Eesti Looduse fotov�istlus
2005/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/4
Kas Tartus tuleb tnavu kevadel taas uputus

Kas uputab vi ei see oleneb vga paljudest teguritest ning nende koosmjust. Aga analoogaastale (1999) toetudes vib arvata, et vesi ei tuse toonasest krgemale.

Selle aasta jaanuari II dekaad oli ilmastiku ja veeolude poolest ebatavaline: 9. jaanuari torm phjustas uputuse lnerannikul, kuid sisemaa veekogudel oli see alles suure sula ja suurvee algus. Sula ja vihm tekitasid jgedes suurvee, mida tavaliselt neme mrtsi lpus vi aprilli alguses. Jaanuari kohta ebaloomulik veerohkus ja uue talve alguses tekkinud lobjakaummistused jgedes phjustasid nii ulatusliku veetaseme tusu, mida pole mnel aastal olnud isegi kevadel. Emajgi tusis kallastest vlja ja ujutas le suured alad Jesuu ja Krevere vahemikus seal, kus ta on seda teinud varemgi. Tartu linnas tusis veetase lhikeseks ajaks krguseni 32,5 meetrit, seega 289 cm le graafiku nulli. Sellest tasemest alates vib leujutus tekitada Tartus juba kahjustusi.

Hdroloogiline kevad on meil saabunud jaanuaris ennegi, niteks aastail 19881990 ning viimati 1999. aastal, mis sarnanes aasta esimese kahe ja poole kuu hdroloogilise kulgemise poolest vga tnavuse aastaga. Tnavuse aasta meteoroloogiline ja hdroloogiline eripra seisneb selles, seekord algas tsine talv novembrist arvates kolmandat korda. See kolmas oli mrtsi keskpaigani ikka pris talv: kllaltki lumerohke, klmapevadega ja -kraadidega ning kaks kuud jrjepannu peaaegu ilma sulata, vhemalt Mandri-Eestis. Sellise ilma ja veeolude puhul tekib loomulikult ksimus: mis saab kevadest?, milline uputus vib meid tabada siseveekogude res siis, kui suurvesi algab teist korda?

Pame asjasse mnevrra selgust tuua Emaje nitel, sest see jgi iseloomustab kaunis hsti meie veeolude aastaajalisi muutusi. Pealegi on Eesti vooluveekogudest enim uuritud just Emajge. Esimesed andmed je veetaseme kohta prinevad 1860. aastate teisest poolest ning alates 1871. aastast on Tartus tehtud veetaseme vaatlusi pidevalt. Saadud andmestik lubab pris hsti selgitada veetaseme muutuse seadusprasusi (joonis 1). Oluline on vaadelda vimalikult pikaajalisi muutusi, sest aegrea vljavttelise ligu phjal vime juda pooliku teni [2, 3]. Kuid lhiajalist prognoosi koostada, eriti suurveeaegset krgeimat veetaset ennustada on siiski riskantne, sest ilmaolud vivad suuresti erineda.

Jgede kevadine krgeim veetase oleneb tavaliselt lume hulgast (tpsemini lume veevarust), sulamise kiirusest ning vihma rohkusest lume sulamise ajal. Kuid kevadise suurvee tus Tartu kohal oleneb peale selle Vrtsjrvest ja Emaje suuremate lisajgede, samuti Peipsi kitumisest. Tartu ja Peipsi jrve veetaseme vaheline seos oleneb je vooluhulgast, jnhtustest, veepinna langust Tartu ja Praaga vahel ning tuule suunast ja tugevusest jrvel. Niteks Peipsi madalaim mdetud veetase Praagal Emaje suudmes (1964. aasta novembris 28,83 m) oli vaid paar meetrit krgemal Emaje phjast Tartu kohal.

Vrtsjrve loodusliku reguleerituse tttu avaldub lume- ja vihmavee mju Emaje vooluhulga suurenemisele mningase aja mdudes. Je ravoolu looduslikku reguleeritust suurendavad ka suured sood ja metsad lemjooksul ning Rannu-Jesuu ja Krevere vahel olev leujutusala [1]. Peale selle vib paiklikku veepinna tusu phjustada jummistus: nii juhtus selle aasta 28. ja 29. jaanuaril, kui ilm prdus taas talviseks ja jele tekkis jkate. Jaanuari viimaste pevade veeseis Emajes oli Tartu piirkonnas jummistuste tttu umbes 40 cm vrra krgem, kui seda eeldanuks je vooluhulk, mis krgeima veetasemega peval oli 150 m3/s. Ilma jummistusteta oleks veetase jnud 32,132,2 meetri krgusele ja uputusoht olnuks tielikult vlistatud.


Suurvesi Tartus. Emaje pikaajaline keskmine veetase Tartus on 30,62 meetrit absoluutsel krgusskaalal. Kevadise suurvee madalaim tase 1996. aastal ji sellest kmmekond sentimeetrit allapoole, kuid krgeim Tartu veemdupostil fikseeritud tase 1867. aasta mai alguses knis 33,34 meetrini (joonis 2). Kevadsuurvee kikumise amplituud on natuke alla kolme meetri.

leujutus Tartus algab, kui veetase letab krguse 32,5 meetrit, sest sellest krgusest alates pseb jevesi sadeveekanalisatsiooni kaudu Supilinna madalamatele alade. Madalad luhad Annelinna ja Ihaste kohal jvad vee alla juba enne, kui vesi nimetatud krguseni tuseb.

Alates 1867. aastast on Emaje uputust Tartu kohal registreeritud kokku 21 aastal, seejuures kaheksal korral tusis vesi le 33 meetri. Uputuslikel 1920. aastatel juhtus seda koguni viiel korral ning 19221924 kolmel aastal jrjest. Viimane, 1999. aasta aprillis aset leidnud suurem leujutus, mis plvis rahva, eriti aga meedia suurt thelepanu, tstis veetaseme ainult 32,58 meetri krgusele. Tartu varasemate leujutuste krval oli see sna tagasihoidlik uputus. Enne seda oli krge veetase 1955. aastal, viiekmnendate aastate esimene pool oli samuti veerikas. Jrelikult on loodus meid viimase poolsajandi jooksul hellitanud: kui nd vesi tuseb tavalisest tasemest veidi krgemale, on kneainet kllaga.


Miks vib veetase tnavu teist korda krgele tusta. Mrtsi esimese poole ilmastik ja hdroloogiline seisund andsid aluse prognoosida Emajel pikaajalist suurvett, mis kestab jaanipevani. Veetaseme tus niisama krgele kui jaanuaris on aga ksitav. Pikaaegset ja keskmisest krgemat veetaset Emajel phjustavad jrgmised asjaolud:

talve lpu kohta krge veetase, mis mrtsi viimasel peval kndis 168 cm le graafiku nulli ehk 31,29 m absoluutsel krgusskaalal;

krge veetase ka Vrtsjrves, mis thendab, et jrv on pilgeni vett tis. Vrtsjrve maht oli mrtsi lpus 0,937 km3 ligikaudu 0,20 km3 rohkem kui samal ajal keskmiselt. Seetttu peaks Vrtsjrv andma Emajele kevadel ja suve alguses pikka aega lisatoidet, pikendades nii suurveeperioodi;

prast talvist suurvett ji Emaje lemjooksu ning Pedja-Pltsamaa alamjooksu soodesse ja metsadesse, aga ka mujale palju vett, mis klmus jks. Vhehaaval sulades valgub see voolusngidesse, pikendades kevadist suurveeperioodi. Metsades ja soodes kestab lume sulamine vhemalt he dekaadi vrra kauem kui pllumaadel. Niisiis on valglate veetagavara sna suur ning see lheb pinnase sulamise ajal kiku jgede ajutise toiteallikana;

ka phjaveevarud on talve kohta vrdlemisi suured, mis thendab, et phjavee tiendamisest jb lumesulavett le;

kllalt krge veetase Peipsil. Vesi on praegu Praagal ainult 90 cm madalamal kui Tartus. Seeprast tuseb veetase Emaje alamjooksul Peipsi paisutuse tttu, vhendades Emaje lbilaskevimet.


Kuidas lheb sel kevadel? Veetaset prognoosides saame kasutada kahte metoodiliselt erinevat vtet: esiteks modelleerimine, mida seniajani pole Emaje puhul ette vetud; teiseks vrdlus analoogaastaga, kus leiame senisest vaatlusreast tnavuse aasta esimeste kuude veetaseme muutustega vimalikult sarnase aasta. Arvestades Emaje vga head looduslikku reguleeritust, tuleb veetaseme krvutust alustada mitte kalendriaasta algusest, vaid hilissgisest, sest talvine veetase oleneb suuresti sgisel kujunenust.

Praegu sobib meile vrdluseks kige paremini 1999. aasta, sest ka siis oli esimesel poolaastal kaks suurveeaega: talvel ja kevadel (joonis 3). Nagu tnavu, nii ka 1999. aastal tusis veetase Emajes jaanuari III dekaadil jrsult suure sula tttu. Kuid krgeim veetase ji siis 64 cm vrra madalamale kui nd. 1999. aasta talve lpul oli Vrtsjrves ja LaevaSangla soostikus vett vhem, sest detsembris sadas toona sna vhe. Jaanuaris oli sademeid hepalju (vt. tabelit), kuid seevastu tnavuse aasta veebruar oli 1999. aastaga vrreldes lumevaene. Lume veevaru oli tollel vrdlusaastal mrtsi keskpaigas hinnanguliselt le kahe-kolme korra suurem kui tnavu.

Lume veevaru kui kevadise suurvee olulise teguri kohta Emaje valglal pole meil kahjuks tpseid andmeid, sest Eesti meteoroloogia ja hdroloogia instituut lpetas alates tnavusest aastast meteo- ja hdromeetriajaamades lumekatte marsruutmdistamised, mida on tehtud aastakmneid. Ainuke koht Luna-Eestis, kus seda td jtkatakse, on Rpina hdromeetriajaam. Kuid Rpina andmeid ei saa le kanda Emaje ligi 10 000 km2 suurusele valglale, sest lumeolud (paksus ja tihedus) erinevad paikkonniti sna tugevalt ning Rpina asub ka vljaspool Emaje jgikonda. Suurvee prognoosi tpsus vib seelbi kannatada vaatlusandmete puudulikkuse tttu.

Seega olenes tnavune suurvee tase paljuski mrtsi teise poole ja aprilli alguse ilmast. Mrtsi II dekaadis ennustati mitmel peval lumesadu, kuid see ji olemata ning kokkuvttes kujunes mrts sademevaeseks. Kuivade ja pikeseliste ilmade jtkudes sulab lumi mrkamatult, sest sulaveest suhteliselt suur osa aurab. Nii juhtus viimati 1996. aastal, kui ennustati uputuslikku suurvett meie jgedel, kuid paks lumi sulas nii, et veetase tusis vga vhe. Arvatavasti ei tuse tnavu aprillis veetase krgemale kui jaanuaris, st. mitte le 32,5 meetri ega kni 1999. aasta uputuse aegse tasemeni.

Veetusule saab kaasa elada, jlgides Eesti meteoroloogia ja hdroloogia instituudi (EMHI) koduleheklge: seal on pev-pevalt nha Emaje veeseis Tartu veemdupostil.


1. Jrvet, Arvo 1995. Kui Emajgi voolab tagurpidi. Eesti Loodus 46 (5/6): 144146.

2. Memets, Aare 1972. Veel mageveevarudest ja nende kasutamisest I. Eesti Loodus 23 (8): 449455.

3. Srd, Toivo 1970. Kas Emaje veetase alaneb? Eesti Loodus 21 (11): 660665.

Hdroloogiline kevad on meil saabunud jaanuaris ennegi, niteks aastail 19881990 ning viimati 1999. aastal, mis sarnanes aasta esimese kahe ja poole kuu hdroloogilise kulgemise poolest vga tnavuse aastaga. Tnavuse aasta meteoroloogiline ja hdroloogiline eripra seisneb selles, seekord algas tsine talv novembrist arvates kolmandat korda. See kolmas oli mrtsi keskpaigani ikka pris talv: kllaltki lumerohke, klmapevadega ja -kraadidega ning kaks kuud jrjepannu peaaegu ilma sulata, vhemalt Mandri-Eestis. Sellise ilma ja veeolude puhul tekib loomulikult ksimus: mis saab kevadest?, milline uputus vib meid tabada siseveekogude res siis, kui suurvesi algab teist korda?

Pame asjasse mnevrra selgust tuua Emaje nitel, sest see jgi iseloomustab kaunis hsti meie veeolude aastaajalisi muutusi. Pealegi on Eesti vooluveekogudest enim uuritud just Emajge. Esimesed andmed je veetaseme kohta prinevad 1860. aastate teisest poolest ning alates 1871. aastast on Tartus tehtud veetaseme vaatlusi pidevalt. Saadud andmestik lubab pris hsti selgitada veetaseme muutuse seadusprasusi (joonis 1). Oluline on vaadelda vimalikult pikaajalisi muutusi, sest aegrea vljavttelise ligu phjal vime juda pooliku teni [2, 3]. Kuid lhiajalist prognoosi koostada, eriti suurveeaegset krgeimat veetaset ennustada on siiski riskantne, sest ilmaolud vivad suuresti erineda.

Jgede kevadine krgeim veetase oleneb tavaliselt lume hulgast (tpsemini lume veevarust), sulamise kiirusest ning vihma rohkusest lume sulamise ajal. Kuid kevadise suurvee tus Tartu kohal oleneb peale selle Vrtsjrvest ja Emaje suuremate lisajgede, samuti Peipsi kitumisest. Tartu ja Peipsi jrve veetaseme vaheline seos oleneb je vooluhulgast, jnhtustest, veepinna langust Tartu ja Praaga vahel ning tuule suunast ja tugevusest jrvel. Niteks Peipsi madalaim mdetud veetase Praagal Emaje suudmes (1964. aasta novembris 28,83 m) oli vaid paar meetrit krgemal Emaje phjast Tartu kohal.

Vrtsjrve loodusliku reguleerituse tttu avaldub lume- ja vihmavee mju Emaje vooluhulga suurenemisele mningase aja mdudes. Je ravoolu looduslikku reguleeritust suurendavad ka suured sood ja metsad lemjooksul ning Rannu-Jesuu ja Krevere vahel olev leujutusala [1]. Peale selle vib paiklikku veepinna tusu phjustada jummistus: nii juhtus selle aasta 28. ja 29. jaanuaril, kui ilm prdus taas talviseks ja jele tekkis jkate. Jaanuari viimaste pevade veeseis Emajes oli Tartu piirkonnas jummistuste tttu umbes 40 cm vrra krgem, kui seda eeldanuks je vooluhulk, mis krgeima veetasemega peval oli 150 m3/s. Ilma jummistusteta oleks veetase jnud 32,132,2 meetri krgusele ja uputusoht olnuks tielikult vlistatud.


Suurvesi Tartus. Emaje pikaajaline keskmine veetase Tartus on 30,62 meetrit absoluutsel krgusskaalal. Kevadise suurvee madalaim tase 1996. aastal ji sellest kmmekond sentimeetrit allapoole, kuid krgeim Tartu veemdupostil fikseeritud tase 1867. aasta mai alguses knis 33,34 meetrini (joonis 2). Kevadsuurvee kikumise amplituud on natuke alla kolme meetri.

leujutus Tartus algab, kui veetase letab krguse 32,5 meetrit, sest sellest krgusest alates pseb jevesi sadeveekanalisatsiooni kaudu Supilinna madalamatele alade. Madalad luhad Annelinna ja Ihaste kohal jvad vee alla juba enne, kui vesi nimetatud krguseni tuseb.

Alates 1867. aastast on Emaje uputust Tartu kohal registreeritud kokku 21 aastal, seejuures kaheksal korral tusis vesi le 33 meetri. Uputuslikel 1920. aastatel juhtus seda koguni viiel korral ning 19221924 kolmel aastal jrjest. Viimane, 1999. aasta aprillis aset leidnud suurem leujutus, mis plvis rahva, eriti aga meedia suurt thelepanu, tstis veetaseme ainult 32,58 meetri krgusele. Tartu varasemate leujutuste krval oli see sna tagasihoidlik uputus. Enne seda oli krge veetase 1955. aastal, viiekmnendate aastate esimene pool oli samuti veerikas. Jrelikult on loodus meid viimase poolsajandi jooksul hellitanud: kui nd vesi tuseb tavalisest tasemest veidi krgemale, on kneainet kllaga.


Miks vib veetase tnavu teist korda krgele tusta. Mrtsi esimese poole ilmastik ja hdroloogiline seisund andsid aluse prognoosida Emajel pikaajalist suurvett, mis kestab jaanipevani. Veetaseme tus niisama krgele kui jaanuaris on aga ksitav. Pikaaegset ja keskmisest krgemat veetaset Emajel phjustavad jrgmised asjaolud:

talve lpu kohta krge veetase, mis mrtsi viimasel peval kndis 168 cm le graafiku nulli ehk 31,29 m absoluutsel krgusskaalal;

krge veetase ka Vrtsjrves, mis thendab, et jrv on pilgeni vett tis. Vrtsjrve maht oli mrtsi lpus 0,937 km3 ligikaudu 0,20 km3 rohkem kui samal ajal keskmiselt. Seetttu peaks Vrtsjrv andma Emajele kevadel ja suve alguses pikka aega lisatoidet, pikendades nii suurveeperioodi;

prast talvist suurvett ji Emaje lemjooksu ning Pedja-Pltsamaa alamjooksu soodesse ja metsadesse, aga ka mujale palju vett, mis klmus jks. Vhehaaval sulades valgub see voolusngidesse, pikendades kevadist suurveeperioodi. Metsades ja soodes kestab lume sulamine vhemalt he dekaadi vrra kauem kui pllumaadel. Niisiis on valglate veetagavara sna suur ning see lheb pinnase sulamise ajal kiku jgede ajutise toiteallikana;

ka phjaveevarud on talve kohta vrdlemisi suured, mis thendab, et phjavee tiendamisest jb lumesulavett le;

kllalt krge veetase Peipsil. Vesi on praegu Praagal ainult 90 cm madalamal kui Tartus. Seeprast tuseb veetase Emaje alamjooksul Peipsi paisutuse tttu, vhendades Emaje lbilaskevimet.


Kuidas lheb sel kevadel? Veetaset prognoosides saame kasutada kahte metoodiliselt erinevat vtet: esiteks modelleerimine, mida seniajani pole Emaje puhul ette vetud; teiseks vrdlus analoogaastaga, kus leiame senisest vaatlusreast tnavuse aasta esimeste kuude veetaseme muutustega vimalikult sarnase aasta. Arvestades Emaje vga head looduslikku reguleeritust, tuleb veetaseme krvutust alustada mitte kalendriaasta algusest, vaid hilissgisest, sest talvine veetase oleneb suuresti sgisel kujunenust.

Praegu sobib meile vrdluseks kige paremini 1999. aasta, sest ka siis oli esimesel poolaastal kaks suurveeaega: talvel ja kevadel (joonis 3). Nagu tnavu, nii ka 1999. aastal tusis veetase Emajes jaanuari III dekaadil jrsult suure sula tttu. Kuid krgeim veetase ji siis 64 cm vrra madalamale kui nd. 1999. aasta talve lpul oli Vrtsjrves ja LaevaSangla soostikus vett vhem, sest detsembris sadas toona sna vhe. Jaanuaris oli sademeid hepalju (vt. tabelit), kuid seevastu tnavuse aasta veebruar oli 1999. aastaga vrreldes lumevaene. Lume veevaru oli tollel vrdlusaastal mrtsi keskpaigas hinnanguliselt le kahe-kolme korra suurem kui tnavu.

Lume veevaru kui kevadise suurvee olulise teguri kohta Emaje valglal pole meil kahjuks tpseid andmeid, sest Eesti meteoroloogia ja hdroloogia instituut lpetas alates tnavusest aastast meteo- ja hdromeetriajaamades lumekatte marsruutmdistamised, mida on tehtud aastakmneid. Ainuke koht Luna-Eestis, kus seda td jtkatakse, on Rpina hdromeetriajaam. Kuid Rpina andmeid ei saa le kanda Emaje ligi 10 000 km2 suurusele valglale, sest lumeolud (paksus ja tihedus) erinevad paikkonniti sna tugevalt ning Rpina asub ka vljaspool Emaje jgikonda. Suurvee prognoosi tpsus vib seelbi kannatada vaatlusandmete puudulikkuse tttu.

Seega olenes tnavune suurvee tase paljuski mrtsi teise poole ja aprilli alguse ilmast. Mrtsi II dekaadis ennustati mitmel peval lumesadu, kuid see ji olemata ning kokkuvttes kujunes mrts sademevaeseks. Kuivade ja pikeseliste ilmade jtkudes sulab lumi mrkamatult, sest sulaveest suhteliselt suur osa aurab. Nii juhtus viimati 1996. aastal, kui ennustati uputuslikku suurvett meie jgedel, kuid paks lumi sulas nii, et veetase tusis vga vhe. Arvatavasti ei tuse tnavu aprillis veetase krgemale kui jaanuaris, st. mitte le 32,5 meetri ega kni 1999. aasta uputuse aegse tasemeni.

Veetusule saab kaasa elada, jlgides Eesti meteoroloogia ja hdroloogia instituudi (EMHI) koduleheklge: seal on pev-pevalt nha Emaje veeseis Tartu veemdupostil.


1. Jrvet, Arvo 1995. Kui Emajgi voolab tagurpidi. Eesti Loodus 46 (5/6): 144146.

2. Memets, Aare 1972. Veel mageveevarudest ja nende kasutamisest I. Eesti Loodus 23 (8): 449455.

3. Srd, Toivo 1970. Kas Emaje veetase alaneb? Eesti Loodus 21 (11): 660665.

Hdroloogiline kevad on meil saabunud jaanuaris ennegi, niteks aastail 19881990 ning viimati 1999. aastal, mis sarnanes aasta esimese kahe ja poole kuu hdroloogilise kulgemise poolest vga tnavuse aastaga. Tnavuse aasta meteoroloogiline ja hdroloogiline eripra seisneb selles, seekord algas tsine talv novembrist arvates kolmandat korda. See kolmas oli mrtsi keskpaigani ikka pris talv: kllaltki lumerohke, klmapevadega ja -kraadidega ning kaks kuud jrjepannu peaaegu ilma sulata, vhemalt Mandri-Eestis. Sellise ilma ja veeolude puhul tekib loomulikult ksimus: mis saab kevadest?, milline uputus vib meid tabada siseveekogude res siis, kui suurvesi algab teist korda?

Pame asjasse mnevrra selgust tuua Emaje nitel, sest see jgi iseloomustab kaunis hsti meie veeolude aastaajalisi muutusi. Pealegi on Eesti vooluveekogudest enim uuritud just Emajge. Esimesed andmed je veetaseme kohta prinevad 1860. aastate teisest poolest ning alates 1871. aastast on Tartus tehtud veetaseme vaatlusi pidevalt. Saadud andmestik lubab pris hsti selgitada veetaseme muutuse seadusprasusi (joonis 1). Oluline on vaadelda vimalikult pikaajalisi muutusi, sest aegrea vljavttelise ligu phjal vime juda pooliku teni [2, 3]. Kuid lhiajalist prognoosi koostada, eriti suurveeaegset krgeimat veetaset ennustada on siiski riskantne, sest ilmaolud vivad suuresti erineda.

Jgede kevadine krgeim veetase oleneb tavaliselt lume hulgast (tpsemini lume veevarust), sulamise kiirusest ning vihma rohkusest lume sulamise ajal. Kuid kevadise suurvee tus Tartu kohal oleneb peale selle Vrtsjrvest ja Emaje suuremate lisajgede, samuti Peipsi kitumisest. Tartu ja Peipsi jrve veetaseme vaheline seos oleneb je vooluhulgast, jnhtustest, veepinna langust Tartu ja Praaga vahel ning tuule suunast ja tugevusest jrvel. Niteks Peipsi madalaim mdetud veetase Praagal Emaje suudmes (1964. aasta novembris 28,83 m) oli vaid paar meetrit krgemal Emaje phjast Tartu kohal.

Vrtsjrve loodusliku reguleerituse tttu avaldub lume- ja vihmavee mju Emaje vooluhulga suurenemisele mningase aja mdudes. Je ravoolu looduslikku reguleeritust suurendavad ka suured sood ja metsad lemjooksul ning Rannu-Jesuu ja Krevere vahel olev leujutusala [1]. Peale selle vib paiklikku veepinna tusu phjustada jummistus: nii juhtus selle aasta 28. ja 29. jaanuaril, kui ilm prdus taas talviseks ja jele tekkis jkate. Jaanuari viimaste pevade veeseis Emajes oli Tartu piirkonnas jummistuste tttu umbes 40 cm vrra krgem, kui seda eeldanuks je vooluhulk, mis krgeima veetasemega peval oli 150 m3/s. Ilma jummistusteta oleks veetase jnud 32,132,2 meetri krgusele ja uputusoht olnuks tielikult vlistatud.


Suurvesi Tartus. Emaje pikaajaline keskmine veetase Tartus on 30,62 meetrit absoluutsel krgusskaalal. Kevadise suurvee madalaim tase 1996. aastal ji sellest kmmekond sentimeetrit allapoole, kuid krgeim Tartu veemdupostil fikseeritud tase 1867. aasta mai alguses knis 33,34 meetrini (joonis 2). Kevadsuurvee kikumise amplituud on natuke alla kolme meetri.

leujutus Tartus algab, kui veetase letab krguse 32,5 meetrit, sest sellest krgusest alates pseb jevesi sadeveekanalisatsiooni kaudu Supilinna madalamatele alade. Madalad luhad Annelinna ja Ihaste kohal jvad vee alla juba enne, kui vesi nimetatud krguseni tuseb.

Alates 1867. aastast on Emaje uputust Tartu kohal registreeritud kokku 21 aastal, seejuures kaheksal korral tusis vesi le 33 meetri. Uputuslikel 1920. aastatel juhtus seda koguni viiel korral ning 19221924 kolmel aastal jrjest. Viimane, 1999. aasta aprillis aset leidnud suurem leujutus, mis plvis rahva, eriti aga meedia suurt thelepanu, tstis veetaseme ainult 32,58 meetri krgusele. Tartu varasemate leujutuste krval oli see sna tagasihoidlik uputus. Enne seda oli krge veetase 1955. aastal, viiekmnendate aastate esimene pool oli samuti veerikas. Jrelikult on loodus meid viimase poolsajandi jooksul hellitanud: kui nd vesi tuseb tavalisest tasemest veidi krgemale, on kneainet kllaga.


Miks vib veetase tnavu teist korda krgele tusta. Mrtsi esimese poole ilmastik ja hdroloogiline seisund andsid aluse prognoosida Emajel pikaajalist suurvett, mis kestab jaanipevani. Veetaseme tus niisama krgele kui jaanuaris on aga ksitav. Pikaaegset ja keskmisest krgemat veetaset Emajel phjustavad jrgmised asjaolud:

talve lpu kohta krge veetase, mis mrtsi viimasel peval kndis 168 cm le graafiku nulli ehk 31,29 m absoluutsel krgusskaalal;

krge veetase ka Vrtsjrves, mis thendab, et jrv on pilgeni vett tis. Vrtsjrve maht oli mrtsi lpus 0,937 km3 ligikaudu 0,20 km3 rohkem kui samal ajal keskmiselt. Seetttu peaks Vrtsjrv andma Emajele kevadel ja suve alguses pikka aega lisatoidet, pikendades nii suurveeperioodi;

prast talvist suurvett ji Emaje lemjooksu ning Pedja-Pltsamaa alamjooksu soodesse ja metsadesse, aga ka mujale palju vett, mis klmus jks. Vhehaaval sulades valgub see voolusngidesse, pikendades kevadist suurveeperioodi. Metsades ja soodes kestab lume sulamine vhemalt he dekaadi vrra kauem kui pllumaadel. Niisiis on valglate veetagavara sna suur ning see lheb pinnase sulamise ajal kiku jgede ajutise toiteallikana;

ka phjaveevarud on talve kohta vrdlemisi suured, mis thendab, et phjavee tiendamisest jb lumesulavett le;

kllalt krge veetase Peipsil. Vesi on praegu Praagal ainult 90 cm madalamal kui Tartus. Seeprast tuseb veetase Emaje alamjooksul Peipsi paisutuse tttu, vhendades Emaje lbilaskevimet.


Kuidas lheb sel kevadel? Veetaset prognoosides saame kasutada kahte metoodiliselt erinevat vtet: esiteks modelleerimine, mida seniajani pole Emaje puhul ette vetud; teiseks vrdlus analoogaastaga, kus leiame senisest vaatlusreast tnavuse aasta esimeste kuude veetaseme muutustega vimalikult sarnase aasta. Arvestades Emaje vga head looduslikku reguleeritust, tuleb veetaseme krvutust alustada mitte kalendriaasta algusest, vaid hilissgisest, sest talvine veetase oleneb suuresti sgisel kujunenust.

Praegu sobib meile vrdluseks kige paremini 1999. aasta, sest ka siis oli esimesel poolaastal kaks suurveeaega: talvel ja kevadel (joonis 3). Nagu tnavu, nii ka 1999. aastal tusis veetase Emajes jaanuari III dekaadil jrsult suure sula tttu. Kuid krgeim veetase ji siis 64 cm vrra madalamale kui nd. 1999. aasta talve lpul oli Vrtsjrves ja LaevaSangla soostikus vett vhem, sest detsembris sadas toona sna vhe. Jaanuaris oli sademeid hepalju (vt. tabelit), kuid seevastu tnavuse aasta veebruar oli 1999. aastaga vrreldes lumevaene. Lume veevaru oli tollel vrdlusaastal mrtsi keskpaigas hinnanguliselt le kahe-kolme korra suurem kui tnavu.

Lume veevaru kui kevadise suurvee olulise teguri kohta Emaje valglal pole meil kahjuks tpseid andmeid, sest Eesti meteoroloogia ja hdroloogia instituut lpetas alates tnavusest aastast meteo- ja hdromeetriajaamades lumekatte marsruutmdistamised, mida on tehtud aastakmneid. Ainuke koht Luna-Eestis, kus seda td jtkatakse, on Rpina hdromeetriajaam. Kuid Rpina andmeid ei saa le kanda Emaje ligi 10 000 km2 suurusele valglale, sest lumeolud (paksus ja tihedus) erinevad paikkonniti sna tugevalt ning Rpina asub ka vljaspool Emaje jgikonda. Suurvee prognoosi tpsus vib seelbi kannatada vaatlusandmete puudulikkuse tttu.

Seega olenes tnavune suurvee tase paljuski mrtsi teise poole ja aprilli alguse ilmast. Mrtsi II dekaadis ennustati mitmel peval lumesadu, kuid see ji olemata ning kokkuvttes kujunes mrts sademevaeseks. Kuivade ja pikeseliste ilmade jtkudes sulab lumi mrkamatult, sest sulaveest suhteliselt suur osa aurab. Nii juhtus viimati 1996. aastal, kui ennustati uputuslikku suurvett meie jgedel, kuid paks lumi sulas nii, et veetase tusis vga vhe. Arvatavasti ei tuse tnavu aprillis veetase krgemale kui jaanuaris, st. mitte le 32,5 meetri ega kni 1999. aasta uputuse aegse tasemeni.

Veetusule saab kaasa elada, jlgides Eesti meteoroloogia ja hdroloogia instituudi (EMHI) koduleheklge: seal on pev-pevalt nha Emaje veeseis Tartu veemdupostil.


1. Jrvet, Arvo 1995. Kui Emajgi voolab tagurpidi. Eesti Loodus 46 (5/6): 144146.

2. Memets, Aare 1972. Veel mageveevarudest ja nende kasutamisest I. Eesti Loodus 23 (8): 449455.

3. Srd, Toivo 1970. Kas Emaje veetase alaneb? Eesti Loodus 21 (11): 660665.



ARVO JRVET
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012