Eesti Looduse fotovõistlus
2004/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2004/11
Looduslooline teadus tõuseb uuesti ausse

Meelis Pärtel (1969) on sündinud Tallinnas. Lõpetas Viimsi keskkooli 1988 ning Tartu ülikooli 1992 bioloogina. Täiendas end 1991–1993 Uppsala ülikoolis ning kaitses seal litsentsiaaditöö (1994). Kaitses Tartu ülikoolis magistritöö 1993 ning filosoofiadoktori väitekirja 1997 (“Species diversity and community dynamics in calcareous grassland communities in Western Estonia”, “Liigirikkus ja koosluse dünaamika lubjarikkas niidukoosluses Lääne-Eestis”). 1998–2002 TÜ botaanika ja ökoloogia instituudi vanemteadur ning 1999–2001 Regina ülikooli (Kanada) külalisteadur. Alates 2002. aastast Tartu ülikooli botaanikaprofessor. Uurinud koosluste liigilist mitmekesisust, liigirikkuse ajaloolisi ja geograafilisi mõjustajaid, pärandkoosluste taastamist ja majandamist. Eesti riigi teaduspreemia 1998.

Kas botaanikal on tänapäeval üldse kohta? Nokiat sellega ilmselt ei loo ning taimeteadus ei arene pealtnäha ka nii kiiresti nagu näiteks molekulaarbioloogia.


Taimeteadus ei kaota oma kohta kindlasti, vaadates kas või selle järgi, kui olulised on taimed ökosüsteemides. Tänapäeval aga piiritletakse teadusi pigem probleemi kui objekti järgi. Botaanika on seotud nii evolutsiooniteaduse, ökoloogia, biogeograafia, ökofüsioloogia kui looduskaitseteadusega. Botaanika kasutab samas molekulaarbioloogia meetodeid, geoinfosüsteeme, modelleerimist jne.

Millised on nüüdisajal Tartu ülikooli botaanika õppetooli põhilised uurimissuunad?


Meie instituudis on eraldi õppetoolid taimeökoloogiale ning rakendusökoloogiale. Seega jääb meie pärusmaaks evolutsiooniline taimeteadus. Küsimustering on alates süstemaatikast ja taimegeograafiast kuni taimede mitmekesisuse ning funktsioonini ökosüsteemides. Meil on asjatundjaid, et uurida kõiki klassikalisi taimede rühmi: soontaimed, samblad ja vetikad. Heal tasemel on uuringud mereökosüsteemide planktilistest vetikatest ja samuti vetikate ikonoteegi arendamine.

Oluline uurimisteema on nüüdisaegne taimesüstemaatika. Seejuures ei tähenda süstemaatika niivõrd liikide kirjapanemist ja päheõppimist, kuigi meil on ka head taimetundjad ja herbaarium olemas, kuivõrd just fülogeneetiliste küsimuste lahendamist. Oleme võtnud vaatluse alla need liigid, mida leidub ainult meie piirkonnas – neoendeemid, mis on tekkinud Läänemere rannikul pärast viimast jääaega. Kas ka siin tekib uusi liike või on tegu liigisiseste taksonitega? Kui eristunud on need teistest sarnastest? Tööd käivad praegu nelgi, koldrohu ja lõosilma perekonnaga. Oleme pilku heitnud ka Saaremaa robirohule. Hiljuti saime loa sellelt looduskaitsealuselt liigilt koeproove võtta. Nüüd tahame vaadata, kas see liik on ka geneetiliselt sugulasliikidest eristunud, kustkaudu täpsemalt on ta Eestisse sattunud, milline on tema geneetiline varieeruvus.


Kas tudengeid ja kraadiõppureid botaanika õppetoolis ikka jätkub?


Viimasel ajal oleme pidanud tegema raske valiku – oleme saanud magistrantuuri võtta vaid kolmandiku tahtjatest. Ju on siis levinud teadmine, et ka botaanika õppetoolis tehakse tasemel teadust ning kasutatakse nüüdisaegseid meetodeid. Meil tegutseb molekulaarbioloogia labor, samuti uurime probleeme eri lokaalsetel ja globaalsetel tasemetel ning looduskaitse küsimusi. Praegu on meil kaheksa magistranti ja üksteist doktoranti, ise juhendan nelja doktoranti.


Ise oled sa rohkem tegelnud taimeökoloogia ja loopealsetega?


Oma doktoritöö tegin tõesti taimeökoloogia õppetoolis. Samas on minu huviala järjest nihkunud taimede evolutsiooni ja biogeograafia suunas. Minu uurimussuunda võiks nimetada makroökoloogiaks. See on alla kümne aasta vana teadusharu, mis ei proovi ökoloogilisi seaduspärasusi seletada mitte niivõrd katseid või vaatlusi tehes, vaid kasutades liikide ning koosluste tunnuseid ja leviku andmeid. Samuti saame liikide või koosluste tunnuseid võrreldes teha järeldusi taimede evolutsiooni ning ajaloolise levimise kohta. Mu uuringutes on olnud olulisel kohal liigifondi kontseptsioon. Liigifond hõlmab potentsiaalseid liike, mis võiksid mingis uuritavas koosluses kasvada. Seda ei määra mitte kooslusesisesed protsessid, vaid üldisemad tegurid – liikide evolutsioon ja levimine. Oma töödes olen näidanud, et see, miks mõnes koosluses on liike palju ja teises vähe, on seotud just erinevustega liigifondi suuruses, mitte niivõrd liikidevaheliste ökoloogiliste suhetega.

Olen uurinud taimede mitmekesisuse seost keskkonnaparameetritega. Euroopas ja Põhja-Ameerikas teame, et lubjarikkal mullal kasvab hulga rohkem taimeliike kui happelisel mullal. Mul tekkis küsimus, kas see seos on kehtiv globaalselt? Selleks kogusin teadusajakirjadest kokku kümneid uurimusi. Vastus on ei – troopikas on asi vastupidi: happelised mullad on liigirikkad ja lubjarikkad liigivaesemad. Kui soovime piiratud vahenditega kaitsta võimalikult palju taimeliike, on meil kasulik paigutada suurem osa kaitsealadest aluselistele muldadele. Selle tarkusega aga ei tohi me kindlasti minna appi troopikasse: seal peaks enamik kaitsealasid olema just happelisel mullal. Ka liigirikas troopiline vihmamets on enamasti happelisel mullal.


Miks see liigrikkuse ja mulla happelisuse seos troopikas teistmoodi on?


Siin ei aita klassikalised ökoloogilised selgitused, vaid tuleb vaadata ajas ja ruumis laiemat skaalat: kuidas on liigid evolutsiooniliselt tekkinud ja levinud. Põhjendus on tegelikult lihtne. Troopikas on enamasti happelised mullad, kuna kõrge temperatuur ja rohked sademed on karbonaadid mullast välja leostanud. Suurematel laiuskraadidel on jääajad korduvalt mulda seganud, uued mullakihid on paljastunud ning seetõttu on mullad keskmiselt aluselisemad. Liigid on tekkinud ja kohastunud nende tingimustega, mis antud laiuskraadil või piirkonnas valdavad. Seega erinevus, mis me võime näha liigilises mitmekesisuses paarisaja meetri ulatuses, võrreldes lubjarikast ning lubjavaest niidulaiku, on tegelikult seletatav vastavatele mullatüüpidele omaste liigifondide suuruste erinevustega.


Pealtnäha tundub see ju üsna lihtsa tähelepanekuna, mis võinuks varemgi teada olla.


Teaduses ja sealhulgas botaanikas vahelduvad uurimisteemad ja vaatenurgad: teadus areneb mööda spiraali. See laiuskraadi, mulla happesuse ja liigirikkuse seos võis olla üldine teadmine sajand tagasi, kui botaanika oli tihedalt seotud geoloogia, geograafia, ökoloogia ja süstemaatikaga. Möödunud sajandi viiekümnendatel eristusid kitsad teadusharud: ökoloogid ei tahtnud teada suurt süstemaatikast ega geograafiast, uuriti oma pisikest uurimisala ja püüti ühest kohast lühikese aja jooksul leitud tulemustest luua ulatuslikke teooriaid. Minu eesmärk on tuua eri teadusharud uuesti kokku, minna mõneti tagasi loodusloo aegadesse.


Praegu on ju teaduses siiski tavalisem tegelda oma kitsa probleemiga, nägemata üldisemaid seaduspärasusi. Põhjusi on kindlasti rohkesti, aga üks neist on ka praegune teaduse projektipõhine rahastamine.


Tõsi ta on, projektid on Eestis praegu nelja-viie aasta pikkused ning elatakse projekthaaval. Huvitavamad uurimused tehakse siiski teadusharude piirialadel. Meie teaduskonnas on eri teadusharude vahel tulemusrikas integratsioon hakanud toimima. Loodud alus- ja rakendusökoloogia keskus on struktuuriüksustevaheline üksus, kus on esindatud nii taime- ja loomaökoloogid kui ka geoloogid ja geograafid.


Botaanika õppetoolis on ju ennegi eri teadusharud koostööd teinud, näiteks on uuritud sammalde ja soontaimede vahelisi seoseid.


Jah, kindlasti. Loodust uurides peab objekti tundma. Samas on vaja ka üldisi teoreetilisi teadmisi. Seetõttu tulevad paremad tulemused töörühmadest, kus on hüpoteese pakkuvaid häid teoreetikuid, ning ka inimesi, kes tunnevad hästi objekti ja selle tausta. Ise olen üritanud tugevam olla teoreetilistes küsimustes, kuigi oma uurimisobjekti, looniitu, tunnen ka nii-öelda nägupidi.


Kas põhimõtteliselt võib botaanik olla ka taimi tundmata või tundes neid vaid niipalju, kui kunagi lapsepõlves õpitud: mändi ja tamme?


Taimetundmine on suuresti loodusteadusliku kultuuri küsimus ja seetõttu kindlasti vajalik. Botaaniline uurimistöö ei saa toimuda ilma eri taksonoomiliste rühmade ning eri piirkonna floorade spetsialistideta. Kui uuritakse globaalset taset, siis ei jõua üks teadlane muidugi igat taimeliiki lähemalt tunda. Meil peavad aga olema alati spetsialistid käepärast, kes taimi väga hästi teavad, ning ka herbaariumid, et saaksime objektiga töötada. Meil pole taimetundmine nii lootusetult kadunud kui näiteks Ameerikas, kus uuritakse sageli vaid üldiseid parameetreid, biomassi, taimede kõrgust jm. teadmata, mis liikidega on tegemist. Kui olen teadusajakirjale toimetanud käsikirju, nõuan alati ka uuritava taimkatte peamiste liikide nimetamist.


Taimetundmist ei soodusta ilmselt ka projektipõhine teadus?


Loodan, et taimetundmine saab tulevikus koonduda loodusteaduslike kogude ja muuseumide juurde, kus paiknevad ka herbaariumid. Neid peaks finantseerima pidevalt, mitte projektipõhiselt. Taimetundmise pidevus püsib loomulikult ka meie õppejõudude abil, kes pidevalt tudengitele praktikume annavad. Eesti taimestik pole nii ulatuslik, et siin ei võiks taimeteadlane üksinda hakkama saama. Aga mujale minnes on tarvis tihedat koostööd kohalike botaanikutega.


Oled uurinud peamiselt loopealsete taimkatet. Kas siin veel jätkub probleeme, millega tegelda?


Küsimusi ja hüpoteese tuleb järjest juurde, mistõttu ma ei näe, et loopealsed kõik oma saladused lähiajal suudaksid paljastada. Väga huvitav probleem on loopealsete liigilise mitmekesisuse ja selle varieeruvuse põhjused. Liigifondiga saan seletada, miks on loopealsed liigirikkad, võrreldes teiste kooslustega, kuid miks eri loopealsete liigirikkus on niivõrd erinev?

Loopealsed on head makroökoloogilised mudelobjektid, sest neid saab Eestis käsitleda mõnes mõttes saarestikuna. Liigiline koosseis loopealsetel erineb üsna tugevasti metsade, põldude ja teiste elupaikade omast. Võime eeldada, et loopealsele satuvad liigid vaid teiselt loopealselt ehk teiselt “saarelt”.

Loopealsete liigirikkuse seletamisel proovisime kasutada saarte biogeograafia teooriat (ehk moodsamalt öelduna: metakoosluse teooriat). Selle kohaselt peaks suurem ala olema väiksemast liigirikkam ning teiste loopealsete naabruses olev ala liigirikkam kui isoleeritud ala. Kasutasime Saaremaa loopealsete inventeerimise andmeid: liigirikkus, pindala ja sidusus teiste aladega. Oma üllatuseks ei leidnud me pindalal ja sidususel mingit seost liigirikkusega. Õnneks on meil olemas üle viiekümne aasta tagused taimkattekaardid loopealsete paiknemise kohta. Kui kasutada ajaloolist pindala ja sidusust teiste loopealsetega, ilmnesid väga ilusad ja olulised seosed liigirikkusega.

Praegu nähtav loopealsete liigirikkus on tugevasti seotud ajalooliste ja ruumiliste protsessidega. Viimase viiekümne aastaga on loopealsete pindala niivõrd vähenenud ja eraldatus suurenenud, et praegune loopealsete paiknemine ei toeta enam suure liigirikkuse säilimist. Oleme suure liigirikkuse võlgu oma esivanematele ja peame looduskaitsega kõvasti pingutama, et seda oma lastelastele jätta.


Kas nende uuringute üks looduskaitse tulemusi seisneb teadmises, et peame säilitama ja taastama tegelikult kõiki loopealseid, mitte ainult mõnda esinduslikumat?


Just nimelt. Kui valime välja üksikud väga head paigad kaitsealadeks ja majandame neid parima äranägemise järgi, võime ikkagi eeldada liigirikkuse vähenemist. Meil on väga raske vältida liikide juhuslikku kadu, näiteks põua-aastatel. Kui liikidel pole enam võimalust naaberaladelt tagasi saabuda, siis me kaotame selle konkreetse liigi. Tulevikus võime niiviisi ilma jääda veerandist praeguste loopealsete liikidest. Võimalik, et intensiivse majandamisega saame seda leevendada, kui tagame liikide levimise eri alade vahel. Näiteks peaksid kariloomad käima suve jooksul mitmel niidul, kuna nii saavad nad levitada ka taimede seemneid.


Tihti on öeldud, et Eesti puisniidud on Soome ja Rootsi omadest liigirikkamad. Kuidas loopealsetega on?


Ölandi saarel Rootsis on loopealsete pindala ja liikide arv suurem, neil on seal ka mitmeid endeemseid taksoneid tekkinud. Väikeses skaalas on aga meie loopealsed naabrite omadest liigirikkamad. Nii et Saaremaal on ilmselt maailma liigirikkaimad loopealsed: oleme kirjeldanud 49 liiki soontaimi ruutmeetril.

Põhjus võib tuleneda loopealsete geograafilisest levikust: asume Euroopa loopealsete leviku keskmes. Liigirikkaimad on Lääne-Eesti ja Saaremaa loopealsed. Loodusid on Harju- ja Virumaal ning Ingerimaal Peterburi lähedal, samuti meist läänes. Küllap saavad meie loopealsetel kokku ida- ja läänepoolse levikuga looliigid ja sellest tulenebki suur liigirikkus. Kavatseme edaspidi põhjalikumalt võrdlevalt uurida Euroopa loopealsete liigilist koosseisu.

Aga seda geograafilist põhjust võib olla tugevdanud seosed majandamisajalooga. Näiteks loomade ja heina vedu, millega seemned on ühelt alalt teisele sattunud, ning karjatamisajaloo pikkus. Uurime parasjagu liigirikkuse seoseid praeguse ja muinasaegse asustuspildiga ja siit võib tulla huvitavaid tulemusi.


Millised põnevamad probleemid peale liigirikkuse põhjuste on loopealsete puhul lõpuni välja selgitamata?


Üks selliseid on loopealsete kinnikasvamine, mis iseenesest on üldteada nähtus. Aga mis toimub kinnikasvavas ökosüsteemis täpsemalt, on palju vähem teada. Taimekoosluses käib suur osa elutegevusest maa all. Uuringi seetõttu mullaressursside taseme ja heterogeensuse muutusi mitmesugustes kinnikasvavates lookooslustes. Mõned loopealsed on huvitaval kombel kinnikasvamisele vastupidavamad kui teised, kuigi mõlemat pole niisama kaua majandatud. See võib olla seotud mulla omaduste ja heterogeensusega. Puittaimed oma jämedakoelisema juurestikuga on rohttaimedega võrreldes eelistatud seisus laigulise struktuuriga muldadel.


Mis kasu võiksid sellised uuringud tuua looduskaitsele?


Olen kindel, et loopealsete tõhusaks kaitseks saame nüüd palju rohkem õigeid nõuandeid anda kui varem. Võttes arvesse piiratud raha ja muid vahendeid, saame soovitada, milliseid looalasid tuleb esmajärjekorras karjatada ning millised võivad edukalt olla neli-viis aastat majandamata. Sama loomade hulgaga võib palju rohkem alasid korras hoida.

Loopealsete võrgustiku uuringud näitavad, et säilitada tuleb võimalikult palju loodusid, ka siis, kui need ei tundu praegu nii väärtuslikud. Liigid konkreetsetel loolaikudel võivad kaduda ja ilmuda, samuti võib muutuda liigirikkus. Oleme uurinud, kas loopealsete liigid võiksid kinni kasvanud loopealse üle elada teeservades, mis on samuti ju lubjarikkad avatud kooslused. Aga ei, paljudele liikidele on tarvis just loopealset. Seetõttu tuleb alvarite kaitsesse suhtuda märksa tõsisemalt ja süstemaatilisemalt, mitte piirduda vaid üksikute näidisaladega.


Oled ise loopealsetega tegelnud viisteist aastat ja küllap oled isegi selle aja sees näinud loodude kadumist.


Jah, käisin mõne aasta eest Hanila loopealsel, kus uurisin magistritöö tarvis liikide lisandumist ja kadumist lookoosluses. Ma ei leidnud täpselt sama kohta enam üles, kuna praegu on seal tihe noor männik.


Selliseid kohti on ilmselt teisigi, kus loopealne on viimase kümne aasta jooksul kinni kasvanud.


Kindlasti, aga ma olen siiski optimist. Veel pole hilja olukorda päästa. Samuti võiks Eestis olla võsastunud loopealsete taastamine üsna odav ja edukas. Erinevalt näiteks Hollandis soode taastamisest. Loopealsetel elavad liigid on enamasti väikesel arvul maastikus siiski olemas ning neil on võimalus ala taasasustada. Peale olemasolevate alade kaitse tuleb kinni kasvanud kohti kindlasti lahti raiuda. Seda muidugi juhul, kui saab ka loomade karjatamisega alustada.


Samas võiks maaomanikule tunduda, et loopealsel kasvav mets toob rohkem tulu kui lage niit.


Palgimetsa ei õnnestu loopealsetel kuidagi kasvatada. Heal juhul võib sealt saada halvasti lõhutavaid pliidipuid.


Saaremaalt on kostnud üleskutseid kaitsta kadastikke raiumise eest. Kuidas seda loopealsete taastamisega seostada?


Tavaliselt ohustab loopealseid üsna madal kadastik, mitte aga väljakujunenud tüvega põõsad. Kindlasti saab vanemaid kadakametsi sellistena säilitada; samuti peaks loopealsetel taastamise käigus alles jätma jämedamaid puukujulisi kadakaid. Muidugi ei tohi luua istandusesarnast ala, kus puudele on jäetud võrdsed vahekaugused. Tihedamad ja hõredamad alad loopealsel peavad vahelduma.


Kunagise loopealsete metsastamise kampaaniate käigus on mitmele poole jäänud koledaid künnivagusid, mis ei vaju ka aastakümnetega kinni. Mida nendega peale hakata – lükata siledaks?


Seda peaks enne väiksematel aladel uurima, kas selline koosluse häirimine ei tekita lisakahjusid. Omaaegne metsastamine oli ju samuti uurimistöö, kuigi võttis enda alla sadu hektareid. Samas leiavad künnivagude põhjas endale elupaiga liigid, mis tihedas kamaras hakkama ei saa. Mitmekesisuse vaatepunktist ei pruugigi need künnivaod olla halvad, erinevalt muidugi ala esteetilisest ilmest. Võib-olla olekski neid õigem alles hoida kui kunagise kultuuri eripära mälestusmärki. Mõne lähema sajandi jooksul vajuvad need vaod ise kinni.



Botaanikaprofessor Meelis Pärtelit küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet