Eesti Looduse fotov�istlus
2004/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotov�istlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2004/12
Tutkas

Tutkast oleme ikka pidanud meie luha- ja rannaniitude tavaliseks asukaks, ent viimase kmmekonna aastaga on ta mrkamatult meie linnustikust kadumas. Tutkas on kantud Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisasse ning ohualti liigina Eesti punasesse raamatusse. Sel aastal arvati see lind meil looduskaitsealuste liikide I kategooriasse.

Euroopas on juba paarsada aastat theldatud tutkaste arvukuse aeglast, kuid pidevat vhenemist, seda eriti lunapoolsetes asurkondades. Tugev langus algas 1970. aastatel [12]. Arvatakse, et sellele on kaasa aidanud soode kuivendus ning majandustegevuse taandumine ranna- ja lamminiitudelt, mistttu need alad on kulustunud-vsastunud-metsastunud. Seega on vhenenud nii tutkaste pesitsusalad kui ka rndeaegsed peatus- ja toitumisvimalused. Eestis psis selle linnu arvukus sna heal tasemel kauem, sest siin jtkus veel mdunud sajandi teisel poolelgi luhtade ja rannaniitude tavaprane kasutus. Tutka arvukus on meil jrsult vhenenud alles viimasel kmnendil.



Levik. Tutkas (Philomachus pugnax) elab philiselt Euraasia tundravndis, aga pesitseb ka parasvtme lamminiitudel ja madalatel rannaniitudel. le 90% kogu maailma tutkapopulatsioonist pesitseb Venemaa phjaosas kuni Beringi vinani vlja. Sealse asurkonna suuruse kohta on andmed lnklikud. Loodetakse, et arvukus psib enam-vhem muutumatuna [1, 13]. Euroopas jvad tutka thtsamad pesitsusalad Rootsi, Soome ja Norrasse, mujal on pesitsejaid vhe.


Levik ja arvukus Eestis. Prast 17.18. sajandi jahedat kliimaperioodi oli tutkas veel 19. sajandil Ida-Baltikumi madalsoodes ja niitudel tavaline. 20. sajandi esimesel poolel, prast vahepealset kliima soojenemist, hakkasid Eesti alale kiiresti levima paljud lunapoolse pritoluga liigid, phjapoolse levikuga liigid aga taandusid [4].

Siiski oli tutkas meil veel mnikmmend aastat tagasi sna tavaline, asustades saari, mandri lne- ja looderannikut ja ka suuremate jgede luhtasid [10]. Kokku arvati Eestis pesitsevat umbes 2000 tutkast, seda kuni 1990. aastate alguseni vlja [5]. Kmnendi lpul hinnati aga liigi arvukust esialgu 200500 paarile [7], juba mned aastad hiljem alandati hinnangut 100200 paarile [6].

Pesitsuskohad on hajali mda rannikut ning soodes, neiski paikades on pesitsevate paaride arvu hinnatud vaid kuni kahele vi kuni viiele. Praegust olukorda kajastava levikukaardi koostamiseks on andmed liiga lnklikud, lisatud kaart pole kaugeltki tiuslik.

Lbi aegade on meil tutkaid pesitsemas olnud kige rohkem Kasari luhal ja Matsalu lahe mbruses, ka on siinset linnustikku pikka aega ja phjalikult uuritud. Seetttu tundub otstarbekas vaadelda selle liigi arvukuse muutusi just sel alal.

1870. aastatel pesitses tutkas siin vga rohkel arvul. Valerian Russow mrkis oma lesthendustes tutka suurt arvukust ikka esimeste hulgas, krvuti selliste liikidega nagu kiivitaja, kajakad ja tiirud, ning kokku oli tutkaid tema hinnangul kesklahe saartel sadu ja rannaniitudel tuhandeid [3]. Mihkel Hrms nimetas 1924. aastal ligi kuu aega kestnud uurimisretke phjal tutkast Matsalu soostunud niitudel mratul hulgal elutsevaks linnuks. Tema arvukus selles elupaigatbis ji alla ainult mustsaba-viglele, kuid teda oli rohkem kui suurkoovitajat, kiivitajat, punajalg-tildrit ja sookiuru [2].

1930. aastail, kui Matsalu lahe mbruse linnustikku asus uurima Eerik Kumari (Sits), oli olukord ilmselt tugevasti muutunud: Kasari svendustd juba kisid ning veereiim muutunud ja muutumas. Kumari nimetas oma aruandes tutkast lihtsalt harilikuks haudelinnuks Kasari luhas ja delta alal, siselahe rannaheinamaadel ja lahe suurematel saartel [11]. Tutkaste koguarvukuse hindas ta vhemalt 85 haudepaarile, neist ligi 60% elas Kasari luhas, lejnud rannaheinamaadel vi niidetavatel lahe saartel. See ksitlus nitab selgesti tutka tollast madalseisu Matsalu mbruses.

Suurte sdade ja sotsialistlike mberkorralduste aegu suurenes tutka arvukus plahvatuslikult ning 1950. aastate lpul (taas)asustas see liik rikkalikult Matsalu lahe, Topi ja Topu lahe ranniku ning kesklahe saared, tutkas oli judnud ka Vinamere heinasaartele [9]: sel ajal pesitses Matsalu looduskaitsealal kuni 940 paari tutkaid.

Prast sellist suurt tusu hakkas arvukus aga peagi tasapisi vhenema. Tugevamad langusperioodid olid rannaniitudel 1970. aastate lpul ja 1980. aastate teisel poolel. Luhas vhenes tutka arvukus jrsult 1980. aastate keskpaiku, 1993. aastal ei nhtud siin enam pesitsusaegsel loendusel htki tutkast. Prast seda on pesitsusperioodil luhas nhtud tutka emaslindu vaid kahel korral. Selleks ajaks on lahkunud ka isaslinnud. Mni paar vib seal sellegipoolest pesitseda, jdes suurel alal mrkamatuks. Rannaniitudest on tutka pesi jrjepidevalt leitud veel ainult Salmi niidul, ksikutel aastatel on teda nhtud ka Suitsu ja Haeska rannas.


Elupaik. Tutkas on ennekike niiskete heinamaade lind, seda nitab tema omaaegne levik arvukuse madalseisu aegu [11]. Vhem pesitseb ta karjamaade mtastunud ja kulustunud aladel, seda eesktt arvukuse krgperioodidel. le 70% Matsalu tutkapesadest on kirjeldatud niiskel pinnasel, lejnud kas mtastel keset vesist ala vi leujutusala lhedasel seljandikul [8]. Pesa tehakse heinamaadel tihedamasse kulusse vi karjamaadel kulutukkadesse. Vaid mnel juhul on neid leitud hredama rohuga vi samblasel pinnal. Pesa lheduses peab olema vhese hreda taimestikuga vesiseid alasid, kus nii vanalinnud kui ka nende pojad saavad toituda.


Miks tutkas taandub? Ilmselt on siin mitu phjust. Selle phjapoolse levikuga liigi arvukus on meie aladel korduvalt suurenenud ja vhenenud, olenedes liigi enda seisundist ja ka parasjagu valitsevatest kliimaoludest. Samamoodi on lood teistegi tundraliikidega, kes veel paarsada aastat tagasi ennast Eestis hsti tundsid, kuid kliima soojenedes kadusid (veetallaja, punakurk-kaur) vi kelle arvukus siin on ndseks oluliselt vhenenud (jrvekaur, rabap, krsel, kivirullija) [4].

Teine arvukuse languse phjus on niitude kadu intensiivse pllumajandusega maades. Eriti vheseks on jnud lamminiite, madalsoid ja muid niidetavaid alasid. Karjatatavad rannaniidud ei ole tutkale pesitsuseks kige paremad.

Kasari luha vljangemises pole viimase kolmekmne aastaga midagi olulist juhtunud. Mnel aastal on luht niitmata jnud, aga seda on mnikord ette tulnud eelmistelgi sajanditel. Praeguse hooldusplaani jrgi on 2200 ja enamgi hektarit niidetud igal aastal. Ent kusagil pole mrgata tutkaste koondumist veel silinud niiduosadesse: see liik on lihtsalt kadunud.

Pesitsusalade muutumine tutkale ebasobivaks ja liigi arvukuse vhenemine Matsalus prast viimast tusuaega vis esialgu olla seotud sellega, et luhas olevad soonekohad ja muud madalad alad jeti niitmata: seda oli tlikas teha. Roostikutagused niidud, kus tutkas varem hulgi pesitses, eraldati okastraadiga roostikust ja selle serva jvast kevadisest vabaveest. Esialgu linnud seal kll veel pesitsesid, kuid pikapeale kadus vaba vesi kulusse ja roogu. Juba enne oli roostikuserva vabaveeala maakerke tttu tunduvalt vhenenud. Pikapeale langesid kasutusest vlja ning roostusid ja vsastusid kik siselahe-rsed tutkaste pesitsuspaigad. Paljud neist muudeti karjamaadeks, rannaheinamaad kadusid.

Mehhaniseeritud heinakoristus vhendas tunduvalt niidetava luha pinda, samas muutus ka niitmise krgus: kui alguses pti veel vanast harjumusest niita madalamalt, et kogu hein ktte saada, siis mida aeg edasi, seda enam hoiti vikateid purunemise eest, niites krgemalt. Samal ajal asendati ka maapinda puhastavad loorehad krgemal ttavate kaarutitega.

Praegused masinad jtavad rohustu alumise kihi ligi 15 sentimeetri krguselt tielikult puutumata. Ka pajude jrelkasvul niidetakse maha vaid ladvad, nii et allapoole niitekrgust kujuneb tihe tgastik. Krgelt niidetud alal kasvab dal kiiremini, mis omakorda suurendab maad katvat kulukihti. Nii ongi krgelt niidetud luht kaugelt vaadatuna nagu pris, kuid maad kattev turvastuv kulukiht teeb lhinokalisemate lindude ja linnupoegade elu keeruliseks: toitu leida on raske (kui mitte vimatu), kindlasti muudab selline kulukiht ka lindudele toiduks olevate putukate liigilist kooseisu.


Tutka elupaikade hooldus. Tutka heaks on praegu raske midagi otseselt ette vtta. Meie ainus vimalus on hoida ja taastada tutkale sobivaid elupaiku, et linnul oleks kunagi vimalik siia tagasi tulla. Lootusteks annab alust endistviisi tihe lbirnne. Oluline on, et biotoopide olukord ei halveneks ega pllumajandusreostus hakkaks uuesti suurenema. Tutkaste arvukuse langust mujal Euroopas seostatakse vetiste ja liigvarase niitmise mjuga [1]. Praeguseks on Kasari vesi muutunud mrksa puhtamaks, 2001. aastast alates on heinatde algus luhas nihutatud 15. juunilt 1. juulile.

Kui aga lindude luhast lahkumise phjus on niitmise kvaliteedi muutuses, siis pole neid tagasi oodata: ksitsi ei hakata enam niitma. Ei aita ka rannaheinamaade kasutuselevtt, sest heina tehtaks sealgi masinatega. Aitaks ehk see, kui prast heinateo lppu kidaks luht le karjamaakkega: nii kraabitaks kokku vana kulu ja hustataks pinnast.

Abinud, mis meelitaksid tutka taas siia pesitsema:

1) niita hoolega luhtasid ja hoida vsastumast soonekohti (viimaseid tuleks niita ksitsi);

2) taastada rannaheinamaad (rnde aegu hooldavad neid ka haned ja lagled);

3) tutkale sobivates kohtades mitte alustada niitmist enne 10. juulit;

4) teha korda siselahe-rsed roostiku servaalad: kas niita servaroogu vi teha karjaaiad otsapidi roostikku, et loomad saaksid kuivalt maalt pilliroo vlja trjuda;

5) et tutkale sobivad pesitsemiseks hsti ka suured, ajuti leujutatavad ja lompiderohked rannaniidud, tuleks hankida veiseid ja hobuseid: nemad hoiaksid rannamaad korras. htlasi peaksime muidugi vltima lekarjatamist.



Eve Mgi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012