Eesti Looduse fotovõistlus
2004/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Reisikiri EL 2004/11
Wales on nauditav igal aastaajal

Eestist mõnevõrra väiksem Wales on ajaloolis-geograafiline piirkond Suurbritannias. See on imekauni looduse, vapustavaid vaateid pakkuva maastiku ja põneva kultuuripärandiga maa.

Walesis, Iiri mere Cardigani lahe ääres olen elanud viimased kaksteist aastat. Aga ikka ei väsi imetlemast selle väikese maa looduse ilu ning kultuuri- ja ajaloopärandit. Olen vändanud rattaga ja jalutanud tuhandeid miile siinsetel mägistel teedel ning iga kord leidnud midagi uut. Kui on aega ja ilm vähegi talutav, võtan ette rattaretke. Sageli juba ammu tuttavatesse paikadesse.

Kliima ja ilm pakuvad kõneainet peaaegu alati. Walesis peetakse vihma ja siinseid mägesid isegi sünonüümideks. Aastas sajab palju, kuid rohked sademed hoiavad maa lopsakalt rohelisena. Mägikarjamaad ja -aasad, kus võib silmata lamba- ja lehmakarju, rohetavad aasta ringi.

Ilm on Walesis kui loteriimäng: kas jõuab kuivalt kohale või mitte? Päeva jooksul võib ilm muutuda mitu korda, meenutades kohati kevadet, suve, sügist ja ka talve. Viimast küll kohalikus mõistes, sest põhjamaalase jaoks pole siinne talv võrreldav nende omaga. Suurbritannia pole ju enam põhjamaa, kuid mitte ka Lõuna-Euroopa. Siinne kliima on mereline, seega üsna pehme.

Juulis läksin entusiastlikult päevitusriietes rattamatkale. Peagi tuli “suvekostüümist” loobuda ja midagi soojemat selga panna. Kuid vähe sellest: lähimas asulas olin sunnitud ostma vettpidava jope ja soojad sokid. Suvest oli ootamatult saanud sügis ja plaanitud kahepäevasest matkast ei saanudki seekord asja. Selline see Wales kord on: kui rannikul paistab päike, siis kuue-seitsme miili (10–11 kilomeetri) kaugusel mägedes on sageli jahe, pilves ja tibutab vihma.

Olen olnud Walesi pimedatel mägistel teedel tõelise koerailmaga, vihm ja tuul peksmas vastu nägu, ja andnud endale lubadusi mitte kunagi enam rattaga välja kolama tulla. Nädala pärast, kui valitseb kõrgrõhkkond ja vihm ning tuuled on ununenud, ei suuda aga kuidagi vastu seista kiusatusele minna taas retkele.

Ka aastaaegu ei saa usaldada: globaalse kliimasoojenemise tõttu pidavat nad saabuma tavapärasest hiljem. Seda võib tõesti vahel täheldada, Walesis kindlasti. Kevad algab veebruaris ja venib poole juulini, sellele järgneb augustikuine pahuravõitu ja muutlik pilvine-tuuline suvi. Septembris algab ebamäärane sügis, millel on vahel veel oktoobriski suve maiku. Sügis lohiseb jõuludeni ja jaanuaris on lühike vihmane ning tormine talv, mis veebruaris läheb märkamatult üle kevadeks.

Talvel langeb temperatuur harva alla nulli, maa ei külmu siin kunagi. Juba jaanuari lõpus-veebruaris ilmuvad esimesed lilled, algul lumikellukesed, siis kollased trompetnartsissid. Kollane nartsiss on Walesi rahvuslill. Lund tuleb vahel märtsis ja aprilliski – siis, kui arvatakse, et kevad on käes. See ootamatult sadanud lumi, pigemini lörts, kaob ruttu, kuid jõuab inimestes alati tekitada paanikat.

Hoolimata ilma muutlikkusest on Wales igal aastaajal nauditav: looduse ajatu ilu ei hooli ju ilmast, vihmast ega temperatuurist.


Stonehenge’i lahendamata saladus. Rattaga rohelisest jõeorust läbi tuhisedes või mäe otsa rühkides tekib vahel uhke maadeavastaja tunne: tihti ei kohta teel mitte kedagi. Kuid mulje, et need mäed ja orud on inimasustusest puutumata, on väga petlik.

Esimesed inimasustuse jäljed Walesis ulatuvad tagasi vanemasse kiviaega, mil siinsetes metsades elasid põdra- ja veisekütid. Pärast jää sulamist, nooremal kiviajal, hakati tegelema algse põllumajandusega. Arvatakse, et umbes samal ajal, aastal 5000 enne meie aega, viidi ka hiiglaslikud Stonehenge’i kivid Lääne-Walesi Preseli mägedest nende praegusesse asukohta Lõuna-Inglismaal. Kuidas need kivilahmakad veeti kolmesaja kilomeetri kaugusele, on siiani saladus. Tollasest asustusest annavad tunnistust salapärased kiviringid, püsti pandud kivimürakad, mini-Stonehenge’id, kivikalmed, muistsed asulakohad ja megaliidid, mida näeb väiksemate teede ääres või ka siin-seal mägedes.


Kultuuriline eripära on Walesis säilinud praeguseni. Walesi ja kogu Briti saarte kultuurilist ja ajaloolist arengut mõjutas suuresti keltide saabumine Mandri-Euroopast umbes kolm tuhat aastat tagasi.

Keldid olid sõjakas, kuid kunstilembene ja romantiline rahvas. Briti saarte peremehed olid nad paar tuhat aastat. Muutused tulid koos Rooma leegionäride saabumisega esimesel sajandil. Roomlased jätsid märgatavaid jälgi tollastesse keldi keeltesse, ehitasid teid, veskeid ja sildu, rajasid tina-, vase- ja hõbedakaevandusi, millest paljud töötasid veel 19. sajandilgi. Linnades – Caerleon, Chester – on veel praegugi näha amfiteatrite varemeid. Shrewsbury lähedal, praeguse Walesi piiri lähedal, on välja kaevatud terve roomlaste linn – Wroxeter.

Roomlased lahkusid viiendal sajandil ja keltide jaoks algasid mässulised ajad. Võideldi anglosakside, viikingite, hiljem normannidega. Maal rändasid ringi ka varased ristiusu misjonärid. Selleks ajaks oli Briti saarte lääneosas aga kujunenud välja Wales oma eripärase kultuuri, keele ja rahvaga. Kultuuriliselt ja sotsiaalselt suheldi aktiivselt ülemere Iirimaaga, kellega ollakse etniliselt ja lingvistiliselt tihedalt sugulased.


Loendamatu arv kindlusi, kloostreid ja kabeleid. Walesi kutsutakse ka kindluste maaks. Enamik kindlusi asub Põhja- ja Lõuna-Walesis ning Inglise-Walesi piirialadel: seal, kus keskajal peeti suuri lahinguid waleslaste-keltide ja anglosakside-normannide vahel. Paljud kindlused on restaureeritud ja huvilistele avatud, kuid mõnest on järel vaid nukralt nostalgilised rohtu kasvanud varemed.

Paljud kuuendast-seitsmendast sajandist pärit kirikud, kloostrid ja kabelid on rajatud aga eraklike usumärtrite ja eremiitide kätega. Sageli asuvad need väga eraldatud kohtades, kuhu on tänapäevalgi raske ligi pääseda. Võib vaid ette kujutada, kuidas suheldi välismaailmaga tuhat ja enam aastat tagasi ... Olin täiesti vapustatud, kui Lõuna-Walesi rannikul Pembroke’i maakonnas jõudsin pisikese kaljusse ehitatud Püha Gowani kabelini. Otse mere ääres asuva pühakoja kiviseinu uhtusid lained.

Säilinud on ka mitu võimsat kloostrikirikut, mis olid omaaegsed vaimse elu keskused. Märtrid pühendusid ju täielikult tolleaegsele uuele usule, kristlusele. Walesi ja kogu keldi maailma suurim pühak Püha David sündis aastal 500 Lõuna-Walesis. Praegugi on püsti osa seina kabelist, kus David arvatavalt ilmavalgust nägi.

Wales läks Inglismaa kuningakrooni alla 1282. aastal. Sellest ajast kannab Inglise kuninga vanim poeg Walesi printsi tiitlit. Liitu tugevdas 16. sajandi keskel kuningas Henry VIII. Praegu juhib Walesi poliitilist, majandus- ja kultuurielu 1998. aastal loodud Walesi Assamblee.

Walesi peetakse tööstusrevolutsiooni sünnimaaks. Praeguseks on enamik 18.–19. sajandil rajatud kaevandusi suletud. Enamasti on nendest järel vaid kasutu maa, üksnes mõnest kaevandusest on tehtud turismiatraktsioon.


Põhjas, lõunas ja läänes piirneb Wales merega. Peale mägede on Walesi uhkuseks ligi 1500 kilomeetri pikkune rannajoon. Olenevalt ilmast ja aastaajast on see kas ilus ja kutsuv või hoopiski eemaletõukav. Meri ju muudab oma nägu igal hetkel: kord on kui sõber, kord vaenlane …

Kõrgete kaljude vahele on peitunud väikesed armsad liivarannad, kus augustis-septembris saab ka ujuda: merevesi on selleks ajaks piisavalt soojenenud ja kõlbab suplemiseks küllalt kaua – olen Cardigani lahes ujunud veel oktoobri lõpuski. Kuid Iiri mere vesi on soolane ning esinevad ka tugevad tõusud ja mõõnad.

Kesk-Walesi mägedest saavad alguse Briti saarte suuremad jõed – maalilised Wye ja Severn. Ka Iiri merre suubub mitu jõge – Dovey, Mawddach, Teifi –, mis suudmealal moodustavad tohutu suured estuaarid. Neis kohtades võib tõusu ja mõõna ajal näha, kuidas maa ja meri liituvad, paari tunni pärast aga taas eralduvad, pakkudes nii meeli ergastavat vaatepilti.


Järvesilmi Walesis napib. Mere ja jõgede-ojade poolest on Wales rikas, kuid looduslike järvedega pole maad eriti õnnistatud. Kesk-Walesis on mitu inimese rajatud maalilist reservuaari, mille ülesanne on koguda vett ja varustada suurlinnasid veega.

Maa kirdeosas on Walesi suurim looduslik järv – pikk ja kitsas Bala. Seal elavat salapärane lõheline, tuntud kui Valge Kala. Arvatakse, et see olevus on jääaja jäänuk ja Bala järv on ainuke koht, kus ta tänapäevani on säilinud.

Kesk-Walesi pärl on mägede jalamil asuv Tal-y-llyn’i järv (llyn – walesi k. järv). Lõuna-Walesi suurim järv on aga kõrkjane Llangorse, kus suvel võib näha hulganisti veelinde: tuttpütte, vesikanu, pikajalgseid haigruid. Kõikjal, olgu see siis looduslik veekogu või inimese katetöö, ujuvad pardid ja majesteetlikud luiged.


Jäljed kuningas Offast. Idas oli esialgu Walesi ja Inglismaa piiritähiseks peaaegu kolmesaja kilomeetri pikkune kraav. See Offa kraavi (Offa’s Dyke) nime kandev rajatis on kaevatud kaheksandal sajandil. Tollane anglosaksi kuningas Offa soovis nii eraldada mässulist Walesi oma kuningriigist. Kraav on Walesi poolel, sellega külgnev mullavall tollase anglosaksi kuningriigi Mercia poolel.

Seda piiritähist on peetud suurimaks inimese tehtud mullatööks. Nüüdsel ajal saab seda näha ligi kuuekümne miili (95 kilomeetri) ulatuses. Praegune ametlik Walesi-Inglise piir asub aga tollal kaevatud kraavile küllalt lähedal. Rööbiti kraaviga kulgeb matka- ning jalutusrada, mille läbimiseks kulub tosin päeva. Rada ületab Walesi-Inglise piiri üheksa korda.


Kesk-Walesi kutsutakse ka “punase kulli” maaks. Õigemini on tegemist puna-harksabaga (Milvus milvus), kuid rahvapäraselt nimetatakse teda roostepunase värvi tõttu lihtsalt punaseks kulliks.

Paarkümmend aastat tagasi oli puna-harksaba Briti saartel väljasuremisohus, ent praegu on ta seal üks kiiremini paljunevaid röövlinde. Siiski on see liik veel haruldane ja kergelt haavatav. Kuid 16. sajandil arvati teisiti: tollal anti välja valitsuse määrus, mis märkis, et “punane kull” on roimarlik parasiit ja kõik isendid tuleb tappa kogu maal. Ilmselt tegutseti selle juhendi järgi küllalt aktiivselt. On teada, et 18. sajandi lõpul paljunes “punane kull” viimast korda Inglismaal ja vaid agraarses Kesk-Walesis säilisid mõned paarid.

Viimase saja aasta jooksul on farmerid ja looduskaitsjad näinud palju vaeva, et seda haruldast linnuliiki kaitsta. Credigioni maakonnas, Aberystwythi linna lähedal on metsakeskus Nant-yr-Arian (eesti keeles Hõbejõgi), kus puna-harksaba saab kindlasti näha ja kus neid teatud kellaaegadel toidetakse (suvel kell kolm, talvel kell kaks). Praegu on teada üle kolmesaja pesitseva paari.

Kullivaatluskohas võivad hoolikad linnuvaatlejad silmata ka teisi küllalt haruldasi linde: viusid, tetresid, kurvitsalisi, kanakulli, pistrikke. Seal peatudes olen ka ise näinud kõrgel liuglemas neid uhkeid ja suursuguseid linde.

Populaarsed merelindude vaatluskohad asuvad Edela-Walesi rannikul ja sealsetel saartel – Grassholm, Skomer ja Ramsey. Seal võib kohata pringlit, suulat, lunni, alki, põhja-tormilindu, kormorani, rabapistrikku, kaljuhakki, krüüslit, rääkimata lõpututest merikajakatest, kes noolivad möödujatelt suutäisi.


Walesis on kolm rahvusparki. Walesi suurim rahvuspark, Snowdonia (Snowdonia National Park) asub maa põhjaosas. Siin kaitstakse mägede ilu, loomastikku ja taimkatet. Park on saanud oma nime sealse kõrgeima mäetipu, Snowdoni järgi. See on Briti saarte kõrguselt teine tipp, 1085 meetrit üle merepinna.

Ainuke rannaala hõlmav rahvuspark Briti saartel asub Edela-Walesis, Pembroke’i maakonna rannikul. Pembroke’i ranniku rahvuspargis (Pembrokeshire Coast National Park) kaitstaksegi peamiselt mereelustikku, kuid ka rannikulähedast loodust ja kultuuripärandit.

Kagu-Walesis paikneb Breconi kõrgendike rahvuspark (Brecon Beacons National Park). Kõrgendikud on suhteliselt madalad, kuid selles piirkonnas on säilinud palju huvitavaid taime- ja loomaliike. Kõik kolm rahvusparki on populaarsed matkajate hulgas.

Olen kuulnud arvamust, et kogu Wales peaks olema üks suur loodusreservaat: niivõrd ainulaadne on maa loodus ja imetlemisväärne selle maastik.



Siiri Merila-Hubbard
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet