Eesti Looduse fotovõistlus
2004/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2004/12
Maavarad saavad otsa

Mitme maavara hinna järsu tõusu tõttu viimastel aastatel on uuesti esile kerkinud hirm, et loodusvarad lõpevad otsa. Põhjendus on äärmiselt loogiline: kui mingi maavara, nagu nafta või rauamaak, on taastumatu, siis järjest tarbides see kunagi lõpeb.

Ometi on nafta inimkonna jaoks sisuliselt lõputu toore. Muidugi on nafta kogus piiratud, ent selle kättesaamise hind sõltub kohast. Seetõttu tarbitakse esialgu odavamaid naftavarusid, hiljem minnakse kallimate kallale. Kallimaid naftavarusid kasutades tõuseb tarbija jaoks hind, mis vähendab huvi seda ressurssi tarbida ja ta hakkab otsima alternatiive. Mida vähemaks jääb naftat, seda kallimaks ta muutub ja seda enam väheneb tarbimine. Nafta kogus väheneb järjest, aga ei saa kunagi otsa. Sama kehtib ka kõigi teiste taastumatute loodusvarade kohta.

Kui nafta asendatakse maagaasiga, siis muutub ka selle hind mingil ajal tarbijatele liiga kõrgeks ja on tarvis uusi energiakandjaid. Kuigi me praegu neid veel ei tea, ei tähenda see, et neid tulevikus ei leita.

Mure selle pärast, et loodusvarad saavad peagi otsa, on väga vana ja ajalugu on selle hirmu alati põhjendamatuks tunnistanud. Suurendades loodusvarade tarbimise efektiivsust ja leides uusi ressursse, ei ole saabuvat katastroofi suudetud mitte ainult ära hoida, vaid isegi tekitada uut rikkust. Miks tulevikus peaks minema teisiti? Kuigi jah, süsteemi krahh pole muidugi võimatu.

Majanduskasv suurendab ka reostust ja keskkonnakatastroofe. Erinevalt maavarade otsasaamise hirmust, mis pole eriti tõsine, on reostuse ja raiskamisega lood tõsisemad. Ent siiski mitte lootusetud.

Reostamise vastu aitab majanduskasv. See võimaldab juurde toota uusi ressursse ja omandada teadmisi, mille abil varasemaid keskkonnakahjusid korvata. Majanduskasv toodab muidugi ka uut reostust, kuid muidu ei saaks vana reostust tõrjuda. Loodust reostava majanduskasvu soosimine selleks, et tõrjuda eelneva majanduskasvu tekitatud reostust, kõlab muidugi jaburalt. Ometi pole enamik inimesi valmis sellest loobuma, sest majanduskasv lahendab vanad probleemid ja ühtlasi toodab piisavalt vahendeid, et inimeste elatustaset tõsta.

Keskkonnakaitsjad pakuvad alternatiivseid visioone, mis kipuvad paraku olema utoopilised. Roheline kapitalism ehk keskkonnahoidlik majanduskasv ei ole loogiline nähtus. Majanduskasv on oma olemuselt paratamatult reostav: kui loodussäästlik majandamine oleks kasulik, tegeleksid sellega ju kõik niigi.

Majanduskasvu peatamine teeks asja hullemaks. Majanduskasvu aegadel ei ole võimalik kõiki tekkivaid keskkonnaprobleeme ennustada. Seetõttu ei saa nende lahendamiseks ka samme astuda, vaid tuleb oodata, kuni probleemid ilmnevad ja siis asuda neid lahendama. Selleks vajalik teadustegevus vajab aga järjest enam vahendeid, mida saab kas raha ümber jagades või seda majanduskasvu abil juurde tootes. Majanduslanguse ajal tuleks lisaraha võtta muudest valdkondadest, kuid selle tagajärjel langeb inimeste elatustase.

Üleskutsed stiilis „Tagasi loodusesse!“ pole ilmselt kuigi mõistlikud, sest enamik inimesi keeldub koopas elamast. Seega on ainus ravim majanduskasvu tekitatud hädade vastu rohkem majanduskasvu ning hoolimata sellist süsteemi ähvardavatest ohtudest pole põhjust arvata, et süsteem variseb kokku. Kuigi krahhi ei saa muidugi välistada.

Majanduskasvu hädade ravimine majanduskasvu abil toimib aga vaid rikastes riikides, kes suudavad kontrollida keskkonda. Kolmanda maailma riikidele ja ka vaesuvatele ekskommunistlikele riikidele, nagu Venemaa, käib ülesanne tõenäoliselt üle jõu. Seetõttu võivad ülerahvastumine ja kuhjuvad keskkonnakatastroofid nendes riikides tõesti põhjustada ühiskondade täieliku hävingu.

Samas ei tasu ülehinnata kolmanda maailma katastroofide mõju rikkale maailmale. Rikkal maailmal on juba pikka aega kontroll enamiku neile oluliste kolmanda maailma ressursside üle kas sõjaliste või majanduslike vahendite abil. Neid ressursse ähvardavate riskide korral rikkad riigid sekkuvad. Näiteks ostetakse Argentinas metsi ja kingitakse riigile looduskaitsealadeks. Muud kolmanda maailma katastroofid ei pruugi sugugi esimest maailma mõjutada, sest näiteks põgenike vastuvõtmine on poliitiline otsus ja rikastel riikidel on oma territooriumi üle küllaltki tõhus kontroll, et neid eemal hoida või välja saata. Vaesed surevad nälja, sõdade ja taudide tagajärjel oma kodukandis, mõjutamata oluliselt rikaste riikide kodanike heaolu.

Ohtlikuks võivad maailmale kujuneda aga majanduslikult olulised, ent ebastabiilsed riigid, nagu Hiina ja India. Nende riikide majanduslik tähtsus üha kasvab, kuid nad suudavad halvemini kontrollida oma ühiskonda ja looduskeskkonda kui neist rikkamad riigid. Nende riikide hiiglaslik rahvaarv, kuid tagasihoidlik SKP inimese kohta tähendab, et nad tarbivad ja reostavad palju. Rahva vaesuse tõttu pole keskkonna hoidmine aga prioriteetne, raha kulutatakse mujal ja tekkivad pöördumatud keskkonnakahjustused võivad need ühiskonnad lõpuks hävitada ja kahjustada tugevalt ka kõiki teisi.



Vahur Koorits
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet