Aino Kumari
15. september 1908–17. oktoober 2004

Aino Kumari sündis Põlva esimese apteekri Rudolf Bergmanni (Helemäe) peres. Pärast õpinguid Eesti noorsoo kasvatuse seltsi tütarlaste keskkoolis Tartus ja tütarlaste gümnaasiumis Võrus õppis ta 1930–1939 Tartu ülikooli loodusteaduste osakonnas. Haiguse tõttu jäi lõputöö siiski tegemata. Ülikooli päevil viisid ühised huvid ta kokku pärastise tuntud ornitoloogi ja looduskaitsetegelase Eerik Kumariga (1912–1984).

Esimene töökoht (1941–1946) oli Aino Kumaril loodusteaduste muuseumis Tallinnas (1944. aastast direktor). 1947. aastal asus ta koos Eerik Kumariga tööle Tartusse vast asutatud zooloogia ja botaanika instituuti, kuhu jäi pensionini (1978).

Eerik Kumari on Eesti lindude monograafia (1954) eessõnas avaldanud tänu oma naisele kui väsimatule kaaslasele ja abilisele. Tema sõnu kinnitavad tuhanded Aino Kumari käekirjas kartoteegisedelid. Kumarite fotokogu (ligi 30 000 negatiivi) sisaldab fotoseeriaid linnuvaatluste kohta, pilte rabamaastikest ja nende linnustikust, mis aitavad tulevikus mõista muutusi meie loodusmaastikes. Kogu fotolabori töö tegi Aino.

Aino Kumari on ise avaldanud kümmekond tööd kurvitsaliste toitumisökoloogiast ja rändest, rabade, väikesaarte ja muude elupaikade linnustikust, naerukajaka levikust ja lindude rõngastamisest. Ta oli ka Eesti esimese punase raamatu ja linnuatlase üks autoreid.

Kuni viimase ajani tundis üks meie vanimaid looduseuurijaid ja Eesti ornitoloogiaühingu auliige suurt huvi loodusteaduste ja looduskaitse edusammude vastu, rõõmustas Eerik Kumari looduskaitsepreemia saajate üle, jälgis hoolikalt loodusajakirju. Viimasel ajal vaatles ta linde oma kodu aknast: binokkel oli alati käe ulatuses. Pikka eluteed meenutas Aino Kumari välitööpäevikuid lehitsedes, korrates nii mõttes rännakuid Matsalus, Taevaskojas, paljudes rabades. Ta ei väsinud meelde tuletamast karulauguõitest valendavat Puhtu metsaalust. Meenutustest selgus seegi, et nooruses oli ta olnud innukas käsitöötegija: näiteid Aino Kumari kaunitest heegelpitsidest säilitatakse eesti rahva muuseumis.

Abikaasa Eerik on Mihkel Härmsi rmtu “Eesti linnustik” (1927) esilehele kirjutanud: “Ainole kaunimate elusoleste paremaks mõistmiseks. Jõulupühadel 1935.” Just neist sõnadest juhindutigi ühisel eluteel.