Nood väikesed tegelased leidsin teed ületamas. See minek oli nii võimas, et ma ei saanud seda kuidagi jätta vaid enda vaadata.

Nägin seda vaenuköit Lääne-Virumaal Rakke vallas Ao külas. Teekond kulges üle kruusatee niidult metsa poole. Retk leidis aset kell nelja-viie paiku hommikul. Üle tee jõudsid vaid köie pealmised ja sisemised ussid, sest loomakesed olid ilmselt pisut niisked ja nende kehale kleepusid liivaterakesed, mis takistasid neil edasi liikuda. Nii jäidki alumised ussid oma “kivikoormaga” teele surema.

Oleksin väga tänulik, kui keegi teavitaks, mis ussikesed need sellised olla võiksid ja mis kummalisel kombel nad liituvad, et selline retk ette võtta?

Piret Ellamaa

Foto: Piret Ellamaa

Kommenteerib entomoloog Mati Martin

Aeg-ajalt märkab inimene looduses elusorganismide põhjustatud nähtusi, mis ikka ja jälle imestust tekitavad ja tähelepanu köidavad. Teiste seas on kummaliste nähtuste ammendamatu allikas ka putukad. Selleks annab sageli võimalusi nende tohutusuur liikide ja sellest tulenev eluviiside mitmekesisus.

Juuresoleva foto autor on tabanud üsna harva inimese silma all lahti rulluva loodusnähtuse, nn. vaenuköie. Väga põhjaliku vaenuköie kirjelduse ja ülevaate sellega seotud rahvapärimuste kohta on kirjutanud Mall Hiiemäe Eesti Looduses kakskümmend aastat tagasi [2]. Autor võrdleb moodustist maokestaga, mis on aga viimasest palju õrnem. Vaenuköiel on pärlmutrihelk.

Kaugemalt sellist moodustist vaadates jääb mulje miskist pooltahkest voolavast materjalist, mis aeg-ajalt ühele ja teisele poole kaldudes, nagu suunda otsides, siiski teatud kindlas suunas edasi liigub. Lähemal vaatlusel selgub, et selle voolava materjali ehk rahvasuu järgi vaenuköie moodustavad kümned tuhanded ussikujulised putukavastsed, kes tihedalt üksteise peal ja kõrval sihikindlalt edasi rühivad. Kes nad on ja miks nad nii käituvad?

Enamasti on sellisel juhul tegemist leinasääsklaste sugukonda (Sciaridae) kuuluva vaenusääse (Sciara militaris) vastsetega. Kas sellist moodustist võivad tekitada ka teiste liikide vastsed, ei ole päris selge. Vaenusääsk ise on 3–4,5 mm pikkune, mustjas ja kahe tiivaga nagu teisedki sääsed. Tema kuni seitsme millimeetri pikkused, musta pea ja poolläbipaistva kehaga vastsed elavad niiskes metsakõdus, kus nad toituvad kõdunevatest taimelehtedest ja seentest või ronivad toitu otsides maha langenud kõdunevate puude koore all. Neid on leitud ka lagunevatest juurviljadest. Vahel on neid vastseid nähtud kuivemates kohtades, sellest siis rändekogumi vähemlevinud nimetus „vainuköis“.

Arvatavasti ajab vastseid rändama nälg või mõnikord ka tung leida nukkumiskoht. Siis nad koonduvadki hulganisti üksteise kõrvale ja hakkavad liikuma. Teel ühinevad minejatega ikka uued ja uued vastsed, kuni on moodustunud mõne meetri (harvem kuni 15 m) pikkune ja nelja-viie sentimeetri laiune rännakukolonn. See liigub edasi kuni pool meetrit tunnis. Liikumisel võib kolonni eesmine ots haruneda ajuti kaheks, et otsida kohta, kust takistusest mööduda.

Vastsete õhuke kehasein on limaga kaetud, et kõdus hõlpsamini liikuda saaks. Liivane pinnas ei ole nende loomade normaalne elupaik. Seetõttu kleepusidki liivaterad nähtud vaenuköie alumiste liikmete külge ja hukutasid rändurid. Liivaterade kleepumist soodustasid ilmselt ka varahommikused kastetilgad rohul, mis loomade kehapinda niisutasid ja muidu rohus liikumist hõlbustasid. Vaenuköit on nähtud juunist kuni augustini.

Rahvapärimuse järgi ennustavat vaenuköis nälga, ikaldust või isegi sõda. Kui vägi liigub maja poole, siis pidi see tähendama rikkuse kasvu, majast eemalduv kolonn aga vaesestumist. Kui inimesel jätkub julgust vaenuköis katkestada või lahti harutada, saab ta õnnelikuks ja omandab ravitseja võimed. Arvatakse et esialgu on putukavastsetes nähtud hoopis ülekohtuselt elu kaotanud inimeste rändavaid hingi.

Ei tea, kuidas on lugu nende ettekuulutustega, aga kui vaenuköit mitte segada, siis liigub see veel mõnda aega ning hajub vähehaaval laiali: iga selle liige leiab endale uue toitumis- või mullas sobiva nukkumiskoha ja protsessioon on sellega lõppenud. Kui sääse nukul õnnestub talv üle elada, kooruvad järgmisel suvel uued vaenusääsed, kes jälle kõdusse munevad ning kogu tsükkel kordub. Kas vastsed selgi korral kolonnis rännaku ette võtavad või kas ka inimene seda nägema juhtub, ei ole päris kindel.