Eesti Looduse fotov�istlus
2005/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/5
Loodus linnas, linn looduses

Linnamaastik on pidevalt arenev ssteem, mille kitumist saab prognoosida, kogu arengut aga suunata.

Linnastumine on haaranud kogu maailma, uue etapina on see hoogsalt jtkunud ka 1991. aastal taasiseseisvunud Eestis. Linnaelanike osakaal koos linnaliste asulatega on meil ligi 70%. Kogu Eesti elanikkond vheneb, kuid linnades siiski mrksa aeglasemalt kui maal. Seega peame ha rohkem mtlema linnakeskkonna kujundamisele, ja htlasi arvestama, et muutunud on suhtumine linnahaljastusse.

Haljasalad linnamaastikus. koloogia seisukohalt jagunevad linna struktuurid kige jmedamates joontes kaheks. helt poolt orgaanilist ainet tootvad haljastud, mis hlmavad kogu roheluse ehk taimestunud ja taimestatud alad: metsad, pargid, puiesteed, skvrid, kalmistud ning puu- ja kgiviljaaiad, lillepeenrad ja murud, kuid ka ksikud puud ja psad. Kige selle vastandiks on paljastud: ehitised, teed, laoplatsid, prgilad jne., mis orgaanilist ainet ei tooda. Siia kuuluvad ka alad, kus orgaaniline aine laguneb [11].

koloogiliselt kige thusam on krghaljastu. Just puudega haljasmaa neelab thusalt ssinikoksiidi ja vabastab hapnikku, on filter, mis peab kinni hus hljuvat tolmu, tahma ja muud saasta. Peale selle eritab lenduvaid orgaanilisi aineid, mis parandavad hu kvaliteeti. Krghaljastu parandab ka mikrokliimat: kahandab tuule kiirust, hajutab pikesekiirgust, suurendab huniiskust, leevendab pevapalavust ja jahedust, moodustab kaitseekraani mra, tugevate huvngete ja plengute vastu.

Samas mjutab krghaljastu meid kaudsete, teaduses seni vhe phjendatud ja snulseletamatute, mittemateriaalsete omaduste kaudu. Olgu selleks siis lihtsalt roheline vrvus, ieilu, imeprane lhn, omaprane vorm vi lehestik.

Linna haljasmaade haljasalade ja parkide lesanne on tagada inimestele meeldivad ja kttesaadavad puhkekohad nii kodu lhimbruses, asumis, linnaosas kui ka linnas tervikuna [7, 8]. Muidugi suurendavad nad linna ldist ligitmmet.

Siin vtame vaatluse alla kik elanike igapevases kasutuses olevad avalikud vlisruumid linnas. Avaliku vlisruumi all mistetakse linnas tnavate ja vljakute, parkide ja parkimisplatside, hoovide, uede ja jtmaade vrgustikku, teisi snu linna hoonestamata alasid, mis on kigile ligipsetavad. Planeerimisterminoloogias kattub see mistega ldkasutatavad alad, mis haarab ka haljasalad ja kalmistud.

Avalikus vlisruumis saavad kokku eri objektid, subjektid ja tegevused: autod ja jalakijad, jalakijad ja jalgratturid, reisijad ja hissidukid, reklaamid ja tarbijad, ettevtjad ja palgalised, mjad ja ostjad, ptid ja politseinikud, tnavakohvikud ning turistid, haljastus ja valgustus, kaablid ja torujuhtmed See ala peaks olema kujundatud terviklikuna.


Linnahaljastuse kujunemine. Haljastuse traditsioonid seostuvad linnade vanusega. Keskaegsetes linnades sai haljastus alguse eraaedadest. Kuid aedu loodi ka ldisemaks tarbeks. Nii on Tallinnas gildiaedadena tuntud Roosiaed ja Pssilaskuriaed, Haapsalus piiskopilinnuse aed. Linnuseaedu oli mujalgi.

Esimesi puiesteid hakati rajama Tallinnas 18. sajandi lpul [2]. Esimesed linnaelanikele avatud vi lausa neile meldud pargid prinevad juba 18. sajandi algusest. 1718. aastal rajati Tallinnas Kadrioru residentspark, kuhu ka linnakodanikel oli luba minna. Tartu linnakodanikud said esimese avaliku pargi tnu likoolile: seda hakati looma taasavatava likooliga peaaegu samal ajal Toomemele, mille likoolile kinkis 1799. aastal keiser Paul I. Pargitid korraldas likooli esimene arhitekt Johann Wilhelm Krause. See ei linud tal just lihtsalt: vast loodud pargist varastati puid, heina ja isegi murumttaid ning Toomele rajatud puukoolist ka istikuid [5].

1820. aastast prineb Kuberneri ehk Lossiaed Tallinnas Toompeal, see oli kujundatud regulaarstiilis ning oli algusest peale rahvale avatud. 1823. aastal valmis Tallinna linnakodanikele Lasteaia park Jaani kiriku lhikonnas.

1830. aastatel alustati parkide ja puiesteede rajamist Prnus. On andmeid, et Kuninga tnava allee istutati siiski mrksa varem. Prnu ongi meil tnini ks paremini haljastatud linn.

17. sajandil kujundati Haapsalus De la Gardie piiskopilinnuse juur- ja puuviljaaiast renessansskunsti ideedest mjustatud park. 17. sajandi teisel poolel, kui pargimeistriks oli Erasmus Dietz, olid iluaias lustimajad, kaarkigud, paistiigid ja rangevormilised puuderhmad. Apteeker Carl Leopold Bergfeldt haljastas 1831. aastal paari slla laiuse jalgraja mere res. Siit said alguse rannarsed puiesteed, millest hiljem kujunes Suur promenaad. Karl Arthur Hunniuse eestvttel loodi Haapsalu lossivaremete haljastamise komisjon ning 1858. aastal istutati lossiue esimesed puud, hakati istutama puid ka ue mbritsevatele vallidele [6, 16].

Vru misa alal 1784. aastal kreisikeskuseks saanud Vrus kinnitati esimene linnaplaan 1785. aastal. Linna looduslike piiride Tamula jrve, Vhandu je, Koreli oja ja Vrusoo vahele planeeritud sarase suurus oli 307 ha. Linnaplaani jrgi rajati ka ks puiestee. Sellest siis tuntuks saanud tlus: Vrul ei ole saatust, kll aga on ks allee. [15: 27] Hiljemalt 1838. a. istutati puiestee jrvepoolse otsa krvale kasesalu, nii sai alguse praegune Fr. R. Kreutzwaldi park. Hiljem rajati Tamula rde linna kaguossa Juudi park.

Teisiti kujunes niteks Sindi linna haljastus. 1833. aastal hakati siin Johann Christoph Whrmanni eestvttel rajama kalevivabrikut. Asula planeering ngi ette nii hooned ja teed kui ka pargid ja viksemad haljasalad. Hollandist toodud prnadest istutati kolm alleed ning rajati kolme hektari suurune park [13].

19. sajandi esimesel poolel hakati ldkasutatavaid puiesteid ja parke istutama peaaegu kigis keskajal tekkinud linnades. Suurema hoo sai linnahaljastus aga 19. sajandi teisel poolel, kui hakati haljastama endisi bastione, ning jtkus aastatel 19181940, mil sihikindlalt loodi puiesteede ja parkide vrku.

Isemoodi on kujunenud haljastus uuemates linnades, nagu niteks Tapal ja Sillamel, samuti alles hiljuti vikelinnadeks saanud asulates. Uuslinn Sillame on rajatud mdunud sajandi keskpaiku Stke je paremale kaldale. Selle vanim osa ehitati 1946.1947. aastal koostatud generaalplaani alusel ja 1948. aastast prineva detailplaneeringu jrgi. Viimane mras ka krghaljastuse. Kesklinna kik tnavad ristati alleedega [1]. Just seetttu on Sillame keskosa tunnistatud nd miljvrtuslikuks.


Eri aegadel eri thendus. Peamiselt 19. sajandil rajatud puiesteedel ja parkidel oli mitu thendust. hest kljest tid nad linna rohelust ja muutsid linnakeskkonda meeldivamaks ja tervislikumaks: haljastus pdis kinni tolmu ning suunas valitsevaid tuuli. Teisalt olid puitelamute vahelised puiesteed tollal olulised ka tuletkkena.

Olulisimaks ehk peeti haljastu puhul puhkevimalust. Et linnaelanikkond oli toona sna paikne, siis said just linnaparkidest ja puiesteedest kohad, kus armastati jalutada ja lgastuda.

Samas pti juba keskajal, nagu ka hiljem, linnast vlja saada: 17. sajandil hoogustus suvemisate rajamine. Nende juurde loodud pargid koos muude lbustusvimalustega muutusid menukaks 19. sajandil. Peale selle leiti linnast vljas puhkamiseks teisigi alasid: Tallinnas niteks kujunes tuntumaks vljasidukohaks Kopli poolsaar.

Olukord muutus auto- ja raudteetranspordi arenedes. Roheliste elu- ja puhkekohtadena ilmusid Tallinna lhiste kaardile aed- ja metsalinnad Nmme, Vasalemma ja Aegviidu. Auto vimaldas linnaelanikele kaugemaid site. Esimeste reisibusside ilmudes avanes see vimalus juba paljudele linnakodanikele. Sama eesmrki teenisid kohati ka raudteed.

Sellest kigest hoolimata hakati rohkem mistma haljastu koloogilist ja linna keskkonda tervendavat thendust. See suund sai alguse 1920. aastatel ning on kestnud tnini.


Haljastuse liigirikkus. Linnade piiresse jvad vga mitmesuguse kasutusviisi ja otstarbe, erineva ajaloolise tausta ning suurusega haljasmaad. Eesti linnades on kaks botaanikaaeda (Tartus ja Tallinnas), palju liigirikkaid koduaedu, arboreetumeid, kalmistuid ning erisuguse liigirikkusega parke ja muid haljasalasid. ldiselt on Eesti linnade haljastud siiski pigem liigivaesed ja sna htlase liigilise koosseisuga. Pisut liigirikkamatena tulevad esile mned vanemad pargid.

Eestis on registreeritud umbes 2500 taksonit, s.o. liiki ja liigist viksemat hikut vrpuittaimi (siia hulka ei ole arvatud elulnga-, roosi-, sireli-, marjapsa- ja viljapuude sordid). Toetudes Tartu, Tallinna, Prnu ja mitme viksema linna (Haapsalu, Kunda, Lihula, Paldiski, Sindi, Tapa) uuringutele, vib mrkida, et linnades (botaanikaaiad vlja arvatud) leidub ligi 1300 taksonit vramaiseid puittaimi. Samas on linnapargid ja teised haljasalad vrdlemisi liigivaesed. Tallinna vanalinnas ja selle lhikonnas asuval 15 haljasalal on kokku kuni 160 taksonit puittaimi. Sealseist rikkaim on Hirvepark.

Prnu haljasaladel ja kalmistutel on registreeritud umbes 300 taksonit puittaimi, sealjuures kuues olulisemas linnapargis (Vallipark, Muname, Koidula-Brakmanni park, Sadama ning Vidu park ja Vanapark) kokku 122 taksonit. sna liigirikas on ka Prnu Rannapark: 162 nimetust puittaimi. Tartu haljasalad on kll liigirikkamad, kuid ega sealgi ksikutel haljasaladel taksoneid eriti le 60 ole.

Eesti vikelinnad on veelgi liigivaesemad. Kundas on registreeritud 193 taksonit, neist 87 kooliaias. Tapa avalikel haljasaladel (koos kalmistuga) on kirja pandud 162 taksonit, kusjuures suuremates parkides jb nende arv alla 40. Sindis on haljasaladel 120 nimetust puittaimi, liigirikkaim on neist Spruse park oma 78 taksoniga. Paldiskis on registreeritud 104 taksonit, sealjuures suurimas, Julajevi pargis kigest 17 nimetust.

Haapsalu linna haljasaladel on kokku kirja pandud alla 80 taksoni puittaimi, liigirikkaim on neist Ranna- ehk Promenaadipark 48 nimetust; mrksa vhem on erisuguseid puittaimi Lossipargis ja Krahviaia pargis. Kuressaare keskses Lossipargis on 48 taksonit puittaimi. Lihula kigil haljasaladel kokku on leitud alla 60 taksoni puittaimi, liigirikkaim neist on Linnapark oma ligi 40 taksoniga. Krdlas on registreeritud ligi 60 taksonit puittaimi.

Silma torkab suundumus, et linnaelanikele meldud haljasaladest liigirikkamad on hoopis kalmistud. Selliseid niteid vib leida Tallinnast, Haapsalust, Prnust ja Kundast. Niteks Kunda vanal kalmistul kasvab 52 taksonit, Linnapargis aga 44, muudel haljasaladel veelgi vhem.

Haljasaladel valdavad meie kodumaised liigid: vaher, saar, prn, tamm, jalakas, vhem on istutatud kuuske, kaske, mndi (viimased on ka sna saasternad), harva haaba, raagremmelgat, knnapuud, sang- ja halli leppa jt.

Kodumaistele liikidele lisanduvad psastest laia levikuga ebajasmiinid, enelad, kuslapuud sirelid jt., puudest lne prn, suurelehine prn, harilik hobukastan. Niteks Prnu haljastuses on rohkesti kanada kuuske, alpi seedermndi ja pensilvaania saart, eriti aga karvast viirpuud, mis ilmselt on hariliku sireli jrel vi ehk isegi selle ees enim levinud vrliik linnas.


Vanad ja uued pargid. Meie linnade haljastus on rajatud philiselt 19. sajandil, tpsemalt selle sajandi teisel poolel, seetttu valdavadki paljudes kohtades le sajandi vanused plispuud. Nooremad puud vanades parkides on aga 7080-aastased, istutatud aastail 19201940. Siit ka mitu muret:

* vanuse ja halveneva keskkonna tttu on puud kahjustunud. Eriti on halvenenud tnavapuude seisund, paljud neist hukkuvad;

* krge vanuse ja kahjustuste tttu ei suuda puud vastu pidada tugevamatele tuultele. * puid pole korralikult hooldatud, mistttu osa neist on le kasvanud;

Eelmise sajandi teisel poolel jid paljud vanad haljasalad laokile, sest philine jud kulus uute elamurajoonide haljastamisele, kuid sealgi oli hulk ksitavusi:

* uute haljastute liigiline koosseis sai liig heklgne, philiselt istutati kaski ja prnasid, okaspuudest seedermndi;

* kord rajatud krghaljastut ei ole igel ajal harvendatud;

* hilisematesse, 1970. aastatel rajatud elurajoonidesse sai kohati puid liiga hredalt. Samas rajati sjas purustatud hoonete asemele haljasalasid, mis ndseks on mnel pool kujunenud juba arvestatavateks parkideks. Haljastusele on taas rohkem thelepanu hakatud prama viimasel ajal: uusi puid on istutatud vist kll kige rohkem Prnusse.


ks ei arvesta teist. Nagu juba eespool eldud: linnahaljastus peaks olema terviklik ssteem. Paraku pole see mitmel phjusel nii.

Linnades paiknevate haljasalade ja metsamaade omandisuhted on siiani lplikult selgitamata. Kruntide ja kinnistute moodustamisel, maade tagastamisel ning erastamisel muudetakse sageli nende sihtotstarvet. Maakasutusviisi paiguti muutes on haljasmaid killustatud ning varasemaid haljashendusi katkestatud.

Haljastusega puutuvad oma igapevategevuses kokku eri eesmrke taotlevad ametkonnad: transpordiamet, ettevtlusamet, kommunaalamet, elektrivrk jne., igal oma vajadused ja tahtmised. Elanikel ja omanikel on samuti oma kitsamad huvid. Tervikpildi eest ei vastuta nagu keegi.

Tnapeval vahetub linnades tihti vim, koos sellega ametnikud. Aga pargid ja muu linnahaljastus vajavad aastakmnetepikkust sihiprast arendamist ja hooldust, ks paplite krpimise aktsioon ei psta.

Siiski, mnes linnas on vhemalt kesklinna avaliku ruumiga sna phjalikult tegeldud. Phjus: on jutud tdemuseni, et kuigi investeering linnapildisse on kulukas, tasuvad need kulutused end kaudselt ra. Niteks Rakveres on rajatud kesklinna tiesti uus haljastus puude, psaste ja muruga ning uuendatud haljastust ka mujal, samas hoolitsedes liigilise mitmekesisuse eest. Prnus on aga hakatud taastama vanu puiesteid. Mni teinegi linnakeskus on muutunud tasapisi korrastatumaks, kuid vaadates le piiri kas vi Lti vikelinnu, on arenguruumi veel kllaga.

Linnal peaks olema nii haljastuse planeering kui ka aednik, ks ei asenda teist. Ei ole kuulda olnud, et kski linnavalitsus oleks mnes vlislikoolis enda tarbeks linnaaedniku koolitanud vi kedagi sinna ennast tiendama saatnud. Vi ehk siiski?


Kes jb peale? Maakasutajatest on kige agaramad kinnisvaraarendajad, kes tahavad vtta krundist maksimumi. Nende survel on ka planeerijad ja isegi arhitektid hakanud ksitlema haljaselemente pigem piirava tingimusena kui krundi ning rajatiste juurde kuuluva ja neid rikastava osana.

Maastikuarhitektid kipuvad pidama haljastust dekooriks ning vaat et ngema selle mtet peaaegu ainult silmailus. Krghaljastust peetakse lausa vaenulikuks, sest ta varjab vaateid mridele-tornidele. Kahjuks on siin mningane s ka haljastajatel, kes pole linnaloodust korralikult hooldanud: iseenesest kasvama linud puid pole igel ajal krvaldatud vi vajaduse korral pgatud jne.

Linnade planeerimises on nii tiheda ja hreda linnakeskkonna eestknelejaid kui ka phimttelt erisuguste ruumilahenduste otsijaid. Tegelikult toimub htaegu nii linnade tihendamine kui linnambruse rohealade linnastamine. Linnade omandis on vhe maad. Kui piirdume ainuksi hisomandis olevate haljasmaade planeerimisega, polegi head tulemust loota.


Mis elus, see kasvab ning vajab ka hoolt. Sageli ei saada vi ei taheta saada aru, et puud ja psad on elusasjad, nad vajavad oma elutegevuseks nii puhast hku kui ka toitu. Ei melda sellele, kui raske on noorel puul end maksma panna asfaldi, kivide ja torude rgastikus: palju energiat kulub juurte kasvatamiseks ja nende suunamiseks ikka sinnapoole, kust niiskust ja toitaineid ammutada. Sellest siis tulebki, et linnapuude juured ulatuvad vga kaugele: teaduskirjanduses on mainitud, et isegi kahe kuni kolme vra laiuseni. Ega saastatud hkki elutegevust soodusta, prsitud on lehes toimuv fotosntees. Seda kike arvestades peaksid haljastajad suhtuma oma tegevusse loovalt.

Linnapuid valides ei tohi kunagi unustada, et puu kasvab ja muudab oma kuju,

tema ruuminudlus suureneb. Kui me ei oska valida asukohale sobivat liiki

ega mtle vikest puud mulda pannes juba ette, kui suur on ta aastakmnete prast, teeme karuteene nii puule kui ka oma headele kavatsustele. Puu vra vib kasvada huliinidesse, juured tungida maja vundamendi vahele jne. Valesti valitud puuliik vi sobimatusse kohta istutatud puu hakkab mjutama inimeste suhtumist: puu hakkab hirima ja peagi saab temast vaenlane. Niisiis on ks tsisemaid probleeme see, kui haljastajal napib arukust ja teadmisi.

Hoolimatus linnaroheluse vastu hakkab eriti silma kevaditi, kui lume alt sulab vlja sinna talvel heidetud prgi ja koerte vljaheited. Haljasalade servad on sooldunud tnavate hooldusjkidest. Pargipuid ja -psaid ei kasteta vi tehakse seda vaid erandjuhul.

Samas napib haljasaladel pinke ning dusaid nurgakesi. Viimased on hvitatud, raiudes vlja kik vi suurema osa psaid. Phjendus: park peab lbi paistma, et joodikud ja narkomaanid ei leiaks seal varju. Aga tavalised korralikud linnakodanikud? Nemad on meil vhemalt esialgu veel enamuses! Nad tahaksid rahu, dusat rohelust, linnulaulu ... Ent linde lihtsalt pole, sest oleme nad parkidest koos psastega vlja kihutanud: enamik meie parkide laulikuid pesitseb ju psastes.


ige puu igesse kohta. Viimastel aastakmnetel oleme tundnud puudust korralikest, heas seisundis puu- ja psaistikuist. Nudluse suurenedes on see probleem siiski kadumas: tnapeval on puukoolidest juba vtta linnaoludesse sobivaid kujundatud vra ja juurekavaga puid.

Ometi osutuvad linna istutatud puud ja psad sageli lhiealiseks. Peale istikute halva kvaliteedi on siin sdi ka istutusvead, puuliigi vale valik, istutuskoha sobimatus (niteks maa-aluste ja maapealsete kommunikatsioonide lhedus), liigne lhedus siduteele, hoonetele jne.

Vahel istutatakse puud vaid paari meetri kaugusele siduteest, arvestamata seejuures tnava sidetavust ning sellest tulenevat saastekoormust. Hoonete lhedusse, kuhu sobiks istutada pramiidja vraga puid vi madalamakasvulisi liike (nt. viirpuid) pannakse kasvama laia vraga ja krgusesse sirgujaid.

Patustatud on puuliikide ning nende emas- ja isasisendite valikul. Kohe meenub paplite probleem Tallinnas ja eriti Sillamel, kus linna rajamisel kasutati eriti palju papleid (ndseks on suur osa neist siiski maha vetud). Paplite eelis on kiire kasv. Samas ei arvestatud, et paplid on lhiealised, nende vrad kipuvad kuivama, oksad pudenema, nad kasvavad liiga suureks ning, mis eriti oluline, emaspuud levitavad viljumisel nn. paplivilla (seeme koos lendkarvadega). hus hljuv vill saastab mbrust ja phjustab paljudel inimestel allergiat. Kui aga vltida istutamisel emaspuid, siis pole ka allergiaohtu.


Raha karm ksi. sna levinud on vide, et haljasala vi pargi rajamine, rekonstrueerimine vi isegi hooldamine peaks linnale ennast teatud aja jooksul tasuma. Paraku ei anna haljasalad maa hinnaga vrreldes mdetavat tulu. Vastupidi: haljastus nuab tulevikus hoolduseks pigem lisakulutusi. Seeprast langetatakse linnamaa prast konkureerivate alternatiivsete kasutusviiside vahel valides poliitilisi otsuseid ha sagedamini haljastuse kahjuks: raha eraldatakse eelkige tulutoovatele objektidele vi valdkondadele, mille vajadust on vimalik tugevate argumentidega sna lihtsalt phjendada. Kohalikus eelarves ksitletakse haljasmaade ssteemi arendamiseks vajalikke kulutusi sageli esmajrjekorras mberjagatava reservina.

Tihtipeale samastatakse majanduslikud huvid hoopis eramajanduslike rihuvidega, tpsemalt maaomaniku vi ettevtja huvidega, kes vib palju raha teenida, muutes niteks metsaga maatki ehitusmaaks. heklgse lahenduse nide on ka haljasalade tkeldamine kioskite kruntideks, tkeldatud kruntide rentimine ritegevuseks ning lpuks kinnistamine ehitusmaaks.

Elanikud hindavad rohelist linna hea elukeskkonnana, kinnisvararimehed sama rohelust aga soodsa rikeskkonnana, mis aitab uut, puude vahele pstitatavat elamut ma. Pargi tasuvus linnale ei vljendu otsese tuluna, vaid elanike rahulolu ja asukohaeelistuste kaudu. Arvestades seda, et kik ju maksab, on mujal maailmas juba ammu hakatud arvestama linnapuude rahalist vrtust. Selliseid uuringuid on ptud teha ka meil [17]. Hinna mranguks on vaja eelkige korralikku linnapuude inventuuri. See suur t ongi juba ette vetud Prnus.

Kahjuks pole suudetud ppida Lne-Euroopa vigadest, kus 20. sajandi linnaehitajate tegevuse tagajrjel on enamik kesklinnu nii tihedalt hoonestatud, et neist on saanud telised kiviasumid.


Linnametsad. Eesti linnametsad hakkasid kujunema 13. sajandi algul linnasarase maadel, millele lisandusid linnadele lnistatud, kingitud vi ostetud klad ja neist kujunenud misad. Linnade metsavaldus ei ole olnud ajalooliselt psiv. Eriti olulised muudatused kaasnesid 16.17. sajandi vimuvahetustega ja misate osalise riigistamisega 17. sajandi lpul. 18. sajandist peale on linnametsade pindala suurenenud: neid on ostetud, nende tarvis uusi maid eraldatud; algas teadlik metsakasvatus, tehti ka melioratsioonitid [12].

1888. aastast allutati linnade katastrimetsad metsahoiuseadusele ning nende kasutus riigi jrelevalvele. Keelatud oli metsamaid seadusevastaselt teisendada. Suuremaid linnametsi majandati vastava kava jrgi. Oma metsade majandamise hea tasemega paistis silma eesktt Tallinn. Mnigi kord ei kitunud linn aga heaperemehelikult: aastatel 18821886 asus Tartu linnavalitsus energiliselt reorganiseerima linna metsamajandust. Selle he vljundina raiuti maha viksemad eraldi seisvad metsad (maa renditi vlja pllumajandusmaana) ja moodustati suuremaid kompaktseid metsaalasid (hlmates vajaduse korral karja- ja muid maid). Nende mberkujunduste aegu raiuti muu hulgas maha ka kaks linnaga piirnevat lahustkki.

Linnamisate metsad pidid rahuldama eesktt misate endi ja nende talupoegade, samuti linna omavalitsusasutuste ning vimaluse korral ka kodanike puiduvajaduse. Soodsatel tingimustel visid metsad kujuneda ka arvestatavaks tulundusobjektiks. 19. sajandil loodi suuremates metsaomanikest linnades metskond, et majandada metsi ning korraldada neis jrelevalvet. Lageraie jrel hakati rajama metsakultuure, kasvatades selleks istikuid metsataimlates.

19. sajandi lpul, kohati veelgi varem hakati looduslikult sobivaid linnalhedasi vi linna piiresse jvaid metsaalasid kasutama vljasidukohtadena ning puhkealadena. Sedamda hakati neid metsi ka majandama: lpetati lageraie, asemele tuli kujundusraie, vaheldusrikkuse mttes hakati kultiveerima vrpuuliike jne. 20. sajandi algul koostatud katastri andmeil oli Eesti linnadel 9400 ha metsamaad siiski vaid 1,1% kigist katastrimetsadest.

1919. aasta maaseadus silitas linnadele senise maavalduse. Loodava riikliku maatagavara arvelt tuli aga linnade ja alevite lheduses edaspidi rahuldada omavalitsuste ja nende elanike maavajadusi. Kui aastail 19181940 laiendati linnade administratiivpiire, siis arvati sinna riigi tagavaramaadest ka metsailmelisi alasid ning pris metsamaadki. 1935/36. andmeil oli linnadel kokku 13 176 ha metsamaad, millest 92% kuulus neljale omanikule: Prnule, Tallinnale, Tartule ja Narvale.

Kui 1940. aastal maa natsionaliseeriti, jid seni linnadele kuulunud metsad siiski uute linnaorganite hallata. Sja-aastail kis paljudes linnametsades ulatuslik raie, mis jtkus ka sjajrgseil aastail. 1945. aastal hakati linnametsi liitma riigimetskondadega,

Tnapeval peetakse linnametsade puhul oluliseks eelkige nende puhkeotstarvet ja positiivset mju keskkonnale: puistud vhendavad saastet ja mra ning loovad linnaelanikele meeldiva elukeskkonna [18, 19].

1993. aasta maakatastri andmeil oli 31 linna administratiivpiires 8130 ha riigimetsamaid, millest 80% kuulus ka enne okupatsiooni linnadele. Neist enim leidus riigile kuuluvat metsamaad jrgmiste omavalitsuste territooriumil: Narva-Jesuu (583 ha), Vru (260 ha), Kohtla-Jrve (237 ha), Kivili (222 ha), Otep (142) jne. Kokku on linnade haldusalal metsamaid umbes 9000 hektarit.


Rohelised konfliktid. Viimasel ajal on oma elukeskkonna prast muret tundvad linnaelanikud ise hakanud otsima abi looduskaitsjatelt. Linnahaljastusega ja metsadega seotud vastuoludel, mida on hakatud ksitlema roheliste konfliktidena, on pikk ajalugu kogu Euroopas [4]. Linnaelanike protesti on enamasti phjustanud linna metsade kallale minek: neid on maha vetud kll hoonestusele, kll kommunikatsioonidele ruumi tehes. Mujal Euroopas on selles osas oldud mrksa aktiivsemad, sest seal algasid meil praegu valulised ettevtmised palju varem. Niteks kiirtee rajamine lbi metsa Madalmaades Utrechti lhedal (1970. ja 1980. aastatel) phjustas kauakestva konflikti riigi ja protestijate vahel. Kiirtee ehituse vastu lbi metsa on hiselt astutud Berliinis, Freiburgis, Varssavis jm. Inimesed on hinenud toetusrhmadeks niteks metsa sprade nime all.

Midagi sarnast toimub ka meil. 1990. aastate lpul, kui leiti, et Tallinna Nmme linnajao liikluse parema korralduse huvides oleks vaja rajada uus tee NmmeMustame astangu nlvale lbi parkmetsa, ei meeldinud see idee Nmme elanikele. Tekkis hiskondlik liikumine, loodi koguni mittetulundushing, mis sai nimeks Nmme tee selts (NTS). Tugeva vastuseisu tttu ji uus tee parkmetsa tegemata. Seejrel tegid loodushoidlikud linnakodanikud ettepaneku luua parkmetsa kaitseks maastikukaitseala. Kulus kll ligi viis aastat, ent 2004. aastal sai seegi teoks: kinnitati NmmeMustame maastikukaitseala [3]. See on hea nide, kuidas linnavalitsuse pisut mtlematu samm tekitas uue seltsi, kes pole prast esimesi vite laiali linud, vaid tegutseb edasi.

Ka Prnus on kodanikud koondunud rannaparki elamute ehitamise vastu, Tartus pakub aga endiselt kneainet kesklinna parkide saatus. Eriti teravaid konflikte on olnud Tartus Toomeme, Emaje-rsete ja muude parkide prast. Paarkmmend aastat tagasi pti (kahjuks tulutult) vastu seista ulatuslikule raiele Vanemuise pargis [14], sajandi lpus suudeti Emaje kaitsevndist trjuda koolimaja ehitus, mis oleks sealse pargi hvitanud. Nd on pevakorral prast sda sdalinna varemeile rajatud haljasala, mida tahetakse osaliselt hoonestada.

Tallinna sdalinnas on viimastel kmnenditel olnud konfliktide slmpunktid Harjumel, kust on maha vetud plispuid, samuti Toompea nlvad, mis on suures osas lagedaks tehtud. Lhiminevikus on thelepanu kandunud Kaarli puiesteele ning Kadrioru parki: mlemal pool hvardab lageraie plispuude krge ea tttu ning Kadriorus ka soovist taastada kunagine barokkpark.

Vastasseisu tuleb ette ka viksemates linnades: Kuressaares on pingeid tekitanud Rannapark, bastionil kasvama linud puud ning haljasalade taandumine uushoonestuse, tnavalaienduste ja parkimisplatside ees. Ja ega Haapsaluski ole just soosivalt suhtutud Lossipargi puudesse.

Kohatine poolametlik vi lausa planeeritud haljasalade rste on kahjuks svendanud inimeste veendumust, et linnas psib loodus (kui ldse psib) ainult juhul, kui see on riikliku kaitse all. Tegelikult ei tohiks see nii olla. Linnavalitsus peaks hoolitsema oma kodanike elukeskkonna eest ilma riiklikult seatud piiranguteta. Aga see elukeskkond hlmab nii linnametsi, parke kui ka tnavahaljastust.


1. Hansar, Lilian 2004. Miljvrtused linnas. Keskkonnaministeerium.

2. Kenkmaa, Rudolf; Vilbaste, Gustav 1965. Tallinna bastionid ja haljasalad. Eesti Raamat, Tallinn.

3. Kiristaja, Piret 2004. Nmme-Mustame maastikukaitseala. Eesti Loodus 55 (8): 3031.

4. Konijnendik, C. Cecil 1999. Urban forestry in Europe: A comparative study of concepts, policies and planning for forest conservation, management and development in and around major European cities. University of Joensuu.

5. Kudu, Elsa 1971. Toome pargi ajalugu. Eesti Loodus 22 (9): 417421.

6. Knnapu, Liivi 1984. Haapsalu pargid. Kunst ja Kodu 53: 3841.

7. Levald, Andres 1998. Haljasalade probleemidest ja perspektiividest ajaloolistes linnades. Ettekanne Viljandi Linnavalitsuse seminaril Ajaloolise linna maastiku ja haljastuse probleemistik 18.19. juunil 1998. Ksikiri.

8. Levald, Andres 2001. Linnahaljastuse planeerimisest. Tamm, Heiki (toim.). Linnade haljastud ja nende kaitse. Teaduste akadeemia kirjastus, TartuTallinn: 2432.

9. Masing, Viktor 1984. Linnahaljastus koloogi vaatekohast. Eesti Loodus 35 (2): 6674.

10. Masing, Viktor 1985. Elusad puud kivises linnas. Eesti Loodus 36 (3): 146153.

11. Masing, Viktor 2001. Haljastud linna kossteemis. Tamm, Heiki (toim.). Linnade haljastud ja nende kaitse. Teaduste akadeemia kirjastus, TartuTallinn: 714.

12. Meikar, Toivo 2001. Eesti linnametsade kujunemine ja olem 20. sajandil. Linnametsad ja linnametsandus Eestis. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XVI, Tartu: 2529.

13. Must, Aadu 1985. Sindi linn ja 1. detsembri nimeline vabrik 18331983. Eesti Raamat, Tallinn.

14. Mnnamaa, Hella-Mare 1984. Tartu lohutud pargimaastikud. Eesti Loodus 35 (5): 290297.

15. Pullat, Raimo 1984. Vru linna ajalugu. Eesti Raamat, Tallinn.

16. Raudver, Guido-Roland 1979. Haapsalu haljastus ja haljastaja lbi aegade. Eesti Loodus 30 (3): 167172.

17. Reinvald, Avo 991. Linnapuude majanduslik hindamine (Tallinna nitel). Inimmju Tallinna keskkonnale II. Tallinn: 143147.

18. Saar, Taavi 2001a. Rakvere linna metsad. Linnametsad ja linnametsandus Eestis. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XVI. Tartu: 5459.

19. Saar, Taavi 2001b. levaade Rakvere tammikust. Linnametsad ja linnametsandus Eestis. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XVI. Tartu: 6073.


Heldur Sander (1946) on Eesti pllumajanduslikooli metsanduse ja maaehituse instituudi teadur. Avaldanud teadustid puittaimede introduktsioonist ja kollektsioonidest, parkidest ja linnahaljastusest ning nende valdkondade ajaloost.

Andres Levald (1954) on O E-Konsuldi projektijuht, maastikuarhitekt. On teinud hulga planeerimis- ja haljastusprojekte, juhtinud linnade ja valdade planeeringuid ning avaldanud kirjutisi linnakeskkonnast ja -haljastusest.



HELDUR SANDER, ANDRES LEVALD
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012