Eesti Looduse fotovõistlus
2005/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/5
Oksad, juured ja puukoor rahvakultuuris

Puidu kasutusest ehitusel, mööblitööstuses jm. on palju kirjutatud. Okste, puukoore ja juurte tähtsus võetakse tavaliselt kokku väljendiga “ja teised kasutusviisid”, just nagu mõista andes, et tegemist on väheväärtusliku ja vähe kasutatud materjaliga. Ometi valmistati neist vanasti olulisi saadusi.

Oksi ja latte varuti metsast, võsamaalt, metsaheinamaadelt ja -karjamaadelt. Mets kuulus 19. sajandil mõisale ja ilma loata ei tohtinud talumees sealt midagi ära tuua. See oli küll sedasorti keeld, mida ohtrasti rikuti, kuid sellegipoolest oli mõisa metsa mõnevõrra keeruline ja ebamugav kasutada. Ka mõisa käest välja ostetud taludel oli metsa tihti vähevõitu. Kui oma metsa varudest talu tarbe- ja küttepuudeks ei piisanud, tuli puitu heina- ja karjamaadelt või riigimetsast juurde hankida [1].

Metsakarjamaa ja metsa piir oli sageli tinglik. Enne talumaade kruntimist käisid küla veised ja lambad karjase saatel või omapäi ühiskarjamaal. Küla põllud ja heinamaad olid taraga ümbritsetud, aga ülejäänud alal võisid loomad vabalt ringi liikuda. Nii olid karjamaaks metsaalune, võsamaad ja kesapõld. Talupidajad hindasid metsakarjamaid kõrgelt: Karjamaad olid vanasti paremad kui nüüd, loomad käisid metsas, suured kroonumetsad olid. Sääl oli hein nii suur, et loomad es paista välla! Loomad andsid piima palju rohkem kui nüüd. Või oli hästi kollane ja kõva. Kevadel es jõua metsa minna, jaanipäeval juba nagu jahukotid! (EA 22: 477 Saarde.) Metsa tervise eest seisjad suhtusid aga metsas karjatamisse kriitiliselt, sest loomad sõid puude võrseid, tallasid metsaalust ja vigastasid sõrgadega puude maapinnalähedasi juuri.

Heinamaadest oli 19.–20. sajandi vahetusel ühtelugu puudus. Kõik sobiliku pinnasega alad, millest jõud üle käis, niideti ära. Heinamaad olid tavaliselt mitmes tükis: kodule lähemal või kaugemal, osa võrdlemisi lagedad, osa üpris tihedalt puude ja põõsastega kaetud. Väiksemad heinamaal kasvavad puud ja põõsad raiuti perioodiliselt maha. Sellest kogemusest on võrsunud rahvatarkus, et noorel kuul raiutud võsa kasvab uuesti, vanal kuul raiutu hääbub.

Raiuti ka suuri puid, kuid nende kännuvõsudest jäeti mõned kasvama, mistõttu metsaheinamaal olid paljud puud mitme tüvega. Ühetüveliste puude alumised oksad laasiti ära. Vahel juuriti heinamaad hooldades või uut heinamaad rajades puud ja põõsad välja, siis sorditi sobilikud juured ja oksad korvipunumiseks või lattideks, männikännud kõlbasid tõrvapõletuseks ja ülejäänu kütteks.

Lääne-Euroopas eristub karja-, heina- ja põllumaade kõrval üsna selgepiirilisena mõiste, mida võiks eesti keelde tõlkida kui võsamets (ingl. coppice, rts. skottskog, sks. Niederwald). Rootsi võsamets, kus kasvasid põõsad ja mitmetüvelised puud, sarnanes väliselt meie puisniiduga. Niidust eristas teda aga otstarve: sealt ei niidetud heina, vaid varuti puumaterjali [4].

Inglismaal jagati coppice sektoritesse ja igal aastal raiuti sealt ühe sektori jagu puid maha. Nii kujunes lühike, 7–25-aastane raietsükkel, mille täpne pikkus olenes puude liigist ja otstarbest. Võsamets koosnes seega eri vanuses puurühmadest, mis paiknesid ebakorrapärase mosaiigina ja selle eesmärk oli tagada iga-aastane lattide, puukoore, punumismaterjali jms. varu.

Seevastu käidi Eestis teadaolevalt lihtsalt metsast oksi, puukoort, latte jms. otsimas, mitte ei majandatud teatud võsamaid sihiga varuda sealt regulaarselt vajalikku materjali. Põhjuseks võib olla võsa ja metsa suhteline rohkus Eestis, mis ei sundinud talunikke läbimõeldumalt majandama. Inglismaal olid juba 18. sajandil tammekoore kogumine nahaparkimiseks või puude varumine söepõletamiseks olulised sissetuleku hankimise viisid, seepärast majandati ka sealseid võsametsi hoolikamalt. 19. sajandil ei olnud Eestis tööstust veel nii palju, et selle jaoks tooraine varumine oleks end ära tasunud ning kodusteks vajadusteks piisas ka sellest materjalist, mis talude ümber ja metsas looduslikul moel kasvas.


Okstest tehti vihtu ja punuti korve. Talveks koguti loomadele lehevihtasid ehk leheseid: mõni pani lammastele heina sisse kase hagu lehtedega, mis korjati jaanipäeva paiku, anti nagu rohuks (EA 22: 457 Saarde). Lammastele anti talvel ka kuivi haavalehti. Enne jaanipäeva tehti kaseokstest saunavihtu, hilissügisel või talvel valmistati lehtedeta okstest luudasid.

Igas majapidamises leidus hulk eri suuruses lõnga-, pesu-, marja- ja villakorve; rannikul ka suuri kalakorve. Peale nende olid viimistletumad, sageli kaanega turu- ja reisikorvid ning lihtsamad kartuli- jm. töökorvid. Korvid punuti kas männipeergudest, vitstest või juurtest.

Peergudeks nimetati pikki õhukesi puulaaste, mis lõhestati noa või kirvega männipakust. Talvel, tavakohaselt noorkuu ajal metsatöid tehes varuti selleks sirgeid, hästi tihedate kasvuringidega 15–20 cm jämedused männi tüvepakud. Niisuguseid puid leidub harilikult sooservadel [---]. Hea peerupuu esimeseks tunnuseks oli korrapärastes ringides oksad. (KV 540: 87 Kuusalu.) Kuigi peergudest korve on paljud hinnanud vits- ja juurkorvidest vastupidavamaks, tuli vitskorve 19. sajandi lõpust alates üha rohkem tarvitusele. Põhjuseks võis olla kohati materjalipuudus: igal pool ei kasvanud sobilikku männimetsa. Peergudest korvi tegemine, eelkõige materjali ettevalmistamine oli ka töömahukam.

Juurkorve punuti männi-, kuuse-, kase- või kadakajuurtest. Paremaks peeti kadaka- ja männijuuri, kuid materjali valik olenes rohkem sellest, mis puid ümbruskonnas kasvas. Kuusejuuri otsiti liivasest maast, sest seal oli otsida kergem ja peened juured niiskuse otsinguil hästi pikaks kasvanud. Ka tulid need sealt lihtsalt tirides välja, polnud vaja lahti kaevata nagu mullamaas. (KV 540: 172 Saarde.) Kui juuri lihtsalt tirides kätte ei saanud, kaevati nad labidaga või kirkaga välja ja lõigati noaga lahti. Valiti peenema pliiatsi jämedused sirgemad juured. Need kooriti juba metsas noaga ära ning sorditi pikkuse ja otstarbe järgi. Puhtad juured viidi koju: korraga võeti sähene mühk õkva selga – sai paar korvi ära kudada (EA 83: 144 Kanepi).

Vitskorve punuti eelkõige paju-, sarapuu-, toominga- ja kadakaokstest. Kadaka- ja tammeoksad olid üldtuntult väga hea, ilus ja vastupidav materjal. Punumismaterjali saamiseks lõigati umbes 1,5 meetri pikkused noored tammed maha, nende tüved lõhestati neljaks ja igast neljandikust sai omakorda neli või enam vitsa.

Kartulikorve ja muid lihtsamaid töökorve punuti koorimata pajuokstest. Jämedad vitsad aeti lõhki: olenevalt oksa jämedusest kaheks või mitmeks haruks.

Ilusama, valge korvi jaoks kooriti vitsad toorelt ära. Kui vitsu taheti koorida, koguti pajuoksi kevadel. Parimaks peeti seda lühikest aega, mil pajukoor on lahti, aga lehti ei ole veel kasvanud. See aeg oleneb ilmadest ja on igal aastal natuke erinev, seepärast tuli hoolega jälgida, et õige hetk mööda ei läheks. Kui oksi koorida ei olnud kavas, võis neid varuda suvi läbi, ka hilissügisel ja talvel. Ridala vallas elav 60-ndates eluaastates mees meenutab oma poisipõlvest: Mere ääres olin lehmakarjas, seal sain punumise selgeks. Siis raiuti pajupõõsad hagudeks maha, ega siis keegi jämeda puuga ahju ei kütnud. [---] Suvel, kui tulid uued kasvud, siis heinamaa mets oli vitsu täis. (Ridala vald 2004, materjal autori valduses.)

Vitskorve punuti rohkem kui juurkorve, sest vitsu oli üldiselt kergem koguda ja punuda. Juured on jäigemad ja neid võib olla raske maa seest kätte saada. Samas on juurtest korv vastupidavam, kergem ja ilusam. Eriti rõhutatakse, et marja- ja seenekorvid peavad olema kuusejuurtest, sest paju võis natuke maitset anda, aga kuuse juur ei andnud mingit maitset (KV 540: 175 Saarde).


Sidumis- ja anumavitsad. Puuoks ehk vits oli üsna universaalne sidumisvahend. Selleks sobisid sarapuu, paju, kadakas, toomingas, pihlakas, kask ja kuusk. Vitsu kulus majapidamises suurel arvul, et teha õlg- ja rookatuseid, siduda aiateibaid, vähemal määral tarvitati oksi tünni- ja nõuvitsteks, luuavõrudeks, väravavõrudeks jms.

Õlg- või rookatuse ehitamisel kaeti katusesarikad roovlattidega. Nende peale laotati õle- või roovihud, mis kinnitati nn. korralattidega. Korralatt tõmmati vitstega roovlati külge kinni, õle- või roovihud jäid kahe lati vahele. Roovlatid pidid soovitatavalt olema peened haava- või kuusetüved, mis olid kerged ja kuivasid kõvaks nagu luu. Sidumiseks kasutati paju- või kasevitsu. Neile “löödi” enne tarvitamist keerud sisse, et vits ei puruneks.

Olenevalt katusekatmise tehnikast seoti õle- või roovihkude real üks vits iga 1–1,5 meetri tagant. Rehielamu pikale ja kõrgele katusele kulus vitsu hulgaliselt. Katuse tegemise ajal olid paar meest üleval vihke ladumas, all väänas paar inimest kogu aeg vitsu ette, millega kattematerjal kinnitada.

Kui uut katust tervikuna tuli üsna harva panna, siis katuse parandamine oli sagedasem töö. Kuna loomasööta tihti päris kevadeni ei jätkunud, võeti õlgkatuse räästast kevadtalvel loomadele söödalisa. Järgmisel suvel tuli kannatada saanud koht ära lappida.

Teine valdkond, kus laialdaselt sidumisvitsu kasutati, oli puust anumate valmistamine. Suurem osa tarvilikest nõudest tehti 19. sajandi lõpuni puidust. Mitmesugused vitsikud, tünnid, vaadid ja õllekapad valmistati laudadest, mida hoidsid koos puust vitsad. Suuremate tünnide vitsad saadi kuusest, väiksemate laudnõude vitsteks peeti parimaks kadakat või sarapuud. Kõige levinum vitsapuu on siiski kuusk: kas noored siledad kuusevibalikud või pikad peened kuuseoksad. Kasutati ka kasevitsu, aga neid peeti kuusest viletsamaks.

Üldiselt pandi vitsad nõule toorelt peale, aga hulgi tootvad meistrid kogusid talveks vitsu varuks, neid oli siis vaja enne kasutamist mõni tund soojas vees leotada [5]. Igast vitsapuust saab lõhestamisega kaks vitsa. Lõhestama hakatakse ladvaotsast, peenemaid noaga, jämedamaid kirvega, ja tõmmatakse kätega lõpuni lõhki.

Lehtpuuvitsu koguti suvel, niikaua kui puul koor lahti on, sest nõude lehtpuuvitsad kooriti. Kasevitsu saab koguda ainult varakevadel. Kui kask juba mähka läheb, muutub vits rabedaks ja seda ei saa enam kasutada. Paju- ja kuusevitsu võib koguda aasta ringi, aga eelistati talve.


Taluõue ümbritses tara, mis ääristas ka õuelt algavat karjateed. Samuti tarastati õue ligiduses olevaid kapsa- ja kartulimaid, mida oli tavaliselt mitu. Tarad ümbritsesid ka heinamaid ja põlde, karjamaid enamasti mitte. Seega oli igal talul vaja korras hoida sadu meetreid tarasid. Tarade parandamine oli igakevadine kohustus, milleks vajati hulgaliselt materjali.

Tara tehti lattidest ja vitstest. Karjatee ääres oli tavaliselt hõredam tara, mille postide külge oli vitsaga (hiljem naelaga) kinnitatud kolm-neli põiklatti.

Tihedam oli põllu- ja heinamaid ümbritsev viltu asetatud roigastest nn. püstandaed. Selle jaoks löödi paarimeetrise vahega kaks kuuseteivast kõrvuti maasse. Teibad seoti omavahel ülevalt, alt ja keskelt vitstega kokku. Peale selle toestati tara X-kujuliselt asetatud tugiteivastega, mis samuti vitstega kinni väänati. Jämedad, lõhki aetud aialatid asetati poolviltu püstlattide vahele ja toetati püstlattide vahele seotud vitsale. Need tarad tehti tavaliselt okaspuust, nii postid kui ka latid olid kas kuusest, männist või kadakast, kusjuures viimast peeti kõige paremaks ja pikaealisemaks materjaliks. Väidetavasti pidas korralik kadakane tara mitukümmend aastat vastu.

Õue ja õunaaeda ümbritses kõige tihedam, vitstest punutud varbaed, nn. muruaid, mis pidi kanu eemal hoidma. Varbaia postide külge kinnitati kolm horisontaalset latti, mille vahele põimiti tihedalt 1,5–2 meetri pikkused kuuseoksad.

19. sajandil, kui metsade kiire vähenemine muutus tõsiseks mureallikaks, hakati tarade materjalimahukust ja ebapraktilisust kritiseerima. Aedade kordaseadmiseks ja uute tegemiseks kulub suurel arvul noort metsa. [---] Ei ole seepärast ime, et juba endistel aegadel vaadati aedade kui metsade hävitajate peale ja katsuti leida teid nende vähendamiseks ning asendamiseks teiste kaitsevahenditega, mille hulgas soovitati peale kraavide ja kiviaedade elusaedade asutamist [1: 66]. Ükski neist meetmetest polnud aga kuigi edukas. Latt- ja püstandtarasid ehitati edasi kuni okastraadi kasutuselevõtuni ja kohati isegi kauem.


Viisud olid kõige tavalisemad igapäevased jalanõud kuni 20. sajandi alguseni. Neid tehti pärna- või pajukoorest, harva ka toomingast. Viisupunumiseks sobib noore puu koor, mis on pehme ja sile. Näiteks pärna kännust kasvanud võrsed sobisid koore kiskumiseks umbes 8–15 aasta vanuselt. Koort koguti suve esimesel poolel, kui koor oli lahti. Seda hoiti kerasse keritult, kuivanud koor leotati enne punumist vees pehmeks.

Pärna koore alumisest, painduvast ja kiulisest osast ehk niinest punuti köisi ja nööri. Niine saamiseks lõigati umbes 6–7 cm läbimõõduga pärnasid. Puu lõigati noaga maha, laasiti okstest puhtaks, koor võeti maha ja keriti kerasse. Edasi tuli koort paar nädalat vees leotada, siis sai pehmed niinekiud pealmise jäigema koore küljest lahti tõmmata. Niinest valmistati muu hulgas põrandariiet, milles olid kokku kootud värvitud niineribad ja linane lõng (EA 67: 93–95 Häädemeeste).

Muidugi on pärn ainult üks näide puukoore kasutusviiside kohta, nii paju-, kuuse-, männi- kui ka kasekoore kasutamiseks olid omad tehnikad, kuid kõiki neid ei jõua siinkohal kirjeldada.


Kes seda kõike tegid? Nii korvipunumine kui ka teised eespool loetletud okste, juurte ja lattide kasutusviisid olid väga levinud ja nendega seotud oskused tavalised. Korvide ja viiskude punumine, taraehitus, puukoore kiskumine ja kasevitstega katusevihkude kinnitamine olid oskused, millega igas majapidamises iseenesestmõistetavalt hakkama saadi.

Puitmaterjali ei kogutud ainult oma talu vajadusteks: tarbe- ja küttepuude varumine kuulus ka mõisakohustuste hulka. Paljudes mõisates oli asutatud töönduslikke ettevõtteid, nagu tõrva-, puusöe- ja lubjapõletus, rajatud telliselööve ja viinakööke, mis kõik vajasid kütteks ja osalt toormena puitu.

Peale selle müüsid talumehed küttehagu, parkimiskoort, korve ja laudnõusid talude päriseksostmise ajal linnas ja laatadel, et taluostuks lisaraha koguda. Kui jõukamal järjel peremeestele oli see ainult kõrvalteenistus, siis maata või vähese maaga külaelanikele võis käsitöö müük olla väga oluline osa sissetulekust. Sageli oli külas mõni inimene, näiteks saunik või endine nekrut, kes korvide, luudade jms. valmistamisega ning ümberkaudu müütamisega elatist teenis.

Tihti tegelesid käsitööga karjased. 19. sajandil oli külakarjaseid, kelle hoole all oli kogu küla kari, veel suhteliselt palju. Küla kehvemasse kihistusse kuuluvad karjased nokitsesid karjas olles väga mitmesuguseid pisemaid puust ja puukoorest esemeid – luudi, vihte, korve, lusikaid, kulpe, või- ja silgukarpe, pudrumände, mänguasju, viiske, tohtkarpe jne., osalt tellimise peale, osalt müügiks [5: 14].

Hiljem, kui talumaad olid krunti aetud ja iga talu kari käis oma karjamaal, olid karjasteks lapsed. Väga sageli õpitigi näiteks korvi- ja viisupunumine ära lapsena karjas käies, kus oli võrdlemisi palju vaba aega ja toormaterjal ümberringi kasvamas. On meenutatud, et kümneaastase karjalapse ülesandeks oli varustada kogu suve jooksul viiskudega nelja-viit inimest oma perest. Keskmiselt jõudis ta päeva jooksul teha kolm paari viiske. Paar viiske pidas jalas vastu ainult mõne päeva, seepärast tuli neid suvel ühtepuhku juurde teha (EA 67: 95 Häädemeeste).

Metsarohkemates piirkondades spetsialiseeruti tervete külade kaupa puutööle. Tuntuim on metsarikas, kuid viletsa põllumaaga Avinurme, kus toodeti kõikvõimalikke puust tarberiistu, mida müüdi laatadel üle Eesti.


Kas rahvapärane majandamine säästis ka loodust? Rääkides puukoore, juurte ja okste kasutusviisidest, tundub ahvatlev järeldada, et kord langetatud puu kasutati viimseni ära, seega ei raisatud loodusvara. Selle kohta on tõepoolest näiteid: palgipuuks maha võetud männi ladvast ja jämedamatest okstest tehti tararitvasid ja männi juurtest aeti tõrva.

Üldiselt aga ei olnud traditsiooniline majandamine tänapäevases mõistes kuigi loodussäästlik. Osalt seadis kõige kasutusse võtmise printsiibile piirid tööde sõltuvus aastaaegadest: puid ja põõsaid raiuti tavaliselt talvel, aga külmunud maast juuri koguda ei saa ning oksad sobivad ainult mõneks kindlaks otstarbeks. Kevad, mis oleks koore, juurte ja okste kogumiseks parim aeg, ei ole hea aeg puid langetada. Nii oli tavalisem, et osa talvel maha võetud puude oksi kasutati kütteks, ülejäänu jäeti metsa alla maha. Kevadel ja suvel aga koguti koort, oksi ja juuri kasvavatelt puudelt.

Lisateavet looduslike materjalide kasutamise kohta eesti rahvakultuuris leiate eesti rahva muuseumi koduleheküljelt www.erm.ee traditsiooniliste töövõtete rubriigist.


1. Daniel, Oskar 2001. Mets ja metsandus Eestis. Koost. Veljo Runnel. Tartu, Ilmamaa.

2. Eesti rahva muuseumi etnograafiline arhiiv: EA 22, 67, 83.

3. Eesti rahva muuseumi korrespondentide vastuste arhiiv: KV 540.

4. Häggström, Carl-Adam 1991. Skottskogar och skottskogsbruk. – Nordenskiöld-samfundets tidskrift 51: 85–112.

5. Viires, Ants 1960. Eesti rahvapärane puutööndus. Ajalooline ülevaade. Tallinn, Eesti riiklik kirjastus.


Liisi Jääts (1971) on eesti rahva muuseumi teadur-kuraator.



Liisi Jääts
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet