Eesti Looduse fotov�istlus
2004/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Reisikiri EL 2004/12
Saarlasena maailma suurimal saarel

Grnimaa on Saaremaast umbes kaheksasada korda suurem ja hlmab 98% Taani Kuningriigi pindalast. Elanikke on sel maailma phjapoolseimal maakonnal niisama palju kui parimail pevil Saaremaal: 56 000. Pealinna Nuuki rahvaarv ulatub aga ligikaudu 14 000 nagu Kuressaareski.

Eelmise aasta suvel ttult kaua kestnud leitsaku ajal otsustasin tellida lennupileti klmale maale. Ammune unistus oli kia sellel maakera suurimal saarel. Nagu viimasel ajal tavaks on saanud, mngis emake loodus ka seekord vingerpussi: augustikuises vihmases Tallinnas oli sooja vaid kmme kraadi, ent Kangerlussuaqi lennuvljal nitas termomeeter neljakmmend soojapgalat, mis varjus thendas kahtkmmend plusskraadi. Nii olin jlle sattunud suvesoojusesse ja pikesepaistesse, sedakorda aga polaarjoone taga.

Heal lapsel mitu nime. Alustan tdemusega, et Grnimaa ei igusta oma nime ei kohalikus inuiti keeles ega ka taani ega inglise keeles. Nimelt kutsuvad inuitid (ehk lneeskimod) oma kodusaart Kalaallit Nunaat, mis thendab inimeste maad. Kuid 38 ruutkilomeetri kohta tuleb vaid ks inimene...

Sna Grnland viitab aga rohelisele maale. Paraku vib seda rohelust nha ainult 17% saarest, sest lejnud osa on jga kaetud. Roheliseks maaks nimetas selle Norrast Islandile pagendatud ja ka sealt lahkuma sunnitud Erik Punane, kes maabus saare idarannikul 982. aastal. Selle epiteedi kasutuselevtu ja vitega, et tegu on rikka maaga, nnestus avantristist viikingil meelitada Grnimaale ka teisi asukaid.

Praegusajal on 88% elanikkonnast viikingite jreltulijad ja juba mitu tuhat aastat tagasi Grnimaa phjaosa asustanud inuitid. lejnud on philiselt taanlased, kes tunnetavad kohustust juurutada ndisaegseid elukombeid oma meretagusel territooriumil. See on ka suuremas osas nnestunud, kuigi endiselt on philine elatusallikas mereandide ttlemine.

Paljud traditsioonid on siiski visad kaduma. Hea nide on unikaalne karistusssteem: vanglaid Grnimaal pole, karistatu vib toidupoolist aga ise hankida pidades jahti loomadele. Teda saadab kll valve, kuid erinevalt ktist on see relvastamata.


Meri annab suure osa sissetulekust. Mereandide ttlus on viimasel ajal phjalikult muutunud: turunudluse tttu hlmab kaks kolmandikku kogu kalanduse kibest krevett. lejnu on traditsioonilisem: tursk, lhe, garneel, paltus, kilttursk, krabi. Iseralik on ka rahvusvahelise vaalapgi komisjoni Grnimaale antud eriregulatsioon: nn. aborigeenne vaalapk phitoidusena. See vimaldab pki kohalikuks tarbeks. Muidugi ptakse vaalasid kvootide alusel, kuid tundub, et kohalikele sellest piisab.

Samal moel tegeldakse ka hlgepgiga. Selles valdkonnas olevat Greenpeace grnlased rahule jtnud ning aktsepteerivat igiplist eluviisi ja traditsioonilisi toitumisharjumusi.


Orhideesid kasvab ka Grnimaal. Seljakoti-turistina puutusin otseselt kokku Grnimaa sna vaese looma- ja taimeriigiga. Tpiline tundramaastik annab heldelt toidulisa: arktika puuvilla ietupsude taustal vib vaid korra kummardudes tita khtu kas sinikate, pohlade vi phja-kukemarjaga. Raske uskuda, kuid siin itseb ka orhideesid: meilgi tuntud kdu-koralljuur, aga ka orhideed Platanthera hyperborea ja Leucorchis albida. Samuti vib siin kohata sna srmkpaliste sarnaste roosade ja helelillade itega karvast kuuskjalga, punast alpi trvalille ja viptakat. ldiselt madalas taimestikus paistab silma kikkaputk, mida kohalikud elanikud kasutavad alkoholi destilleerimisel.

Teravaid elamusi pakkus aga tutvus kohaliku loomariigiga. Siinsete elukate kohta olin eelnevalt ht-teist lugenud ja peale selle oli lennureisi ajal vimalus nha muljet avaldavat videot, kus ameerika piisonitega sarnane loomakari tormas mda madalat psasmaastikku. Tegemist on muskusveisega, kes on testi piisoni vike koopia ja htlasi jkaru krval Grnimaa atraktiivseim loom. Neid on loendatud le kolme tuhande ja enamik neist asubki just sellesama lennuvlja ning linna lheduses.

Ootasin huvi ja revusega kohtumist loomadega, kellele ei tohi enda ohutuse huvides sattuda lhemale kui 35 meetrit. Muskusveiseid ei tulnud kaua oodata. Esimesel htul, kui telk oli psti pandud, selgus, et sna minu laagriplatsi lhedal nosis rohtu ks piisoniperekond. Nagu turistidele meldud ksiraamatus kirjeldatud, hakkasid loomad mulle lhenema. Kuna olin menlval karjast krgemal, siis rivistusid nad poolkaares kutsumata klalise suunas: suured kverad sarved ieli, olles valmis rnnakuks, kui meie vahemaa oleks learu vhenenud. Lahendasin olukorra, taandudes oma fotokaameraga menlvast allapoole: nnda suurendasin vahemaad. See kogemus aitas mind hiljem korduvalt.

Muskusveistega vrreldes oli kohtumine phjapdraga palju sbralikum ja ohutum. Jkarud elavad nneks aga kaugel saare kirdeosas. Korra oli ks isend sattunud Kangerlussuaqi linnale liiga lhedale nd vib seda ekslejat nha muuseumis eksponaadina.


Lputu jvli on saare rikkus. Arvestades turismi tohutut kasvu (seda mitte ainult Eestis ja Saaremaal), olin teliselt llatunud, et oma reisi ajal kohtasin seal vaid mnda endasugust. Arvud nitavad, et aastas kib Grnimaal testi vaid paarkmmend tuhat turisti.

Turismile pratakse siiski rohkem thelepanu: endisi USA sjavebaasi laohooneid Kangerlussuaqis on hakatud kohandama majutus- ja toitlustusasutusteks. Korraldatakse laevareise fjordirikkas rannikumeres. Turiste meelitavad ligi ka samas lhedal lebavad kolme ameerika hvituslennuki rusud, mis hel 1968. aasta lumesajusel peval alla sadasid.

Teline ksildus tabas mind aga jalgsimatkal, kui kisin Kangerlussuaqist ligikaudu kolmekmne kilomeetri kaugusel oleval Russelli jliustikul ehk siis kogu saart katva jkbara lneserval. Sajakonna kilomeetri ulatuses ida-, luna- ja lnerannikult sisemaale laiub tundraline mgimaastik, lejnud saar on aga kaetud kuni kolme kilomeetri paksuse psiva jkilbiga. Niisiis, kndides kaks peva jliustikuni ja tagasi ei kohanud ma htegi hingelist peale muskusveiste. Ometi on jliustik ks kauneim vaatamisvrsus, kuhu viib Grnimaa mistes sna korralik kruusatee.

Peaaegu kogu saart kattev jkilp on maailma suurim mageveevaru: selle kogusest saaks iga maakera elanik miljard liitrit vett. J sulades tuseks aga maailmamere tase kuue meetri vrra. Ja uskuge mind, jlaam sulab kahjuks judsasti. Kui keegi soovib korraldada nitlikku ppetundi kliima globaalsest soojenemisest, siis mingu Grnimaa jkilbi rde ja vaadaku: aeg-ajalt murdub selle kljest kuni kaheksakmne meetri krgusi kamakaid, millest tekivad liivasegused piimjad jed. Nii kergitab sulanud j maailmamere taset millimeeterhaaval. Muidugi, talvel sulab j palju aeglasemalt ja lumesadu taastab osaliselt jkilpi, kuid kokkuvttes taandub jkate veerandsada meetrit aastas.

Veel teinegi muremte tabas mind seda tohutut pikesesillerdusega jvlja vaadates. Kui praegu jageletakse maailmas musta kulla nafta prast, siis arvan, et tuleb aeg, mil muret teeb hoopis puhas vesi, igemini selle nappus. Kusjuures kogu seda 140 miljoni aasta jooksul tekkinud hinnalist kingitust haldab Taani Kuningriigi ks maakond! Tsi, rgitakse ka Grnimaa iseseisvumisest, kuid see on kulgenud palju aeglasemalt kui teisel Taani meretagusel territooriumil Fri saartel. Praegu on autonoomse Grnimaa parlamendil Landstingil lihtne saare eelarvet koostada: Taani keskvalitsus maksab ju poole kuludest.


Maailma vanim kalju. Kui maakera vanuseks peetakse 4,6 miljardit aastat, siis Grnimaal on kaljud, mis on 3,87 miljardit aastat vanad. Tpsemalt on sellises krges eas kivimikompleks leitud Akilia saarelt, mis asub Grnimaa edelarannikul. Samas on Kangerlussuaqi lhedalt jesngist huvitav leida ka noorimaid kivistisi: nelja kuni kaheksa sentimeetri pikkuseid fossiilseid kalakesi, tigusid ja taimi, kes on tekkinud alles prast viimast jaega kmme kuni kaksteist tuhat aastat tagasi. Neid uhub vihm pidevalt vlja savi-kruusaseguse pinnasega tasandikul, mis on olnud jkilbi sulavee sngiks.


Liiklusvahendiks enamasti lennuk vi kelk. Grnimaal pole korralikke autoteid, v.a. linnades. Philine liiklusvahend on siin lennuk, talvel ka koerarakend. Saare lneosas asuv Kangerlussuaqi lennuvli on ks kahest Grnimaa rahvusvahelisest lennuvljast. Peale rahvusvaheliste lendude on veel kohalikud lennuliinid. Minagi judsin nnda Grnimaa suuruselt teise linna Sisimiuti saare lnerannikul. Kui tlkida selle sna euroopaliku minilinna nimi eesti keelde, klaks see kllalt kummaliselt: inimesed rebaseuru juures. Sisimiutis on kik eluks vajalik olemas kaks kirikut, kaks krtsi, surnuaed, kaubahall. Turismikirjandust usaldades julgesin baariuksest vaid sisse piiluda: vgivalda tuleb ette, kuid enamasti kohalike endi vahel. Linnas jvad silma tohutult vrvikirevad majad, eks see korvab karge phjamaise elu ksluisust. Iga elumaja juures on ketis klhvimas paarkmmend kelgukoera, kes ootavad oma talvist phitd. Kalasadamas oli harjumatu nha aga paati suunduvaid kalureid, pssid kaenlas. Ei tule ju kohe selle peale, et kalamehed on ka hlgektid.

Kaldalt merele vaadetes on sna tavaline, et ookeanilainetes hakkab silma mitut liiki vaalalisi ja hlgeid, merihobu vi ka hesarviline narval. Ujuvad jmed jvad aga veidi phja poole, kuna Sisimiut on Grnimaa phjapoolseim jvaba sadam.

Lpetan hamletliku parafraasiga: loodan vga, et ajal, mil tuleb hakata puhast joogivett jagama, ei oleks Taani riigis midagi mda. Ja mida rohkem inimesi Grnimaal kib, seda paremini ehk teadvustatakse kogu maakera hvardavaid probleeme.



Tarmo Pikner
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012