Eesti Looduse fotov�istlus
2005/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/4
Vee sstlik tarbimine kindlustab tuleviku

Olmevee, eriti aga joogivee teema on sageli andnud kneainet, sest piisaval hulgal hea kvaliteediga veest on kohati saamas vrtus omaette.

Olmeveega seotud probleemid ei ole omased mitte ksnes veevaestele piirkondadele, kus need avalduvad kll palju teravamini: rahvaarvu kasvuga suureneb ka vajadus vee jrele. Omad hdad on sealgi, kus vett on kllaldaselt. Kui palju, kust kohast, kuidas ja millise hinnaga vett elanikele toimetada ning kellel on eesigus sellega tegelda seda tuleks paljudes riikides selgitada; htlasi haakub teema pevapoliitikaga.

Esimest korda arutati globaalseid veeprobleeme 1978. aastal, kui Argentinas korraldati RO eestvttel maailma esimene veekonverents (First World Conference on Water Resources). Peamised arutlusteemad olid seotud kolmanda maailma riikidega, sest suurem osa nende elanikkonnast paikneb aladel, kus vett pole vajalikul hulgal aasta ringi.

Ndseks on lemaailmsetest arvuka osavtjaskonnaga veeritustest saanud iga-aastased sndmused ning probleemidega tegeleb mitu rahvusvahelist organisatsiooni: UNESCO, WMO, UNEP, FAO, IAHS, IAWR jt. ks tuntuim suurritus on veefoorum, mida korraldatakse kolme aasta tagant; jrgmine on 2006. aastal Mxicos. Iga aasta augustis peetakse Stockholmis veendalat ning alates 1995. aastast on 22. mrtsil thistatud lemaailmset veepeva.

Oluline arengu- ja heaolutegur kogu maailmas. Veeprobleemidega hakati tsisemalt tegelema 20. sajandi teisel poolel. Phjuseks asjaolu, et prast Teist maailmasda suurenes veetarbimine 1960. aastaks ligikaudu kaks korda, kiire majandusarenguga riikides veelgi enam (# 1). Peamiselt tingis jrsult ja paljuski ootamatult suurenenud veevajaduse tohutult laienenud niisutusmaaviljelus. Samuti suurenes veetarvidus tstuse arengu tttu: ehitati uusi ja suuri soojuselektrijaamu, metallurgia- ning keemiatehaseid. Arvestataval mral ilmnesid veekaod soojema kliimaga (ariidsetes) piirkondades, kus lisandus auramine veehoidlate ja kanalite pinnalt: niisutusmaaviljeluse veevajadus suurenes seeprast 1015% vrra [7]. Viimasel paarikmnel aastal on veetarbimise kasv aeglustunud ja stabiliseerunud, eesktt tstusliku veetarbe suhtelise vhenemise tttu. Paraku mningane kasv siiski jtkub. Tarbitavast veest kige suurem osa ehk 8085% lheb pldude ja istanduste niisutusveeks, 1012% tstuse jaoks ja ainult 45% olmeveevarustuseks.

Praegu hlmab kogu veetarbimine ligi kmnendiku kasutatavatest varudest. See pole kll suur nitaja, kuid tarbimine ja varude jaotus ei lange maa-alalt kokku. Probleeme tekitab see esmajoones kuivema kliimaga piirkondades asuvatele arenguriikidele, kus enamikku pllukultuure pole ilma niisutuseta vimalik kasvatada ning rahvastiku juurdekasv ja sanitaartingimuste parandamine suurendavad olmevee vajadust.


Olmevajadusteks kasutatav vesi. Joogi- ja ldse olmevee tarbimine oleneb suuresti kliimaoludest ning vee kttesaadavusest, samuti elulaadist ja tavadest. Mugavustega korterites ja majades kasutatakse vett inimese kohta mitu korda rohkem kui seal, kus vesi tuuakse mbriga uel olevast kaevust; kui kaevud pole aga sgavad vib veevaesel ajal (niteks puastel suvedel) olla ajutine veepuudus. Arenenud riikide linnades on veetarbimine inimese kohta tavaliselt 300600 liitrit pevas, USAs ja Kanadas ning Lne-Euroopas kohati kuni 800 l/p. Samas tarbitakse suuremas osas Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas 50100, veevaestes piirkondades aga ainult 1040 l/p. inimese kohta vi veelgi vhem. Sotsiaalse arengu ja elatustaseme tusu tttu laiendatakse arengumaade linnades hisveevrki ja -kanalisatsiooni pidevalt. See aga suurendab veetarvet ning pingestab veevarude kasutust, eriti veevaestes piirkondades.

Sanitaarsete ja fsioloogiliste vajaduste katteks kulutab inimene vhemalt poolsada liitrit vett pevas, olenemata riigi ja inimeste majanduslikust, sotsiaalsest ja poliitilisest staatusest. Maailmas on aga 5060 riiki, kus inimese kohta tarbitakse vett alla 50 l/p., neist mnedes majanduslikult ja veevarude poolest vaestes riikides, nagu Gambia, Mali, Somaalia, Mosambiik isegi alla 10 l/p. [5]. Rahvaarvult maailma suurimates riikides Hiinas ja Indias on veevaeseid piirkondi, kus kmnetes miljonites majapidamistes kasutatakse vett alla soovitatava tarbimistaseme. Isegi USA-s ja Kanadas arvatakse olevat ligi kmnendik elanikest olukorras, kus ei ole tagatud minimaalne vajalik veehulk [2]. Selle kohta, kuivrd vastab kolmanda maailma riikides joogivesi nuetele, on usaldusvrseid andmeid vhevitu. Piirkondades, kus vett ammutatakse peamiselt jgedest, on vee omadused suurem osa aastast halvemad, kui ldlevinud joogiveestandardid ette nevad. Veevaesel perioodil on reostunud jed hoopis nakkushaiguste edasikandjad nii on juhtunud Luna-Aasias ja Aafrikas.

Euroopas on riikidevahelised erinevused olmeveetarbimises kll viksemad kui maailmas tervikuna, kuid siiski arvestatavad. Euroopa Liidu statistikakeskuse Eurosta 2003. aastal avaldatud andmeil kulub EL-i vanades liikmesriikides keskmiselt 150 liitrit vett inimese kohta pevas, uutes liikmesriikides (need, kes hinesid 1. mail 2004) aga vaid 105 liitrit. Nii suure erinevuse heks phjuseks peetakse oma veevrgi (oma kaevud) suuremat osathtsust uutes liikmesriikides, sest hisveevrk ei ole nii laialdaselt vlja ehitatud.

Euroopa Liidu maades mjutab veetarbimist ka vee hind. Neis riikides, kus vesi on kallis (Saksamaal, Belgias, Hollandis, Austrias ja Taanis), kulutatakse vett suhteliselt vhe. Vikese veetarbimise poolest paistab silma Belgia: seal saavad inimesed hakkama keskmiselt 113 liitriga pevas. Suurimad veetarbijad on soomlased, kes kulutavad inimese kohta pevas 214 liitrit. Eesti jb praegu selles pingereas tagasihoidlikule kohale: 101 liitrit inimese kohta pevas. Tenoliselt on see tingitud vee hinna mitmekordsest tusust viimasel kmnendil.

Olmevee tarbimise kohta on tehtud pikaajalisi ja tpseid mtmisi, kuid ikka tuleb ette erinevusi. Paraku ei saagi need arvud alati kokku langeda, sest olud, vimalused ja ka rahaline olukord on inimestel sedavrd erinevad. Paljude uurimisandmete ja veetarbenormide phjal vib ldistada, et tieliku klma- ja soojaveevarustusega elamutes on veekulu inimese kohta ligikaudu kakssada liitrit pevas. Jaotus philiste kasutusviiside jrgi on toodud tabelis.


[Tabel] Vee tarbimine tieliku veevarustusega majapidamises inimese kohta (l/pev).
Tarbimiskoht Soe vesi Klm vesi Kokku
Kk 35 30 65
Vann/du 25 35 60
Valamu 10 10 20
WC - 55 55
KOKKU 70 130 200

Hooajati lisanduvad teisedki veekasutusliigid: aedade vi kasvuhoonete kastmine, ilubasseinide ja aiatiikide titmine jms., mis pole tegelikult olmeveetarbimine. Ent kui kastmis- ja basseinivesi vetakse tavalisest veevarustusssteemist, lheb ka see vee hulk paratamatult olmevee arvestusse.


Veetarbimise arvestus Eestis. Alates 1970. aastate lpust on meil peetud arvet veekogudest ja phjaveest vetava vee hulga ning selle tarvituse le [1]. Veekasutust ja -kaitset puudutav andmestik on olulisimaid keskkonnastatistika osi praeguseni. Paraku tuleb seda teavet kasutades vtta arvesse mningaid puudusi: info elanikkonna veetarbimise kohta ei ole kikehlmav. Ebatpsused algavad juba sellest, et meil ei ole korralikku levaadet inimeste tegelikust paiknemisest. Teatud mral on see paratamatus ja kogu veetarbimist see kuigi palju ei mjuta. Arvestusest jvad aga vlja kik need veetarbijad, kelle veevtt puur- vi salvkaevudega on alla 5 m3/p. See thendab, et hisveevrgita elanikkonda siinjuures arvesse ei veta, ka neil juhtudel, kus on tegemist tiheasustusalaga, rkimata hajaasustusest. Suhteliselt rohkem on inimesi vlja jnud suurema maaelanikkonna osathtsusega piirkondades, nagu Kagu- ja Lne-Eestis ning saartel. Seevastu Harju-, Lne- ja Ida-Virumaal ning Tartumaal on hisveevrgist vett saavate inimeste osakaal kindlasti suurem. Hinnanguliselt jb arvestusest vlja 2030% elanikest; kogu Eestis viks see nitaja olla 2325% [8] ehk mmardatult veerand elanikkonnast. Teisest kljest pole kogu elanikkonda hlmav veearvestus ka kuigi kasulik: viketarbijad suurendavad mitu korda arvepidamise kulusid.

Arvestades Eesti maapiirkondades ajalooliselt vlja kujunenud hajaasustust, pole eesmrk liita kik majapidamised hisveevrgiga. Osa inimestele jbki oma veehaare: madalad puurkaevud, salvkaevud vi mnes kohas maapinnale vljuv allikavesi. Ka Euroopa Liidu joogivee direktiivi nuded kehtivad veevarustusssteemidele, kus tarbitakse vett vhemalt 10 m3 pevas vi kui ssteemiga on hendatud le poolesaja majapidamise.

Riikide majanduslikku arengutaset hinnates on kllaltki sageli vetud arvesse ka tstuses, pllumajanduses, transpordis ning olmes tarbitava vee hulk. ldistatult vib seda nimetada sotsiaal-majanduslikuks veetarbimiseks. Vett ammutatakse kas veekogust vi phjaveekihtidest, aga vrreldes vetava veega, on loodusesse tagasi suunatud vee kvaliteet tunduvalt muutunud. Energeetikas kasutatav vesi jb sellest arvestusest vlja: enamik elektrijaamade jahutusveest suunatakse veekogusse tagasi ning veekvaliteedi muutused on seotud vee temperatuuri tusuga, mis vib phjustada veekogu nn. termilist reostust. Samamoodi ei hlma sotsiaal-majanduslik veetarve kalakasvatuses kasutatavat vett ning pllumajanduses kuivendusssteemidega rajuhitavat vett, kll aga peetakse arvestust niisutuses ning karjakasvatuses kasutatava vee kohta.

he elaniku kohta vetava vee hulga puhul peame arvestama kike eelnimetatut: muidu saaksime vra tulemuse. Ammugi ei tohiks Eesti summaarset veetarvet hinnata nii, et liidame kokku veevtu tstuses, energeetikas, pllumajanduses, kalakasvatuses ja olmes he elaniku kohta, nagu mnigi pigem tagasihoidlik. Kigis linnades ja suuremates maa-asulates on hisveevrk, sealt saab vett Paldiskis 99%, Tallinnas ja Jhvis 97%, Tartus 95% ning Paides ja Haapsalus 93% linna elanikest. lejnud linnades ja alevites on see nitaja enamasti le 80%, kuid mnes valdavalt vanema hoonestusega alevikus isegi alla 50%. Siiski ei saa hisveevrki kasutada sna paljud hredama hoonestusega vikelinnade ja alevite realade elanikud. Seal saadakse vett peamiselt oma kaevudest, nagu hajaasutusega klades. lejnud 350 000 inimese veetarbe kord on tehtud. Suured erinevused tekivad seeprast, et riikliku veearvestusega on hlmatud ka soojuselektrijaamade jahutusvesi (# 2). Olukorras, kus Narva soojusjaamade vimsusest on rakendatud umbes pool, on jahutusvee hulk aastas keskmiselt ligi 40 m3/s. See on Narva je keskmisest vooluhulgast elektrijaamade veehaarde lvendis ks kmnendik. Soojuselektrijaamade jahutusvee mju loodusele on vike ning peaaegu niisama palju vett suunatakse veekogusse tagasi, kui sealt vetakse. Suur jahutusvee hulk ei phjusta kusagil veepuudust, sest enamik sellest vetakse Narva jest, mille ravool on vga suur, arvestades Eesti veevajadust.


Olmevett kulub Eestis pigem vhe. 2003. aastal oli Eestis 1,356 miljonit elanikku. Neist kolmveerand ehk mmarguselt miljon inimest kasutab hisveevrki ja nende aastane veetarbimine oli kokku 42,425 miljonit m3. he inimese kohta teeb see 116 liitrit pevas, mis pole sugugi suur hulk, normiks vtame ligikaudu 50% hisveevrgiga hlmatud keskmisest tarbimisest, mis teeb 5560 liitrit pevas ning 7 miljonit m3 aastas. Nende lhteandmete alusel tarbib Eesti elanikkond aastas ligikaudu 50 miljonit kuupmeetrit vett: keskmine olmevee tarbimine he inimese kohta on seega ligikaudu 100 l/p. See nitaja (ingl. specific household consumption) on ametlikult esitatud ka Euroopa veehingute assotsiatsioonile (EWA European Water Association).

Praegusel ajal on Eestis sotsiaal-majanduslik veetarbimine elaniku kohta ligikaudu kaks korda suurem olmevee tarbimisest. Kui nukogude perioodi lpuaastail (1990-ndail) oli olmevesi kolmandik sotsiaal-majanduslikust veetarbimisest, siis alates 1993. aastast kuni praeguseni hlmab see peaaegu poole (# 3). Muutuse ks peamine phjus on majanduslik langus, sh. mne suure veetarbega tstusettevtte sulgemine. Ainuksi Tallinna tselluloosi- ja paberivabrik vajas oma suurima tootmismahuga aastatel kuni 55 00060 000 m3 vett pevas, mis oli linna summaarsest veevajadusest veerand.

Kuid ka olmeveetarbimine hisveevarustuses on Eesti taasiseseisvumise jrel vhenenud le kahe korra: eesktt seetttu, et vett on hakatud sstlikumalt kasutama, mis omakorda on seotud konoomsemate sanitaarseadmete paigaldamisega ja veekadude vhenemisega asulate veevrgus; kindlasti on mju avaldanud ka veehinna tus (# 4 ja # 5).


Tarbime peamiselt phjavett. Veepuudust elanikkonna veega varustamisel Eestis ldiselt ei ole. Pinnavett on meil vga palju: hdroloogiliselt keskmisel aastal on jgede summaarne ravool 12 km3.

Eesti philine mageda vee allikas on aga phjavesi. Seda kasutatakse valdavalt joogi- ja olmeveena, kuid erandjuhul ka tootmisveena, kui seda nuab tootmistehnoloogia vi kui mujalt hangitava vee kasutus on seotud lemra suurte kulutustega. Vajaduse korral vib veevtt phjaveest olla paiguti praegusest mitu korda suurem, vlja arvatud Tallinnas ja mningates kohtades selle lhimbruses ning plevkivi kaevanduspiirkondades Kirde-Eestis, kus metstus on phjavee looduslikku reiimi ja kvaliteeti tugevasti mjutanud.

Enamikul linnadel ja suurematel maa-asulatel on olemas kinnitatud phjavee tarbevaru, mis kokku vimaldab kasutada 0,5 miljonit m3 vett pevas (# 6 ja # 7). Kinnitatud tarbevarust le poole hlmab Harju, Lne-Viru ja Ida-Viru maakondade veevaru, kuna sellesse piirkonda on koondunud riigi philine tstus ja majandustegevus ning rohkem kui pool elanikkonnast. Veeseaduse jrgi peab phjavee tarbevaru olema kinnitatud neil veehaaretel, kus veevtt pevas letab 500 m. Ajapikku selgitatakse tpsemalt ka viksemate asulate veevarusid, et ka tulevikus oleks meil tagatud piisaval hulgal looduslikult kvaliteetse vee saamine. Veevtt kinnitatud varuga veehaaretest oli 2003. aastal veidi le 20% tarbevarust. Enne 1990. aastat kinnitatud phjavee tarbevaru oli kllaltki suur: see pidi rahuldama tstus- vi teiste majandusobjektide ehituse vi laiendusega seotud perspektiivseid veevajadusi. Ndisaegne elukorraldus on aga oluliselt muutunud ja suurem osa uutest veehaaretest on jnud vlja ehitamata. Phjusi on mitu: kaugus tarbijast, ldine veevajaduse on vhenenud, oma osa on ka rahapuudusel.

Eestis on vesi maapues eri sgavusel. Phjaveekihtide kujunemine ja paiknemine olenevad ldgeoloogilistest tingimustest. Kuna Eesti alusphi on luna suunas kaldu, siis phjast lunasse phjaveekihtide arv kasvab. Ajalooliselt veti vett kigepealt maapinnalhedastest kihtidest: kaevud olid madalamad, lihtsam ja odavam oli puurida ning vhem tuli kasutada pumpamisseadmeid. Kui maapinnalhedasest veest enam ei jtkunud vi vesi mingil phjusel reostus, hakati puurima sgavamaid kaevusid. Nii ulatuvad tnapeval tarbevee puuraugud Luna-Eestis kohati 400500 meetri sgavusele. Praegusajal kasutatakse enamasti kuue eri veekompleksi vett: Kvaternaari, Kesk-Devoni, Kesk- ja Alam-Devoni Siluri, Siluri-Ordoviitsiumi, Ordoviitsiumi-Kambriumi ja Kambriumi-Vendi veekompleks [3].

Kvaternaari veekompleks (Q) on maapinnalhedaste veekihtidega. Kuna vesi on hsti kttesaadav, kasutatakse kvaternaari setetes olevat vett laialdaselt salvkaevude, aga viimastel aastatel ha rohkem ka madalate puurkaevudega.

Kvaternaarisetetest prineva vee suurim puudus on selle kerge reostatavus, mistttu suuremates asulates vib vee kvaliteet olla halb. Parema kvaliteediga ja suurema veeandega on glatsiofluviaalsed setted. Suhteliselt suured hisveehaarded on rajatud Jhvi lhedal Vasaveres, Tartus Raadi-Maarjamisa ja Tallinnas Mnniku-Pelguranna peamiselt liivade ja kruusadega tidetud mattunud rgorgude kohale. Tinglikult vib nende hulka arvata ka Mnniku sandursetete phjavee, mis pakub huvi Tallinna tiendava phjaveeallikana.

Oluline Ida-Virumaa linnade veeallikas on Vasavere veehaare, mille kinnitatud phjavee tarbevaru on 10 000 m pevas. Praegune veevtt Ahtme linna jaoks ulatub aga le 5000 m pevas. Vga hea kvaliteediga Vasavere mattunud oru veevaru ei kasutata kaugeltki tielikult. Selle vesi suundub loodusliku phjaveevooluna itta ning pumbatakse vlja Narva plevkivikarjris. Vttes arvesse Kambriumi-Vendi veekompleksi phjaveevaru piiratust ning eriti selle vee kvaliteedi mittevastavust joogivee nuetele (eesktt radioaktiivsete nitajate osas), ei tule Vasavere mattunud oru vett juba lhiaastail hakata kasutama mitte ainult Ahtme ja Jhvi, vaid ilmselt ka Kohtla-Jrve veevarustuses Kambriumi-Vendi vee lahjendajana.

Kesk-Devoni veekompleksi (D2) kasutatakse hisveevarustuses peamiselt HdemeesteViljandiTartuKallaste joonest luna pool ehk suuremal osal Devoni ladestu avamusalal. Viimastel aastatel on veevtt selle veekompleksi kihtidest pidevalt vhenenud ja 2003. aastal hlmas see alla 10% kinnitatud phjaveevarust (# 6). Vee kige ebameeldivam komponent on raud. Selle keskmine sisaldus 1,27 mg/l letab ligikaudu kaks korda teiste Eesti veekomplekside vee rauasisalduse ja le kuue korra joogiveele lubatud piirsisalduse (0,2 mg/l). Kuna vett tarbitakse praegusel ajal vhem, siis svenevad torustikku seisma jnud vees taandavad tingimused: vee Fe2+-sisaldus suureneb, SO42--sisaldus vheneb ning anaeroobsete bakterite elutegevuse tagajrjel tekib vvelvesinik (H2S). Anaeroobsest keskkonnast annab tunnistust ka see, et 16% puurkaevude vees on ammooniumiooni kontsentratsioon le 0,5 mg/l. Kohati on puurkaevude vees mdetud ka liiga suurt Ba2+-sisaldust (Tartu, Otep, Valga, Trva) ja Ni2+-sisaldust (Otep, Viljandi, Vru) [6].

Kesk- ja Alam-Devoni phjaveekompleks (D21) on oluline joogiveeallikas Prnus, Viljandis, Tartus ja mujal Luna-Eestis. Seda vett tarbitakse enamasti koos allpool (sgavamal) lasuva Siluri veekompleksi phjaveega, mistttu on praegusajani peetud phjaveevaru ja veevtu arvestust koos (# 7).

Praegusel ajal kasutatakse Luna-Eesti linnade kinnitatud tarbevarust ligikaudu 18 000 m/p. ehk 18%. Suurim thtsus on kompleksil Prnu linna hisveevarustuses, mis kasutab Reiu ja Vaskrma veehaaret. Selles rannarses piirkonnas on veevtu suurenemise korral tekitanud muret kloriidide sisaldus: kui veevtt suureneb, suureneb merevee mju tttu samavrra ka kloriidide sisaldus phjavees. Aastail, mil vett tarbiti kige rohkem, langes phjaveetase neis veehaaretes 45 meetrit allapoole merepinda. Kuid seniajani ei ole veevtu vhenemisega kaasnenud samavrset kloriidide sisalduse langust: phjavee survepind on jtkuvalt merepinnast sgavamal; kloriidide sisaldus vib mrkimisvrselt vheneda alles siis, kui phjavee survepind tuseb le meretaseme.

Tartus on veevtt sellest veekompleksist viimastel aastatel vhenenud le kahe korra: kui 1997. aastal oli see le 14 000 m/p., siis 2003. aastal pisut le 7000 m/p. Vhenenud veevtuga on kaasnenud aga survepinna tus le 20 meetri; see kinnitab, et veekompleksi seisund ha paraneb.

Phjavee keemiline koostis vastab suuremal osal veekompleksi levikualast joogivee normidele. Makrokomponentidest teevad kige rohkem muret raud, mille keskmine sisaldus ulatub 0,69 mg/l. Samuti kloriidid, mida leidub joogiveele lubatust suuremal hulgal (le 250 mg/l) Prnu linnaveehaarde ja Reiu veehaarde vees, aga samuti Plvas. Plvast luna pool ei vasta phjavee keemiline koostis suure kloriidide sisalduse tttu looduslikult joogivee kvaliteedinuetele, mistttu see piirkond on vastava phjaveekogumi levikualast vlja arvatud.

Siluri-Ordoviitsiumi veekompleks (S-O) on kasutusareaalilt Eestis kige ulatuslikum (# 8). Kinnitatud tarbevaru hulk ja veevtt on viksemad ainult Kambriumi-Vendi veekompleksi vastavatest nitajatest. Suurema kinnitatud tarbevaruga (le 10 000 m/p.) on Jgeva, Kuressaare, Paide, Pltsamaa ja Tapa linnad. Samas on osa veehaardeid (Paide-Vodja, Tapa-Moe I jt.) tarbijatest nii kaugel, et neid ilmselt ei hakata niipea kasutama. Tegelik veevtt on ainult 11% kinnitatud tarbevarust. hest kljest on see nitaja hea, kinnitades phjavee tagavara olemasolu, teisest kljest aga osutab seniste veemajanduskavade paikapidamatusele.

Ordoviitsiumi-Kambriumi veekompleks (O-C) on levinud peaaegu kogu Eestis. Selle peamine kasutusala jb PrnuViljandiTartu joonest phja poole, mis hest kljest on phjustatud veekompleksi lasumissgavuse suurenemisest Luna-Eestis. Olulised on ka phjavee keemilise koostise muutused: kloriidide sisaldus letab seal joogiveele lubatud piirsisalduse.

Veevtt 2003. aastal oli ligikaudu veerandi kinnitatud tarbevarust. Varude laialdasemat kasutust piirab veekompleksi suhteliselt vike veeand. Kige suurema kinnitatud tarbevaruga veehaarded Viljandis ja Tartus (varu vastavalt 6400 ja 10 000 m/p.) ongi jnud tielikult vlja ehitamata. Vett vetakse ndisajal aga veerikkamatest ja viksema mineraalainete sisaldusega maapinnalhedastest veekihtidest. Mnes kohas (Haapsalu, Rakvere, Tartu, Rummu) on intensiivne veevtt phjustanud phjavee survepinna kohalikke alanduslehtreid.

Kambriumi-Vendi veekompleksi (C-V) phjavett kasutatakse peaaegu kikjal ja kllaltki intensiivselt. Kik suuremad veehaarded asuvad Phja-Eestis, kus on kujunenud kaks laiaulatuslikku survepinna alanduslehtrit: he kese jb Tallinnasse, teise Kohtla-Jrvele. Neis piirkondades on ka lekaalukalt kige suurem kinnitatud phjaveevaru ning veetarbimine. le 5000 m/p. on kinnitatud tarbevaru veel Haapsalu, Rakvere ja Sillame veehaaretel [4].

Tulenevalt hdrogeoloogilise ehituse iserasustest Kotlini savide vljakiildumine Lne-Eestis peetakse KundaRakvere joonest ida pool tarbevaru ja veevtu arvestust enamasti Voronka ning Gdovi veekihi kohta eraldi. Suurimad probleemid on viimastel aastatel les kerkinud vajaduse tttu mber hinnata Tallinna ja Harjumaa phjaveevaru. Hdrogeoloog Indrek Tamm (AS Maves) koostas 1998. aastal Tallinna piirkonna phjavee arvutusmudeli, mille phjal kinnitas phjaveekomisjon Tallinna linnale KambriumiVendi veekompleksi tarbevaru ldmahuks 44 500 m pevas.

Eelmisel aastal arvestati Tallinna piirkonna phjaveevaru uuesti. Varasemaga vrreldes tagab see taastumatu phjaveevaru sstlikuma kasutuse. Thusamalt saab arvestada ka Harjumaa perspektiivset veevajadust. Kuna tegelik veevtt on maakonnas kllaltki ebahtlane, siis on juba praegu valdasid, kus phjaveevaru on veekasutuslubadega ra jagatud. Seetttu vib vajalikuks osutuda ka tarbevaru edaspidi uuesti hinnata.

Samas on mrkimisvrne, et viimastel aastatel vhenenud veevtt on Tallinnas ning Harjumaal tervikuna phjustanud phjavee survepinna tusu. Samuti on selle tagajrjel ajavahemikus 19972003 tusnud veetase Kopli poolsaarel ja Tallinna kesklinnas 6,88,7 m ja Nmmel 11,7 m vrra. Vljaspool Tallinna on phjaveetaseme tus olnud viimastel aastatel vike: 19992001 oli see Jelhtmel ja Kuusalus keskmiselt 0,5, Keilas 0,6, Sakus 1,1 ning Vihterpalus 0,4 meetrit aastas.

Samasugune suundumus on ka Ida-Virumaal: viimastel aastatel on sealsete linnade veevtt pidevalt vhenenud ja Kambriumi-Vendi veekompleksi survepind on tusnud kogu kaevanduspiirkonnas. Viie viimase aasta phjaveeseire andmetel tusis veetase Kohtla-Jrvel 16, Jhvis 17 ja Sillamel 13 meetri vrra. Muutunud joogivee kvaliteedinuete, eelkige kloriidide lubatud piirsisalduse (piirsisaldust vhendati) tttu tuleks veekompleksi phjaveevaru uuesti hinnata. Paljudes puurkaevudes tuleks loobuda Gdovi veekihi vee kasutamisest vi siis segada seda lemiste veekihtide veega, mille mineraalainete sisaldus on viksem.


Mure veevarude prast teravneb iga aastaga. Vett hankida, puhastada ja tarbijale suunata on kllaltki kulukas. Vee hind oleneb selle defitsiitsusest, omadustest ning hiskonna (inimeste) majanduslikust olukorrast. Haagis 2000. aastal peetud maailma II veefoorumil tdeti, et juhul kui tahame leevendada veemuresid, mis tekivad elanikkonna juurdekasvu tttu jrgmise veerandsaja aasta jooksul, tuleb aastas investeerida kuni 180 miljardit USA dollarit. Jrgmisel lemaailmsel veefoorumil 2003. aastal Kyotos kujunes oluliseks arutelu teemal Jukohane vee hind kigile (Financing Water for All).

Vee hinna ei mra mitte niivrd vee pumpamisega maapuest vi veekogudest kaasnevad kulutused, vaid pigem see, kui kulukas on toorvett tdelda ja olmeveenuetele vastavat vett tarbijatele toimetada. Seeprast ei olene hind kuigi palju sellest, kas vett ammutatakse mnekmne meetri sgavusest vi ulatuvad puurkaevud maapue 400500 meetri sgavusele.

Paraku ei jua veevrgiga hendatud olmetarbijateni kogu vesi, mis looduslikest veeallikatest vetakse. Niteks Tartus oli eelmisel aastal veekadu 20,5%: vett veti 5 mln. m3 ja tarbijatele mdi 3,98 mln. m3. Tallinnas on veekadu praeguseks ajaks vhenenud 22%-ni, kuid 2000. aastal oli see veel 35%. Enamasti on phjus siin veevrgi kehvas tehnilises seisundis. Mida sstlikumalt soovime aga majandada, seda rohkem tuleb veekadusid vltida. See ei ole pelgalt veevarude kokkuhoid. Mida suuremad on kaod, seda rohkem peab ka tarbija vee eest maksma.



1. Eesti veemajanduse levaade statistilise aruande Veekasutus alusel. Keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskus. Ksikirjalised materjalid aastaist 1990...2003.

2. Gleick, Peter H. 1996. Basic Water Requirements for Human Activities: Meeting Basic Needs. Water International 21: 8392.

3. Karise, Vello jt. 2004. Eesti phjavee kasutamine ja kaitse. Tallinn.

4. Perens, Rein (toim.) 2005. Phjavee seisund 1999.2003. aastal. Eesti geoloogiakeskus. Tallinn.

5. Review of World Water Resources by Country. FAO Water Reports, No 23, 2003.

6. Savitskaja, Lehte (toim.) 1999. Phjavee seisund 1997.1988. aastal. Eesti geoloogiakeskus. Tallinn.

7. World Water Resources at the beginning of the 21st Century. Prepared in the framework of IHP UNESCO. State Hydrological Institute, St. Petersburg (Russia), 1999.

8. www.keskkonnainfo.ee



ARVO JRVET, REIN PERENS
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012