Eesti Looduse fotovõistlus
2005/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2005/1
Lõhe – ihaldatud ja ohustatud kala

Eestlased on ajast-aega olnud rannarahvas, teeninud elatist kalapüügiga. Sügisel võrku nõutama minnes või spinningut loopides tuksub rinnus soov saada lõhet, seda suurt ja tugevat, kahtlemata ihaldatuimat kala siinsetes vetes. Meeldejäävad elamused püügil ja hurmav maitse teevad lõhest vetekuninga, keda rahvasuus kutsutakse veel hõbelõhe, kooknina, laks ja merelõhe.

Eesti rannas ja jõgedes pole lõhe sage, ent ei saa ka öelda, et ta oleks meil haruldus. Põlula kalakasvatuskeskuses võib korraga näha ujumas kümneid tuhandeid (noor)lõhesid. Pealegi on meil veel jõgesid, kus koeb looduslik või kasvandustest sinna asustatud lõhe. Meie suhe selle kalaga on lõhestunud selles mõttes, et ta on ühtaegu nii ohustatud ja kaitstav liik kui ka kutselise ja sportliku kalapüügi objekt. Kalakasvatuse toeta ja kaitsemeetmeteta elaks lõhe tõesti vaid meie mälestustes.

Lõhe ja meriforell. Kala ladinakeelse nimetusega Salmo salar nimetati eesti keeles varem lõhi. Rahvas on selle ammu kõnekeeles lõheks muutnud, jäämegi viimase nimekuju juurde. Ta sarnaneb oma eluviisilt ja väliskujult paljuski meriforelliga (S. trutta). Sageli satuvad nad loomusesse korraga ja eristada pole neid lihtne: tihti jääbki teadmata, kas püüdsime lõhe või meriforelli.

Tavaliselt on lõhe suurem. Eestis teada olev rekordlõhe kaalus 37,75 kg ja suurim meriforell 11,4 kg. Mõlemad isendid püüti Keila jõest 1938. aastal. Lõhe keha katab peen hõbedane soomus ja ülalpool küljejoont köidavad tähelepanu x-tähe kujulised täpid. Meriforelli keha on jässakam, keha katvaid täppe on rohkem ja need asuvad ka allpool küljejoont. Lõhel puuduvad täpid seljauimel ja sabavars on peenem kui meriforellil. Lõhe sabauimel paistab silma nõgus sisselõikega serv.

Hoopis raskem on väliskuju järgi eristada lõhe ja meriforelli noorjärke. Noore lõhe selg on rohekas ning küljejoonel on punased täpid, rinnauimed on suuremad ja kollakad. Meriforellil on tömbim pea ning väiksemad ja oran˛i varjundiga rinnauimed. Erinevusi on veel lõpuskaane, esimese lõpuskaare ja sahkluu ehituses.

Et lõhe ja meriforell koevad ühel ajal ja ka nende kudepaigaeelistused kattuvad, siis tuleb ette nende hübriide, keda silmaga ei erista. Alles kala uimest, naha- või lihatükist eraldatud DNA-analüüsil saab kindlalt väita, kas tegu on lõhe, meriforelli või nende hübriidiga.


Uus elu sünnib jões. Lõhe on siirdekala, kes tuleb sügiseti (oktoobris-novembris) sünnijõkke kudema. Kudemisrändel saab ta selga pulmarüü: isased lõhed tumenevad, varieerudes hallrohekast pruunikas-kollaseni, kõht võib helkida purpurpunaselt. Isaslõhe kindel tunnus on konksjas kõhrjätke lõua otsas. Emaslõhe pulmarüü jääb tagasihoidlikumaks, keha värvus muutub vähem. Emased lõhed pöörduvad sünnijõkke pärast kaht kuni viit, isased pärast üht kuni nelja meres veedetud aastat. Jõkke tõusu soodustavad meretuuled ja kõrge veetase nii jões kui ka meres.

Lõhe koeb kiirevoolulistes liivase või kruusase põhjaga jõelõikudes. Isased kalad tõusevad koelmutele varem, võideldes parimate kohtade eest ja kaitstes neid sissetungijate vastu. Hiljem saabuvad emased, kes valivad sobiliku kudemispaiga. Tugevate sabalöökidega kaevab küljele kaldunud emaslõhe jõe põhja pesalohu, mille sügavus ulatub 30 sentimeetrini ja pikkus paari meetrini. Pesalohku lastakse mari. Seda tehakse mitu korda (portsjonilised kudejad) ning kudemine võib kesta kuni paar nädalat.

Emas- ja isaskala ujuvad kõrvuti pesalohu kohal: emane poetab sinna 5–6 mm läbimõõduga marjaterad, samal ajal laseb isane veevoolul kanda marjale niisa. Neil sekundeil mari viljastatakse ja saab alguse uus elu. Kohe katab emaskala viljastatud marjaterad liiva ja kruusaga.


Marja areng ja noor lõhe. Pärast viljastumist marjatera paisub, algab loote areng. Viie-kuue kuu jooksul arenevad lootel välja eluks vajalikud elundid ja veresoonkond. Aprilli lõpul marjakest puruneb ja koorub eelvastne. Eelvastse staadiumis, umbes poolteise kuu jooksul toituvad lõhed rebukotist, mis võtab enda alla 60–70% kogukaalust.

Mai lõpus talub eelvastne juba paremini valgust ja poeb kruusakihist välja. Peagi tõuseb kalahakatis veepinnale ja täidab ujupõie õhuga. Enne rebukoti täielikku imendumist hakkab ta järk-järgult haarama toitu (näiteks aerjalalisi). Moone jõuab lõpule siis, kui soomuskate on täielikult välja kujunenud. Lõhemaimu nimetatakse tähnikuks. Tähnikule on iseloomulikud 10–11 tumehalli laiku külgedel ja nende vahel piki küljejoont punased täpid.

Kasvades muutuvad lõhed üha liikuvamaks, nende toiduobjektid suurenevad. Lõhe veedab jões kaks aastat, teise aasta lõpul valmistub ta laskuma merre. Toimub smoltifikatsioon – lõhe kohaneb mere keskkonnaga: kala muutub väliselt saledamaks, hõbedaseks ning külgedelt kaovad punased täpid ja tumedad laigud, samal ajal muutub oluliselt ka noorlõhe füsioloogia, et kala saaks minna magedast veest soolasesse.


Toitumisränne. Lõhe laskuja ehk smolt, kes kaalub juba üle 10 grammi, laskub kevadel (mais-juunis) merre, et asuda toitumisrändele. Mere-elu algul kutsutakse noorlõhet post-smoldiks. Esialgu jäävad nad jõesuudme lähedusse. Meie märgistamistulemused näitavad, et seitsme laskumisjärgse kuu jooksul toituvad Soome lahe jõgedest merre laskunud lõhed Soome lahes. Pooled neist jäävadki sinna, osa aga rändab 10–12 kuuga Läänemere lõunaossa, kus esimesel mere-eluaastal on välja püütud 10%, teisel 35% ja kolmandal 17% märgistatutest. Botnia lahe lõunaosast on püütud vaid kolm Eesti märgisega lõhet, üks teisel ja kaks kolmandal mere-eluaastal.

Lõhe peamised toiduobjektid meres on kilu ja räim. Rikkalik söögilaud tagab kala kiire kasvu. Ühe kuni viie aasta möödudes pöörduvad lõhed tagasi kodujõkke, otsides õiget suunda päikese, hoovuste ja maa magnetvälja abil. Jõe suuet aitab leida erakordne lõhnamälu ja haistmine.


Lõhe levik. Maailmas on lõhe looduslikult levinud vaid Põhja-Atlandil ning viimasega Põhjamere ja kitsaste Taani väinade kaudu napis ühenduses olevas maailma suurimas riimveekogus – Läänemeres. Atlandi idakaldal ulatub lõhe leviala Portugalist (41ŗ põhjalaiust) kuni Kara mereni, läänekaldal Connecticuti jõest Labradori poolsaare põhjatipuni. Põhjas küünib levila Islandi ja Lõuna-Gröönimaani.

Atlandi lõhe paikne vorm nn. järvelõhe (S. salar morpha sebago) elab mõnes suures sügavas järves, nagu Laadoga, Onega, Saima ja Vänern Euroopas ning mitmes Põhja Ameerika järves. Peale paikse järvelõhe leidub ka üksikuid paikseid jõepopulatsioone.

Läänemeres oli lõhe varasemal ajal üsna laialt levinud, asustades kõiki kudemiseks ning noorjärkude kasvamiseks sobilikke jõgesid. 19. sajandi keskel sigis lõhe vähemalt 60 Läänemerre suubuvas jões, mille hulka kuulusid ka 11 Eesti jõge: Narva, Purtse, Kunda, Selja, Loobu, Valgejõgi, Jägala, Pirita, Keila, Vasalemma ning Pärnu. Koiva jõge mööda tõuseb lõhe Läti kaudu ka Lõuna-Eestisse ja võib-olla koeb meil Koiva lisajõgedes.

Nüüd on paljud Läänemerre suubuvatest jõgedest lõhe looduslikuks sigimiseks eri põhjustel kõlbmatud ning populatsioonid seal hävinud, nõrgenenud või püsivad kalakasvanduste toel. Eestil on veel hästi läinud: looduslik lõhe käib kudemas vähemalt neljas jões. Saksamaal ja Poolas pole säilinud ühtegi algset looduslikku populatsiooni. Ka Soome lahe põhjarannikult on algsed lõhekarjad välja surnud.


Miks on ta kadunud? Lõhekarjade hävingu peamine põhjus nii Eestis kui ka mujal Euroopas on olnud jõgede tõkestamine hüdroenergia tootmiseks ja veere˛iimi muutmine. Näiteks hüdroelektrijaama paisu rajamisel Narva jõele 1955. aastal jäid paljud lõhe koelmud kuivale ja ülejäänud jõe veere˛iim muutus sigimispaika otsivale lõhele kõlbmatuks.

Narva lõhekarja hakati 1960. aastate lõpus taastama, asustades sinna peamiselt Neeva, osaliselt ka Luuga ning Koiva jõe lõhe marjast kasvatatud noorkalu. Hiljem kasutati paljundamiseks Narva jõkke tagasi pöörduvaid kudekalu, seda tehakse ka tänapäeval. Narva on piirijõgi ja selleks, et ka Eesti saaks seal lõhet püüda, hakkas Põlula kalakasvatuskeskus 1997. aastal sinna seda kala asustama. Pirita jõe lõhele sai saatuslikuks suvine vee ärajuhtimine Tallinna tarbeks.

Teine oluline looduslikku sigimist piirav tegur on reostus, mille tõttu hävisid Purtse, Selja ning Jägala jõe lõhekarjad. Kolmandana piirab lõhe arvukust oluliselt ülepüük. Ülepüügi alla mahub nii kudemisaegne röövpüük jõgedes kui ka suur püügisurve merel.


Kalakasvatus tuleb toeks. 1974. aastal loodi rahvusvaheline Läänemere kalanduskomisjon (IBSFC). Et lõhevarud olid oluliselt vähenenud, hakati lõhe avamerepüüki reguleerima, kusjuures riikidele jagatava püügikvoodi suurus seati algul sõltuvusse vastava riigi panusest lõhevarude taastamisse.

1980–1990. aastatel asustati Rootsi ja Soome eestvõttel Läänemerre viis miljonit lõhe noorkala aastas. Praegu asustatakse üle seitsme miljoni noorlõhe aastas, see teeb 85% lõhe laskujate koguhulgast. Lõhevarude majandamisel käsitleb IBSFC Läänemerd kahe osana: Botnia laht–Läänemere põhiosa ning Soome laht.

Soome lahe loodusliku lõhe arvukuse vähenedes on vähendatud ka püügikvooti Soome lahes 100 000 isendilt 1999. aastal 35 000 isendini 2005. aastal.

Eesti pole viimasel ajal kogu oma lõhekvooti ära kasutanud, sest meil lõhet avamerel ei püüta ning rannapüügil on saagid üsna väikesed.

Põhjamaades on laialt levinud nn. kompensatoorne asustamine, mille siht on heastada keskkonna muutmisest tulenevat kahju kalavarudele. Seda tehakse juhul, kui kalade elutingimusi limiteerivat põhjust ei saa kõrvaldada või läheb see kallimaks kui taastootmine.

Eestis tegeleb lõhevarude taastamisega keskkonnaministeeriumi hallatav asutus – Põlula kalakasvatuskeskus. Alates 1997. aastast on asustatud Selja, Narva, Loobu, Jägala, Pirita, Vääna ning Valgejõkke igal aastal keskmiselt 45 000 kaheaastast ja 150 000 üheaastast ning viimasel ajal ka samasuviseid noorlõhesid. Seetõttu on lõhepopulatsioonid hakanud taastuma Selja, Pirita, Loobu ja Valgejões. Välja on püütud 0,2–6,1% märgistatud kaladest.


Hoiame ka bioloogilist mitmekesisust. Põlula kalakasvatuskeskus lähtub oma töö korraldamisel IBSFC lõhekavast (Salmon Action Plan 1997–2010). Selle kava eesmärgid on:

* tagada aastaks 2010 lõhejõgedes looduslik taastootmine 50% ulatuses vastava kudejõe võimalustest;

* kui elutingimused lubavad, siis taastada endiste lõhejõgede asurkonnad võimalikult lähedasest populatsioonist saadud geneetilise materjaliga.

Lõhekava on mõeldud selleks, et säilitada ja taastada Läänemere lõhe bioloogiline mitmekesisus. See nõue on seatud kaitsmaks mitte üksnes liiki kui taksonoomilist ühikut, vaid ka selle geneetiliselt erinevaid populatsioone. Eestis on algupärased populatsioonid püsinud Kunda, Keila, Vasalemma ning Pärnu jões. Need jõed on jäänud praegu nn. monitooringujõgedeks, sealseid populatsioone ei tohi risustada võõra geneetilise materjaliga. Praegu on vaid Kunda jõe algupärane genofond dubleeritud elusa geenipangana Põlula kalakasvatuskeskuses: esimestelt suguküpsetelt isenditelt on juba saadud marja taastootmiseks.



Kunnar Klaas, Herki Tuus, Tiit Paaver
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet