Eesti Looduse fotovõistlus
2005/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/5
Loodus linnas, linn looduses

Linnamaastik on pidevalt arenev süsteem, mille käitumist saab prognoosida, kogu arengut aga suunata.

Linnastumine on haaranud kogu maailma, uue etapina on see hoogsalt jätkunud ka 1991. aastal taasiseseisvunud Eestis. Linnaelanike osakaal koos linnaliste asulatega on meil ligi 70%. Kogu Eesti elanikkond väheneb, kuid linnades siiski märksa aeglasemalt kui maal. Seega peame üha rohkem mõtlema linnakeskkonna kujundamisele, ja ühtlasi arvestama, et muutunud on suhtumine linnahaljastusse.

Haljasalad linnamaastikus. Ökoloogia seisukohalt jagunevad linna struktuurid kõige jämedamates joontes kaheks. Ühelt poolt orgaanilist ainet tootvad haljastud, mis hõlmavad kogu roheluse ehk taimestunud ja taimestatud alad: metsad, pargid, puiesteed, skväärid, kalmistud ning puu- ja köögiviljaaiad, lillepeenrad ja murud, kuid ka üksikud puud ja põõsad. Kõige selle vastandiks on paljastud: ehitised, teed, laoplatsid, prügilad jne., mis orgaanilist ainet ei tooda. Siia kuuluvad ka alad, kus orgaaniline aine laguneb [11].

Ökoloogiliselt kõige tõhusam on kõrghaljastu. Just puudega haljasmaa neelab tõhusalt süsinikoksiidi ja vabastab hapnikku, on filter, mis peab kinni õhus hõljuvat tolmu, tahma ja muud saasta. Peale selle eritab lenduvaid orgaanilisi aineid, mis parandavad õhu kvaliteeti. Kõrghaljastu parandab ka mikrokliimat: kahandab tuule kiirust, hajutab päikesekiirgust, suurendab õhuniiskust, leevendab päevapalavust ja ööjahedust, moodustab kaitseekraani müra, tugevate õhuvõngete ja põlengute vastu.

Samas mõjutab kõrghaljastu meid kaudsete, teaduses seni vähe põhjendatud ja sõnulseletamatute, mittemateriaalsete omaduste kaudu. Olgu selleks siis lihtsalt roheline värvus, õieilu, imepärane lõhn, omapärane vorm või lehestik.

Linna haljasmaade – haljasalade ja parkide – ülesanne on tagada inimestele meeldivad ja kättesaadavad puhkekohad nii kodu lähiümbruses, asumis, linnaosas kui ka linnas tervikuna [7, 8]. Muidugi suurendavad nad linna üldist ligitõmmet.

Siin võtame vaatluse alla kõik elanike igapäevases kasutuses olevad avalikud välisruumid linnas. Avaliku välisruumi all mõistetakse linnas tänavate ja väljakute, parkide ja parkimisplatside, hoovide, õuede ja jäätmaade võrgustikku, teisi sõnu linna hoonestamata alasid, mis on kõigile ligipääsetavad. Planeerimisterminoloogias kattub see mõistega üldkasutatavad alad, mis haarab ka haljasalad ja kalmistud.

Avalikus välisruumis saavad kokku eri objektid, subjektid ja tegevused: autod ja jalakäijad, jalakäijad ja jalgratturid, reisijad ja ühissõidukid, reklaamid ja tarbijad, ettevõtjad ja palgalised, müüjad ja ostjad, pätid ja politseinikud, tänavakohvikud ning turistid, haljastus ja valgustus, kaablid ja torujuhtmed … See ala peaks olema kujundatud terviklikuna.


Linnahaljastuse kujunemine. Haljastuse traditsioonid seostuvad linnade vanusega. Keskaegsetes linnades sai haljastus alguse eraaedadest. Kuid aedu loodi ka üldisemaks tarbeks. Nii on Tallinnas gildiaedadena tuntud Roosiaed ja Püssilaskuriaed, Haapsalus piiskopilinnuse aed. Linnuseaedu oli mujalgi.

Esimesi puiesteid hakati rajama Tallinnas 18. sajandi lõpul [2]. Esimesed linnaelanikele avatud või lausa neile mõeldud pargid pärinevad juba 18. sajandi algusest. 1718. aastal rajati Tallinnas Kadrioru residentspark, kuhu ka linnakodanikel oli luba minna. Tartu linnakodanikud said esimese avaliku pargi tänu ülikoolile: seda hakati looma taasavatava ülikooliga peaaegu samal ajal Toomemäele, mille ülikoolile kinkis 1799. aastal keiser Paul I. Pargitöid korraldas ülikooli esimene arhitekt Johann Wilhelm Krause. See ei läinud tal just lihtsalt: vast loodud pargist varastati puid, heina ja isegi murumättaid ning Toomele rajatud puukoolist ka istikuid [5].

1820. aastast pärineb Kuberneri ehk Lossiaed Tallinnas Toompeal, see oli kujundatud regulaarstiilis ning oli algusest peale rahvale avatud. 1823. aastal valmis Tallinna linnakodanikele Lasteaia park Jaani kiriku lähikonnas.

1830. aastatel alustati parkide ja puiesteede rajamist Pärnus. On andmeid, et Kuninga tänava allee istutati siiski märksa varem. Pärnu ongi meil tänini üks paremini haljastatud linn.

17. sajandil kujundati Haapsalus De la Gardie’ piiskopilinnuse juur- ja puuviljaaiast renessansskunsti ideedest mõjustatud park. 17. sajandi teisel poolel, kui pargimeistriks oli Erasmus Dietz, olid iluaias lustimajad, kaarkäigud, paistiigid ja rangevormilised puuderühmad. Apteeker Carl Leopold Bergfeldt haljastas 1831. aastal paari sülla laiuse jalgraja mere ääres. Siit said alguse rannaäärsed puiesteed, millest hiljem kujunes Suur promenaad. Karl Arthur Hunniuse eestvõttel loodi Haapsalu lossivaremete haljastamise komisjon ning 1858. aastal istutati lossiõue esimesed puud, hakati istutama puid ka õue ümbritsevatele vallidele [6, 16].

Võru mõisa alal 1784. aastal kreisikeskuseks saanud Võrus kinnitati esimene linnaplaan 1785. aastal. Linna looduslike piiride – Tamula järve, Võhandu jõe, Koreli oja ja Võrusoo – vahele planeeritud sarase suurus oli 307 ha. Linnaplaani järgi rajati ka üks puiestee. Sellest siis tuntuks saanud ütlus: “Võrul ei ole saatust, küll aga on üks allee.” [15: 27] Hiljemalt 1838. a. istutati puiestee järvepoolse otsa kõrvale kasesalu, nii sai alguse praegune Fr. R. Kreutzwaldi park. Hiljem rajati Tamula äärde linna kaguossa Juudi park.

Teisiti kujunes näiteks Sindi linna haljastus. 1833. aastal hakati siin Johann Christoph Wöhrmanni eestvõttel rajama kalevivabrikut. Asula planeering nägi ette nii hooned ja teed kui ka pargid ja väiksemad haljasalad. Hollandist toodud pärnadest istutati kolm alleed ning rajati kolme hektari suurune park [13].

19. sajandi esimesel poolel hakati üldkasutatavaid puiesteid ja parke istutama peaaegu kõigis keskajal tekkinud linnades. Suurema hoo sai linnahaljastus aga 19. sajandi teisel poolel, kui hakati haljastama endisi bastione, ning jätkus aastatel 1918–1940, mil sihikindlalt loodi puiesteede ja parkide võrku.

Isemoodi on kujunenud haljastus uuemates linnades, nagu näiteks Tapal ja Sillamäel, samuti alles hiljuti väikelinnadeks saanud asulates. Uuslinn Sillamäe on rajatud möödunud sajandi keskpaiku Sõtke jõe paremale kaldale. Selle vanim osa ehitati 1946.–1947. aastal koostatud generaalplaani alusel ja 1948. aastast pärineva detailplaneeringu järgi. Viimane määras ka kõrghaljastuse. Kesklinna kõik tänavad ääristati alleedega [1]. Just seetõttu on Sillamäe keskosa tunnistatud nüüd miljööväärtuslikuks.


Eri aegadel eri tähendus. Peamiselt 19. sajandil rajatud puiesteedel ja parkidel oli mitu tähendust. Ühest küljest tõid nad linna rohelust ja muutsid linnakeskkonda meeldivamaks ja tervislikumaks: haljastus püüdis kinni tolmu ning suunas valitsevaid tuuli. Teisalt olid puitelamute vahelised puiesteed tollal olulised ka tuletõkkena.

Olulisimaks ehk peeti haljastu puhul puhkevõimalust. Et linnaelanikkond oli toona üsna paikne, siis said just linnaparkidest ja puiesteedest kohad, kus armastati jalutada ja lõõgastuda.

Samas püüti juba keskajal, nagu ka hiljem, linnast välja saada: 17. sajandil hoogustus suvemõisate rajamine. Nende juurde loodud pargid koos muude lõbustusvõimalustega muutusid menukaks 19. sajandil. Peale selle leiti linnast väljas puhkamiseks teisigi alasid: Tallinnas näiteks kujunes tuntumaks väljasõidukohaks Kopli poolsaar.

Olukord muutus auto- ja raudteetranspordi arenedes. Roheliste elu- ja puhkekohtadena ilmusid Tallinna lähiste kaardile aed- ja metsalinnad Nõmme, Vasalemma ja Aegviidu. Auto võimaldas linnaelanikele kaugemaid sõite. Esimeste reisibusside ilmudes avanes see võimalus juba paljudele linnakodanikele. Sama eesmärki teenisid kohati ka raudteed.

Sellest kõigest hoolimata hakati rohkem mõistma haljastu ökoloogilist ja linna keskkonda tervendavat tähendust. See suund sai alguse 1920. aastatel ning on kestnud tänini.


Haljastuse liigirikkus. Linnade piiresse jäävad väga mitmesuguse kasutusviisi ja otstarbe, erineva ajaloolise tausta ning suurusega haljasmaad. Eesti linnades on kaks botaanikaaeda (Tartus ja Tallinnas), palju liigirikkaid koduaedu, arboreetumeid, kalmistuid ning erisuguse liigirikkusega parke ja muid haljasalasid. Üldiselt on Eesti linnade haljastud siiski pigem liigivaesed ja üsna ühtlase liigilise koosseisuga. Pisut liigirikkamatena tulevad esile mõned vanemad pargid.

Eestis on registreeritud umbes 2500 taksonit, s.o. liiki ja liigist väiksemat ühikut võõrpuittaimi (siia hulka ei ole arvatud elulõnga-, roosi-, sireli-, marjapõõsa- ja viljapuude sordid). Toetudes Tartu, Tallinna, Pärnu ja mitme väiksema linna (Haapsalu, Kunda, Lihula, Paldiski, Sindi, Tapa) uuringutele, võib märkida, et linnades (botaanikaaiad välja arvatud) leidub ligi 1300 taksonit võõramaiseid puittaimi. Samas on linnapargid ja teised haljasalad võrdlemisi liigivaesed. Tallinna vanalinnas ja selle lähikonnas asuval 15 haljasalal on kokku kuni 160 taksonit puittaimi. Sealseist rikkaim on Hirvepark.

Pärnu haljasaladel ja kalmistutel on registreeritud umbes 300 taksonit puittaimi, sealjuures kuues olulisemas linnapargis (Vallipark, Munamäe, Koidula-Brakmanni park, Sadama ning Võidu park ja Vanapark) kokku 122 taksonit. Üsna liigirikas on ka Pärnu Rannapark: 162 nimetust puittaimi. Tartu haljasalad on küll liigirikkamad, kuid ega sealgi üksikutel haljasaladel taksoneid eriti üle 60 ole.

Eesti väikelinnad on veelgi liigivaesemad. Kundas on registreeritud 193 taksonit, neist 87 kooliaias. Tapa avalikel haljasaladel (koos kalmistuga) on kirja pandud 162 taksonit, kusjuures suuremates parkides jääb nende arv alla 40. Sindis on haljasaladel 120 nimetust puittaimi, liigirikkaim on neist Sõpruse park oma 78 taksoniga. Paldiskis on registreeritud 104 taksonit, sealjuures suurimas, Julajevi pargis kõigest 17 nimetust.

Haapsalu linna haljasaladel on kokku kirja pandud alla 80 taksoni puittaimi, liigirikkaim on neist Ranna- ehk Promenaadipark – 48 nimetust; märksa vähem on erisuguseid puittaimi Lossipargis ja Krahviaia pargis. Kuressaare keskses Lossipargis on 48 taksonit puittaimi. Lihula kõigil haljasaladel kokku on leitud alla 60 taksoni puittaimi, liigirikkaim neist on Linnapark oma ligi 40 taksoniga. Kärdlas on registreeritud ligi 60 taksonit puittaimi.

Silma torkab suundumus, et linnaelanikele mõeldud haljasaladest liigirikkamad on hoopis kalmistud. Selliseid näiteid võib leida Tallinnast, Haapsalust, Pärnust ja Kundast. Näiteks Kunda vanal kalmistul kasvab 52 taksonit, Linnapargis aga 44, muudel haljasaladel veelgi vähem.

Haljasaladel valdavad meie kodumaised liigid: vaher, saar, pärn, tamm, jalakas, vähem on istutatud kuuske, kaske, mändi (viimased on ka üsna saasteõrnad), harva haaba, raagremmelgat, künnapuud, sang- ja halli leppa jt.

Kodumaistele liikidele lisanduvad põõsastest laia levikuga ebajasmiinid, enelad, kuslapuud sirelid jt., puudest lääne pärn, suurelehine pärn, harilik hobukastan. Näiteks Pärnu haljastuses on rohkesti kanada kuuske, alpi seedermändi ja pensilvaania saart, eriti aga karvast viirpuud, mis ilmselt on hariliku sireli järel või ehk isegi selle ees enim levinud võõrliik linnas.


Vanad ja uued pargid. Meie linnade haljastus on rajatud põhiliselt 19. sajandil, täpsemalt selle sajandi teisel poolel, seetõttu valdavadki paljudes kohtades üle sajandi vanused põlispuud. Nooremad puud vanades parkides on aga 70–80-aastased, istutatud aastail 1920–1940. Siit ka mitu muret:

* vanuse ja halveneva keskkonna tõttu on puud kahjustunud. Eriti on halvenenud tänavapuude seisund, paljud neist hukkuvad;

* kõrge vanuse ja kahjustuste tõttu ei suuda puud vastu pidada tugevamatele tuultele. * puid pole korralikult hooldatud, mistõttu osa neist on üle kasvanud;

Eelmise sajandi teisel poolel jäid paljud vanad haljasalad laokile, sest põhiline jõud kulus uute elamurajoonide haljastamisele, kuid sealgi oli hulk küsitavusi:

* uute haljastute liigiline koosseis sai liig ühekülgne, põhiliselt istutati kaski ja pärnasid, okaspuudest seedermändi;

* kord rajatud kõrghaljastut ei ole õigel ajal harvendatud;

* hilisematesse, 1970. aastatel rajatud elurajoonidesse sai kohati puid liiga hõredalt. Samas rajati sõjas purustatud hoonete asemele haljasalasid, mis nüüdseks on mõnel pool kujunenud juba arvestatavateks parkideks. Haljastusele on taas rohkem tähelepanu hakatud pöörama viimasel ajal: uusi puid on istutatud vist küll kõige rohkem Pärnusse.


Üks ei arvesta teist. Nagu juba eespool öeldud: linnahaljastus peaks olema terviklik süsteem. Paraku pole see mitmel põhjusel nii.

Linnades paiknevate haljasalade ja metsamaade omandisuhted on siiani lõplikult selgitamata. Kruntide ja kinnistute moodustamisel, maade tagastamisel ning erastamisel muudetakse sageli nende sihtotstarvet. Maakasutusviisi paiguti muutes on haljasmaid killustatud ning varasemaid haljasühendusi katkestatud.

Haljastusega puutuvad oma igapäevategevuses kokku eri eesmärke taotlevad ametkonnad: transpordiamet, ettevõtlusamet, kommunaalamet, elektrivõrk jne., igal oma vajadused ja tahtmised. Elanikel ja omanikel on samuti oma kitsamad huvid. Tervikpildi eest ei vastuta nagu keegi.

Tänapäeval vahetub linnades tihti võim, koos sellega ametnikud. Aga pargid ja muu linnahaljastus vajavad aastakümnetepikkust sihipärast arendamist ja hooldust, üks paplite kärpimise aktsioon ei päästa.

Siiski, mõnes linnas on vähemalt kesklinna avaliku ruumiga üsna põhjalikult tegeldud. Põhjus: on jõutud tõdemuseni, et kuigi investeering linnapildisse on kulukas, tasuvad need kulutused end kaudselt ära. Näiteks Rakveres on rajatud kesklinna täiesti uus haljastus puude, põõsaste ja muruga ning uuendatud haljastust ka mujal, samas hoolitsedes liigilise mitmekesisuse eest. Pärnus on aga hakatud taastama vanu puiesteid. Mõni teinegi linnakeskus on muutunud tasapisi korrastatumaks, kuid vaadates üle piiri kas või Läti väikelinnu, on arenguruumi veel küllaga.

Linnal peaks olema nii haljastuse planeering kui ka aednik, üks ei asenda teist. Ei ole kuulda olnud, et ükski linnavalitsus oleks mõnes välisülikoolis enda tarbeks linnaaedniku koolitanud või kedagi sinna ennast täiendama saatnud. Või ehk siiski?


Kes jääb peale? Maakasutajatest on kõige agaramad kinnisvaraarendajad, kes tahavad võtta krundist maksimumi. Nende survel on ka planeerijad ja isegi arhitektid hakanud käsitlema haljaselemente pigem piirava tingimusena kui krundi ning rajatiste juurde kuuluva ja neid rikastava osana.

Maastikuarhitektid kipuvad pidama haljastust dekooriks ning vaat et nägema selle mõtet peaaegu ainult silmailus. Kõrghaljastust peetakse lausa vaenulikuks, sest ta varjab vaateid müüridele-tornidele. Kahjuks on siin mõningane süü ka haljastajatel, kes pole linnaloodust korralikult hooldanud: iseenesest kasvama läinud puid pole õigel ajal kõrvaldatud või vajaduse korral pügatud jne.

Linnade planeerimises on nii tiheda ja hõreda linnakeskkonna eestkõnelejaid kui ka põhimõttelt erisuguste ruumilahenduste otsijaid. Tegelikult toimub ühtaegu nii linnade tihendamine kui linnaümbruse rohealade linnastamine. Linnade omandis on vähe maad. Kui piirdume ainuüksi ühisomandis olevate haljasmaade planeerimisega, polegi head tulemust loota.


Mis elus, see kasvab ning vajab ka hoolt. Sageli ei saada või ei taheta saada aru, et puud ja põõsad on elusasjad, nad vajavad oma elutegevuseks nii puhast õhku kui ka toitu. Ei mõelda sellele, kui raske on noorel puul end maksma panna asfaldi, kivide ja torude rägastikus: palju energiat kulub juurte kasvatamiseks ja nende suunamiseks ikka sinnapoole, kust niiskust ja toitaineid ammutada. Sellest siis tulebki, et linnapuude juured ulatuvad väga kaugele: teaduskirjanduses on mainitud, et isegi kahe kuni kolme võra laiuseni. Ega saastatud õhkki elutegevust soodusta, pärsitud on lehes toimuv fotosüntees. Seda kõike arvestades peaksid haljastajad suhtuma oma tegevusse loovalt.

Linnapuid valides ei tohi kunagi unustada, et puu kasvab ja muudab oma kuju,

tema ruuminõudlus suureneb. Kui me ei oska valida asukohale sobivat liiki

ega mõtle väikest puud mulda pannes juba ette, kui suur on ta aastakümnete pärast, teeme karuteene nii puule kui ka oma headele kavatsustele. Puu võra võib kasvada õhuliinidesse, juured tungida maja vundamendi vahele jne. Valesti valitud puuliik või sobimatusse kohta istutatud puu hakkab mõjutama inimeste suhtumist: puu hakkab häirima ja peagi saab temast vaenlane. Niisiis on üks tõsisemaid probleeme see, kui haljastajal napib arukust ja teadmisi.

Hoolimatus linnaroheluse vastu hakkab eriti silma kevaditi, kui lume alt sulab välja sinna talvel heidetud prügi ja koerte väljaheited. Haljasalade servad on sooldunud tänavate hooldusjääkidest. Pargipuid ja -põõsaid ei kasteta või tehakse seda vaid erandjuhul.

Samas napib haljasaladel pinke ning õdusaid nurgakesi. Viimased on hävitatud, raiudes välja kõik või suurema osa põõsaid. Põhjendus: park peab läbi paistma, et joodikud ja narkomaanid ei leiaks seal varju. Aga tavalised korralikud linnakodanikud? Nemad on meil vähemalt esialgu veel enamuses! Nad tahaksid rahu, õdusat rohelust, linnulaulu ... Ent linde lihtsalt pole, sest oleme nad parkidest koos põõsastega välja kihutanud: enamik meie parkide laulikuid pesitseb ju põõsastes.


Õige puu õigesse kohta. Viimastel aastakümnetel oleme tundnud puudust korralikest, heas seisundis puu- ja põõsaistikuist. Nõudluse suurenedes on see probleem siiski kadumas: tänapäeval on puukoolidest juba võtta linnaoludesse sobivaid kujundatud võra ja juurekavaga puid.

Ometi osutuvad linna istutatud puud ja põõsad sageli lühiealiseks. Peale istikute halva kvaliteedi on siin süüdi ka istutusvead, puuliigi vale valik, istutuskoha sobimatus (näiteks maa-aluste ja maapealsete kommunikatsioonide lähedus), liigne lähedus sõiduteele, hoonetele jne.

Vahel istutatakse puud vaid paari meetri kaugusele sõiduteest, arvestamata seejuures tänava sõidetavust ning sellest tulenevat saastekoormust. Hoonete lähedusse, kuhu sobiks istutada püramiidja võraga puid või madalamakasvulisi liike (nt. viirpuid) pannakse kasvama laia võraga ja kõrgusesse sirgujaid.

Patustatud on puuliikide ning nende emas- ja isasisendite valikul. Kohe meenub paplite probleem Tallinnas ja eriti Sillamäel, kus linna rajamisel kasutati eriti palju papleid (nüüdseks on suur osa neist siiski maha võetud). Paplite eelis on kiire kasv. Samas ei arvestatud, et paplid on lühiealised, nende võrad kipuvad kuivama, oksad pudenema, nad kasvavad liiga suureks ning, mis eriti oluline, emaspuud levitavad viljumisel nn. paplivilla (seeme koos lendkarvadega). Õhus hõljuv vill saastab ümbrust ja põhjustab paljudel inimestel allergiat. Kui aga vältida istutamisel emaspuid, siis pole ka allergiaohtu.


Raha karm käsi. Üsna levinud on väide, et haljasala või pargi rajamine, rekonstrueerimine või isegi hooldamine peaks linnale ennast teatud aja jooksul tasuma. Paraku ei anna haljasalad maa hinnaga võrreldes “mõõdetavat tulu”. Vastupidi: haljastus nõuab tulevikus hoolduseks pigem lisakulutusi. Seepärast langetatakse linnamaa pärast konkureerivate alternatiivsete kasutusviiside vahel valides poliitilisi otsuseid üha sagedamini haljastuse kahjuks: raha eraldatakse eelkõige tulutoovatele objektidele või valdkondadele, mille vajadust on võimalik tugevate argumentidega üsna lihtsalt põhjendada. Kohalikus eelarves käsitletakse haljasmaade süsteemi arendamiseks vajalikke kulutusi sageli esmajärjekorras ümberjagatava reservina.

Tihtipeale samastatakse majanduslikud huvid hoopis eramajanduslike ärihuvidega, täpsemalt maaomaniku või ettevõtja huvidega, kes võib palju raha teenida, muutes näiteks metsaga maatüki ehitusmaaks. Ühekülgse lahenduse näide on ka haljasalade tükeldamine kioskite kruntideks, tükeldatud kruntide rentimine äritegevuseks ning lõpuks kinnistamine ehitusmaaks.

Elanikud hindavad rohelist linna hea elukeskkonnana, kinnisvaraärimehed sama rohelust aga soodsa ärikeskkonnana, mis aitab uut, puude vahele püstitatavat elamut müüa. Pargi tasuvus linnale ei väljendu otsese tuluna, vaid elanike rahulolu ja asukohaeelistuste kaudu. Arvestades seda, et kõik ju maksab, on mujal maailmas juba ammu hakatud arvestama linnapuude rahalist väärtust. Selliseid uuringuid on püütud teha ka meil [17]. Hinna määranguks on vaja eelkõige korralikku linnapuude inventuuri. See suur töö ongi juba ette võetud Pärnus.

Kahjuks pole suudetud õppida Lääne-Euroopa vigadest, kus 20. sajandi linnaehitajate tegevuse tagajärjel on enamik kesklinnu nii tihedalt hoonestatud, et neist on saanud tõelised kiviasumid.


Linnametsad. Eesti linnametsad hakkasid kujunema 13. sajandi algul linnasarase maadel, millele lisandusid linnadele läänistatud, kingitud või ostetud külad ja neist kujunenud mõisad. Linnade metsavaldus ei ole olnud ajalooliselt püsiv. Eriti olulised muudatused kaasnesid 16.–17. sajandi võimuvahetustega ja mõisate osalise riigistamisega 17. sajandi lõpul. 18. sajandist peale on linnametsade pindala suurenenud: neid on ostetud, nende tarvis uusi maid eraldatud; algas teadlik metsakasvatus, tehti ka melioratsioonitöid [12].

1888. aastast allutati linnade katastrimetsad metsahoiuseadusele ning nende kasutus riigi järelevalvele. Keelatud oli metsamaid seadusevastaselt teisendada. Suuremaid linnametsi majandati vastava kava järgi. Oma metsade majandamise hea tasemega paistis silma eeskätt Tallinn. Mõnigi kord ei käitunud linn aga heaperemehelikult: aastatel 1882–1886 asus Tartu linnavalitsus energiliselt reorganiseerima linna metsamajandust. Selle ühe väljundina raiuti maha väiksemad eraldi seisvad metsad (maa renditi välja põllumajandusmaana) ja moodustati suuremaid kompaktseid metsaalasid (hõlmates vajaduse korral karja- ja muid maid). Nende ümberkujunduste aegu raiuti muu hulgas maha ka kaks linnaga piirnevat lahustükki.

Linnamõisate metsad pidid rahuldama eeskätt mõisate endi ja nende talupoegade, samuti linna omavalitsusasutuste ning võimaluse korral ka kodanike puiduvajaduse. Soodsatel tingimustel võisid metsad kujuneda ka arvestatavaks tulundusobjektiks. 19. sajandil loodi suuremates metsaomanikest linnades metskond, et majandada metsi ning korraldada neis järelevalvet. Lageraie järel hakati rajama metsakultuure, kasvatades selleks istikuid metsataimlates.

19. sajandi lõpul, kohati veelgi varem hakati looduslikult sobivaid linnalähedasi või linna piiresse jäävaid metsaalasid kasutama väljasõidukohtadena ning puhkealadena. Sedamööda hakati neid metsi ka majandama: lõpetati lageraie, asemele tuli kujundusraie, vaheldusrikkuse mõttes hakati kultiveerima võõrpuuliike jne. 20. sajandi algul koostatud katastri andmeil oli Eesti linnadel 9400 ha metsamaad – siiski vaid 1,1% kõigist katastrimetsadest.

1919. aasta maaseadus säilitas linnadele senise maavalduse. Loodava riikliku maatagavara arvelt tuli aga linnade ja alevite läheduses edaspidi rahuldada omavalitsuste ja nende elanike maavajadusi. Kui aastail 1918–1940 laiendati linnade administratiivpiire, siis arvati sinna riigi tagavaramaadest ka metsailmelisi alasid ning päris metsamaadki. 1935/36. andmeil oli linnadel kokku 13 176 ha metsamaad, millest 92% kuulus neljale omanikule: Pärnule, Tallinnale, Tartule ja Narvale.

Kui 1940. aastal maa natsionaliseeriti, jäid seni linnadele kuulunud metsad siiski uute linnaorganite hallata. Sõja-aastail käis paljudes linnametsades ulatuslik raie, mis jätkus ka sõjajärgseil aastail. 1945. aastal hakati linnametsi liitma riigimetskondadega,

Tänapäeval peetakse linnametsade puhul oluliseks eelkõige nende puhkeotstarvet ja positiivset mõju keskkonnale: puistud vähendavad saastet ja müra ning loovad linnaelanikele meeldiva elukeskkonna [18, 19].

1993. aasta maakatastri andmeil oli 31 linna administratiivpiires 8130 ha riigimetsamaid, millest 80% kuulus ka enne okupatsiooni linnadele. Neist enim leidus riigile kuuluvat metsamaad järgmiste omavalitsuste territooriumil: Narva-Jõesuu (583 ha), Võru (260 ha), Kohtla-Järve (237 ha), Kiviõli (222 ha), Otepää (142) jne. Kokku on linnade haldusalal metsamaid umbes 9000 hektarit.


Rohelised konfliktid. Viimasel ajal on oma elukeskkonna pärast muret tundvad linnaelanikud ise hakanud otsima abi looduskaitsjatelt. Linnahaljastusega ja metsadega seotud vastuoludel, mida on hakatud käsitlema roheliste konfliktidena, on pikk ajalugu kogu Euroopas [4]. Linnaelanike protesti on enamasti põhjustanud linna metsade kallale minek: neid on maha võetud küll hoonestusele, küll kommunikatsioonidele ruumi tehes. Mujal Euroopas on selles osas oldud märksa aktiivsemad, sest seal algasid meil praegu valulised ettevõtmised palju varem. Näiteks kiirtee rajamine läbi metsa Madalmaades Utrechti lähedal (1970. ja 1980. aastatel) põhjustas kauakestva konflikti riigi ja protestijate vahel. Kiirtee ehituse vastu läbi metsa on ühiselt astutud Berliinis, Freiburgis, Varssavis jm. Inimesed on ühinenud toetusrühmadeks näiteks metsa sõprade nime all.

Midagi sarnast toimub ka meil. 1990. aastate lõpul, kui leiti, et Tallinna Nõmme linnajao liikluse parema korralduse huvides oleks vaja rajada uus tee Nõmme–Mustamäe astangu nõlvale läbi parkmetsa, ei meeldinud see idee Nõmme elanikele. Tekkis ühiskondlik liikumine, loodi koguni mittetulundusühing, mis sai nimeks Nõmme tee selts (NTS). Tugeva vastuseisu tõttu jäi uus tee parkmetsa tegemata. Seejärel tegid loodushoidlikud linnakodanikud ettepaneku luua parkmetsa kaitseks maastikukaitseala. Kulus küll ligi viis aastat, ent 2004. aastal sai seegi teoks: kinnitati Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala [3]. See on hea näide, kuidas linnavalitsuse pisut mõtlematu samm tekitas uue seltsi, kes pole pärast esimesi võite laiali läinud, vaid tegutseb edasi.

Ka Pärnus on kodanikud koondunud rannaparki elamute ehitamise vastu, Tartus pakub aga endiselt kõneainet kesklinna parkide saatus. Eriti teravaid konflikte on olnud Tartus Toomemäe, Emajõe-äärsete ja muude parkide pärast. Paarkümmend aastat tagasi püüti (kahjuks tulutult) vastu seista ulatuslikule raiele Vanemuise pargis [14], sajandi lõpus suudeti Emajõe kaitsevööndist tõrjuda koolimaja ehitus, mis oleks sealse pargi hävitanud. Nüüd on päevakorral pärast sõda südalinna varemeile rajatud haljasala, mida tahetakse osaliselt hoonestada.

Tallinna südalinnas on viimastel kümnenditel olnud konfliktide sõlmpunktid Harjumäel, kust on maha võetud põlispuid, samuti Toompea nõlvad, mis on suures osas lagedaks tehtud. Lähiminevikus on tähelepanu kandunud Kaarli puiesteele ning Kadrioru parki: mõlemal pool ähvardab lageraie põlispuude kõrge ea tõttu ning Kadriorus ka soovist taastada kunagine barokkpark.

Vastasseisu tuleb ette ka väiksemates linnades: Kuressaares on pingeid tekitanud Rannapark, bastionil kasvama läinud puud ning haljasalade taandumine uushoonestuse, tänavalaienduste ja parkimisplatside ees. Ja ega Haapsaluski ole just soosivalt suhtutud Lossipargi puudesse.

Kohatine poolametlik või lausa planeeritud haljasalade rüüste on kahjuks süvendanud inimeste veendumust, et linnas püsib loodus (kui üldse püsib) ainult juhul, kui see on riikliku kaitse all. Tegelikult ei tohiks see nii olla. Linnavalitsus peaks hoolitsema oma kodanike elukeskkonna eest ilma riiklikult seatud piiranguteta. Aga see elukeskkond hõlmab nii linnametsi, parke kui ka tänavahaljastust.


1. Hansar, Lilian 2004. Miljööväärtused linnas. Keskkonnaministeerium.

2. Kenkmaa, Rudolf; Vilbaste, Gustav 1965. Tallinna bastionid ja haljasalad. Eesti Raamat, Tallinn.

3. Kiristaja, Piret 2004. Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala. – Eesti Loodus 55 (8): 30–31.

4. Konijnendik, C. Cecil 1999. Urban forestry in Europe: A comparative study of concepts, policies and planning for forest conservation, management and development in and around major European cities. University of Joensuu.

5. Kudu, Elsa 1971. Toome pargi ajalugu. – Eesti Loodus 22 (9): 417–421.

6. Künnapu, Liivi 1984. Haapsalu pargid. – Kunst ja Kodu 53: 38–41.

7. Levald, Andres 1998. Haljasalade probleemidest ja perspektiividest ajaloolistes linnades. Ettekanne Viljandi Linnavalitsuse seminaril “Ajaloolise linna maastiku ja haljastuse probleemistik” 18.–19. juunil 1998. Käsikiri.

8. Levald, Andres 2001. Linnahaljastuse planeerimisest. – Tamm, Heiki (toim.). Linnade haljastud ja nende kaitse. Teaduste akadeemia kirjastus, Tartu–Tallinn: 24–32.

9. Masing, Viktor 1984. Linnahaljastus ökoloogi vaatekohast. – Eesti Loodus 35 (2): 66–74.

10. Masing, Viktor 1985. Elusad puud kivises linnas. – Eesti Loodus 36 (3): 146–153.

11. Masing, Viktor 2001. Haljastud linna ökosüsteemis. – Tamm, Heiki (toim.). Linnade haljastud ja nende kaitse. Teaduste akadeemia kirjastus, Tartu–Tallinn: 7–14.

12. Meikar, Toivo 2001. Eesti linnametsade kujunemine ja olem 20. sajandil. –Linnametsad ja linnametsandus Eestis. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XVI, Tartu: 25–29.

13. Must, Aadu 1985. Sindi linn ja 1. detsembri nimeline vabrik 1833–1983. Eesti Raamat, Tallinn.

14. Männamaa, Hella-Mare 1984. Tartu lohutud pargimaastikud. – Eesti Loodus 35 (5): 290–297.

15. Pullat, Raimo 1984. Võru linna ajalugu. Eesti Raamat, Tallinn.

16. Raudver, Guido-Roland 1979. Haapsalu haljastus ja haljastaja läbi aegade. – Eesti Loodus 30 (3): 167–172.

17. Reinvald, Avo 991. Linnapuude majanduslik hindamine (Tallinna näitel). Inimmõju Tallinna keskkonnale II. Tallinn: 143–147.

18. Saar, Taavi 2001a. Rakvere linna metsad. – Linnametsad ja linnametsandus Eestis. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XVI. Tartu: 54–59.

19. Saar, Taavi 2001b. Ülevaade Rakvere tammikust. – Linnametsad ja linnametsandus Eestis. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XVI. Tartu: 60–73.


Heldur Sander (1946) on Eesti põllumajandusülikooli metsanduse ja maaehituse instituudi teadur. Avaldanud teadustöid puittaimede introduktsioonist ja kollektsioonidest, parkidest ja linnahaljastusest ning nende valdkondade ajaloost.

Andres Levald (1954) on OÜ E-Konsuldi projektijuht, maastikuarhitekt. On teinud hulga planeerimis- ja haljastusprojekte, juhtinud linnade ja valdade planeeringuid ning avaldanud kirjutisi linnakeskkonnast ja -haljastusest.



HELDUR SANDER, ANDRES LEVALD
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet