Eesti Looduse fotovõistlus
2004/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin tähele EL 2004/11
Ussikuusk Kiiu-Aablas

Martin Prommik: Endises karjakoplis kadakate vahel kasvab üks veider kuusk. Dendroloogiahuviline sõber arvas, et see on nn. ussikuusk. See puu asub Kiiu-Aabla külas Lahemaal, tema tüve ümbermõõt rinnakõrguselt on 39 sentimeetrit ja kõrgus 8,8 meetrit. Ehk oskate öelda, miks ta selliseks on kasvanud ja kas see on haruldane nähtus.

metsateadlane Ivar Etverk: Harilik kuusk on väga suure levilaga. Laias mõttes, kui võtta alamliigina arvesse ka siberi kuusk, nagu tänapäeval tehakse, ulatub ta levila läänest itta 9500 km ja põhjast lõunasse 2500 km. Usutavasti juba seepärast on ta ka väga varieeruv: seni on kirjeldatud umbes 130 liigist madalamat taksonit. Neid on eraldatud küll käbi seemnesoomuse kuju (see on kuuskede süstemaatika olulisemaid tunnuseid), okaste, õite ja käbide värvuse, võra kuju ja okste harunemise eripära, koore iseloomu jm. järgi. Paljud neist tunnustest võivad jääda möödaminejale märkamatuks, mida ei saa aga juhtuda, kui tegu on ussikuusega. Eks siin peitubki põhjus, miks Eestis looduskaitse alla võetud kuuskede seas (neid on mändide, pärnade või tammedega võrreldes vähe) on palju just ussikuuski.

Ussikuuse omapära seisneb selles, et ta esimese järgu okstel ei arene külgmisi pungi, mistõttu puuduvad peaaegu täielikult ka teise järgu oksad (väga harva mõni siiski kasvab). Selle tagajärjel moodustuvad puudel eeskätt tipust kasvavad väga pikad väänlevad usjad või vitsjad oksad, mis on puule nime andnud nii meil kui ka mujal. Sakslased nimetavad teda Schlangenfichte, soomlased käärmekuusi, rootslased ormgran, venelased змеевидная ель. Teaduses pruugitavas ladina keeles on ta Picea abies f. virgata, kus virgata tähendab vitstest koosnevat, mis üsna hästi iseloomustab ussikuuse välisilmet. Ussikuuse ülemised oksad on tavaliselt suunatud üles, keskmised on horisontaalsed ja alumised rippuvad, seega just nii, nagu on iseloomulik tavalistele, “normaalsetele” kuuskedele.

Kirjasõnas kirjeldati ussikuuske esimest korda 1853. aastal ühe Prantsusmaal leitud isendi põhjal. Järgnesid kiired leiud Saksamaal, Skandinaavias, Šveitsis ja mujal. See kinnitab, et tegu on üsna sageli ettetuleva vormiga. Meie kaasmaalastest on ussikuuske esimesena maininud ja üsna põhjalikult kirjeldanud rukkikrahv Friedrich Berg oma 1887. aastal Tartus ilmunud raamatus “Einige Spielarten der Fichte”. Tema leidis esimese ussikuuse Soomest oma mõisast 1885. aastal. See oli 2,5 m kõrge. Ussikuusk võib üldse kasvada nii põõsana kui ka kuni paarikümne meetri kõrguse puuna. Soomest leidis ta hiljem veel kaks ussikuuske ning mõned puud Eestist: Tartu lähedalt, Hellenurmest ja Kõnnust Pärnumaal. Kõiki neid on ta kirjeldanud väga üksikasjalikult ja üldse on Berg meil ussikuuski käsitlenud põhjalikumalt kui keegi teine – juba mainitud raamatus on ta andnud neile tosin lehekülge mitme fotoga. Erilist huvi pakuvad tema arutlused ussikuuse paljunemise üle – kas see on võimalik ka seemnetest? Ilmselt on, sest ta kirjeldab üht katset: külvati maha küll vaid kuus seemet (ussikuuse käbikandvus on üsna tagasihoidlik!), mis kõik idanesid ja kolmest arenesid ussikuused. Sama võib järeldada Ukrainast pärinevate andmete põhjal: seal leiti 1930.–1940. aastatel ussikuuski metsakultuurides vähemalt kuues kohas.

Mis põhjustab ussikuuskede tekke, pole selge. Teda peetakse aberatsiooniks, liigi tavalisest kujust hälbivaks vormiks, mille on põhjustanud iseeneslik või mutageenidest johtuv kromosoomi struktuuri muutus. Tegu saab siiski olla vaid iseenesliku kromosoommutatsiooniga, mis seletab ka ussikuuskede vähesust. Iseeneslikke mutatsioone tuleb põlvkonnas tavaliselt ette vaid üks 105 kuni 107 geeni kohta (Eesti entsüklopeedia, 1992, 6: 466).

Metsanduslikku tähtsust ussikuusel muidugi pole, sest hõreda võra ja väikese okkamassi tõttu ei suuda ta kasvukiiruselt võistelda tavaliste kuuskedega. Tema kõrguskasv on sedavõrd aeglane, et jääb tihedas metsas varem või hiljem teistele alla ja hukkub. Seepärast leiab teda ikka vaid väga hõredates puistutes või üksikpuuna. Enamasti ongi iseeneslikud kromosoommutatsioonid liigile kahjulikud. Temasse kui dekoratiivpuusse suhtutakse mitmeti. Mõned haljastajad peavad teda dekoratiivpuuks, mõnedes käsiraamatutes teda isegi ei mainita. Kuid ka need, keda tema omapära köidab, asetavad ta kolmepallilises skaalas kõige madalamale astmele. Eeskätt on siiski tegu küll huvitava, kuid mitte ilusa puuga, ta ei kuulu ka minu lemmikute hulka.

Eestis pole ussikuusk nii haruldane, nagu seda kirjanduses on mainitud. Teada on kümneid ja kümneid leiukohti, seega hoopis rohkem kui näiteks Soomes: seal on 1992. aastal avaldatud levikukaardil märgitud kokku kümme leiukohta Lõuna- ja Kesk-Soomes.

Eestist on leitud kuni 30-aastasi, rinnakõrguselt kuni 17 sentimeetri jämedusi ja kuni 16 (17) meetri kõrgusi puid, kuid võimalik, et nüüd on nad juba palju vanemad ja suuremad. Andmed on üpris vanad ja seepärast pakub huvi iga teade uute ussikuuskede leidmise kohta, eriti kui on tegu suurte ja vanade puudega.

28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet