Eesti Looduse fotov�istlus
2004/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta puu EL 2004/12
Lepp - lepakarva puu

Rahvatarkust lepapuule omistatava mju kohta oli mul vimalus proovida mdunud suvel, kui vsavahelisel teel Kakerdaja rabalt Mnuvere kla poole minnes rstikut kohtasime. Selle asemel et varjuda, ji ta sisisedes paigale. Murdsin lepaoksa, puutusin vastalist looma sellega ja lugesin talle ussisnu:
Madu musta, maa-alune,
soo karva, sinika karva,
maa karva, marana karva,
rohu karva, rooste karva,
kase karva, kannu karva,
lehe karva, lepa karva
Selle peale salvas rstik lepaoksa ja pgenes.

Niisugused juhtumid on taigadesse uskujale hea kinnitus maagiavtete thususe kohta. Igatahes olid sellised vtted muistsetel aegadel sna tavalised. Tpsemat teavet vib saada kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi loodusekartoteegist.

"Rstik ei kannatavat lepalehe lhna. Kui lepaoksaga rstikut sopsutada, jb ta uimaseks ja keerab khu lespidi. (Keila, 1981)

Kitumisjuhiste valdav enamik on kirja pandud aastakmneid tagasi, mil maole kui kurjuse kehastusele endastmistetavalt hvingut kuulutati.

Kui neluss pesasse ehk knkasse ra kaub ja enam vlja ei tule, siis pannakse lepapulgad ristati senna knka peale, nnda et kolm risti saab, siis ta peab vlja tulema, sest ta ei vi risti all elada. Ussi arvatakse kuradi teendriks ja sisalikku tema alamaks. (Kose, 1891)

hes rstiku paigalhoidmise loitsus 19. sajandi lpust on vrsid: Maga, maga, ussikene,/ senni kui lepast leigatakse. (Kuusalu, 1889) Ka vanemast trkisnast [5] vib leida petust, kuidas toimida maoga, kes hlpsasti ei sure: tuleb teda just lepavitsaga kolm korda la. Lepapuust pulka on soovitatud rstikuhammustuse raviks, lepamha kasutamise kohta on teateid vhem. Kui uss sind sosind, pane lepakoore mhine klg selle koha vastu, valu annab tagasi. (Phalepa, 1938)


Lepp ja veri. Kui lepapuud kasutati madude vastu, pidi temas olema tajutud leloomulikku vge. Oma thenduse rahvausundis vlgnevad must- ehk sanglepp ja hall ehk valgelepp ennekike koorealuse ja puidu vrvusele. Lepa koorealune meenutab vere vrvust, pealegi on puumahl ju puu veri. Emakeele seltsi murdekartoteegi jrgi on sna lepp vasteks ka veri (lepane verine; leppama, lepitama vrvima; lepp, lepu ruuget karva hobune).

Suurem osa niisuguse snaseletuse kirjapanekuid prineb lnesaartelt ja phjarannikult. Sulestiku vrvuse jrgi on lepalinnuks nimetatud metsvinti, ohakalindu, punarinda, leevikest, aedlepalindu, isegi siidisaba ja ruuge sabapealsega talvikest, lepakalaks vi leppkalaks lepamaimu, aga ka kudemisajal verekarva uimealustega tippviidikat. Lausa lepakarva on seitsetpp-lepatriinu, tnapevalgi teada oraakelputukas.

Lapsed vtsid ikka lepatriinu piu pl ja lassid lendu: kus pool ta lendas, slt tuleva nn. Vanad inimesed keelsid kangesti lepatriinul haiget teha, et tema kandva seitse pattu sel'las, ngu kandva patud ra. (Hdemeeste, 1939)

Lepa seos verega tuleb eesti rahvakultuuris hsti ilmsiks ldlevinud uskumuse kaudu: Kui lepalind karjamaal lehma khu alt lbi lendab, pidada piim punaseks jma. (Ambla, 1893) Oma punava kurgualuse prast kuulus ohtlike hulka isegi suitsupsuke. Hiiumaal arvati, et lehm hakkab verd lpsma, kui keegi sealt perest lepplinnu pesa lhub vi tema pesasse astub. Et abi saada, tuli lepakoort piima sisse puistata vi kolm lepatikku maa sisse la ja haigelt lehmalt piima peale lpsta.


Eri rahvaste jutud. Uskumustes lepa verekarva mhaga puu kohta on eri rahvastel nii hist kui ka lahknevat. Sakslased on leppa phaks pidanud, sest raiumisel voolab temast verd. Sama phjendust vib leida teiste Euroopa rahvaste folklooris. Kui rootsi talupoeg tahab leppa raiuda, hab see: ra raiu mind, ma jooksen verd. Eestimaa rootslastelt on prit selline phjendus: Ma annan punast vrvi pastla jaoks. (Noarootsi, 1927) Germaani rahvaste primuses on lepp Kristuse ristipuu (seeprast nutab ta verepisaraid), ent ka kuradi puu, mille puit on punane, sest kurat olevat sellega oma vanaema npeldanud.

Enamasti on rhuasetus arvatavatel kaitseomadustel. Lepaoksad on thus vahend trjemaagias: neid kinnitati eluhoonete ning lautade kaitseks niduse vastu volbripeva (nidadepeva) eelhtul; kevadisi klve kaitsti varblaste ja hiirte eest, torgates lepaoksi pllunurkadesse. Elamus olid vrsked lepalehed prandal kirbutrjeks. Kui lepaokstest vanik tulle visata, pidi see kahjutule kustutama [1].

Soome-ugri rahvaste primuses tuleb hsti esile lepamha veresmboolika. Lepp on hingepuu ja veripuu. Hantide folklooris on kujutlus kolmemtmelisest surnuteriigist, kus kige krgemal, seitsme mere taga, kasvab vaid lepp. Saamide usundipildist on teada omaprane lepakoore nrimise komme. Sel viisil saadud verekarva nestega mriti karujahiliste nod, nii toimiti ka pdrajahile minekul. Lepakoorevrviga tmmati ringe, ristimrke ja muid kujundeid jahilt tulnud koertele; amaanitrummile tehti joonistusi lepamahla vi phjapdraverega jne. [3].

Legend, mille jrgi lepp on verekarva puu selleprast, et temast Lunastaja ristipuu tehti, pole vras Soomes ja Karjalaski. Soome kirjanduse seltsi rahvaluulearhiivis leidub mitmesuguseid seletusversioone. Juudas Iskariot Kristuse raandja olevat end lepa otsa les poonud. he seletuse jrgi olevat lepamahl seeprast punane, et tapeti suuri loomi ja nende veri tilkus maha, sestpeale ei lhe istutatud lepad kasvama. Lepa leloomulik vgi pidi isegi kodukija kirstu sulgema: tuleb vaid kinnitada puusrgi kaas lepapuust punnidega vi panna kadunu pea alla lepapuutkk. Eestis on niisugustel puhkudel sobivaks peetud pihlakat.

Seletusi puude omaduste kohta annavad dialoogiga legendid. Lepalt paluvad varju piiblitegelased Maarja ning Joosep; tnuks varjamise eest saab lepp endale suured lehed, paksu pehme lehestiku. Seda omadust meenutab mistatuslaul. Ksimusele Kellel on seljas siidikleiti? tuleb vastus: Lepal on seljas siidikleiti. (Palamuse, 1889)


Lepp hiiepuu. Nii mustlepa kui ka valgelepa rahvausundiline thendus hakkas Eestis taanduma varem kui pihlakal vi kadakal. Kirjapanekud sanglepast kui hiiepuust on prit rahvaluulekogumise algaegadest. Vrreldes tuntud phapuude tamme ja prnaga, on sanglepp lhiealine (kuni 150 aastat) ning kogultki tagasihoidlikum, kuid arvatavasti on ta phaks peetavate puude seisusse sattunud ka puidu ja koorealuse vrvuse tttu. Phaks peetavate leppade jrgi on nime saanud Phalepa kihelkond Hiiumaal. Muistsetel aegadel oli hiitega nnda, et nende phadus tagas juba iseenesest puutumatuse.

Vanal ajal old Orus Kmla kla all suur sanglepamets, mida hiieks saand nimetud ja kangesti phaks peetud, nii et keegi ei ole julgend sealt vsukest vtta. Kord oli sealt ks mees he vsu legand, ja kohe jnd mees sellest haigeks (Kose, 1896)

Kllap nii mndagi lepatukka ssteti selleprast, et need olid kasvanud kalmekohale. Kuid juba 19. sajandi lpukmnendite arhiivitekstid annavad tihti mrku rahvausundilise maailmapildi hgustumisest ja mentaliteedimuutustest. Samalaadset arusaamade erinevust, nagu on jrgmises tekstis, kogeme 21. sajandi hakul (ahikotus on ohverdamispaik).

ks ahikotus (leldine) olnud Tarvastu vallas Mnnaste klas paar versta Tennassilma valla piirist Tarvastu poole, kidava tee res. See olnud ks lepikututt. Sinna lepikutolka pidanud iga mdamineja raha viskama, kas pool ehk terve krossi ehk rohkem. Viskamata ei tohtinud aga keegi mda minna. Kui ta seda teinud, siis juhtunud talle teel nnetus. Viimati annud aga Loime talu peremees, kelle maa pl lepik kasvis, sulasele luba lepikut maha raiuda ja maad omale kartohvlimaaks les knda. Inimesed, kes mda linud, jnud seisatama, kui nad vanameest nialepikut ninud raiuma. Nad oodanud seda silmapilku, millal mees enesele jala ehk ke sisse lb. Mees aga raiunud lepiku maha, kndnud maa les ja korjanud ta pinnal ja pinnas olevad krossikesed oma tasku. Inimesed, kes seda lugu ninud ja kuulnud, vangutanud pd ja telnud: Ega selle mehega hd lugu ei ole. (Tarvastu, 1896) [4]


Lepp majapidamises. Lepapuu otstarve igapevaelus tuleb esile lroeepilise Maie-laulu vrssides, kus puud phjendavad, miks nad pgenevale naisele varju ei anna. Mehega htul magama linud noor naine tapab oma kaasa ja pgeneb hommikul, puudelt kaitset paludes.

Mai jooksis lepa palveele:

Armas leppa, aita minda,

kallis leppa, kata minda.

Lepp jlle kuulis, kostis vastu:

Kudas vin mina aidata.

Mehed metsa ju tulevad,

kirved varnas nied vahedad,

nuad tuppes nied tulised.

Minda siita raiutasse

kla sauna ktisesse,

sinda siita leitanesse,

minu sisse lkatasse,

minu kahjus kallatasse (Hanila, 1898)

Kige sagedamini on mainitud kttepuu-otstarvet: Minu maha raiutakse,/ tulepuuksi torgatakse (Kuusalu, 19101911), harvemini toidunude valmistamist: Minu maha raiutakse,/ vaagnapuuksi lhutakse (Haljala, 1913), sobivust tarupuuks: Mesi-no-puil minno puhastadas,/ vaha-no-puil valmistadas (Setumaa, 1934). Lepakoort kasutati parkimiseks: Lepast parki kistanese,/ lepast puida lhutese (Halliste, 1883). Lehtedega vihtu kuivatati loomasdaks: Minust lehta leikatakse,/ lamba lehta viidanekse (Vike-Maarja, 1895). Lepavits murti karjavitsaks: Tulva karjakar's/ virvevitsa katsma (Setumaa, 1930).


Rahvameditsiinis olid sanglepalehed tavaline abivahend jalgade haudumuse vastu, jalgu mriti ka parkainerikka mhaga. Nii sanglepa kui ka valgelepa lehti pandi mhiseks paranevale haavale. Lepaurbade tmmist on sna laialdaselt pruugitud khuhdade puhul, aga ka pea pesemiseks, et juuksekasvu edendada.

Lepalehtede ja -urbade krval on veel 20. sajandi esimesel poolel meil maagiliseks ravi- ja trjevahendiks kasutatud lepapulka. Tuliseks aetud lepapulgaga suruti ksnu ja kooljaluud, raviti paiseid, umbes-haigust, kaelanrmete pletikku, naha kestendust, sgelisi jne. Lehtede ja mha parkiv ning jahutav toime on rakendust leidnud mrksa kauem, kuigi lepa veresmboolika nd enam arvesse ei tule.



Mall Hiieme
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012