Eesti Looduse fotovõistlus
2004/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2004/12
Kas Natura kõlbab patta panna?

Aasta viimase Eesti Looduse põhilugu annab ülevaate meie looduskaitse arengust möödunud kümnendil. Olulisim muutus oli liitumine Euroopa looduskaitsega, millest tulenevalt pidime kinnitama Natura eelvaliku alade nimekirja ja andma selle üle Euroopa Nõukogule. Kas miski seeläbi meie looduses paremaks muutub, näitab ilmselt aeg, kuid omad lootused ja kõhklused on seoses Natura-aladega nii looduseuurijail, -kaitsjail kui ka maaomanikel.

Natura eelvaliku alade inventeerimise tulemusena said Eesti loodusväärtused meile endile märksa selgemaks. Looduseuurijate kogutud teave on ühelt poolt küll põhjalik, kuid samas osa elupaigatüüpide kohta ebaühtlane. Näiteks: peaaegu kõik säilinud puisniidud on arvele võetud, kuid teave puudeta aruniitude kohta jääb väga lünklikuks.

Maaomanike kartusi on suvel ja sügisel ilmunud trükisõnas vahendanud psühhiaater Anti Liiv. Meie Maas ilmunud artiklis “Küüditamine Naturasse” heitis ta näiteks ametnikele ette eksimusi suhtluses maaomanikega ning rõhutas kasutada oleva teabe vastuolulisust. See ajendaski Natura-alade valikust järjekordselt kirjutama ka Eesti Looduses.

Osalesin novembris Saaremaal Pöide Natura eelvaliku alade avalikustamise koosolekul. Et Pöide oli üks Saaremaa viimaseid valdu, kus selline koosolek peeti, siis väga kirglikke arvamusavaldusi polnud: ilmselt on maaomanike teadlikkus vahepeal nii ajakirjanduse kui ka koosolekutel räägitu toel suurenenud. Kuigi küsimusi on ikka jäänud õhku.

Üsna visalt muutub arvamus Naturast kui maa väärtuse vähendajast. Muidugi, hoiualadega kaasnevad oma piirangud: maaomanik ei saa näiteks kogu metsa maha saagida või maad suvilakruntideks jagada; mõne tegevuse jaoks peab hoiuala valitsejalt ehk keskkonnateenistuselt luba küsima. Kuid pikema aja peale mõeldes toob Natura-ala staatus omanikule toetuste ja maksusoodustustena kindlasti rohkem otsest rahalist tulu kui maa mahamüümine või vahetamine väljapoole hoiuala. Ning kas ei peaks maaomanikku rõõmustama ka teadmine tema maa eriliste loodusväärtuste kohta, mistõttu seda tahetakse tunnustada kogu Euroopas?

Kui omad looduskaitsjad tunduvad väheveenvad, siis kuulatagu näiteks naabreid. Soome raadioajakirjanik Veikko Neuvonen ütleb oma artiklis välja põhjused, miks Eestisse tasub ikka tagasi tulla. Olulisim neist – siin on veel loodust.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet