Eesti Looduse fotov�istlus
2004/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2004/11
Looduslooline teadus tuseb uuesti ausse

Meelis Prtel (1969) on sndinud Tallinnas. Lpetas Viimsi keskkooli 1988 ning Tartu likooli 1992 bioloogina. Tiendas end 19911993 Uppsala likoolis ning kaitses seal litsentsiaadit (1994). Kaitses Tartu likoolis magistrit 1993 ning filosoofiadoktori vitekirja 1997 (Species diversity and community dynamics in calcareous grassland communities in Western Estonia, Liigirikkus ja koosluse dnaamika lubjarikkas niidukoosluses Lne-Eestis). 19982002 T botaanika ja koloogia instituudi vanemteadur ning 19992001 Regina likooli (Kanada) klalisteadur. Alates 2002. aastast Tartu likooli botaanikaprofessor. Uurinud koosluste liigilist mitmekesisust, liigirikkuse ajaloolisi ja geograafilisi mjustajaid, prandkoosluste taastamist ja majandamist. Eesti riigi teaduspreemia 1998.

Kas botaanikal on tnapeval ldse kohta? Nokiat sellega ilmselt ei loo ning taimeteadus ei arene pealtnha ka nii kiiresti nagu niteks molekulaarbioloogia.


Taimeteadus ei kaota oma kohta kindlasti, vaadates kas vi selle jrgi, kui olulised on taimed kossteemides. Tnapeval aga piiritletakse teadusi pigem probleemi kui objekti jrgi. Botaanika on seotud nii evolutsiooniteaduse, koloogia, biogeograafia, kofsioloogia kui looduskaitseteadusega. Botaanika kasutab samas molekulaarbioloogia meetodeid, geoinfossteeme, modelleerimist jne.

Millised on ndisajal Tartu likooli botaanika ppetooli philised uurimissuunad?


Meie instituudis on eraldi ppetoolid taimekoloogiale ning rakenduskoloogiale. Seega jb meie prusmaaks evolutsiooniline taimeteadus. Ksimustering on alates sstemaatikast ja taimegeograafiast kuni taimede mitmekesisuse ning funktsioonini kossteemides. Meil on asjatundjaid, et uurida kiki klassikalisi taimede rhmi: soontaimed, samblad ja vetikad. Heal tasemel on uuringud merekossteemide planktilistest vetikatest ja samuti vetikate ikonoteegi arendamine.

Oluline uurimisteema on ndisaegne taimesstemaatika. Seejuures ei thenda sstemaatika niivrd liikide kirjapanemist ja pheppimist, kuigi meil on ka head taimetundjad ja herbaarium olemas, kuivrd just flogeneetiliste ksimuste lahendamist. Oleme vtnud vaatluse alla need liigid, mida leidub ainult meie piirkonnas neoendeemid, mis on tekkinud Lnemere rannikul prast viimast jaega. Kas ka siin tekib uusi liike vi on tegu liigisiseste taksonitega? Kui eristunud on need teistest sarnastest? Td kivad praegu nelgi, koldrohu ja losilma perekonnaga. Oleme pilku heitnud ka Saaremaa robirohule. Hiljuti saime loa sellelt looduskaitsealuselt liigilt koeproove vtta. Nd tahame vaadata, kas see liik on ka geneetiliselt sugulasliikidest eristunud, kustkaudu tpsemalt on ta Eestisse sattunud, milline on tema geneetiline varieeruvus.


Kas tudengeid ja kraadippureid botaanika ppetoolis ikka jtkub?


Viimasel ajal oleme pidanud tegema raske valiku oleme saanud magistrantuuri vtta vaid kolmandiku tahtjatest. Ju on siis levinud teadmine, et ka botaanika ppetoolis tehakse tasemel teadust ning kasutatakse ndisaegseid meetodeid. Meil tegutseb molekulaarbioloogia labor, samuti uurime probleeme eri lokaalsetel ja globaalsetel tasemetel ning looduskaitse ksimusi. Praegu on meil kaheksa magistranti ja ksteist doktoranti, ise juhendan nelja doktoranti.


Ise oled sa rohkem tegelnud taimekoloogia ja loopealsetega?


Oma doktorit tegin testi taimekoloogia ppetoolis. Samas on minu huviala jrjest nihkunud taimede evolutsiooni ja biogeograafia suunas. Minu uurimussuunda viks nimetada makrokoloogiaks. See on alla kmne aasta vana teadusharu, mis ei proovi koloogilisi seadusprasusi seletada mitte niivrd katseid vi vaatlusi tehes, vaid kasutades liikide ning koosluste tunnuseid ja leviku andmeid. Samuti saame liikide vi koosluste tunnuseid vrreldes teha jreldusi taimede evolutsiooni ning ajaloolise levimise kohta. Mu uuringutes on olnud olulisel kohal liigifondi kontseptsioon. Liigifond hlmab potentsiaalseid liike, mis viksid mingis uuritavas koosluses kasvada. Seda ei mra mitte kooslusesisesed protsessid, vaid ldisemad tegurid liikide evolutsioon ja levimine. Oma tdes olen nidanud, et see, miks mnes koosluses on liike palju ja teises vhe, on seotud just erinevustega liigifondi suuruses, mitte niivrd liikidevaheliste koloogiliste suhetega.

Olen uurinud taimede mitmekesisuse seost keskkonnaparameetritega. Euroopas ja Phja-Ameerikas teame, et lubjarikkal mullal kasvab hulga rohkem taimeliike kui happelisel mullal. Mul tekkis ksimus, kas see seos on kehtiv globaalselt? Selleks kogusin teadusajakirjadest kokku kmneid uurimusi. Vastus on ei troopikas on asi vastupidi: happelised mullad on liigirikkad ja lubjarikkad liigivaesemad. Kui soovime piiratud vahenditega kaitsta vimalikult palju taimeliike, on meil kasulik paigutada suurem osa kaitsealadest aluselistele muldadele. Selle tarkusega aga ei tohi me kindlasti minna appi troopikasse: seal peaks enamik kaitsealasid olema just happelisel mullal. Ka liigirikas troopiline vihmamets on enamasti happelisel mullal.


Miks see liigrikkuse ja mulla happelisuse seos troopikas teistmoodi on?


Siin ei aita klassikalised koloogilised selgitused, vaid tuleb vaadata ajas ja ruumis laiemat skaalat: kuidas on liigid evolutsiooniliselt tekkinud ja levinud. Phjendus on tegelikult lihtne. Troopikas on enamasti happelised mullad, kuna krge temperatuur ja rohked sademed on karbonaadid mullast vlja leostanud. Suurematel laiuskraadidel on jajad korduvalt mulda seganud, uued mullakihid on paljastunud ning seetttu on mullad keskmiselt aluselisemad. Liigid on tekkinud ja kohastunud nende tingimustega, mis antud laiuskraadil vi piirkonnas valdavad. Seega erinevus, mis me vime nha liigilises mitmekesisuses paarisaja meetri ulatuses, vrreldes lubjarikast ning lubjavaest niidulaiku, on tegelikult seletatav vastavatele mullatpidele omaste liigifondide suuruste erinevustega.


Pealtnha tundub see ju sna lihtsa thelepanekuna, mis vinuks varemgi teada olla.


Teaduses ja sealhulgas botaanikas vahelduvad uurimisteemad ja vaatenurgad: teadus areneb mda spiraali. See laiuskraadi, mulla happesuse ja liigirikkuse seos vis olla ldine teadmine sajand tagasi, kui botaanika oli tihedalt seotud geoloogia, geograafia, koloogia ja sstemaatikaga. Mdunud sajandi viiekmnendatel eristusid kitsad teadusharud: koloogid ei tahtnud teada suurt sstemaatikast ega geograafiast, uuriti oma pisikest uurimisala ja pti hest kohast lhikese aja jooksul leitud tulemustest luua ulatuslikke teooriaid. Minu eesmrk on tuua eri teadusharud uuesti kokku, minna mneti tagasi loodusloo aegadesse.


Praegu on ju teaduses siiski tavalisem tegelda oma kitsa probleemiga, ngemata ldisemaid seadusprasusi. Phjusi on kindlasti rohkesti, aga ks neist on ka praegune teaduse projektiphine rahastamine.


Tsi ta on, projektid on Eestis praegu nelja-viie aasta pikkused ning elatakse projekthaaval. Huvitavamad uurimused tehakse siiski teadusharude piirialadel. Meie teaduskonnas on eri teadusharude vahel tulemusrikas integratsioon hakanud toimima. Loodud alus- ja rakenduskoloogia keskus on struktuuriksustevaheline ksus, kus on esindatud nii taime- ja loomakoloogid kui ka geoloogid ja geograafid.


Botaanika ppetoolis on ju ennegi eri teadusharud koostd teinud, niteks on uuritud sammalde ja soontaimede vahelisi seoseid.


Jah, kindlasti. Loodust uurides peab objekti tundma. Samas on vaja ka ldisi teoreetilisi teadmisi. Seetttu tulevad paremad tulemused trhmadest, kus on hpoteese pakkuvaid hid teoreetikuid, ning ka inimesi, kes tunnevad hsti objekti ja selle tausta. Ise olen ritanud tugevam olla teoreetilistes ksimustes, kuigi oma uurimisobjekti, looniitu, tunnen ka nii-elda ngupidi.


Kas phimtteliselt vib botaanik olla ka taimi tundmata vi tundes neid vaid niipalju, kui kunagi lapseplves pitud: mndi ja tamme?


Taimetundmine on suuresti loodusteadusliku kultuuri ksimus ja seetttu kindlasti vajalik. Botaaniline uurimist ei saa toimuda ilma eri taksonoomiliste rhmade ning eri piirkonna floorade spetsialistideta. Kui uuritakse globaalset taset, siis ei jua ks teadlane muidugi igat taimeliiki lhemalt tunda. Meil peavad aga olema alati spetsialistid keprast, kes taimi vga hsti teavad, ning ka herbaariumid, et saaksime objektiga ttada. Meil pole taimetundmine nii lootusetult kadunud kui niteks Ameerikas, kus uuritakse sageli vaid ldiseid parameetreid, biomassi, taimede krgust jm. teadmata, mis liikidega on tegemist. Kui olen teadusajakirjale toimetanud ksikirju, nuan alati ka uuritava taimkatte peamiste liikide nimetamist.


Taimetundmist ei soodusta ilmselt ka projektiphine teadus?


Loodan, et taimetundmine saab tulevikus koonduda loodusteaduslike kogude ja muuseumide juurde, kus paiknevad ka herbaariumid. Neid peaks finantseerima pidevalt, mitte projektiphiselt. Taimetundmise pidevus psib loomulikult ka meie ppejudude abil, kes pidevalt tudengitele praktikume annavad. Eesti taimestik pole nii ulatuslik, et siin ei viks taimeteadlane ksinda hakkama saama. Aga mujale minnes on tarvis tihedat koostd kohalike botaanikutega.


Oled uurinud peamiselt loopealsete taimkatet. Kas siin veel jtkub probleeme, millega tegelda?


Ksimusi ja hpoteese tuleb jrjest juurde, mistttu ma ei ne, et loopealsed kik oma saladused lhiajal suudaksid paljastada. Vga huvitav probleem on loopealsete liigilise mitmekesisuse ja selle varieeruvuse phjused. Liigifondiga saan seletada, miks on loopealsed liigirikkad, vrreldes teiste kooslustega, kuid miks eri loopealsete liigirikkus on niivrd erinev?

Loopealsed on head makrokoloogilised mudelobjektid, sest neid saab Eestis ksitleda mnes mttes saarestikuna. Liigiline koosseis loopealsetel erineb sna tugevasti metsade, pldude ja teiste elupaikade omast. Vime eeldada, et loopealsele satuvad liigid vaid teiselt loopealselt ehk teiselt saarelt.

Loopealsete liigirikkuse seletamisel proovisime kasutada saarte biogeograafia teooriat (ehk moodsamalt elduna: metakoosluse teooriat). Selle kohaselt peaks suurem ala olema viksemast liigirikkam ning teiste loopealsete naabruses olev ala liigirikkam kui isoleeritud ala. Kasutasime Saaremaa loopealsete inventeerimise andmeid: liigirikkus, pindala ja sidusus teiste aladega. Oma llatuseks ei leidnud me pindalal ja sidususel mingit seost liigirikkusega. nneks on meil olemas le viiekmne aasta tagused taimkattekaardid loopealsete paiknemise kohta. Kui kasutada ajaloolist pindala ja sidusust teiste loopealsetega, ilmnesid vga ilusad ja olulised seosed liigirikkusega.

Praegu nhtav loopealsete liigirikkus on tugevasti seotud ajalooliste ja ruumiliste protsessidega. Viimase viiekmne aastaga on loopealsete pindala niivrd vhenenud ja eraldatus suurenenud, et praegune loopealsete paiknemine ei toeta enam suure liigirikkuse silimist. Oleme suure liigirikkuse vlgu oma esivanematele ja peame looduskaitsega kvasti pingutama, et seda oma lastelastele jtta.


Kas nende uuringute ks looduskaitse tulemusi seisneb teadmises, et peame silitama ja taastama tegelikult kiki loopealseid, mitte ainult mnda esinduslikumat?


Just nimelt. Kui valime vlja ksikud vga head paigad kaitsealadeks ja majandame neid parima rangemise jrgi, vime ikkagi eeldada liigirikkuse vhenemist. Meil on vga raske vltida liikide juhuslikku kadu, niteks pua-aastatel. Kui liikidel pole enam vimalust naaberaladelt tagasi saabuda, siis me kaotame selle konkreetse liigi. Tulevikus vime niiviisi ilma jda veerandist praeguste loopealsete liikidest. Vimalik, et intensiivse majandamisega saame seda leevendada, kui tagame liikide levimise eri alade vahel. Niteks peaksid kariloomad kima suve jooksul mitmel niidul, kuna nii saavad nad levitada ka taimede seemneid.


Tihti on eldud, et Eesti puisniidud on Soome ja Rootsi omadest liigirikkamad. Kuidas loopealsetega on?


landi saarel Rootsis on loopealsete pindala ja liikide arv suurem, neil on seal ka mitmeid endeemseid taksoneid tekkinud. Vikeses skaalas on aga meie loopealsed naabrite omadest liigirikkamad. Nii et Saaremaal on ilmselt maailma liigirikkaimad loopealsed: oleme kirjeldanud 49 liiki soontaimi ruutmeetril.

Phjus vib tuleneda loopealsete geograafilisest levikust: asume Euroopa loopealsete leviku keskmes. Liigirikkaimad on Lne-Eesti ja Saaremaa loopealsed. Loodusid on Harju- ja Virumaal ning Ingerimaal Peterburi lhedal, samuti meist lnes. Kllap saavad meie loopealsetel kokku ida- ja lnepoolse levikuga looliigid ja sellest tulenebki suur liigirikkus. Kavatseme edaspidi phjalikumalt vrdlevalt uurida Euroopa loopealsete liigilist koosseisu.

Aga seda geograafilist phjust vib olla tugevdanud seosed majandamisajalooga. Niteks loomade ja heina vedu, millega seemned on helt alalt teisele sattunud, ning karjatamisajaloo pikkus. Uurime parasjagu liigirikkuse seoseid praeguse ja muinasaegse asustuspildiga ja siit vib tulla huvitavaid tulemusi.


Millised pnevamad probleemid peale liigirikkuse phjuste on loopealsete puhul lpuni vlja selgitamata?


ks selliseid on loopealsete kinnikasvamine, mis iseenesest on ldteada nhtus. Aga mis toimub kinnikasvavas kossteemis tpsemalt, on palju vhem teada. Taimekoosluses kib suur osa elutegevusest maa all. Uuringi seetttu mullaressursside taseme ja heterogeensuse muutusi mitmesugustes kinnikasvavates lookooslustes. Mned loopealsed on huvitaval kombel kinnikasvamisele vastupidavamad kui teised, kuigi mlemat pole niisama kaua majandatud. See vib olla seotud mulla omaduste ja heterogeensusega. Puittaimed oma jmedakoelisema juurestikuga on rohttaimedega vrreldes eelistatud seisus laigulise struktuuriga muldadel.


Mis kasu viksid sellised uuringud tuua looduskaitsele?


Olen kindel, et loopealsete thusaks kaitseks saame nd palju rohkem igeid nuandeid anda kui varem. Vttes arvesse piiratud raha ja muid vahendeid, saame soovitada, milliseid looalasid tuleb esmajrjekorras karjatada ning millised vivad edukalt olla neli-viis aastat majandamata. Sama loomade hulgaga vib palju rohkem alasid korras hoida.

Loopealsete vrgustiku uuringud nitavad, et silitada tuleb vimalikult palju loodusid, ka siis, kui need ei tundu praegu nii vrtuslikud. Liigid konkreetsetel loolaikudel vivad kaduda ja ilmuda, samuti vib muutuda liigirikkus. Oleme uurinud, kas loopealsete liigid viksid kinni kasvanud loopealse le elada teeservades, mis on samuti ju lubjarikkad avatud kooslused. Aga ei, paljudele liikidele on tarvis just loopealset. Seetttu tuleb alvarite kaitsesse suhtuda mrksa tsisemalt ja sstemaatilisemalt, mitte piirduda vaid ksikute nidisaladega.


Oled ise loopealsetega tegelnud viisteist aastat ja kllap oled isegi selle aja sees ninud loodude kadumist.


Jah, kisin mne aasta eest Hanila loopealsel, kus uurisin magistrit tarvis liikide lisandumist ja kadumist lookoosluses. Ma ei leidnud tpselt sama kohta enam les, kuna praegu on seal tihe noor mnnik.


Selliseid kohti on ilmselt teisigi, kus loopealne on viimase kmne aasta jooksul kinni kasvanud.


Kindlasti, aga ma olen siiski optimist. Veel pole hilja olukorda psta. Samuti viks Eestis olla vsastunud loopealsete taastamine sna odav ja edukas. Erinevalt niteks Hollandis soode taastamisest. Loopealsetel elavad liigid on enamasti vikesel arvul maastikus siiski olemas ning neil on vimalus ala taasasustada. Peale olemasolevate alade kaitse tuleb kinni kasvanud kohti kindlasti lahti raiuda. Seda muidugi juhul, kui saab ka loomade karjatamisega alustada.


Samas viks maaomanikule tunduda, et loopealsel kasvav mets toob rohkem tulu kui lage niit.


Palgimetsa ei nnestu loopealsetel kuidagi kasvatada. Heal juhul vib sealt saada halvasti lhutavaid pliidipuid.


Saaremaalt on kostnud leskutseid kaitsta kadastikke raiumise eest. Kuidas seda loopealsete taastamisega seostada?


Tavaliselt ohustab loopealseid sna madal kadastik, mitte aga vljakujunenud tvega psad. Kindlasti saab vanemaid kadakametsi sellistena silitada; samuti peaks loopealsetel taastamise kigus alles jtma jmedamaid puukujulisi kadakaid. Muidugi ei tohi luua istandusesarnast ala, kus puudele on jetud vrdsed vahekaugused. Tihedamad ja hredamad alad loopealsel peavad vahelduma.


Kunagise loopealsete metsastamise kampaaniate kigus on mitmele poole jnud koledaid knnivagusid, mis ei vaju ka aastakmnetega kinni. Mida nendega peale hakata lkata siledaks?


Seda peaks enne viksematel aladel uurima, kas selline koosluse hirimine ei tekita lisakahjusid. Omaaegne metsastamine oli ju samuti uurimist, kuigi vttis enda alla sadu hektareid. Samas leiavad knnivagude phjas endale elupaiga liigid, mis tihedas kamaras hakkama ei saa. Mitmekesisuse vaatepunktist ei pruugigi need knnivaod olla halvad, erinevalt muidugi ala esteetilisest ilmest. Vib-olla olekski neid igem alles hoida kui kunagise kultuuri eripra mlestusmrki. Mne lhema sajandi jooksul vajuvad need vaod ise kinni.



Botaanikaprofessor Meelis Prtelit ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012