Eesti Looduse fotov�istlus
2004/12



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2004/12
Parapähkel pole paranähtus

Parapähkel troonib esirinnas mitmes toitainete sisaldust kajastavas tabelis. Peale selle, et ta on sööjale igati kasulik, on tegu ka väga maitsva suutäiega, mida iga pähklisõber naudib.

Parapähkleid kogutakse kõrgelt parapähklipuult (Bertholletia excelsa), kes võib kasvada kuni 60 meetri kõrguseks, tüve läbimõõt võib küündida nelja meetrini. Ka puude eluiga on aukartustäratav, ulatudes kuni 500 aastani. Vihmametsas kõrgusse pürginud puu kannab parima valgustatuse tagamiseks oksi vaid ladvaosas. Tumerohelised nahkjad igihaljad lehed on kuni pool meetrit pikad ja ligi 15 cm laiad. Nende sügav sissevaostunud muster tagab vihmavee kiire mahavalgumise. Parapähklipuu helekollaste kroonlehtedega õied koonduvad kobaratesse okste tippudes. Õite ehitusest tingituna suudavad neid tolmeldada vaid mõningad kimalaseliigid.

Hiigelviljad läbimõõduga 10–25 cm kaaluvad pool kuni kaks kilo, nende valmimiseks kulub üle aasta. Looduses pudenevad viljad puudelt vihmaperioodil, langedes tekitavad nad üsna suurt müra ning pähklikorjajatel on risk pihta saada. Ühelt suurelt puult saab hooajal kuni 300 vilja. Miks nii vähe? Seepärast, et ajal, mil viljad on veel noored ja pehmed, panevad linnud enamiku neist nahka.

Kui olla botaaniliselt täpne, siis tegu polegi ehtsate pähklitega: parapähklid on hoopis seemned. Nimelt peitub kogukas kõvakestalises viljas tihedalt kokkupakituna 12–25 segmenditaolist seemet. Neid seemneid tuntakse maailmas paljude nimetuste all: Brasiilia pähklid, parapähklid, Brasiilia kastanid, parakastanid, võipähklid jne. Nii kujult kui ka paigutuselt meenutavad nad kõige rohkem apelsiniviile.

Iga seemet katab tugev krobeline pruunikas seemnekest, mis takistab õlirikast viljaliha rääsumast. Kõiki seemneid kokku ümbritseb veel tugev puitunud kapslitaoline viljakest, mida tipus katab mõnevõrra pehmem kaas ehk tekkel. Paraku on kaaneava nii väike, et selle kaudu seemned viljast välja ei mahu. Puitunud ümbris on nii tugev, et laguneb looduses vaid kõdunedes, milleks kulub niiskes ja soojas vihmametsas aasta kuni kaks. Loomadest suudab vaid väike näriline aguuti tugeva kesta katki pureda. Aguuti ongi väga oluline seemnete levitaja: ta sööb avatud viljast osa seemneid ära, ülejäänud aga peidab mõnesaja meetri raadiuses metsakõdusse. Seemned idanevad looduses kaua, selleks kulub aasta või poolteist.

Tühjad parapähkli viljakestad tekitavad vihmametsades omalaadse ökoniði: veega täitunud viljakestades elavad paljud putukavastsed, seal sigib isegi üks konnaliik.


Indiaanlastele tähtis puu. Indiaanlased on parapähklipuu seemneid toiduna kasutanud sajandeid. Viljad avatakse järjestikuste võimsate võsanoa hoopidega. Ammustel aegadel käibisid seemned kohalikel hõimudel isegi raha asendajana. Vahel kasutati õlirikkaid seemneid, mis hästi põlevad, ka looduslike küünaldena. Kohalikus rahvameditsiinis kasutatakse peenestatud pähkleid ülikurnatud alakaaluliste haigete kosutusvahendina. Kui haige ise pähkleid puruks närida ei suuda, siis jahvatatakse need jahuks, segatakse vee või mahlaga ja söödetakse siis talle pastat.

Indiaanlased oskasid hinnata ka parapähklipuu koort: sellest valmistatud teega leevendati maksa- ja maovaevusi. Rakendust leidsid isegi tühjad viljakestad: kautðukipuudele tehtud sisselõigetest välja valguva lateksi kogumiskaussidena, jooginõudena või tüütute putukate tõrjeks mõeldud suitsutussegu põletamise anumana. Nüüdisajal on parapähklituumad tähtis ekspordiartikkel kõikidele riikidele, kus need puud kasvavad.


Pilk parapähkli varasalve. Nende põhitrump on loomulikult õliküllus. Kasvutingimustest olenevalt sisaldavad seemned 60–70% hinnalist rasvollust. Biokeemilises mõttes muudab parapähkli õli väärtuslikuks just mono- ja polüküllastamata rasvhapete rohkus, lõviosa lipiididest langeb just nende arvele. Tõsi, selle eest tuleb ka lõivu maksta, sest soojas, valges ja hapniku manulusel kipub õli kiiresti rääsuma. Seetõttu ei saa puhastatud parapähkleid tavaoludes pikka aega hoida, rääsudes muutuvad nad mõrkjaks. Seda saab vältida eritingimustes – hapnikuvabas keskkonnas madalal temperatuuril. Pähkliõli väärtuslikumaks ühendiks peetakse alfa-linoleenhapet, mis on inimesele asendamatu ja mida peab tingimata saama toiduga.

Külmpressitud pähkliõli on selge, kollakat tooni, meeldiva lõhna ja maitsega. Seda kasutatakse nii toidu valmistamisel (salatiõli, kondiitritooted) kui ka kosmeetikas. Viimases valdkonnas sobib õli eriti hästi juuksehooldusvahendite koostisse, sellest tehakse luksseepe ja erisuguseid kreeme.

Kreemidesse sobib parapähkli õli mitmel põhjusel. Esiteks, see imendub kiiresti. Teiseks, selles on rikkalikult antioksüdante (eeskätt vitamiini E), mis kaitsevad nahka vabade radikaalide eest. Kolmandaks, parapähkliõli puhul on väga väike tõenäosus, et ta võiks tekitada allergiat. Neljandaks, õli parandab naha struktuursust ja vähendab naha kuivusest tingitud kahjulikke nähte.

Õli pressimise jäägist valmistatakse kvaliteetset valgurikast jahu. Just õlirikkusest sugeneb ka parapähklite energiaküllus, mis annab silmad ette isegi sellistele tuntud kaloripommikestele nagu halvaa ja ðokolaad. Sajagrammisest pähkliportsust saab 650–680 kilokalorit.

Valke ja süsivesikuid on neis pähklites õliga võrreldes tunduvalt vähem, mõlemaid keskmiselt 10–13%. Valkude koostis on biokeemilises mõttes mitmeti väga hea. Esiteks, valkudes on rikkalikult väävlit sisaldavaid aminohappeid. Teiseks, asendamatutest aminohapetest on palju leutsiini.

Süsivesikutest on tärklist suhteliselt vähe, magusat annab põhiliselt sahharoos. Viimase vastu pole kindlasti ükski pähklisõber, sest kes siis magusat ei armasta. Süsivesikute hulka paigutuvad ka kiudained ja neidki on parapähklites üsna palju, 5–7%. Nii et kõhukinnisust ei tohiks parapähklite sööja küll peljata.

Hoolimata sellest, et pähklituumad tunduvad inimesele üsna veevaese toiduna, on ka meil müüdavates parapähklites kuni 5% vett. Esialgu on aga seemnete veesisaldus palju suurem, küündides kuni kolmandikuni nende massist. Liigsest veest vabanetakse pähkleid kuivatades, see tagab omakorda oluliste toitainete kontsentreerumise. Kui õlisid, valke ja süsivesikuid saame ka paljudest teistest toiduainetest, siis parapähklitel on pakkuda veel midagi.


Kuulsuse tõi seleenirikkus. Nagu kõikides pähklites, nii on ka parapähklites rohkesti kaaliumi-, fosfori- ja magneesiumiühendeid. Erilise tähelepanu pälvivad aga parapähklid väga suure seleenisisalduse poolest. Sajagrammises parapähklite kogumis on seleeni 1500–1900 mikrogrammi. Enamik sellest on seotud eriliste valkudega ehk niinimetatud selenoproteiinidega. Inimese ööpäevane seleenivajadus on 50–130 mikrogrammi olenevalt soost, vanusest, kehamassist, aktiivsusest jne. Järelikult piisab igapäevase seleenivajaduse katmiseks vaid mõnest parapähklist.

Inimorganismile on seleen vajalik mitmel põhjusel. Kõigepealt antioksüdantsete kaitseensüümide koostisosana, siis immuunvastuse kujunemisel, koehormoonide sünteesil, kehavõõraste ühendite kahjutustamisel, toksiliste rakmetallide imendumise tõkestamisel jne.

Peale seleeni on parapähklites arvestataval hulgal teisigi mikroelemente: tsinki, mangaani, vaske ja rauda.


Kuidas süüakse? Kõige rohkem parapähkleid kulub lihtsalt söömiseks, nii omaette kui ka pähklisegudes. Väga hinnatud on nad röstitult, kusjuures pärast röstimist veeretatakse neid suhkru- ja kakaosegus. Parapähkleid lisatakse veel ðokolaadile, jäätisele, kondiitritoodetele, neist tehakse head kallihinnalist pähklivõid.

Paraku, vihmametsade pindala jätkuva vähenemise tõttu on ohtu sattunud ka parapähklite korje. Väljapääsuna on hakatud puid kasvatama sobiva pinnase ja kliimaga istandustes. Ent kõik ei laabu plaanipäraselt. Esiteks kulub esimese pähklisaagini küllaltki palju aega – ligi kümme aastat või rohkemgi –, pealegi jääb istandustes saak tolmeldajate nappuse tõttu nigelaks.



Urmas Kokassaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012