Eesti Looduse fotovõistlus
2005/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/4
Kas Tartus tuleb tänavu kevadel taas uputus

Kas uputab või ei – see oleneb väga paljudest teguritest ning nende koosmõjust. Aga analoogaastale (1999) toetudes võib arvata, et vesi ei tõuse toonasest kõrgemale.

Selle aasta jaanuari II dekaad oli ilmastiku ja veeolude poolest ebatavaline: 9. jaanuari torm põhjustas uputuse läänerannikul, kuid sisemaa veekogudel oli see alles suure sula ja suurvee algus. Sula ja vihm tekitasid jõgedes suurvee, mida tavaliselt näeme märtsi lõpus või aprilli alguses. Jaanuari kohta ebaloomulik veerohkus ja “uue talve” alguses tekkinud lobjakaummistused jõgedes põhjustasid nii ulatusliku veetaseme tõusu, mida pole mõnel aastal olnud isegi kevadel. Emajõgi tõusis kallastest välja ja ujutas üle suured alad Jõesuu ja Kärevere vahemikus – seal, kus ta on seda teinud varemgi. Tartu linnas tõusis veetase lühikeseks ajaks kõrguseni 32,5 meetrit, seega 289 cm üle graafiku nulli. Sellest tasemest alates võib üleujutus tekitada Tartus juba kahjustusi.

Hüdroloogiline kevad on meil saabunud jaanuaris ennegi, näiteks aastail 1988–1990 ning viimati 1999. aastal, mis sarnanes aasta esimese kahe ja poole kuu hüdroloogilise “kulgemise” poolest väga tänavuse aastaga. Tänavuse aasta meteoroloogiline ja hüdroloogiline eripära seisneb selles, seekord algas tõsine talv novembrist arvates kolmandat korda. See kolmas oli märtsi keskpaigani ikka päris talv: küllaltki lumerohke, külmapäevadega ja -kraadidega ning kaks kuud järjepannu peaaegu ilma sulata, vähemalt Mandri-Eestis. Sellise ilma ja veeolude puhul tekib loomulikult küsimus: mis saab kevadest?, milline uputus võib meid tabada siseveekogude ääres siis, kui suurvesi algab teist korda?

Püüame asjasse mõnevõrra selgust tuua Emajõe näitel, sest see jõgi iseloomustab kaunis hästi meie veeolude aastaajalisi muutusi. Pealegi on Eesti vooluveekogudest enim uuritud just Emajõge. Esimesed andmed jõe veetaseme kohta pärinevad 1860. aastate teisest poolest ning alates 1871. aastast on Tartus tehtud veetaseme vaatlusi pidevalt. Saadud andmestik lubab päris hästi selgitada veetaseme muutuse seaduspärasusi (joonis 1). Oluline on vaadelda võimalikult pikaajalisi muutusi, sest aegrea väljavõttelise lõigu põhjal võime jõuda pooliku tõeni [2, 3]. Kuid lühiajalist prognoosi koostada, eriti suurveeaegset kõrgeimat veetaset ennustada on siiski riskantne, sest ilmaolud võivad suuresti erineda.

Jõgede kevadine kõrgeim veetase oleneb tavaliselt lume hulgast (täpsemini lume veevarust), sulamise kiirusest ning vihma rohkusest lume sulamise ajal. Kuid kevadise suurvee tõus Tartu kohal oleneb peale selle Võrtsjärvest ja Emajõe suuremate lisajõgede, samuti Peipsi “käitumisest”. Tartu ja Peipsi järve veetaseme vaheline seos oleneb jõe vooluhulgast, jäänähtustest, veepinna langust Tartu ja Praaga vahel ning tuule suunast ja tugevusest järvel. Näiteks Peipsi madalaim mõõdetud veetase Praagal Emajõe suudmes (1964. aasta novembris – 28,83 m) oli vaid paar meetrit kõrgemal Emajõe põhjast Tartu kohal.

Võrtsjärve loodusliku reguleerituse tõttu avaldub lume- ja vihmavee mõju Emajõe vooluhulga suurenemisele mõningase aja möödudes. Jõe äravoolu looduslikku reguleeritust suurendavad ka suured sood ja metsad ülemjooksul ning Rannu-Jõesuu ja Kärevere vahel olev üleujutusala [1]. Peale selle võib paiklikku veepinna tõusu põhjustada jääummistus: nii juhtus selle aasta 28. ja 29. jaanuaril, kui ilm pöördus taas talviseks ja jõele tekkis jääkate. Jaanuari viimaste päevade veeseis Emajões oli Tartu piirkonnas jääummistuste tõttu umbes 40 cm võrra kõrgem, kui seda eeldanuks jõe vooluhulk, mis kõrgeima veetasemega päeval oli 150 m3/s. Ilma jääummistusteta oleks veetase jäänud 32,1–32,2 meetri kõrgusele ja uputusoht olnuks täielikult välistatud.


Suurvesi Tartus. Emajõe pikaajaline keskmine veetase Tartus on 30,62 meetrit absoluutsel kõrgusskaalal. Kevadise suurvee madalaim tase 1996. aastal jäi sellest kümmekond sentimeetrit allapoole, kuid kõrgeim Tartu veemõõdupostil fikseeritud tase 1867. aasta mai alguses küünis 33,34 meetrini (joonis 2). Kevadsuurvee kõikumise amplituud on natuke alla kolme meetri.

Üleujutus Tartus algab, kui veetase ületab kõrguse 32,5 meetrit, sest sellest kõrgusest alates pääseb jõevesi sadeveekanalisatsiooni kaudu Supilinna madalamatele alade. Madalad luhad Annelinna ja Ihaste kohal jäävad vee alla juba enne, kui vesi nimetatud kõrguseni tõuseb.

Alates 1867. aastast on Emajõe uputust Tartu kohal registreeritud kokku 21 aastal, seejuures kaheksal korral tõusis vesi üle 33 meetri. Uputuslikel 1920. aastatel juhtus seda koguni viiel korral ning 1922–1924 kolmel aastal järjest. Viimane, 1999. aasta aprillis aset leidnud suurem üleujutus, mis pälvis rahva, eriti aga meedia suurt tähelepanu, tõstis veetaseme “ainult” 32,58 meetri kõrgusele. Tartu varasemate üleujutuste kõrval oli see üsna tagasihoidlik uputus. Enne seda oli kõrge veetase 1955. aastal, viiekümnendate aastate esimene pool oli samuti veerikas. Järelikult on loodus meid viimase poolsajandi jooksul hellitanud: kui nüüd vesi tõuseb tavalisest tasemest veidi kõrgemale, on kõneainet küllaga.


Miks võib veetase tänavu teist korda kõrgele tõusta. Märtsi esimese poole ilmastik ja hüdroloogiline seisund andsid aluse prognoosida Emajõel pikaajalist suurvett, mis kestab jaanipäevani. Veetaseme tõus niisama kõrgele kui jaanuaris on aga küsitav. Pikaaegset ja keskmisest kõrgemat veetaset Emajõel põhjustavad järgmised asjaolud:
·

talve lõpu kohta kõrge veetase, mis märtsi viimasel päeval küündis 168 cm üle graafiku nulli ehk 31,29 m absoluutsel kõrgusskaalal;
·

kõrge veetase ka Võrtsjärves, mis tähendab, et järv on pilgeni vett täis. Võrtsjärve maht oli märtsi lõpus 0,937 km3 – ligikaudu 0,20 km3 rohkem kui samal ajal keskmiselt. Seetõttu peaks Võrtsjärv andma Emajõele kevadel ja suve alguses pikka aega lisatoidet, pikendades nii suurveeperioodi;
·

pärast talvist suurvett jäi Emajõe ülemjooksu ning Pedja-Põltsamaa alamjooksu soodesse ja metsadesse, aga ka mujale palju vett, mis külmus jääks. Vähehaaval sulades valgub see voolusängidesse, pikendades kevadist suurveeperioodi. Metsades ja soodes kestab lume sulamine vähemalt ühe dekaadi võrra kauem kui põllumaadel. Niisiis on valglate veetagavara üsna suur ning see läheb pinnase sulamise ajal käiku jõgede ajutise toiteallikana;
·

ka põhjaveevarud on talve kohta võrdlemisi suured, mis tähendab, et põhjavee täiendamisest jääb lumesulavett üle;
·

küllalt kõrge veetase Peipsil. Vesi on praegu Praagal ainult 90 cm madalamal kui Tartus. Seepärast tõuseb veetase Emajõe alamjooksul Peipsi paisutuse tõttu, vähendades Emajõe läbilaskevõimet.


Kuidas läheb sel kevadel? Veetaset prognoosides saame kasutada kahte metoodiliselt erinevat võtet: esiteks modelleerimine, mida seniajani pole Emajõe puhul ette võetud; teiseks võrdlus analoogaastaga, kus leiame senisest vaatlusreast tänavuse aasta esimeste kuude veetaseme muutustega võimalikult sarnase aasta. Arvestades Emajõe väga head looduslikku reguleeritust, tuleb veetaseme kõrvutust alustada mitte kalendriaasta algusest, vaid hilissügisest, sest talvine veetase oleneb suuresti sügisel kujunenust.

Praegu sobib meile võrdluseks kõige paremini 1999. aasta, sest ka siis oli esimesel poolaastal kaks suurveeaega: talvel ja kevadel (joonis 3). Nagu tänavu, nii ka 1999. aastal tõusis veetase Emajões jaanuari III dekaadil järsult suure sula tõttu. Kuid kõrgeim veetase jäi siis 64 cm võrra madalamale kui nüüd. 1999. aasta talve lõpul oli Võrtsjärves ja Laeva–Sangla soostikus vett vähem, sest detsembris sadas toona üsna vähe. Jaanuaris oli sademeid ühepalju (vt. tabelit), kuid seevastu tänavuse aasta veebruar oli 1999. aastaga võrreldes lumevaene. Lume veevaru oli tollel võrdlusaastal märtsi keskpaigas hinnanguliselt üle kahe-kolme korra suurem kui tänavu.

Lume veevaru kui kevadise suurvee olulise teguri kohta Emajõe valglal pole meil kahjuks täpseid andmeid, sest Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituut lõpetas alates tänavusest aastast meteo- ja hüdromeetriajaamades lumekatte marsruutmõõdistamised, mida on tehtud aastakümneid. Ainuke koht Lõuna-Eestis, kus seda tööd jätkatakse, on Räpina hüdromeetriajaam. Kuid Räpina andmeid ei saa üle kanda Emajõe ligi 10 000 km2 suurusele valglale, sest lumeolud (paksus ja tihedus) erinevad paikkonniti üsna tugevalt ning Räpina asub ka väljaspool Emajõe jõgikonda. Suurvee prognoosi täpsus võib seeläbi kannatada vaatlusandmete puudulikkuse tõttu.

Seega olenes tänavune suurvee tase paljuski märtsi teise poole ja aprilli alguse ilmast. Märtsi II dekaadis ennustati mitmel päeval lumesadu, kuid see jäi olemata ning kokkuvõttes kujunes märts sademevaeseks. Kuivade ja päikeseliste ilmade jätkudes sulab lumi märkamatult, sest sulaveest suhteliselt suur osa aurab. Nii juhtus viimati 1996. aastal, kui ennustati uputuslikku suurvett meie jõgedel, kuid paks lumi sulas nii, et veetase tõusis väga vähe. Arvatavasti ei tõuse tänavu aprillis veetase kõrgemale kui jaanuaris, st. mitte üle 32,5 meetri ega küüni 1999. aasta uputuse aegse tasemeni.

Veetõusule saab “kaasa elada”, jälgides Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi (EMHI) kodulehekülge: seal on päev-päevalt näha Emajõe veeseis Tartu veemõõdupostil.


1. Järvet, Arvo 1995. Kui Emajõgi voolab tagurpidi. – Eesti Loodus 46 (5/6): 144–146.

2. Mäemets, Aare 1972. Veel mageveevarudest ja nende kasutamisest I. – Eesti Loodus 23 (8): 449–455.

3. Sõõrd, Toivo 1970. Kas Emajõe veetase alaneb? – Eesti Loodus 21 (11): 660–665.

Hüdroloogiline kevad on meil saabunud jaanuaris ennegi, näiteks aastail 1988–1990 ning viimati 1999. aastal, mis sarnanes aasta esimese kahe ja poole kuu hüdroloogilise “kulgemise” poolest väga tänavuse aastaga. Tänavuse aasta meteoroloogiline ja hüdroloogiline eripära seisneb selles, seekord algas tõsine talv novembrist arvates kolmandat korda. See kolmas oli märtsi keskpaigani ikka päris talv: küllaltki lumerohke, külmapäevadega ja -kraadidega ning kaks kuud järjepannu peaaegu ilma sulata, vähemalt Mandri-Eestis. Sellise ilma ja veeolude puhul tekib loomulikult küsimus: mis saab kevadest?, milline uputus võib meid tabada siseveekogude ääres siis, kui suurvesi algab teist korda?

Püüame asjasse mõnevõrra selgust tuua Emajõe näitel, sest see jõgi iseloomustab kaunis hästi meie veeolude aastaajalisi muutusi. Pealegi on Eesti vooluveekogudest enim uuritud just Emajõge. Esimesed andmed jõe veetaseme kohta pärinevad 1860. aastate teisest poolest ning alates 1871. aastast on Tartus tehtud veetaseme vaatlusi pidevalt. Saadud andmestik lubab päris hästi selgitada veetaseme muutuse seaduspärasusi (joonis 1). Oluline on vaadelda võimalikult pikaajalisi muutusi, sest aegrea väljavõttelise lõigu põhjal võime jõuda pooliku tõeni [2, 3]. Kuid lühiajalist prognoosi koostada, eriti suurveeaegset kõrgeimat veetaset ennustada on siiski riskantne, sest ilmaolud võivad suuresti erineda.

Jõgede kevadine kõrgeim veetase oleneb tavaliselt lume hulgast (täpsemini lume veevarust), sulamise kiirusest ning vihma rohkusest lume sulamise ajal. Kuid kevadise suurvee tõus Tartu kohal oleneb peale selle Võrtsjärvest ja Emajõe suuremate lisajõgede, samuti Peipsi “käitumisest”. Tartu ja Peipsi järve veetaseme vaheline seos oleneb jõe vooluhulgast, jäänähtustest, veepinna langust Tartu ja Praaga vahel ning tuule suunast ja tugevusest järvel. Näiteks Peipsi madalaim mõõdetud veetase Praagal Emajõe suudmes (1964. aasta novembris – 28,83 m) oli vaid paar meetrit kõrgemal Emajõe põhjast Tartu kohal.

Võrtsjärve loodusliku reguleerituse tõttu avaldub lume- ja vihmavee mõju Emajõe vooluhulga suurenemisele mõningase aja möödudes. Jõe äravoolu looduslikku reguleeritust suurendavad ka suured sood ja metsad ülemjooksul ning Rannu-Jõesuu ja Kärevere vahel olev üleujutusala [1]. Peale selle võib paiklikku veepinna tõusu põhjustada jääummistus: nii juhtus selle aasta 28. ja 29. jaanuaril, kui ilm pöördus taas talviseks ja jõele tekkis jääkate. Jaanuari viimaste päevade veeseis Emajões oli Tartu piirkonnas jääummistuste tõttu umbes 40 cm võrra kõrgem, kui seda eeldanuks jõe vooluhulk, mis kõrgeima veetasemega päeval oli 150 m3/s. Ilma jääummistusteta oleks veetase jäänud 32,1–32,2 meetri kõrgusele ja uputusoht olnuks täielikult välistatud.


Suurvesi Tartus. Emajõe pikaajaline keskmine veetase Tartus on 30,62 meetrit absoluutsel kõrgusskaalal. Kevadise suurvee madalaim tase 1996. aastal jäi sellest kümmekond sentimeetrit allapoole, kuid kõrgeim Tartu veemõõdupostil fikseeritud tase 1867. aasta mai alguses küünis 33,34 meetrini (joonis 2). Kevadsuurvee kõikumise amplituud on natuke alla kolme meetri.

Üleujutus Tartus algab, kui veetase ületab kõrguse 32,5 meetrit, sest sellest kõrgusest alates pääseb jõevesi sadeveekanalisatsiooni kaudu Supilinna madalamatele alade. Madalad luhad Annelinna ja Ihaste kohal jäävad vee alla juba enne, kui vesi nimetatud kõrguseni tõuseb.

Alates 1867. aastast on Emajõe uputust Tartu kohal registreeritud kokku 21 aastal, seejuures kaheksal korral tõusis vesi üle 33 meetri. Uputuslikel 1920. aastatel juhtus seda koguni viiel korral ning 1922–1924 kolmel aastal järjest. Viimane, 1999. aasta aprillis aset leidnud suurem üleujutus, mis pälvis rahva, eriti aga meedia suurt tähelepanu, tõstis veetaseme “ainult” 32,58 meetri kõrgusele. Tartu varasemate üleujutuste kõrval oli see üsna tagasihoidlik uputus. Enne seda oli kõrge veetase 1955. aastal, viiekümnendate aastate esimene pool oli samuti veerikas. Järelikult on loodus meid viimase poolsajandi jooksul hellitanud: kui nüüd vesi tõuseb tavalisest tasemest veidi kõrgemale, on kõneainet küllaga.


Miks võib veetase tänavu teist korda kõrgele tõusta. Märtsi esimese poole ilmastik ja hüdroloogiline seisund andsid aluse prognoosida Emajõel pikaajalist suurvett, mis kestab jaanipäevani. Veetaseme tõus niisama kõrgele kui jaanuaris on aga küsitav. Pikaaegset ja keskmisest kõrgemat veetaset Emajõel põhjustavad järgmised asjaolud:
·

talve lõpu kohta kõrge veetase, mis märtsi viimasel päeval küündis 168 cm üle graafiku nulli ehk 31,29 m absoluutsel kõrgusskaalal;
·

kõrge veetase ka Võrtsjärves, mis tähendab, et järv on pilgeni vett täis. Võrtsjärve maht oli märtsi lõpus 0,937 km3 – ligikaudu 0,20 km3 rohkem kui samal ajal keskmiselt. Seetõttu peaks Võrtsjärv andma Emajõele kevadel ja suve alguses pikka aega lisatoidet, pikendades nii suurveeperioodi;
·

pärast talvist suurvett jäi Emajõe ülemjooksu ning Pedja-Põltsamaa alamjooksu soodesse ja metsadesse, aga ka mujale palju vett, mis külmus jääks. Vähehaaval sulades valgub see voolusängidesse, pikendades kevadist suurveeperioodi. Metsades ja soodes kestab lume sulamine vähemalt ühe dekaadi võrra kauem kui põllumaadel. Niisiis on valglate veetagavara üsna suur ning see läheb pinnase sulamise ajal käiku jõgede ajutise toiteallikana;
·

ka põhjaveevarud on talve kohta võrdlemisi suured, mis tähendab, et põhjavee täiendamisest jääb lumesulavett üle;
·

küllalt kõrge veetase Peipsil. Vesi on praegu Praagal ainult 90 cm madalamal kui Tartus. Seepärast tõuseb veetase Emajõe alamjooksul Peipsi paisutuse tõttu, vähendades Emajõe läbilaskevõimet.


Kuidas läheb sel kevadel? Veetaset prognoosides saame kasutada kahte metoodiliselt erinevat võtet: esiteks modelleerimine, mida seniajani pole Emajõe puhul ette võetud; teiseks võrdlus analoogaastaga, kus leiame senisest vaatlusreast tänavuse aasta esimeste kuude veetaseme muutustega võimalikult sarnase aasta. Arvestades Emajõe väga head looduslikku reguleeritust, tuleb veetaseme kõrvutust alustada mitte kalendriaasta algusest, vaid hilissügisest, sest talvine veetase oleneb suuresti sügisel kujunenust.

Praegu sobib meile võrdluseks kõige paremini 1999. aasta, sest ka siis oli esimesel poolaastal kaks suurveeaega: talvel ja kevadel (joonis 3). Nagu tänavu, nii ka 1999. aastal tõusis veetase Emajões jaanuari III dekaadil järsult suure sula tõttu. Kuid kõrgeim veetase jäi siis 64 cm võrra madalamale kui nüüd. 1999. aasta talve lõpul oli Võrtsjärves ja Laeva–Sangla soostikus vett vähem, sest detsembris sadas toona üsna vähe. Jaanuaris oli sademeid ühepalju (vt. tabelit), kuid seevastu tänavuse aasta veebruar oli 1999. aastaga võrreldes lumevaene. Lume veevaru oli tollel võrdlusaastal märtsi keskpaigas hinnanguliselt üle kahe-kolme korra suurem kui tänavu.

Lume veevaru kui kevadise suurvee olulise teguri kohta Emajõe valglal pole meil kahjuks täpseid andmeid, sest Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituut lõpetas alates tänavusest aastast meteo- ja hüdromeetriajaamades lumekatte marsruutmõõdistamised, mida on tehtud aastakümneid. Ainuke koht Lõuna-Eestis, kus seda tööd jätkatakse, on Räpina hüdromeetriajaam. Kuid Räpina andmeid ei saa üle kanda Emajõe ligi 10 000 km2 suurusele valglale, sest lumeolud (paksus ja tihedus) erinevad paikkonniti üsna tugevalt ning Räpina asub ka väljaspool Emajõe jõgikonda. Suurvee prognoosi täpsus võib seeläbi kannatada vaatlusandmete puudulikkuse tõttu.

Seega olenes tänavune suurvee tase paljuski märtsi teise poole ja aprilli alguse ilmast. Märtsi II dekaadis ennustati mitmel päeval lumesadu, kuid see jäi olemata ning kokkuvõttes kujunes märts sademevaeseks. Kuivade ja päikeseliste ilmade jätkudes sulab lumi märkamatult, sest sulaveest suhteliselt suur osa aurab. Nii juhtus viimati 1996. aastal, kui ennustati uputuslikku suurvett meie jõgedel, kuid paks lumi sulas nii, et veetase tõusis väga vähe. Arvatavasti ei tõuse tänavu aprillis veetase kõrgemale kui jaanuaris, st. mitte üle 32,5 meetri ega küüni 1999. aasta uputuse aegse tasemeni.

Veetõusule saab “kaasa elada”, jälgides Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi (EMHI) kodulehekülge: seal on päev-päevalt näha Emajõe veeseis Tartu veemõõdupostil.


1. Järvet, Arvo 1995. Kui Emajõgi voolab tagurpidi. – Eesti Loodus 46 (5/6): 144–146.

2. Mäemets, Aare 1972. Veel mageveevarudest ja nende kasutamisest I. – Eesti Loodus 23 (8): 449–455.

3. Sõõrd, Toivo 1970. Kas Emajõe veetase alaneb? – Eesti Loodus 21 (11): 660–665.

Hüdroloogiline kevad on meil saabunud jaanuaris ennegi, näiteks aastail 1988–1990 ning viimati 1999. aastal, mis sarnanes aasta esimese kahe ja poole kuu hüdroloogilise “kulgemise” poolest väga tänavuse aastaga. Tänavuse aasta meteoroloogiline ja hüdroloogiline eripära seisneb selles, seekord algas tõsine talv novembrist arvates kolmandat korda. See kolmas oli märtsi keskpaigani ikka päris talv: küllaltki lumerohke, külmapäevadega ja -kraadidega ning kaks kuud järjepannu peaaegu ilma sulata, vähemalt Mandri-Eestis. Sellise ilma ja veeolude puhul tekib loomulikult küsimus: mis saab kevadest?, milline uputus võib meid tabada siseveekogude ääres siis, kui suurvesi algab teist korda?

Püüame asjasse mõnevõrra selgust tuua Emajõe näitel, sest see jõgi iseloomustab kaunis hästi meie veeolude aastaajalisi muutusi. Pealegi on Eesti vooluveekogudest enim uuritud just Emajõge. Esimesed andmed jõe veetaseme kohta pärinevad 1860. aastate teisest poolest ning alates 1871. aastast on Tartus tehtud veetaseme vaatlusi pidevalt. Saadud andmestik lubab päris hästi selgitada veetaseme muutuse seaduspärasusi (joonis 1). Oluline on vaadelda võimalikult pikaajalisi muutusi, sest aegrea väljavõttelise lõigu põhjal võime jõuda pooliku tõeni [2, 3]. Kuid lühiajalist prognoosi koostada, eriti suurveeaegset kõrgeimat veetaset ennustada on siiski riskantne, sest ilmaolud võivad suuresti erineda.

Jõgede kevadine kõrgeim veetase oleneb tavaliselt lume hulgast (täpsemini lume veevarust), sulamise kiirusest ning vihma rohkusest lume sulamise ajal. Kuid kevadise suurvee tõus Tartu kohal oleneb peale selle Võrtsjärvest ja Emajõe suuremate lisajõgede, samuti Peipsi “käitumisest”. Tartu ja Peipsi järve veetaseme vaheline seos oleneb jõe vooluhulgast, jäänähtustest, veepinna langust Tartu ja Praaga vahel ning tuule suunast ja tugevusest järvel. Näiteks Peipsi madalaim mõõdetud veetase Praagal Emajõe suudmes (1964. aasta novembris – 28,83 m) oli vaid paar meetrit kõrgemal Emajõe põhjast Tartu kohal.

Võrtsjärve loodusliku reguleerituse tõttu avaldub lume- ja vihmavee mõju Emajõe vooluhulga suurenemisele mõningase aja möödudes. Jõe äravoolu looduslikku reguleeritust suurendavad ka suured sood ja metsad ülemjooksul ning Rannu-Jõesuu ja Kärevere vahel olev üleujutusala [1]. Peale selle võib paiklikku veepinna tõusu põhjustada jääummistus: nii juhtus selle aasta 28. ja 29. jaanuaril, kui ilm pöördus taas talviseks ja jõele tekkis jääkate. Jaanuari viimaste päevade veeseis Emajões oli Tartu piirkonnas jääummistuste tõttu umbes 40 cm võrra kõrgem, kui seda eeldanuks jõe vooluhulk, mis kõrgeima veetasemega päeval oli 150 m3/s. Ilma jääummistusteta oleks veetase jäänud 32,1–32,2 meetri kõrgusele ja uputusoht olnuks täielikult välistatud.


Suurvesi Tartus. Emajõe pikaajaline keskmine veetase Tartus on 30,62 meetrit absoluutsel kõrgusskaalal. Kevadise suurvee madalaim tase 1996. aastal jäi sellest kümmekond sentimeetrit allapoole, kuid kõrgeim Tartu veemõõdupostil fikseeritud tase 1867. aasta mai alguses küünis 33,34 meetrini (joonis 2). Kevadsuurvee kõikumise amplituud on natuke alla kolme meetri.

Üleujutus Tartus algab, kui veetase ületab kõrguse 32,5 meetrit, sest sellest kõrgusest alates pääseb jõevesi sadeveekanalisatsiooni kaudu Supilinna madalamatele alade. Madalad luhad Annelinna ja Ihaste kohal jäävad vee alla juba enne, kui vesi nimetatud kõrguseni tõuseb.

Alates 1867. aastast on Emajõe uputust Tartu kohal registreeritud kokku 21 aastal, seejuures kaheksal korral tõusis vesi üle 33 meetri. Uputuslikel 1920. aastatel juhtus seda koguni viiel korral ning 1922–1924 kolmel aastal järjest. Viimane, 1999. aasta aprillis aset leidnud suurem üleujutus, mis pälvis rahva, eriti aga meedia suurt tähelepanu, tõstis veetaseme “ainult” 32,58 meetri kõrgusele. Tartu varasemate üleujutuste kõrval oli see üsna tagasihoidlik uputus. Enne seda oli kõrge veetase 1955. aastal, viiekümnendate aastate esimene pool oli samuti veerikas. Järelikult on loodus meid viimase poolsajandi jooksul hellitanud: kui nüüd vesi tõuseb tavalisest tasemest veidi kõrgemale, on kõneainet küllaga.


Miks võib veetase tänavu teist korda kõrgele tõusta. Märtsi esimese poole ilmastik ja hüdroloogiline seisund andsid aluse prognoosida Emajõel pikaajalist suurvett, mis kestab jaanipäevani. Veetaseme tõus niisama kõrgele kui jaanuaris on aga küsitav. Pikaaegset ja keskmisest kõrgemat veetaset Emajõel põhjustavad järgmised asjaolud:
·

talve lõpu kohta kõrge veetase, mis märtsi viimasel päeval küündis 168 cm üle graafiku nulli ehk 31,29 m absoluutsel kõrgusskaalal;
·

kõrge veetase ka Võrtsjärves, mis tähendab, et järv on pilgeni vett täis. Võrtsjärve maht oli märtsi lõpus 0,937 km3 – ligikaudu 0,20 km3 rohkem kui samal ajal keskmiselt. Seetõttu peaks Võrtsjärv andma Emajõele kevadel ja suve alguses pikka aega lisatoidet, pikendades nii suurveeperioodi;
·

pärast talvist suurvett jäi Emajõe ülemjooksu ning Pedja-Põltsamaa alamjooksu soodesse ja metsadesse, aga ka mujale palju vett, mis külmus jääks. Vähehaaval sulades valgub see voolusängidesse, pikendades kevadist suurveeperioodi. Metsades ja soodes kestab lume sulamine vähemalt ühe dekaadi võrra kauem kui põllumaadel. Niisiis on valglate veetagavara üsna suur ning see läheb pinnase sulamise ajal käiku jõgede ajutise toiteallikana;
·

ka põhjaveevarud on talve kohta võrdlemisi suured, mis tähendab, et põhjavee täiendamisest jääb lumesulavett üle;
·

küllalt kõrge veetase Peipsil. Vesi on praegu Praagal ainult 90 cm madalamal kui Tartus. Seepärast tõuseb veetase Emajõe alamjooksul Peipsi paisutuse tõttu, vähendades Emajõe läbilaskevõimet.


Kuidas läheb sel kevadel? Veetaset prognoosides saame kasutada kahte metoodiliselt erinevat võtet: esiteks modelleerimine, mida seniajani pole Emajõe puhul ette võetud; teiseks võrdlus analoogaastaga, kus leiame senisest vaatlusreast tänavuse aasta esimeste kuude veetaseme muutustega võimalikult sarnase aasta. Arvestades Emajõe väga head looduslikku reguleeritust, tuleb veetaseme kõrvutust alustada mitte kalendriaasta algusest, vaid hilissügisest, sest talvine veetase oleneb suuresti sügisel kujunenust.

Praegu sobib meile võrdluseks kõige paremini 1999. aasta, sest ka siis oli esimesel poolaastal kaks suurveeaega: talvel ja kevadel (joonis 3). Nagu tänavu, nii ka 1999. aastal tõusis veetase Emajões jaanuari III dekaadil järsult suure sula tõttu. Kuid kõrgeim veetase jäi siis 64 cm võrra madalamale kui nüüd. 1999. aasta talve lõpul oli Võrtsjärves ja Laeva–Sangla soostikus vett vähem, sest detsembris sadas toona üsna vähe. Jaanuaris oli sademeid ühepalju (vt. tabelit), kuid seevastu tänavuse aasta veebruar oli 1999. aastaga võrreldes lumevaene. Lume veevaru oli tollel võrdlusaastal märtsi keskpaigas hinnanguliselt üle kahe-kolme korra suurem kui tänavu.

Lume veevaru kui kevadise suurvee olulise teguri kohta Emajõe valglal pole meil kahjuks täpseid andmeid, sest Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituut lõpetas alates tänavusest aastast meteo- ja hüdromeetriajaamades lumekatte marsruutmõõdistamised, mida on tehtud aastakümneid. Ainuke koht Lõuna-Eestis, kus seda tööd jätkatakse, on Räpina hüdromeetriajaam. Kuid Räpina andmeid ei saa üle kanda Emajõe ligi 10 000 km2 suurusele valglale, sest lumeolud (paksus ja tihedus) erinevad paikkonniti üsna tugevalt ning Räpina asub ka väljaspool Emajõe jõgikonda. Suurvee prognoosi täpsus võib seeläbi kannatada vaatlusandmete puudulikkuse tõttu.

Seega olenes tänavune suurvee tase paljuski märtsi teise poole ja aprilli alguse ilmast. Märtsi II dekaadis ennustati mitmel päeval lumesadu, kuid see jäi olemata ning kokkuvõttes kujunes märts sademevaeseks. Kuivade ja päikeseliste ilmade jätkudes sulab lumi märkamatult, sest sulaveest suhteliselt suur osa aurab. Nii juhtus viimati 1996. aastal, kui ennustati uputuslikku suurvett meie jõgedel, kuid paks lumi sulas nii, et veetase tõusis väga vähe. Arvatavasti ei tõuse tänavu aprillis veetase kõrgemale kui jaanuaris, st. mitte üle 32,5 meetri ega küüni 1999. aasta uputuse aegse tasemeni.

Veetõusule saab “kaasa elada”, jälgides Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi (EMHI) kodulehekülge: seal on päev-päevalt näha Emajõe veeseis Tartu veemõõdupostil.


1. Järvet, Arvo 1995. Kui Emajõgi voolab tagurpidi. – Eesti Loodus 46 (5/6): 144–146.

2. Mäemets, Aare 1972. Veel mageveevarudest ja nende kasutamisest I. – Eesti Loodus 23 (8): 449–455.

3. Sõõrd, Toivo 1970. Kas Emajõe veetase alaneb? – Eesti Loodus 21 (11): 660–665.



ARVO JÄRVET
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet