomaa rahvuspargi, keskkonnaministeeriumi ja Euroopa Komisjoni koostöös alustanud LIFE-Nature projekti. Loodame, et viie aasta pärast oleme targemad.



Urmas Sellis
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet