Eesti Looduse fotovõistlus
2004/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta puu EL 2004/12
Lepp - lepakarva puu

Rahvatarkust lepapuule omistatava mõju kohta oli mul võimalus proovida möödunud suvel, kui võsavahelisel teel Kakerdaja rabalt Mõnuvere küla poole minnes rästikut kohtasime. Selle asemel et varjuda, jäi ta sisisedes paigale. Murdsin lepaoksa, puutusin vastalist looma sellega ja lugesin talle ussisõnu:
Madu musta, maa-alune,
soo karva, sinika karva,
maa karva, marana karva,
rohu karva, rooste karva,
kase karva, kannu karva,
lehe karva, lepa karva…
Selle peale salvas rästik lepaoksa ja põgenes.

Niisugused juhtumid on taigadesse uskujale hea kinnitus maagiavõtete tõhususe kohta. Igatahes olid sellised võtted muistsetel aegadel üsna tavalised. Täpsemat teavet võib saada kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi loodusekartoteegist.

"Rästik ei kannatavat lepalehe lõhna. Kui lepaoksaga rästikut sopsutada, jääb ta uimaseks ja keerab kõhu ülespidi.” (Keila, 1981)

Käitumisjuhiste valdav enamik on kirja pandud aastakümneid tagasi, mil maole kui kurjuse kehastusele endastmõistetavalt hävingut kuulutati.

“Kui nõeluss põesasse ehk künkasse ära kaub ja enam välja ei tule, siis pannakse lepapulgad ristati senna künka peale, nõnda et kolm risti saab, siis ta peab välja tulema, sest ta ei või risti all elada. Ussi arvatakse kuradi teendriks ja sisalikku tema alamaks.” (Kose, 1891)

Ühes rästiku paigalhoidmise loitsus 19. sajandi lõpust on värsid: “Maga, maga, ussikene,/ senni kui lepast leigatakse.” (Kuusalu, 1889) Ka vanemast trükisõnast [5] võib leida õpetust, kuidas toimida maoga, kes hõlpsasti ei sure: tuleb teda just lepavitsaga kolm korda lüüa. Lepapuust pulka on soovitatud rästikuhammustuse raviks, lepamäha kasutamise kohta on teateid vähem. “Kui uss sind sosind, pane lepakoore mähine külg selle koha vastu, valu annab tagasi.” (Pühalepa, 1938)


Lepp ja veri. Kui lepapuud kasutati madude vastu, pidi temas olema tajutud üleloomulikku väge. Oma tähenduse rahvausundis võlgnevad must- ehk sanglepp ja hall ehk valgelepp ennekõike koorealuse ja puidu värvusele. Lepa koorealune meenutab vere värvust, pealegi on puumahl ju puu veri. Emakeele seltsi murdekartoteegi järgi on sõna lepp vasteks ka veri (lepane – verine; leppama, lepitama – värvima; lepp, lepu – ruuget karva hobune).

Suurem osa niisuguse sõnaseletuse kirjapanekuid pärineb läänesaartelt ja põhjarannikult. Sulestiku värvuse järgi on lepalinnuks nimetatud metsvinti, ohakalindu, punarinda, leevikest, aedlepalindu, isegi siidisaba ja ruuge sabapealsega talvikest, lepakalaks või leppkalaks lepamaimu, aga ka kudemisajal verekarva uimealustega tippviidikat. Lausa lepakarva on seitsetäpp-lepatriinu, tänapäevalgi teada oraakelputukas.

“Lapsed võtsid ikka lepatriinu piu pääl ja lassid lendu: kus pool ta lendas, säält tuleva õnn. Vanad inimesed keelsid kangesti lepatriinul haiget teha, et tema kandva seitse pattu sel'las, nägu kandva patud ära.” (Häädemeeste, 1939)

Lepa seos verega tuleb eesti rahvakultuuris hästi ilmsiks üldlevinud uskumuse kaudu: “Kui lepalind karjamaal lehma kõhu alt läbi lendab, pidada piim punaseks jääma.” (Ambla, 1893) Oma punava kurgualuse pärast kuulus ohtlike hulka isegi suitsupääsuke. Hiiumaal arvati, et lehm hakkab verd lüpsma, kui keegi sealt perest lepplinnu pesa lõhub või tema pesasse astub. Et abi saada, tuli lepakoort piima sisse puistata või kolm lepatikku maa sisse lüüa ja haigelt lehmalt piima peale lüpsta.


Eri rahvaste jutud. Uskumustes lepa – verekarva mähaga puu kohta on eri rahvastel nii ühist kui ka lahknevat. Sakslased on leppa pühaks pidanud, sest raiumisel voolab temast verd. Sama põhjendust võib leida teiste Euroopa rahvaste folklooris. Kui rootsi talupoeg tahab leppa raiuda, hüüab see: “Ära raiu mind, ma jooksen verd.” Eestimaa rootslastelt on pärit selline põhjendus: “Ma annan punast värvi pastla jaoks.” (Noarootsi, 1927) Germaani rahvaste pärimuses on lepp Kristuse ristipuu (seepärast nutab ta verepisaraid), ent ka kuradi puu, mille puit on punane, sest kurat olevat sellega oma vanaema nüpeldanud.

Enamasti on rõhuasetus arvatavatel kaitseomadustel. Lepaoksad on tõhus vahend tõrjemaagias: neid kinnitati eluhoonete ning lautade kaitseks nõiduse vastu volbripäeva (nõidadepäeva) eelõhtul; kevadisi külve kaitsti varblaste ja hiirte eest, torgates lepaoksi põllunurkadesse. Elamus olid värsked lepalehed põrandal kirbutõrjeks. Kui lepaokstest vanik tulle visata, pidi see kahjutule kustutama [1].

Soome-ugri rahvaste pärimuses tuleb hästi esile lepamäha veresümboolika. Lepp on hingepuu ja veripuu. Hantide folklooris on kujutlus kolmemõõtmelisest surnuteriigist, kus kõige kõrgemal, seitsme mere taga, kasvab vaid lepp. Saamide usundipildist on teada omapärane lepakoore närimise komme. Sel viisil saadud verekarva nestega määriti karujahiliste näod, nii toimiti ka põdrajahile minekul. Lepakoorevärviga tõmmati ringe, ristimärke ja muid kujundeid jahilt tulnud koertele; šamaanitrummile tehti joonistusi lepamahla või põhjapõdraverega jne. [3].

Legend, mille järgi lepp on verekarva puu sellepärast, et temast Lunastaja ristipuu tehti, pole võõras Soomes ja Karjalaski. Soome kirjanduse seltsi rahvaluulearhiivis leidub mitmesuguseid seletusversioone. Juudas Iskariot – Kristuse äraandja – olevat end lepa otsa üles poonud. Ühe seletuse järgi olevat lepamahl seepärast punane, et tapeti suuri loomi ja nende veri tilkus maha, sestpeale ei lähe istutatud lepad kasvama. Lepa üleloomulik vägi pidi isegi kodukäija kirstu sulgema: tuleb vaid kinnitada puusärgi kaas lepapuust punnidega või panna kadunu pea alla lepapuutükk. Eestis on niisugustel puhkudel sobivaks peetud pihlakat.

Seletusi puude omaduste kohta annavad dialoogiga legendid. Lepalt paluvad varju piiblitegelased – Maarja ning Joosep; tänuks varjamise eest saab lepp endale suured lehed, paksu pehme lehestiku. Seda omadust meenutab mõistatuslaul. Küsimusele “Kellel on seljas siidikleiti?” tuleb vastus: “Lepal on seljas siidikleiti.” (Palamuse, 1889)


Lepp – hiiepuu. Nii mustlepa kui ka valgelepa rahvausundiline tähendus hakkas Eestis taanduma varem kui pihlakal või kadakal. Kirjapanekud sanglepast kui hiiepuust on pärit rahvaluulekogumise algaegadest. Võrreldes tuntud pühapuude tamme ja pärnaga, on sanglepp lühiealine (kuni 150 aastat) ning kogultki tagasihoidlikum, kuid arvatavasti on ta pühaks peetavate puude seisusse sattunud ka puidu ja koorealuse värvuse tõttu. Pühaks peetavate leppade järgi on nime saanud Pühalepa kihelkond Hiiumaal. Muistsetel aegadel oli hiitega nõnda, et nende pühadus tagas juba iseenesest puutumatuse.

“Vanal ajal old Orus Kämla küla all suur sanglepamets, mida hiieks saand nimetud ja kangesti pühaks peetud, nii et keegi ei ole julgend sealt võsukest võtta. Kord oli sealt üks mees ühe võsu lõegand, ja kohe jäänd mees sellest haigeks…” (Kose, 1896)

Küllap nii mõndagi lepatukka säästeti sellepärast, et need olid kasvanud kalmekohale. Kuid juba 19. sajandi lõpukümnendite arhiivitekstid annavad tihti märku rahvausundilise maailmapildi hägustumisest ja mentaliteedimuutustest. Samalaadset arusaamade erinevust, nagu on järgmises tekstis, kogeme 21. sajandi hakul (ahikotus on ohverdamispaik).

“Üks ahikotus (üleüldine) olnud Tarvastu vallas Mõnnaste külas paar versta Tennassilma valla piirist Tarvastu poole, käidava tee ääres. See olnud üks lepikututt. Sinna lepikutolka pidanud iga möödamineja raha viskama, kas pool ehk terve krossi ehk rohkem. Viskamata ei tohtinud aga keegi mööda minna. Kui ta seda teinud, siis juhtunud talle teel õnnetus. Viimati annud aga Loime talu peremees, kelle maa pääl lepik kasvis, sulasele luba lepikut maha raiuda ja maad omale kartohvlimaaks üles künda. Inimesed, kes mööda läinud, jäänud seisatama, kui nad vanameest nõialepikut näinud raiuma. Nad oodanud seda silmapilku, millal mees enesele jala ehk käe sisse lööb. Mees aga raiunud lepiku maha, kündnud maa üles ja korjanud ta pinnal ja pinnas olevad krossikesed oma tasku. Inimesed, kes seda lugu näinud ja kuulnud, vangutanud pääd ja ütelnud: “Ega selle mehega hääd lugu ei ole.”” (Tarvastu, 1896) [4]


Lepp majapidamises. Lepapuu otstarve igapäevaelus tuleb esile lüroeepilise Maie-laulu värssides, kus puud põhjendavad, miks nad põgenevale naisele varju ei anna. Mehega õhtul magama läinud noor naine tapab oma kaasa ja põgeneb hommikul, puudelt kaitset paludes.

…Mai jooksis lepa palve’ele:

Armas leppa, aita minda,

kallis leppa, kata minda.

Lepp jälle kuulis, kostis vastu:

Kudas võin mina aidata.

Mehed metsa ju tulevad,

kirved varnas nied vahedad,

nuad tuppes nied tulised.

Minda siita raiutasse

küla sauna kütisesse,

sinda siita leitanesse,

minu süisse lükatasse,

minu kahjus kallatasse… (Hanila, 1898)

Kõige sagedamini on mainitud küttepuu-otstarvet: “Minu maha raiutakse,/ tulepuuksi torgatakse” (Kuusalu, 1910–1911), harvemini toidunõude valmistamist: “Minu maha raiutakse,/ vaagnapuuksi lõhutakse” (Haljala, 1913), sobivust tarupuuks: “Mesi-no-puilõ minno puhastadas,/ vaha-no-puilõ valmistadas” (Setumaa, 1934). Lepakoort kasutati parkimiseks: “Lepast parki kistanese,/ lepast puida lõhutese” (Halliste, 1883). Lehtedega vihtu kuivatati loomasöödaks: “Minust lehta leikatakse,/ lamba lehta viidanekse” (Väike-Maarja, 1895). Lepavits murti karjavitsaks: “Tulõva karjakar'üsõ/ virvevitsa katsma” (Setumaa, 1930).


Rahvameditsiinis olid sanglepalehed tavaline abivahend jalgade haudumuse vastu, jalgu määriti ka parkainerikka mähaga. Nii sanglepa kui ka valgelepa lehti pandi mähiseks paranevale haavale. Lepaurbade tõmmist on üsna laialdaselt pruugitud kõhuhädade puhul, aga ka pea pesemiseks, et juuksekasvu edendada.

Lepalehtede ja -urbade kõrval on veel 20. sajandi esimesel poolel meil maagiliseks ravi- ja tõrjevahendiks kasutatud lepapulka. Tuliseks aetud lepapulgaga suruti käsnu ja kooljaluud, raviti paiseid, umbes-haigust, kaelanäärmete põletikku, naha kestendust, sügelisi jne. Lehtede ja mäha parkiv ning jahutav toime on rakendust leidnud märksa kauem, kuigi lepa veresümboolika nüüd enam arvesse ei tule.



Mall Hiiemäe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet